← Eesti

2-14-14536/153

Obsah (10)§ 445§ 701§ 695§ 466§ 651§ 175§ 174§ 144§ 149§ 178

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-14-14536 Määruse kuupäev Tartu, 5. veebruar 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi Osaühing

§ 445

lg 1 teine lause, kuna menetluskulude nõuded ei ole terves ulatuses vastastikused. Kõigilt kostjatelt mõisteti solidaarselt hagejate kasuks välja menetluskulud, kuid hagejatelt mõisteti solidaarselt välja menetluskulud kostjate I ja II kasuks ning eraldi kostjate III ja IV kasuks. Esimesel juhul olid kõik kostjad solidaarvõlgnikud, samas ei ole kõik kostjad hagejate solidaarvõlausaldajad. Kuna võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse toimingute tegemiseks kasutatakse pankrotiseaduse § 108 järgi pankrotivara, mitte pankrotihalduri isiklikku vara, tuleb kostjatele hüvitatavad menetluskulud mõista välja pankrotivarast ja kostjate hüvitatavad menetluskulud pankrotivarasse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4

(7)2-14-14536
  1. Hagejad I ja II paluvad ringkonnakohtu määruse tühistada kostjatele menetluskulude hüvitamise ning tõendite kogumise taotluse ja vastuväite rahuldamata jätmise osas ning saata asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Ei ole tõendatud, et kostja I oleks kandnud menetluskulusid, sest arved on esitatud ainult kostjale II. Ringkonnakohus ei kohustanud kostjaid I ja II esitama kõiki õigusabiarveid ning jättis põhjendamatult rahuldamata hagejate taotluse. Kostjate III ja IV menetluskulude väljamõistmise osas ületas ringkonnakohus kaebuse piire, sest kostjad ei vaidlustanud maakohtu määrust. Lisaks on sõidukulu määr 0,3 eurot kilomeetri kohta põhjendamata. Samuti leidis ringkonnakohus valesti, et tasaarvestamiseks peab solidaarvõlgnike ja solidaarvõlausaldajate arv olema võrdne.
  2. Kostjad I ja II esitasid vastumääruskaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega vähendati kostjate I ja II kasuks maakohtu väljamõistetud menetluskulusid, ning jätta selles osas jõusse maakohtu määrus või teha uus määrus, millega mõista kostjate I ja II kasuks välja menetluskulu 14 960 eurot 3 senti, või saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad I ja II paluvad määrata kindlaks kassatsiooniastme menetluskulud ja mõista hagejatelt välja 1989 eurot. Ringkonnakohus vähendas kostjate I ja II esindajate ajakulu põhjendamatult 120 tunnilt 70 tunnini. Ringkonnakohtu määruses kajastatud toimingute ebavajalikkus ei ole kooskõlas toimikust nähtuvate asjaoludega. Samuti on ringkonnakohus kohelnud kostjaid ebavõrdselt, sest pidas kostjate III ja IV esindajate samaväärset töömahtu vajalikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus vähendas menetluskulu alusetult ka teenuse osutaja ebaselguse tõttu. Nimekirjades on märgitud, et õigusteenust osutasid advokaadid, kelle tegevusi ei ole dubleeritud. Jääb arusaamatuks, miks peab olema nimekirjas märgitud esindaja nimi. Ringkonnakohus ei arvestanud kostjate ja nende esindajate menetluses osalemise erinevat ulatust. Kostjate esindajate menetluses osalemise aeg ja töömaht ei olnud võrreldav. Kostjate I ja II esindajate kulu on suurem, kui kostjate III ja IV esindaja kulu, kuna esimesed osalesid menetluses oluliselt kauem, sh eelmenetluses ja pidid tegema oluliselt rohkem toiminguid.
  3. Kostjad vaidlevad hagejate määruskaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Hagejad vaidlevad kostjate I ja II vastumääruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kostjad III ja IV ei vaidle kostjate I ja II vastumääruskaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 järgi tühistada kostjate III ja IV menetluskulude hagejatelt väljamõistmise osas.

§ 695ja § 691 p 5 alusel jätab kolleegium tühistatud osas jõusse maakohtu määruse.

Ülejäänud osas, milles ringkonnakohtu määrus on vaidlustatud, jääb see muutmata. Hagejate määruskaebused rahuldatakse osaliselt ning kostjate I ja II vastumääruskaebus jääb rahuldamata. 13. Maa- ja ringkonnakohtu määrust ei ole vaidlustatud hagejate menetluskulude kostjatelt väljamõistmise osas. Seejuures ei ole ringkonnakohtu määrust vaidlustatud ka osas, millega kohustati kostjaid maksma hagejate menetluskuludelt viivist. Eeltoodud osas on määrused jõustunud (mh

§ 466lg 3 esimene lause koostoimes § 463 lg-ga 2 ja § 456 lg 4 teise lausega). Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled kostjate menetluskulude üle. 5

(7)2-14-14536 14. Maakohus määras kindlaks kostjate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ning mõistis menetluskulude jaotust arvestades hagejatelt solidaarselt kostjate I ja II kasuks välja menetluskulu 14 960 eurot 3 senti ning kostjate III ja IV kasuks 6982 eurot 63 senti. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse hagejad, paludes tühistada määruse kõigi kostjate menetluskulude osas. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse kostjate menetluskulude osas ning tegi uue määruse, millega mõistis kostjate I ja II kasuks välja 8080 eurot 80 senti ning kostjate III ja IV kasuks 7112 eurot 13 senti. Kolleegium nõustub hagejatega, et ringkonnakohus ületas määruskaebuse piire, kui mõistis kostjate III ja IV kasuks välja menetluskulu rohkem, kui maakohus oli välja mõistnud. Kostjad III ja IV ei vaidlustanud maakohtu määrust ega palunud hüvitatavaid menetluskulusid suurendada. Apellatsioonkaebuse piiride ületamine ja sellega kaasnenud menetlusliku olukorra ebasoodsamaks muutmine kaebaja kahjuks on käsitatav

§ 651lg 1 rikkumisena.

See seisukoht kohaldub ka menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemise korral (

§ 695

). Kuna ringkonnakohus mõistis määruskaebuse piire ületades kostjate III ja IV kasuks välja 129 eurot 50 senti rohkem, kui maakohus oli välja mõistnud, tuleb ringkonnakohtu määrus selles osas tühistada. 15. Ülejäänud osas ei ole alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Kolleegium on varem korduvalt avaldanud seisukohta, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus kostjate lepinguliste esindajate osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
  3. Vastuseks hagejate määruskaebuste ülejäänud väidetele märgib kolleegium, et ringkonnakohus hindas kostjate esindajate kulude põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas

§ 175lg-ga 1.

Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (

§ 174lg 9).

See kehtib ka olukorras, kus mitme hageja või kostja korral on arve esitatud ühele hagejale või kostjale. Kuna kostjate I ja II kasuks mõisteti menetluskulud välja solidaarselt, ei kahjusta hagejaid asjaolu, et õigusabiarved olid esitatud ainult kostjale II. Ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka hagejate väidetu, et ringkonnakohus ei põhjendanud kostjate III ja IV esindajate sõidukulu määra 0,3 eurot kilomeetri kohta. Kostjad III ja IV taotlesid esindaja sõidukulude hüvitamist esindajaga kokkulepitud õigusabitasu tunnihinna alusel. Ringkonnakohus märkis õigesti, et kostjatele III ja IV hüvitatavaks esindaja sõidukuluks on otsene transpordikulu, st nt bussipileti või autokütuse maksumus (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Kuivõrd kostjad III ja IV olid nõudnud esindaja sõidukulude hüvitamist ning maakohtu istungid, kus kostjate esindaja osales, toimusid Jõhvis, on ringkonnakohus põhjendatult lugenud esindaja sõidukulu kostjatele III ja IV hüvitatavaks kuluks (

§ 144p 1 ja § 175 lg 1).

Kolleegium selgitab, et

-is ei ole menetlusosalise ja tema esindaja sõidukulude hüvitamist üksikasjalikult reguleeritud, kuid analoogia korras kohalduvad sõidukulude hüvitamisele riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude kohta väljendatud Riigikohtu seisukohad. Riigikohtu üldkogu on

  1. aprilli
  2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 leidnud, et vajalikud sõidukulud tuleb vajalikus ulatuses hüvitada ning sõidukulude kandmist tõendavad dokumendid tuleb võimalusel esitada, kuid kuna seaduses ei ole sätestatud kulude hüvitamisest keeldumise alust dokumentide esitamata jätmise korral, saab sõidukulude hüvitamisel lähtuda analoogia korras Vabariigi Valitsuse 6

(7)2-14-14536
  1. juuli
  2. a määruse nr 164 §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast kuni 0,3 eurot ühe sõidukilomeetri kohta (p 69–75). Seega võttis ringkonnakohus sõidukulude hüvitamise aluseks õigesti 0,3 eurot kilomeetri kohta. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et asjas ei kohaldu

§ 445lg 1 teine lause, ega pea vajalikus neid põhjendusi korrata.

17. Vastuseks kostjate I ja II vastumääruskaebusele märgib kolleegium, et ringkonnakohus hindas kostjate I ja II esindajate ajakulu kooskõlas

§ 175lg-s 1 sätestatuga ja on selle vähendamist piisavalt põhjendanud.

Kolleegium märgib, et menetlusosaliste esindajate ajakulu ei pea olema võrdne (vt ka Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17), kuid ringkonnakohus ei vähendanud kostjate I ja II esindajate ajakulu üksnes kostjate III ja IV esindaja põhjendatud ajakulu alusel. Kostjate I ja II esindajate kulude vähendamise peamiseks põhjuseks ei ole ka asjaolu, et osa õigusabi arvetest on ringkonnakohtu hinnangul ebaselged. Iseenesest võib pikaaegsem menetluses osalemine tuua poolele kaasa suuremad lepingulise esindaja kulud, kuid ainuüksi see asjaolu ei tähenda, et vastaspool peab talle need kulud täielikult hüvitama.
  3. Hagejate määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejate tasutud kautsjonid

§ 149lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada.

19. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulusid

§ 178lg 4 järgi ei hüvitata. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal, Peeter Jerofejev, Henn Jõks 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.