KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2019, Tal

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 6. Hageja märkis, et viivisemääraks tuleb vastavalt

§ 113lg-le 1 ja § 415 lg-le 1 lugeda lepingutes kokkulepitud intressimäär.

Vastavalt lepingute üldtingimuste p-le 7.1, kui kostja ei tasu osamakseid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub ostja tasuma tähtajaks tasumata summalt viivist tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär.

1. Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohtadest, kuna kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist olukorraga, kus poolte vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohtadest saab lähtuda ainult olukorras, kus lepingus puudub kokkulepe intressimäära kohta.
2. Kui kohustuse rikkumise korral kohalduv viivisemäär oleks madalam kui lepingus kokku lepitud intressimäär, oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist, kui oma kohustusi täita ja maksta kokku lepitud intressi. Juhul, kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma.
3. Käesoleval juhul on hageja lepingujärgseid viiviseid arvestatud vastavalt lepingulistele intressimääradele. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid alates lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani valemi abil: põhivõlgnevus x viivitatud päevade arv x lepingujärgne intressimäär tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hagi esitamise seisuga on hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue 208,64 eurot, mis on kujunenud järgmiselt: viivisearvestuse algus 27.09.2017, viivisearvestuse lõpp 2 18.04.2018, võlasumma 825,71, viivitatud päevade arv 204, viivisemäär aastas 45,21%, kokku on muutunud nõude esitamiseni sissenõutavaks viivis summas 208,64 eurot. Kostja vastuväited hagile
4. Kostja hagiavaldusele ei vastanud. Esimese astme kohtu otsus
5. Harju Maakohtu 28.02.2019 tagaseljaotsusega rahuldati hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja väikelaenu lepingust nr Tl953144 tuleneva põhivõlgnevuse 825,71 eurot, intressi 135,87 eurot, viivise 36,92 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulu 40 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise

§ 113

lg 1 teise lause järgi põhivõla summalt (825,71 eurot) alates 19.04.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude osas summas 171,72 eurot. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulud summas 630 eurot (sh riigilõiv 250 eurot ja õigusabikulu 380 eurot). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 86% kindlaks määratud menetluskuludest, st 541,80 eurot ning viivise menetluskuludelt. 12. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu kostja ja Placet Grupp OÜ vahel 17.11.2016 sõlmitud väikelaenu lepingust nr Tl953144. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt lepingulistele intressimääradele. 13.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Antud juhul ületab nõutud viivisemäär 45,21% seadusjärgset viivisemäära enam kui viis korda. 14. Hagiavalduses on märgitud, et kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad antud kohtuasjale, sest kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Antud olukorras on poolte vahelistes lepingutes kokku lepitud just intressimääras, kuid mitte kohalduvas viivisemääras, mistõttu tuleb ja peab praeguses kohtuasjas viiviste arvutamisel vastavalt

§ 415

lg-le 1 ja § 113 lg 1 kolmandale lausele lähtuma lepingujärgsetest intressimääradest, kuigi 17.11.2016 lepingu lisast nähtub, et pooled on nimetatud lepingus kokku leppinud nii intressi (33,06% aastas) kui ka viivise (0,09% päevas) määrades, mida pooled on muutnud 12.06.2017, leppides kokku intressimäära 45,21% aastas ja ka uue viivisemäära 0,13% päevas. 15. Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue mõistlik ja põhjendatud

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras ning seega on hageja nõue hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste osas põhjendatud summas 36,92 eurot. Kohus rahuldab hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 36,92 eurot ja jätab rahuldamata summas 171,72 eurot. 3 16. Teised hageja vastuväited lepingujärgsete intressimäärade vähendamiseks kolmekordse seadusjärgse viivisemäära tasemele, ei ole asjakohased, kuna kohus on põhjendatud viivisenõude alusena käsitlenud

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määra, mistõttu jätab kohus hageja vastuväited nimetatud osas tähelepanuta.

1. Kuivõrd hageja esitas nõude kogusummas 1210,22 eurot, mille kohus rahuldab 1038,50 euro ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 86% ulatuses kostja kanda ja 14% ulatuses hageja kanda. Kohus määrab TsMS § 174 lg 1 alusel, arvestades tsiviilasja hinda, asja keerukust ja mahukust, hageja menetluskulude suuruseks 630 eurot, mis koosneb tasutud riigilõivust 250 eurot ning õigusabikuludest 380 eurot. Kuivõrd kohus jättis otsusega 86% hageja menetluskuludest kostja kanda, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 541,80 eurot (630 × 86%). Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus, et menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub 28.03.2019 apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha asjas uus otsus, milles rahuldada hagi täies ulatuses või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kostjalt tuleb välja mõista 100% hageja kindlaks määratud menetluskuludest.
3. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 415

lg-t 1,

§ 113

lg-t 1 ja

§ 42

lg 3 p-i 5 ning ebakohaselt tõlgendanud Riigikohtu lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, leides esiteks, et antud vaidluses oli viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena tühine ning teiseks, et isegi, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, kehtib viivisemäärana maksimaalselt kolmekordne seadusjärgne viivisemäär, mitte lepingujärgne intressimäär. 20. Olukorras, kus tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimääras, mis on kõrgem seadusjärgsest viivisemäärast, kehtib viivisemäärana vastavalt

§ 415

lg-le 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandale lausele lepingujärgne intressimäär ja seda ka juhul, kui lepingus kokku lepitud viivisemäär on vastuolu tõttu

§ 42lg 3 p-ga 5 tühine.

Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 45,21% aastas.

1. Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-2516 väljendatud seisukohtadest, sest kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Tegemist ei olnud n-ö klassikalise krediidivõtmisega, vaid tähtajaks õppekulude hüvitamise arve tasumata jätmisega.
2. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-120-08 (p 12) tuleneb selgelt, et juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud kõrgemas intressimääras, kui seadusjärgses viivisemääras, siis kohaldatakse tarbijakrediidilepingule viivisemäärana lepingujärgset intressimäära. Ka erialakirjanduses on märgitud: „[i]ntressimäär kehtib viivisemäärana ka juhul, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti või kui tarbijakrediidilepingus sisalduv viivise kokkulepe on vastuolu tõttu § 415 lg-ga 1 TsÜS-i § 87 kohaselt tühine“ (P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Lk 434).
3. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu

113 lg 1 ja

§ 415

lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga, kuna võlgnikul on n-ö soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist, kui jätkata oma kohustuste täitmisega ja maksta lepingus kokku lepitud intressi. Viivisel on lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile (vt nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 24) ka sanktsiooniline eesmärk (vt nt RKHKo 3-3-1-83-10, p 22) ning juhul, kui viivis oleks madalam 4 lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. 24. Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“. Maakohus ei hinnanud vaidluse asjaolusid ega kostja majanduslikku olukorda ega põhjendanud, miks konkreetseid asjaolusid arvestades on poolte vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimäär (mida kohaldatakse kokkuleppejärgselt ka viivisemäärana) ebamõistlikult kõrge. Lisaks on

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (nt RKTKo 3-2-1-52-11, p 19). Kostja ei ole taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist. Vastustaja seisukoht

1. Kostja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja saata selles osas TsMS § 657 lg 2 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
3. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale (s.o summas 171,72 eurot). Hageja ei nõustu maakohtuga, et olukorras, kus tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, kehtib viivisemäärana maksimaalselt kolmekordne seadusjärgne viivisemäär, mitte lepingujärgne intressimäär.
4. Ringkonnakohus nõustub hagejaga. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta. Tulenevalt

§ 415

lg-s 1 sätestatust on üldjuhul tarbijakrediidilepingute puhul maksimaalseks viivisemääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 % aastas. Juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

§ 113

lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka Riigikohus on asunud lahendis nr 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Riigikohus on eeltoodud lahendis leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 45,21 % aastas, mis on suurem kui

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 % aastas. Seega kuulub käesoleval juhul kohaldamisele

§ 113

lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga. 29. Eeltoodust tulenevalt ei ole 45,21 % määraga viivise nõudmine vastuolus

§ 415lg-ga 1.

Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks vastava viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Intressimäära tühisuse ja seega kogu 5 krediidilepingu tühisuse kohta, on Riigikohus märkinud järgmist: „Kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär“ (vt. Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-2-1-186-13 p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole alust lugeda krediidilepingut tühiseks ka TsÜS § 86 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. 30.

§ 113lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel.

Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. 31. Ringkonnakohus märgib lisaks, et

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. 32. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohad viivise määra piiramise kohta, millele maakohus tugines, ei ole kohaldatavad käeolevas tsiviilasjas, kuna viidatud kohtuasjas ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Antud asjas on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud just intressimääras, mitte viivisemääras, mistõttu tuleb siinkohal lähtuda

§ 415lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.

1. Eeltoodust tulenevalt kuuluks maakohtu otsus tühistamisele osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale (s.o summas 171,72 eurot) ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei saa aga praegusel juhul tühistatavas osas ise uut lahendit teha, kuna TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi täies ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2. Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3 viimane lause). /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 6