4-19-5451 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2019, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-19-5451 (233019004006) Kohtunik Astrid Asi Kohtuistun

§ 16

ja § 33 lg 2 p 8 rikkumist, mis seisnes selles, et 21.07.2019 kella 17.55 ajal XXX juures, sõites mootorsõidukiga Ford Galaxy reg.nr XXX reastus ta ümber paremasse suunavööndisse vahetult sõiduki Subaru Outback reg.nr XXX ees veendumata manöövri ohutuses. Mootorsõiduki Subaru Outback reg.nr XXX juht oli kokkupõrke vältimiseks sunnitud järsult paremale kalduma ning helisignaali andma. Sellise tegevusega rikkus Viktor Pavlov liiklusseaduse nõudeid ja tekitas liiklusohu. Viktor Pavlov esitas 28.10.2019 kaebuse Viru Maakohtule, milles palus tühistada Politsei-ja Piirivalveameti 15.10.2019 otsuse. Kaebaja leiab, et ta ei ole liiklusnõudeid rikkunud. Parempoolses reas liikus autode vool ning kaebuse esitaja suurendas kiirust, lülitas parempoolse suunatule sisse, et ümber reastuda . Seejuures veendus kaebuse esitaja, et ta ei sega parempoolses reas liikuvate autode liikumist. Kuid Subaru Outback juht suurendas kiirust, takistades sellega tahtlikult kaebuse esitajat manöövri sooritamisel. 20.11.2019 kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ning otsus muutmata. Kohtuistungil andis ütluseid kaebuse esitaja. Lisaks uuris kohus väärteotoimikus olevaid dokumente – väärteoprotokolli, S V elektroonilist pöördumist Politsei- ja Piirivalveametisse koos sellele lisatud videoga, vaatluse protokolli, mille objektiks oli eelnimetatud video, vaidlustatud väärteootsust ja karistusregistri väljavõtet. Kohtu seisukoht ja põhjendused VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 2 4-19-5451 Kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning uurinud asjas kogutud tõendeid ja hinnanud enda siseveendumuse kohaselt tõendeid nende kogumis, asub kohus alljärgnevatele seisukohtadele.

§ 16

lg 1 sätestab liikleja kohustuse olla viisakas ja arvestada teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduda kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

§ 33

lg 2 p 8 kohaselt peab juht enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid.

§ 242

lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub

§-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis ning sellega tekitati liiklusoht. Rikkumine on karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kaebajale heidetakse ette, et ta ei olnud 21.07.2019 kella 17.55 ajal XXX juures mootorsõidukiga ümber reastudes veendunud manöövri ohutuses ning tekitas liiklusohu. Kokkupõrke vältimiseks pidi teise mootorsõiduki juht kalduma paremale ja andma helisignaali. Taoline sündmuste kirjeldus vastab formaalselt

§ 242

lg 2 (

§ 33lg 2 p 8 rikkumine) koosseisu objektiivsetele tunnustele.

Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja juhtis süüdistuses märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit Ford Galaxy reg.nr XXX. Nimetatut kinnitab nii kaebaja ise kui ka S V poolt menetlejale esitatud auto pardakaamera salvestus. Salvestus tõendab ka asjaolu, et manöövri sooritamise ajal sattus teine sõiduauto (mida Politsei- ja Piirivalveametile esitatud pöördumise kohaselt juhtis S V) kaebaja autole niivõrd lähedale, et kokkupõrke vältimiseks pidi ta järsult paremale kalduma (salvestise 01:20). Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatud

§ 242

lg 2 (

§ 33

lg 2 p 8 rikkumise) objektiivsete tunnuste esinemine – kaebaja ei veendunud manöövri sooritamisel, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Kaebaja enda ütlustest nähtuvalt püüdis ta reastuda ümber parempoolsesse ritta. Lülitas sisse suunatule, kuid manöövri sooritamise ajal kiirendas teine sõiduk ning takistas tal manöövrit lõpule viia. Videosalvestiselt nähtuvalt liikus kaebaja juhitud mootorsõiduk tema liikumist salvestanud autost mööda. Olles sellest sõidukist rohkem kui mootorsõiduki pikkuse võrra eespool, lülitas sisse parempoolse suunatule ning pärast suunatule kolmandat vilkumist asus sooritama manöövrit – liikuma parempoolsesse sõiduritta. Sel hetke sõidukitevaheline kaugus vähenes ning kaebaja mootorsõiduki tagumine nurk oleks teise auto esiotsaga põrkunud, kui viimane poleks omakorda paremale kaldunud. Taolisest sündmuste jadast järeldub, et enne suunatule sisse lülitamist oli kaebaja veendunud manöövri ohutuses ning sel hetkel oligi tema juhitud mootorsõiduk paremas reas olevast sõidukist piisavalt palju eespool, et ohutult viimase ette ümber reastuda. Kuid manöövri sooritamise ajal sõidukite vaheline kaugus oluliselt vähenes, jõudes osaliselt kohakuti. Hoolimata sellest jätkas kaebaja manöövrit. See kinnitab, et vahetult manöövri sooritamise hetkel kaebaja enam ei kontrollinud selle ohutust. Sellest järelduvalt asub kohus seisukohale, et rikkumine leidis aset hooletusest KarS § 18 lg 3 tähenduses. Manöövri sooritamisel ei veendunud kaebaja selle 3 4-19-5451 ohutuses, kuid tähelepaneliku suhtumise korral oleks ta mootorsõidukite vahe vähenemist märganud ning saanud ohu tekitamist vältida. Ülaltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja tegevuses on tuvastatud liiklusseaduse § 242 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kõnealuse olukorra ja kaebaja süü suuruse hindamisel ei saa jätta tähelepanuta, et kirjeldatud liiklusolukorras suunatulega ümber reastumiseks märguande andmisel kehtivad liikluses üldised viisakusreeglid, mille kohaselt antakse aegsasti märguande andnud sõidukile võimalus reastuda ümber, vajadusel selleks ka sõidukiirust vähendades. Tegemist on igapäevases liikluses tavapärase käitumisnormiga, mistõttu oli ka kaebajal antud juhul alust eeldada, et olles ümber reastumiseks teisest sõidukist juba piisavalt palju eespool, laseb teise mootorsõiduki juht suunatulega vastava märguande saamisel tal manöövrit takistusteta sooritada. Videosalvestiselt nähtuvalt teise sõiduki juht seda aga ei teinud. Pärast suunatule sisse lülitamist kahanes autodevaheline kaugus järsult, mis tähendab, et üks autodest pidi lisama kiirust või teine vastupidi kiirust vähendama. Kuivõrd sõidukite liikumiskiiruseid ei ole fikseeritud ning neid ei ole võimalik ka tagantjärgi kindlaks teha, ei saa antud juhul üheselt tuvastada kumma juhi tegevuse tõttu sõidukitevaheline kaugus vähenes. Hoolimata sellest oli kaebuse esitajal tavapärast liikluskäitumist arvestades põhjust eeldada, et paremas reas olev sõiduk laseb tal manöövrit sooritada. Jättes aga järjepidevalt kontrollimata, kas tal on võimalik reastuda ümber liiklusohtu tekitamata, sooritas kaebaja siiski formaalselt

§ 242lg 2 kohase rikkumise.

Seonduvalt kaebajale määratud karistusega märgib kohus järgnevat. Kaebajale määrati rahatrahv keskmisele lähedases määras. Kuid ainuüksi asjaolu, et süütegu ei sooritatud tahtlikult, vaid hooletusest, annab alust määrata karistuse oluliselt alla keskmise määra. Võttes siinkohal arvesse ka eelnevalt kirjeldatud süü suurust mõjutavad teo tehiolusid, puudub antud juhul alus määrata karistust üle minimaalse määra. Kuigi kohus eelnevalt tuvastas

§ 242

lg 2 kohase süüteo toimepanemise kaebaja poolt, ei tähenda see vältimatut vajadust isikut selle eest väärteokorras karistada. Süüteo toimepanemisele peab küll järgnema hukkamõistev reageering, kuid see ei tähenda, et hukkamõist peaks kindlasti väljenduma karistuse määramises. Viimast tuleks kohaldada ultima ratio põhimõttest lähtuvalt. Tulenevalt VTMS § 30 lg 1 p-st 1 on menetlejale antud õigus lõpetada teatud juhtudel väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-29-11 märkinud, et menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-146-03, p 8 ja
3. novembri
4. a otsus asjas nr3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-8504, p-d 15 ja 16 ning
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. 4 4-19-5451 Kaebaja on 34-aastase mootorsõiduki juhtimise kogemusega professionaalne autojuht ning seni ei ole teda karistusregistrisse kantud. See kinnitab, et pika sõidustaaži jooksul ei ole teda ei liiklusalaste ega ka muude süütegude eest karistatud. Need andmed viitavad, et menetluse esemeks olev tegu oli ühekordne hooletusest sooritatud väärkäitumine ning kaebaja näol ei ole tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga. Võrreldes liiklusseaduse § 242 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni liike ja määrasid (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni) teiste liiklusseaduses sätestatud süütegude toimepanemise eest ettenähtud sanktsioonidega, järeldub, et seadusandja hinnangul on see pigem kergem ja väiksema karistamisväärsusega tegu. Arvestades siinkohal ka konkreetse teo tehiolusid ning süüdlase isikut, on kohtu hinnangul välistatud karistuse mõistmine üle minimaalse määra. Kõik eelnimetatud asjaolud kogumis kinnitavad, et menetlusaluse isiku süü vaidlustatud otsuses kirjeldatud süüteo toimepanemises on väga väike ning ei esine vältimatut vajadust tema karistamiseks. Kohtu hinnangul puuduvad ka asjaolud, mis tingiksid antud asjas avaliku menetlushuvi. Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et menetlusaluse isiku süü on sedavõrd väike, et tema suhtes tehtud väärteootsus tuleb tühistada ning alustatud väärteomenetlus tuleb VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 5