← Eesti

1-18-3496/78

Obsah (8)§ 294§ 298§ 209§ 288§ 25§ 64§ 73§ 49

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi tõlk Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimene

§ 294

lg 2 p-de 1,2 ja § 209 lg 2 p 2 - § 25 lg-te 1,2 ning Ivan Zayatsi süüdistuses

§ 298lg 1 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 23.

märtsi

  1. a otsus Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Margus Gross Süüdistatav - Arjom Suvorov, isikukood 38902072774; elukoht XX XX. XX XX. Kriminaalkorras karistamata. Kaitsja - Vandeadvokaat Aivar Pilv, valitud korras Süüdistatav - Ivan Zayats, isikukood 35101042729; elukoht XX XX, pensionär. Kriminaalkorras karistamata Kaitsja - Marina Valge, määratud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Margus Gross
  2. september 2019 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Margus Gross; süüdistatav Artjom Suvorov ja tema kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv; süüdistatav Ivan Zayats ja tema kaitsja vandeadvokaat Marina Valge RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. märtsi
  5. a otsus muutmata.
  6. Apellatsioon jätta rahuldamata.
  7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge&Uiga riigi õigusabi tasu 842 (kaheksasada nelikümmend kaks) eurot ja 52 (viiskümmend kaks) senti (sealhulgas käibemaks 76 (seitsekümmend kuus) eurot ja 20 (kakskümmend) senti apellatsioonimenetluses Ivan Zayatsile riigi õigusabi osutamise ja riigi õigusabi kulude eest.
  8. Jätta eelmises punktis välja mõistetud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
  9. Mõista riigieelarves selleks eraldatud vahendite arvelt Artjom Suvorovi kasuks välja mõistliku suurusega kaitsjatasu 4190 (neli tuhat ükssada üheksakümmend) eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  10. Artjom Suvorov anti kohtu alla karistusseadustiku (

) § 294 lg 2 p-de 1,2 järgi. Kokkuvõtlikult heidetakse A. Suvorovile ette, et tema Tartu Linnavalitsuse liikme ja abilinnapeana, s.o ametiisikuna, lubas ajavahemikul 2016-2017 mitmel korral MTÜ S. esindajale A. K.-le, et aitab oma ametiseisundit kasutades spordiklubil saada tegevuse alustamiseks Tartus toetust linna

  1. ja
  2. a eelarvest ning aitab toetuste saamiseks taotluste ja lisade koostamisel, kooskõlastuste saamisel ja suunamisel, Tartu linna
  3. a eelarve eelnõu koostamise käigus spordiklubile vähemalt 3000 euro suuruse toetuse saamiseks sinna ettepaneku lisamisel ning eelarve läbirääkimiste käigus esitatud ettepaneku toetamisel Tartu Linnavalitsuses. Tartu linna
  4. a eelarve eelnõu koostamise ja arutamise käigus tegigi ta ettepaneku lisada eelarve eelnõusse ja eraldada spordiklubile 3000 euro suurune toetus. Samuti lubas A. Suvorov A. K.-le, et esitab Tartu linna
  5. a eelnõus ettepaneku maksta spordiklubile S. toetust. Nimetatud toetuste saamiseks kohtusid A. Suvorov ja A. K. mitmel korral A. Suvorovi tööruumides ja suhtlesid ka telefoni teel. Vastutasuna ametiseisundi kuritarvitamise eest võttis A. Suvorov A. K.-lt vähemalt kolmel korral vara (kahel korral pudeli konjakit ja ühel korral Sportlandi kinkekaardid). A. Suvorov sai aru, et konjaki ja kinkekaardid sai ta vastutasuna ametiseisundi kasutamise eest.
  6. A. Suvorovit süüdistatakse veel selles, et tema ametiisikuna küsis
  7. a I poolel MTÜ L.E.V. ja P. L. (edasidi MTÜ X) juhatuse liikmelt I. Zayatsilt altkäemaksu MTÜle T. S. A. (edaspidi MTÜ Y). Nimelt osales A. Suvorov
  8. a II poolel Tartu linna eelarve eelnõu ettevalmistamises ja eelarve läbirääkimistes. Seal esitas ta ettepaneku määrata 2000 euro suurune toetus MTÜle X. Seejärel andis A. Suvorov I. Zayatsile
  9. a I poolaastal täpselt tuvastamata kuupäeval teada, et MTÜl on võimalik saada tegevustoetust 2000 eurot, ent 960 eurot sellest on vaja maksta MTÜ Y arveldusarvele. I. Zayats nõustus ettepanekuga. 960 euro andmisega MTÜle Y soovis A. Suvorov toetada selle tegevust ning tänada selle juhatuse liiget V.N.-i osalemise eest
  10. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel Tartus Keskerakonna ridades ning tegevuste eest Keskerakonna liikmete, sh A. Suvorovi 2

(35)valimisedu panustamisesse. A. Suvorov kontrollis, korraldas ja suunas MTÜle X eraldatud tegevustoetuse väljamaksmist. Ta käskis I. Zayatsil ja V. N.-il kooskõlastada ja allkirjastada ruumide kasutamise üürileping, mille kohaselt MTÜ Y andis MTÜle X kasutada oma ruume koosolekute pidamiseks perioodil
  1. augustist 2017 kuni
  2. juulini
  3. Viimane pidi tasuma selle eest kahes osas kokku 960 eurot. Tegelikkuses sõlmiti üürileping vaid 960 euro andmiseks MTÜle Y, üürilevõtja ruume ei vajanud, sest koosolekute ruum oli neil endal olemas.
  4. a augustis koostas A. Suvorov I. Zayatsi eest MTÜle X taotluse tegevustoetuse saamiseks, lasi selle I. Zayatsil allkirjastada ja esitada linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonda.
  5. augustil 2018 kandis linnavalitsus 2000 eurot üle MTÜ X arvelduskontole. Sellest 400 eurot kandis I. Zayats
  6. septembril
  7. a üle MTÜle Y.
  8. Lisaks süüdistatakse A. Suvorovit

§ 209

lg 2 p 2 - § 25 lg-te 1,2 järgi selles, et ta püüdis oma ametiseisundit ära kasutades petta E. T.-lt välja 5000 eurot. Nimelt oli A. Suvorov Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni liikme ja esimehena teadlik, et E. T. on korduvalt pöördunud eluasemekomisjoni taotlusega pikendada linnale kuuluva korteri (XX tn X-XX) kasutamiseks sõlmitud sotsiaalüürilepingut kuni

  1. aastani. Samuti oli ta teadlik E. T. korduvast sooviavaldusest võõrandada talle kui endisele sundüürnikule linnale kuuluv vaba elamispind. Oma majandusliku seisundi parandamiseks ja kasutades ära eluasemekomisjoni liikmena saadud informatsiooni, helistas A. Suvorov
  2. detsembril
  3. a E. T.-le ja esinedes Mihkli nime all, pakkus talle võimalust saada eluruumi omanikuks, kui E. T. maksab talle 5000 eurot. E. T. tundis helistajas ära A. Suvorovi. Kui ta sellest teada andis, lõpetas A. Suvorov kõne, lubades lähiajal uuesti helistada.
  4. detsembril
  5. a helistaski A. Suvorov uuesti ja kordas Mihkli nime all sama ettepanekut. Eluasemekomisjoni liikme ja esimehena teadis A. Suvorov, et tegelikult ei ole tal võimalik E. T.-le sotsiaalüürikorterit võõrandada. Kuritegu ei olnud võimalik lõpule viia, sest E. T. tundis helistajas ära A. Suvorovi ning keeldus talle 5000 euro maksmisest.
  6. A. Zayatsit süüdistatakse

§ 298

lg 1 järgi selles, et tema MTÜ X juhatuse liikmena nõustus Tartu Linnavalitsuse liikme ja abilinnapea A. Suvorovi poolt

  1. a I pooles MTÜle Y, s.o kolmandale isikule, altkäemaksu küsimisega ja andis altkäemaksu.
  2. Ülejäänud süüdistuse osas apellatsioonimenetlust ei toimu. Maakohtu otsus
  3. Tartu Maakohtu
  4. märtsi
  5. a otsusega mõisteti A. Suvorov süüdistuses

§ 294

lg 2 p-de 1,2 ja

§ 209lg 2 p 2 - § 25 lg-te 1,2 järgi õigeks.

I. Zayats mõisteti õigeks

§ 298lg 1 järgi.

A. Suvorovi kasuks mõisteti välja 42 906 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. I. Zayatsi kaitsjatasu 3600 eurot jäeti riigi kanda. Lahendati ka asitõenditega seotud küsimused. Matkija ja MTÜ Spordiklubi S. 7. Vaidlus puudub selles, et süüdistatav A. Suvorov oli talle etteheidetava teo ajal ametiisik

§ 288lg 1 tähenduses.

A. Suvorov ja matkija A. K. kohtusid ja suhtlesid telefoni teel süüdistuses nimetatud kuupäevadel. Kohtumistel võttis A. Suvorov kolmel korral A. K.-lt vastu vara -

  1. märtsil 2016 konjaki Remy Martin V.S.O.P,
  2. oktoobril 2016 konjaki Meukow Cognac XO ja
  3. jaanuaril 2017 Sportlandi kinkekaardid. Spordiklubile S. eraldati Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonnast toetus summas 800 eurot. 3

(35)
  1. Vaidluse esemeks on, kas A. Suvorov võttis altkäemaksu vastutasuna toetuste määramise lubamise, otsustusprotsesside suunamise, nendes osalemise ja toetuse määramise eest. Selles osas tegi kohus järgmised otsustused.
  2. Kohtukoosseis ei tuvastanud pealt kuulatud telefonikõnedest ning vestlustest midagi taunitavat ning lubamatut. Pigem nähtub neist, et A. K. rääkis spordist ja A. Suvorov pakkus talle abi. Suhtlus oli abistava, sõbraliku ja inimliku iseloomuga. Sellest ei nähtu, et A. Suvorov oleks soovinud saada A. K.-lt materiaalset tänu toetuste saamise võimaluste, protseduuride selgitamise ning lubaduse eest jagada infot, millises etapis on A. K. taotluse menetlemine. Suhtlusest on näha, et A. Suvorov mõistab A. K. ideid, need on talle meelepärased ja ta lubab neid toetada. Vaadates aga A. Suvorovi suhtlust A. K.-ga tervikuna (mitte üksikute fraasidena), ei nähtu, et A. Suvorov oleks A. K.-le kinnitanud ja garanteerinud, et viimane toetuse kindlasti saab. Seda enam, et lisaks toetustega seonduvalt linnavalitsuse reglemendi tutvustamisele selgitas A. Suvorov A. K.-le korduvalt, et ta võib ja saab teha küll ettepaneku ning seda toetada, kuid lõppkokkuvõttes ei ole otsustajaks tema, vaid teised. Veel selgitas ta korduvalt sedagi, et kehtivast korras kõrvale kalduda ei ole võimalik, sest kõike kontrollitakse rangelt. Seega ei saa prokuröriga nõustuda, nagu nähtuks jälitusprotokollidest A. Suvorovi lubadust suruda läbi mingid toetused, toetust tagada ning kõik teha endast olenev, et A. K. toetused saaks ning suruda need erandina
  3. a eelarvesse.
  4. I astme kohus analüüsis ka esemete üleandmise asjaolusid ning möönis, et ka need ei kinnita süüdistuses toodut. Kohtu arvates oli A. K. käitumine liiga pealetükkiv. A. Suvorovile sisuliselt suruti soovimatud pudelid peale. Ka kinkekaartide vastuvõtmise asjaolud ei anna alust arvata, et A. Suvorov tegutses altkäemaksu võtmise motiivil. Nimelt pöördus A. Suvorov koheselt linnapea poole küsimusega, kas pöörduda sisekontrolli või KAPO poole ning lähtus U. K. soovitusest kinkekaardid tagastada. Viimane kinnitas A. Suvorovi pöördumist kinkekaartide asjus.
  5. Viidates Riigikohtu praktikale ning arvestades A. Suvorovile asjade üleandmise situatsioone, oli matkija tegevus liiga aktiivne ning ületas märgatavalt A. Suvorovi teopanust. A. Suvorov ei saanud aru, mille eest talle asju üle antakse, seda ei avaldanud neid üle andes selgelt ka matkija. Kuigi A. Suvorov võttis kinkekaardid vastu, ei soovinud ta tegelikult altkäemaksu võtta. Kohtuistungil kinnitas A. Suvorov, et A. K. rääkis, rääkis ja rääkis, ühel hetkel võttis taskust välja, pani lauale ja ütles, et see on tänu eest. Ta ei saanud tõesti aru, mis tänu eest, kuna kogu töö, mis ta A. K. heaks tegi, on kättesaadav kodulehelt. Kui A. Suvorov oleks tõepoolest tahtnud altkäemaksu võtta, ei oleks ta kinkekaartidega linnapea juurde läinud küsimusega, mida nendega teha. Ta ei oleks neid ka tagastanud.
  6. Lisaks matkija intensiivsele käitumisele asjade üleandmisel, oli suur ka asjade üleandmise arv. Kui prokurör oli veendunud, et juba konjakipudeli vastuvõtmine täitis kuriteokoosseisu, on arusaamatu, miks pidi kuue kuu möödumisel üle andma veel teise pudeli ning kolme kuu möödumisel kinkekaardid.
  7. A. Suvorovi ja A. K.vahel puudus ekvivalentussuhe. Tõenditest nähtuvalt ei saanud A. Suvorov aru, mille eest A. K. talle asjad andis. Ka viimaselt kohtumisel, kui A. Suvorov juba teadis, et tagastab kinkekaardid, kuulas ja nõustas ta A. K. samamoodi, nagu oli seda teinud varasematel kohtumistel. Asjade üleandmine toimus kohtumiste lõpus. Enne seda ei andnud A. Suvorov kuidagi mõista, et soovib nõustamise ja abistamise eest midagi saada. Ka A. K. ei lubanud talle midagi. Seega nõustas ja andis A. Suvorov A. K.-le lubadusi lootuseta või lubaduseta midagi saada. 4
(35)
  1. Matkija A. K. kinnitas, et A. Suvorov ei avaldanud soovi ega tahet hüvede toomiseks või tema tänamiseks küsimusega tegelemise eest. A. Suvorov võis talle asju selgitada ja rääkida inimlikkusest. Nende ütluste valguses leidis kohus, et A. K. andis A. Suvorovile asjad üle küll nõustamise, aga mitte ametiseisundi kasutamise eest toetuste eraldamiseks või parandusettepanekute tegemiseks. Jälitustoimingu protokolle arvestades seega aja pühendamise ning toimunud nõustamiste eest. Seda kinnitab ka asjade üleandmine: A. Suvorov ei tahtnud neid vastu võtta.
  2. Tõenditest ei nähtu, et A. K. oleks andnud A. Suvorovile asju üle teineteisemõistmises, et A. Suvorov peab nimetatud asjade eest oma ametiseisundit ära kasutades midagi tegema. Aru on saada, et asjad anti kohtumiste ja nõustamiste eest. Kuna A. Suvorov ei kasutanud ametiseisundit, ei saa teda altkäemaksu võtmise eest vastutusele võtta. Tõenäoliselt võttis A. Suvorov talle antud konjakipudelid pärast veenmist vastu, kuna ei tajunud nende puhul tegevuse keelatust, sest selliste asjade kinkimine on küllaltki tavapärane. Kaudselt kinnitab seda asjaolu, et kohe, kui üle anti kinkekaardid, oli see A. Suvorovi jaoks ohumärgiks ja ta läks sellest linnapeale rääkima. Sellist järeldust ei sea kahtluse alla ka
  3. novembri
  4. a asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud A. Suvorovi Facebooki kasutajakonto ja
  5. novembri
  6. a vaatlusprotokollis vaadeldud Tartu Linnavalitsuse edastatud A. Suvorovi postkasti sisu. Ka siin ei tulene A. Suvorovi ja A. K. omavahelisest suhtlusest midagi sellist, mille alusel oleks võimalik koostoimes teiste uuritud tõenditega lugeda tõendatuks A. Suvorovi poolt altkäemaksu võtmist. Ivan Zayats ja MTÜ L-E V. ja P. L.
  7. Vaidlust ei ole selles, et A. Suvorov oli Tartu Linnavalitsuse liige ja abilinnapea ehk ametiisik. MTÜ L-E V. ja P. L. sai Tartu linnalt toetust 2000 eurot. Y (esindaja V. N.) ja X (esindaja I. Zayats) sõlmisid lepingu, millega Y esindaja V. N. andis MTÜ-le X. kasutada ruumid aadressil XX, Tartu. MTÜ X kandis Y-le 400 eurot.
  8. Kuna toetus on MTÜle X eraldatud, puudub sisuline vajadus täpsemalt käsitleda, millisel viisil ning mis ajaks tuli toetuse saamiseks taotlus konkreetselt esitada.
  9. Vaidlus on selles, kas A. Suvorov küsis 2017.a esimeses pooles ametiisikuna MTÜ X juhatuse liikmelt I. Zayatsilt altkäemaksu Y-le, kuna soovis toetada Y tegevust ja väljendada tänu MTÜ juhatuse liikmele V. N.-le. Tänu oli selle eest, et viimane nõustus osalema 2017.a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel Tartu linnas Keskerakonna ridades ja panustama valimiste eelsel perioodil tegevustesse, mis tagaksid Keskerakonna liikmetele, eelkõige A. Suvorovile Tartus valimisedu. Kogutud tõendite alusel seda tõendatuks lugeda ei saa.
  10. Tunnistajate kinnitusel vajas MTÜ X täiendavaid ruume. Tunnistajad V. K., E. Z., V. A. kinnitasid XX tn XX koosolekutel käimist. Ruumide kasutamine ja seal koos käimine näitab üürilepingu sõlmimist ning ruumide kasutamist. Süüdistuses toodud eesmärki ei saa tuvastada ka ruumide üürihinna alusel. Koolis oli küll rent odavam, ent Y ruumide kasutamise võimalused laialdasemad. Soovi ruume tegelikult kasutada kinnitab üürilepingu sõlmimiseni kulunud aeg ning läbirääkimiste pidamine. Üürilepingu allkirjastamise asjaolud ei sea kahtluse alla üürilepingu tegelikkusele vastavust.
  11. Tõendatuks ei saa lugeda, et A. Suvorov soovis avaldada üürilepingu läbi V. N.-le tänu ja seeläbi toetust MTÜle Y. A. Suvorov välistas V. N.-le tänulik olemise. Ka V. N. ütlustest ei nähtu, et A. Suvorov oleks pidanud talle tänulik olema või et A. Suvorov oleks suunanud 5
(35)V. N. ja I. Zayatsi vahelise üürilepingu sõlmimist. V. N. selgitas, et ei osutunud valituks. Samas sai ta piisavalt hääli veendumaks, et tema tegevust toetatakse. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit V. N. kogutud häältearvu kohta, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas tema valimistulemustest sõltus Keskerakonna ja A. Suvorovi valimisedu. Ainuüksi V. N. kandideerimisest Keskerakonna ridades ei saa järeldada A. Suvorovi soovi talle valimisedu tagamise eest tänu avaldada. Valmiseelsetesse tegevustesse panustamine (nt telgikampaania) ei taga, et valitaks just V. N. või A. Suvorovit.
  1. Ühestki tõendist ei tulene, et A. Suvorov küsis MTÜ X esimehelt I. Zayatsilt V. N. ja tema MTÜ Y kasuks altkäemaksu, millega I. Zayats nõustus. Altkäemaksu küsimise välistas ütlustes ka I. Zayats.
  2. A. Suvorov selgitas, et I. Zayats tõi talle linnavalitsusse mälupulgal allkirjastamata taotluse, et ta selle välja prindiks ja aitaks keeleliselt korrigeerida. Võimalik, et ta salvestas selle arvutisse väljaprintimiseks. Ainuüksi faktist, et avaldus A. Suvorovi sülearvutisse salvestatud on, ei saa teha süüdistuses toodud järeldust, et A. Suvorov koostas avalduse ise ning lasi selle I. Zayatsil allkirjastada. Isegi, kui see nii oli, ei sellest tõendite kogumis järeldada, et A. Suvorov oleks küsinud I. Zayatsilt kolmanda isiku kasuks altkäemaksu. Tunnistaja J. M. ütlustest nähtub, et toetuse vormide täitmisel abistamine ei ole taunitav tegevus. Seda võib käsitleda kaasaaitamiskohustusena. Arvestades, et I. Zayatsi sõnul oli taotluse esitamine neile problemaatiline, ei saa A. Suvorovi abi taunitavaks pidada.
  3. V. N. ja A. Suvorovi vahel ajavahemikul
  4. augustist kuni
  5. oktoobrini 2017 toimunud Facebooki vestlused sisaldavad põhiliselt mõttevahetusi seoses valimistega. Sisuliselt on ainuke süüdistust puudutav sõnum saadetud V. N. poolt A. Suvorovile
  6. septembril 2017 kell 11:58, mille sisu on järgmine (kirjapilt muutmata): „Artjom, eile kirjutasime Ivaniga lepingule alla. Toetus osutus oluliselt väiksemaks, kui ma lootsin ja olin arvestanud, unistades naabruses veel üks kaks ruumi rentida. Kuid ma pean siiski riski peale välja minema ja lisatoa rentima, kuna vene keskus 30 m2 peal ei ole tõsiseltvõetav. Või äkki siiski oodata ja ruumide küsimus laheneb kuidagi tsentraliseeritult?“. Nimetatud sõnumi sisust teiste tõenditega kogumis, ei ole võimalik teha järeldust, et nimetatud toetuse all on V. N. pidanud silma süüdistuse kohaselt A. Suvorovi poolt tema ja tema MTÜ kasuks küsitud altkäemaksu. A. Suvorov sõnumile vastanud ei ole. Seega pole võimalik hinnata, mida V. N. sõnumiga silmas pidas. Kahtluse alla ei seadnud kohus V. N. avaldatut, mida ta antud sõnumiga mõtles. V. N. ei osanud istungil üheselt vastata, miks ta lepingu sõlmimisest A. Suvorovit teavitas. See on aga seletatav, kuivõrd A. Suvorov viis V. N. kokku MTÜ Xga.
  7. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis üksikult või koosmõjus teiste kogutud tõenditega kinnitaks, et A. Suvorov küsis I. Zayatsilt altkäemaksu
  8. aasta esimeses pooles. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtub, et A. Suvorov suhtles I. Zayatsi ja V. N.-ga, kuid kõnede sisu ei ole teada. Suhtlemise ega MTÜ X koosolekutel käimise fakti alusel ei saa lugeda tõendatuks, et A. Suvorov küsis 2017.a I poolel I. Zayatsilt kolmanda isiku kasuks altkäemaksu, millega viimane nõustus. Seda ei tõenda ka kohtu A. Suvorovi valdusest ära võetud paberilehed ja märkmikud, milles sisalduvad erinevad märkmed, sh Zajac nimi, N. nimi ning Y kohta (
  9. oktoobri 2017 asitõendi vaatlusprotokollid). Kannatanu E.T. ja kelmuse katse
  10. Vaidlust ei ole selles, et A. Suvorov oli Tartu Linnavalitsuse abilinnapeana, sh linnavalitsuse liikmena ametiisik ning Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni esimees. 6
(35)E. T. kasutab eluaset sotsiaaleluruumi üürilepingu alusel. Tunnistajate ütluste kohaselt ei sõlmitud E. T.-ga sotsiaaleluruumi üürilepingut, sest tal oli piisavalt rahalisi vahendeid. A. Suvorovile eluasemekomisjoni esimehena oli teada E. T. eluasemeprobleem ning rahaline olukord. A. Suvorov helistas telefoninumbrilt XXX E.To.-le
  1. ja
  2. detsembril
  3. Läbiotsimise käigus leiti A. Suvorovi sõnul vaid tema kasutuses olevast sõidukist mobiiltelefon Nokia RM-
  4. Numbrit XXX, IMEI XXX, kasutati ajavahemikus
  5. kuni
  6. detsembrini 2016 kolmel korral:
  7. detsembril 2016 kell 18:09:46 saabus abonentnumbrilt XX sõnum, kahel korral helistati sellelt telefoninumbrile XXX, mis kuulub E.T.-le. Kõnede toimumise fakti kinnitasid istungil nii A. Suvorov kui ka E. T. . A. Suvorov selgitas, et soovis antud telefoni ja telefoninumbrit kasutada enda jaoks nö probleemsete klientidega suhtlemiseks.
  8. Vaidlus on selles, kas telefonikõnede sisu vastab süüdistuses etteheidetule.
  9. Kannatanu E. T. kinnitas kohtus süüdistuses toodut. Süüdistatav kinnitas küll E. T.-le helistamist, ent mitte ülejäänud süüdistuses toodud asjaolusid.
  10. Kohus leidis, et tunnistaja I. K. ütluste alusel ei saa hinnata E. T. ütluste usaldusväärsust ega tõendada E. T. ja A. Suvorovi kõnede sisu. Tunnistaja sai telefonikõnede toimumisest ning võimalikust sisust teadlikuks kannatanu vahendusel. E. T. kinnitusel rääkis ta I. K.-le kõnedest uuel aastal. I. K. väitel pöördus E. T. tema poole
  11. a jõulude ja aastavahetuse ajal ning teatas, et talle helistas tundmatu inimene. Tema tuvastas kõne ning arvab, et see oli A. Suvorov, st tema tundis moonutatud hääles ära A. Suvorovi. I. K. sõnul olid kõned toimunud värskelt ning E. T. ärevus oli suur. Kohus märkis, et vaadates kõnede toimumise aega, ei ole võimalik üheselt väita, et kannatanu E. T. oli I. K.-le kõnedest rääkides veel tajutu mõju all. Ei ole võimalik tuvastada, et I. K. poolt E.T.-le omistatud ärevusseisund oli tingitud toimunud kõnedest ja nende väidetavast sisust, mitte aga mõnest muust asjaolust. Kui aga E. T. oli tunnistajale kõnede toimumise asjaolusid ja nende sisu avaldades veel tajutu mõju all, tuleb tõusetub küsimus E. T. ütluste piisavast usaldusväärsusest lugemaks tõendatuks tema ja A. Suvorovi vahel toimunud telefonivestluste sisu. Antud küsimusele ei ole võimalik ühest vastust anda.
  12. Lõuna prefektuurile
  13. detsembril 2016 tehtud avalduses märkis E. T., et talle helistati
  14. detsembril 2016 ning kõne sisu. Sisult on see selline, nagu E. T. istungil antud ütlustes selgitas. Samas ei ütle E. T. avalduses, et ta tundis rääkijas ära A. Suvorovi, vaid märkis, et küsis uuesti, kas te olete A. Suvorov, mille peale katkestati kõne. Avalduses palub E. T. kaasabi helistaja tuvastamisel.
  15. detsembri 2016 pöördumises selgitab E. T., et
  16. detsembri 2016 avaldusele saadud vastus teda ei rahulda, kuna ta ei soovinud kriminaalmenetlust alustada, vaid teada saada helistaja. Kohus pidas tähelepanuväärseks, et E. T. ei pöördunud politseisse kohe pärast
  17. detsembri 2016 kõnet. Kuigi politseisse mittepöördumine ei sea kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla, tekitab kahtlust, miks E. T., kes kohtuistungil kinnitas, et tundis koheselt Mihklis ära A. Suvorovi, ei öelnud seda politseile esitatud pöördumises. Eraldivõetuna ei ole see asjaoluks, mis kannatanu usaldusväärsuse tõsikindlalt kahtluse alla seaks.
  18. Kohtuistungil selgitas kannatanu kõnede pikkuse kohta, et need olid sama pikad, samasisulised ja lõppesid kohe, kui ta ütles, et ta teab, kes helistaja on. Samas selgus eelnevast, et
  19. detsembril 2016 tehtud kõne vältas kella 18:15:27 kuni 18:24:42ni ja teine, so
  20. detsembri 2016 kõne kestis kella 15:42:37 kuni 15:43:32ni. Seega ei olnud kõned sama pikad. Info avaldamiseks, mida helistaja kannatanu sõnul talle esimeses kõnes ütles, 7
(35)ei tohiks kuluda aega 9 minutit, vaid oluliselt vähem. Kohus luges usutavamaks süüdistatava ütlused, kes väitis, et esimeses kõnes rääkis oma korteriprobleemist põhiliselt E. T. . Lisaks avaldas E. T. istungil, et A. Suvorov helistas talle ka
  1. detsembril ja kuigi kõnes talle midagi ei pakutud ning ta ei tea, mis numbrilt talle helistati, on ta kindel, et ka siis oli helistajaks A. Suvorov. Seejuures ei ole E.T. kohtule teadaolevalt varasemalt kunagi
  2. detsembri kõne maininud. Väites seda esmakordselt alles kohtuistungil, tegi ta võimatuks selle väite kontrollimise. Oleks igati loogiline, et kannatanu oleks ka selle kõne menetleja poole pöördumisel ära märkinud. Ta pöördus ka
  3. detsembril menetleja, et avaldada rahulolematust vastuste eest, mis ta sai menetlejalt varasematele vastustele.
  4. Lisaks esineb kannatanu ütlustes teatavaid kahtlusi tekitavaid aspekte. Seega ei ole täidetud KrMS § 66 lg 21 p 2 eeldused. Võimalik, et kannatanu võis enda ja A. Suvorovi vahelisest telefonivestlusest, milles käsitleti ka A. Suvorovi sõnul E. T. korteriprobleemi, valesti aru saada. Seetõttu ei ole võimalik kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida läbi tunnistaja I. K. ütluste.
  5. Süüdistuse tõendamiseks ei ole võimalik kasutada otsese tõendina J. M. ütlusi. Ta on kuulnud süüdistusest, ent mitte E. T.-lt. Ka tunnistaja U. K. ütlused kogumis teiste tõenditega ei kinnita A. Suvorovile esitatud süüdistust.
  6. Tunnistajate (J. M., I. K., U. K.) ning A. Suvorovi kinnitusel pöördub E. T. tihedalt Tartu Linnavalitsusse probleemidega kaitstes intensiivselt oma õigusi. Seetõttu on kaheldav, et A. Suvorov helistaks talle korduvalt ning nõuaks valenime all esinedes 5000 eurot kannatanu korteriprobleemi lahendamise eest ja seda olukorras, kus ta juba esimesel korral ära tunti ja sellest ka teada anti. Kahtlust tekitab seegi, et kui tunnistaja I. K. süüdistusest eluasemekomisjonis rääkis, kuulas A. Suvorov jutu rahulikult ära öeldes, et see ei ole tõsi. Ka tunnistaja U. K. sõnul oli tal A. Suvoroviga juttu E. T. käimisest selle paberiga (s.o politsei vastusega menetluse mittealustamise kohta) telefonikõnest. Selle peale olnud A. Suvorov aga õlgu kehitavas olekus, st nõutu. Kõne sisus tekitab kahtluse seegi, kas A. Suvorov jätaks alles kõnede tegemiseks kasutatud telefoni pärast tunnistajate pöördumist tema poole. Tõenäoliselt oleks ta üritanud telefonist vabaneda.
  7. Tõendite pinnalt on faktiliselt tuvastatav, et A. Suvorovi valduses olnud telefonilt helistati kahel korral E. T.-le süüdistuses toodud ajal. Kõnede sisu ei ole teada. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis üksikult või kogumis teistega annaksid aluse seada kahtluse alla A. Suvorovi poolt avaldatud kõnede sisu kohta. Seega on tegemist sõna-sõna-vastuolukorraga. Arvestades, et kannatanu ütlused kogumis teiste tõenditega annavad aluse kannatanu versioonis mõningaseks kahtlemiseks, ei ole võimalik A. Suvorovit süüdi tunnistada. Seega esinevad kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb KrMS § 7 lgst 3 tulenevalt tõlgendada süüdistatava kasuks ning ta

§ 209

lg 2 p 2 –

§ 25lg 2 järgi õigeks mõista.

APELLATSIOON 35. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur. Selles palutakse: - tunnistada A. Suvorov süüdi

§ 294

lg 2 p-de 1,2 järgi ja karistada teda 3 aasta pikkuse vangistusega ning

§ 25

lg-te 1,2 - § 209 lg 2 p 2 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel suurendada üksikkaristusest raskeimat, mõistes A.

Suvorovile karistuseks 4 aastat vangistust. Karistuse hulka lugeda eelvangistuses viibitud 3 päeva. Kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 aastat 11 kuud ja 27 päeva 8

(35)vangistust.

§ 73

lg-te 1,2,3 alusel määrata, et 3 kuud vangistust kuulub kohesele ärakandmisele ja 3 aastat 8 kuud 27 päeva vangistust jäetakse tingimisi 4-aastase katseajaga kohaldamata.

§ 49alusel mõista A.

Suvorovile lisakaristusena keeld töötada 3 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded. - tunnistada süüdi I. Zayats

§ 298

lg 1 järgi ja karistada teda 6 kuu pikkuse vangistusega ja jätta see

§ 73lg-te 1,2,3 alusel tingimisi kohaldamata 1-aastase katseajaga.

- mõista I. Zayatsilt ja A. Suvorovilt välja menetluskulud.

  1. Prokuratuur heidab maakohtule ette tõendite valikulist hindamist, süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse hindamata jätmist ja prokuröri süüdistuskõnes toodud väidete ning tõendite hindamata jätmist. Matkija ja MTÜ Spordiklubi S.
  2. Kohus nõustus sellega, et süüdistatav A. Suvorov oli talle etteheidetava teo ajal ametiisik, samuti puudub vaidlus selles, et süüdistatav A. Suvorov ja matkija A. K. suhtlesid omavahel süüdistuses nimetatud kuupäevadel nii telefoni teel kui isiklikel kohtumistel ning A. Suvorov võttis A. K.-lt vastu vara:
  3. märtsil 2016 ja
  4. oktoobril 2017 pudeli konjakit ja
  5. jaanuaril 2017 Sportlandi kinkekaardid. Kohtumistel andis A. Suvorov A. K.-le korduvalt nõu ja abistas Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonnale taotluse koostamisel, selleks et spordiklubi S. saaks Tartus rahvusvahelse spordivõistluse korraldamiseks toetust. Vaidlus puudub ka selles, et osusega nr O-17-0125 eraldati A. K.-ga seotud spordiklubile toetus 800 eurot.
  6. Kohus ei nõustunud, et A. Suvorov võttis need vastutasuna toetuse määramise lubamise, toetuse saamiseks otsustusprotsesside suunamise, ise otsustusprotsessis osalemise ja toetuse määramise eest.
  7. Arusaamatuks jääb, millisele informatsioonile tuginedes kohus leidis, et tänutäheks konjaki või sarnaste kingituste andmine ja ametiisikute poolt kingituste vastuvõtmine on tavapärane tegevus. Kohus on tunnistaja A. K. ütlusi hinnanud ühekülgselt ja valikuliselt ning jõudnud valedele järeldustele jälitusprotokollide analüüsimisel. Nõuetekohaselt on jäetud hindamata ka tunnistajate J. M. ja U. K. ütlused, millest saab teha otseseid järeldusi abilinnapeade töökorralduse kohta Tartu Linnavalitsuses A. Suvorovi seal töötamise ajal.
  8. Tunnistaja A. K. antud ütlustest selgub, et
  9. märtsil
  10. a kohtus ta A. Suvoroviga viimase töökabinetis. Üldisemat laadi kohtumisel selgitas A. Suvorov A. K.-le toetuse saamise võimalusi ning lubas aidata saali leidmisel. Igal järgmisel kohtumisel läksid aga vestlused konkreetsemaks. Nende läbivaks eesmärgiks ja teemaks oli Tartu linnalt toetuse taotlemine ja saamine. A. K ütlustest nähtuvalt oli just A. Suvorov see, kes üksnes ei selgitanud toetuste saamise korda, vaid pakkus välja erinevaid võimalusi ja lahendusi.
  11. a sügisel toimunud kohtumisel lubas A. Suvorov juba konkreetselt, et aitab A. K spordiklubile S. mõeldud toetuse lisada linna
  12. a eelarve eelnõusse. A. K. lootis saada linnalt kuni 5000 eurot, ent talle eraldati 800 eurot. Summat ta vastu ei võtnud, sest sellise summaga ei ole võimalik rahvusvahelisi võistlusi korraldada. A. Suvorovi lubaduste ja abi eest andis A. K. üle kaks konjakit ja Sportlandi logoga kinkekaardi. A. Suvorov ei püüdnud kingitusi tagasi anda. Tunnistaja ütlused on kooskõlas jälitustoimingu protokollidega 9

(35)toimunud vestluste ja isikute käitumisega sellel ajal.
  1. juuni
  2. a jälitustoimingu protokollist nähtub kokkuvõtvalt, et A. K. soovis saada linnalt toetust vähemalt 2000-3000 eurot. A. Suvorov vastas seepeale, et toetuse saamiseks peab A. K. spordiklubi alustama tegevust Tartus kas filiaalina või viima läbi näidistreeningud lubades omalt poolt sellele kaasa aidata. A. K. tuli A. Suvorovi kabinetti kindla sooviga saada toetust nimetades soovitud summa. A. Suvorov võinuks A. K. ära kuulata, anda esialgset nõu ning suunata ta kultuuriosakonda, kus taolisi taotlusi menetleti. Selle asemel aga võttis ta toetuse saamise küsimuse täielikult enda kanda, otsides Tartu Linnavalitsuses erinevaid võimalusi toetuse eraldamiseks. Seega ei olnud
  3. märtsi
  4. a kohtumine juhuslikku laadi, vaid sooviti edasi minna, millest annab tunnistust asjaolu, kuidas A. Suvorov reageeris A. K.-lt kohtumise lõpus konjakit vastu võttes. Ta ütles viimaselt konjakit vastu võttes: „esialgu ei ole ju millegi eest“.
  6. detsembri
  7. a jälitustoimingu protokolliga on tõendatud A. Suvorovi ja A. K.
  8. aprillil
  9. a kohtumisel toimuinud vestlus. Kohus leidis, et tõendist ei ole võimalik aru saada, et A. Suvorov lubas spordiklubile
  10. a eelarvest eraldatud summadest toetust. Samuti ei ole
  11. a eelarve osas võimalik asuda seisukohale, et A. Suvorovi poolt öeldu tähendab tema poolt eelarvesse S.-i kohta ettepaneku lisamist. Apellant sellise järeldusega ei nõustu. Tegelikult nähtub vestlusest, et A. Suvorov selgitas A. K.-le, et viimane peab kõigepealt spordiklubiga viima Tartus läbi mõne tegevuse ja selle jaoks saab kultuuriosakonnast taotleda esialgu väiksemat toetust. A. Suvorovi sõnade kohaselt leppis arutas ta küsimust kultuuriosakonna sporditeenistuse juhiga ja leppis kokku, kuidas seda teha. Samuti kinnitas A. Suvorov, et kui üritus õnnestub, saab järgmise aasta eelarvest sh Tartu reservfondist raha kindlasti juurde.
  13. novembri
  14. a jälitustoimingu protokolliga on tõendatud A. Suvorovi ja A. K.
  15. aprilli
  16. a kohtumisel toimunud vestlus. Kohus leidis, et vestlusest ei ole võimalik välja lugeda A. Suvorovi lubadust A. K.-le kaasa aidata spordiklubile toetuse määramisel Tartu linna
  17. a eelarvest spordiklubidele mõeldud rahast. Apellant sellega ei nõustu. Vestlusest nähtub, milline on linnavalitsuses kokkulepe poliitiliste partnerite vahel. Selle kohaselt saab iga fraktsioon mingit raha (nn katuseraha) jagamiseks konkreetsetele tegevustele. Selle kaudu saaks abilinnapea A. K. kindlasti aidata. Kuna aga eelarve oli vastu võetud, siis ei olnud seda võimalust võimalik kasutada. Järgmiseks selgitas A. Suvorov, et tuleb korraldada võistlus ja saada selleks toetus kultuuriosakonnast. Ta lubas saata A. K.-le kultuuriosakonna reservfondi toetuse blanketi täitmiseks ja siis oli A. Suvorovil võimalik jätkata spordiklubi aitamist.
  19. novembri
  20. a jälitusprotokolliga on tõendatud A. Suvorovi ja A. K.
  21. septembril
  22. a kohtumisel toimunud vestluse sisu. Kohus tegi sellest järelduse, et A. Suvorov lihtsalt selgitas A. K.-le, kuidas asjad käivad, st tema võib küll ettepaneku teha, ent lõppkokkuvõttes otsustavad teised. Apellant sellega ei nõustu. Vestlusest nähtuvad A. Suvorovi selgitused A. K.-le, et viimane jäi taotluse esitamisega hiljaks. Nüüd pidi A. Suvorov esitama selle parandusettepanekuna eelarve eelnõusse lisamiseks ja seda linnavalitsuse istungil kaitsma. Ta lubas seda teha, kui A. K. suudab nädala jooksul vajalikud dokumendid korda teha.
  24. juuni
  25. a jälitustoimingu protokolliga on tõendatud A. Suvorovi ja A. K.
  26. oktoobril
  27. a kohtumisel toimunud vestlus. Kohus leidis, et A. K. andis A. Suvorovile konjaki. Viimane andis A. K.-le pudelit vastu võttes lihtsalt järele ning võttis selle vastu ilma tegeliku soovita. Apellant sellega ei nõustu. Tegelikult nähtub vestlusest A. Suvorovi 10
(35)selgitus, mille kohaselt on toetuse kindla lubamisega keeruline, kuna kõik sõltub lõpuks
  1. a eelarve vastuvõtmisest
  2. a. Samas lubas A. Suvorov A. K.-le kaitsta eelarve läbirääkimistel A. K. huve ning püüda mingi summa eelarvesse suruda. Kui see aga ei õnnestu, siis proovib seda teha
  3. a lisaeelarve menetlemise ajal. A. Suvorov selgitas, et iseenesest ei ole 4500 eurot suur summa. Vestluse lõpus andis A. K. A. Suvorovile üle pudeli konjakit ja ehkki viimane ütles, et seda pole vaja, võttis ta konjaki vastu ja tänas selle eest.
  5. juuni
  6. a jälitustoimingu protokolliga on tõendatud
  7. jaanuaril 2017 osapoolte vahel toimunud vestlus. Kohus leidis, et sellest ei nähtu A. Suvorovi lubadust teha Tartu linna
  8. a eelarve eelnõusse ettepanek maksta spordiklubile toetust, pigem selgitas ta võimalusi toetuse saamiseks ja seda, mis ajani taotlusi vastu võetakse. Kohus ei tuvastanud, et A. Suvorov oleks andnud märku, et ootab enda tänamist. Apellant sellega ei nõustu. Tegelikult nähtuva vestlusest A. Suvorovi selgitused, mille kohaselt arutas ta Tartu Linnavalitsuses eelarve läbirääkimiste käigus erinevate ametnikega toetuse andmise küsimust spordiklubile, kuid selle käigus jõuti järeldusele, et alguses uutele klubidele suuremat summat ei anta. A. Suvorov rääkis ka, et oli kultuuriosakonna vastava ametnikuga rääkinud spordiklubile S. 1000 euro eraldamise osas ning saanud positiivse vastuse. A. Suvorov selgitas A. K.-le, mida viimane peab tegema ning lubas saata vastavad lingid. Sellel kohtumisel väitis A. Suvorov sõnaselgelt, et kui saadava toetusega tehtud võistlus läheb edukalt, ei ole probleem kirjutada eelarvesse 3000-4000 eurot suurde eelarvesse. Selgitused ei olnud ainult nõuandvad, mida näitab A. Suvorovi lause:“kui üritus läheb hästi, hakkame taotlema summat põhieelarvesse“. Kui vestluse lõpus A. K. talle karbi Sportlandi kinkekaardiga andis, vaatas A. Suvorov karpi ning lisas: “poisid, see on liiast“ ja tänas hetk hiljem kingituse eest.
  9. Usaldusväärsed ei ole A. Suvorovi ütlused, mille kohaselt viskas A. K. talle kinkekaardid sarnaselt konjakitega ja jooksis ise minema. Need on ümber lükatud nii A. K. kui ka jälitustoimingu protokollidega. A. Suvorovi olekust ei ole hetkekski aru saada, et ta oli kinkekaartide vastuvõtmise ajal surve all ning püüdis neid tagastada. Ta jätkas hoopis taotluse esitamise teemal A. K.-ga vestlust ja kordas lubadust aidata võistluse õnnestumise korral suurema toetussumma sissekirjutamamisega Tartu linna järgmise aasta eelarvesse. Kõik kohtumised toimusid A. Suvorovi tööruumides.
  10. Kohus leidis, et asjad anti A. Suvorovile kohtumiste ja nõustamiste eest ning selle eest ei ole võimalik teda altkäemaksu eest vastutusele võtta ning et tõenäoliselt võttis ta konjakipudelid ja kinkekaardid vastu pärast matkijapoolset veenmist, kuna ei tajunud, et nende puhul oleks tegemist millegi keelatuga. Kohus nõustus A. Suvorovi kaitseversiooniga, mille kohaselt ei olenenud temast midagi, kuna otsustajad olid teised. Selline seisukoht ei ole kooskõlas tunnistajate J. M. ja U. K. ütlustega. Nende ütlustest ning A. Suvorovi enda jutust (talletatud jälitustoimingu protokollides) järeldub, et olles
  11. a Tartu linnavalitsuse liige ja abilinnapea, sai ta linnavalitsuse istungitel eelarve eelnõu küsimuste arutamisel ja läbirääkimistel teha ettepanekuid toetuste lisamisel ja tehtud ettepanekuid kaitsta ning kollegiaalselt otsustada toetuse eraldmise küsimuses Tartu linna reservfondist. Seega oli A. Suvorovil A. K.-le antud ja süüdistuses nimetatud lubaduste puhul ka võimalus neid täita. Samuti oli tal Tartu Linnavalitsuse töökorraldusest tulenevalt kodanike üldine nõustamiskohustus. Kuna ta puutus kultuuriosakonnaga kokku seda valdkonda kureeriva abilinnapea asendamise ajal, oli sporditoetuste taotlemise protseduur talle tuttav. Ta andis eesti keelt mittevaldavale A. K.-le nõu ja selgitusi sporditoetuse taotlemiseks ja taotluse koostamiseks, abistas taotluse ja selle lisade koostamisel. A. 11
(35)Suvorovi ametialase tegevuse tõttu õnnestus A. K.-l saada kultuuriosakonnast 800 euro suuruse toetuse eraldamine. Vaatamata linna õigusaktides kehtestatud eelarve menetluse korrale oli tegelik menetlemine paindlikum, mida A. Suvorov teadis ning kasutas eelarve mõjutamiseks võimalusi ka väljaspool oma formaalseid ülesandeid. Kohtu järeldus, et A. Suvorovist midagi ei sõltunud A. K. taotluse kontekstis, ei vasta tegelikkusele. Ka A. Suvorov kinnitas, et tal ei olnud probleemi helistada mistahes ametnikule, kutsuda kokku koosolek ja arutada üleskerkinud küsimust, sh oma valdkonnaga mitteseotud küsimust. Kuna A. Suvorov lubas A. K.-le, et aitab tal süüdistusest kirjeldatud viisil saada spordiklubile S. Tartu linna
  1. ja
  2. a eelarvest toetust ja aitas
  3. a eelarvest ka toetust saada, siis oli sellise tegevuse eest tänuna kingituste vastuvõtmine kuritegu. Selle eesmärgiks oli A. K.-ga seotud spordiklubile linna eelarvest toetuse eraldamine ja saamine. Sellist tegevust ei saa käsitleda kingituse vastuvõtmisena KVS § 4 lg 1 II lause mõttes.
  4. Kohus leidis sedagi, et A. Suvorov ei avaldanud soovi või tahtet hüvede toomiseks või enda tänamiseks vastavate küsimustega tegelemise eest. A. Suvorovile ei olegi ette heidetud altkäemaksu küsimist (

§ 294

lg 2 p 2), vaid selle vastuvõtmist (

§ 294lg 2 p 1).

Apellandile jääb arusaamatuks kohtu etteheide, mille kohaselt oli matkija A. K. käitumine asjade üleandmisel liiga aktiivne ning ületas ülekaalukalt A. Suvorovi teopanust. A. K. ütlustest ega jälitustoimingu protokollidest ei nähtu, et

  1. märtsil 2016 võttis A. Suvorov vastu konjaki A. K. pealesurumisel. Ta sai vastuvõtmise järel toimunud vestlust arvestades hästi aru, et konjak anti ka edaspidi spordiklubile toetuse eraldamise teemaga tegelemise eest. Konjakist ei informeerinud A. Suvorov vahetut ülemust ega püüdnud seda järgmistel kohtumistel tagastada, vaid jätkas kingituste vastuvõtmist, s.o korruptiivset käitumismustrit.
  2. Ka
  3. oktoobril
  4. a võttis A. Suvorov vastu järgmise konjaki A. K. pealesurumata. Ka sellest ei informeerinud ta ülemust ega püüdnud järgmisel kohtumisel tagastada vaid tegi sellest pildi ja viis koju. Konjak leiti A. Suvorovi elukoha läbiotsimisel, ent otsuses ei olnud märgitud, et seda oli ka tarvitatud. Ka
  5. jaanuaril 2017 ei surunud A. K. karpi kinkekaartidega A. Suvorovile peale. A. Suvorov vaatas karbi sisse, tänas ning jätkas vestlust. Asjaolu, et
  6. jaanuaril 2017 tagastas A. Suvorov A. K.-le kinkekaardid, ei muuda olematuks kahe konjaki vastuvõtmist ega kinkekaartide eelnevat vastuvõtmist.
  7. Apellant ei nõustu kohtuga, et kohtumistel oli A. K. vestlusi juhtinud isikuks, kes pikaleveninud vestluste käigus ainult rääkis. Jälitustoimingute protokollidest on näha, et A. Suvorovi ja A. K. kohtumiste ja vestluste käigus kasvas vastastikune usaldus järk-järgult. Antud juhul näitavad
  8. mail kell 17.45,
  9. mail kell 11.08,
  10. mail kell 15.57 ja
  11. mail 2016 kell 13.58 toimunud telefonivestlused just A. Suvorovi aktiivsemat rolli toetustega seotud tegevuste elluviimisel.
  12. novembril 2016 kell 18.47 toimunud vestluses aga selgitas A. Suvorov A. K.-le, et esmalt tuleb Suvorovil eelarve läbirääkimiste käigus toetuse saamine kokku leppida ja toetuse taotluse saab esitada hiljem. Matkija jutukus ei anna alust pidada matkimist liiga intensiivseks. Matkija kasutamises ja matkimise teel altkäemaksu võtja/andja tegevuse kohta tõendite kogumises ja süü tuvastamises ei ole kohtupraktikas midagi erakordset. Kohus ei ole välja toonud midagi, mis annaks aluse öelda, et matkija provotseeris süüdistatavat kuritegu toime panema. Samuti ei ole näidatud, milles seisnes liigne pealekäimine, millega ületati lubatu piire või milline pidanuks olema lubatud matkimine. A. Suvorov võttis altkäemaksu vastu kolmel korral, mis näitab tema sättumust ja valmisolekut sellisteks tegudeks. Kui A. K. käitumine oleks olnud A. Suvorovile vastumeelne, mitte kooskõlas tema enda soovide ja põhimõtetega, oleks ta võinud hiljemalt pärast
  13. märtsi
  14. a kohtumist edaspidistest kokkusaamistest A. K.-ga loobuda. A. 12

(35)Suvorov oli kõrgel juhtival kohal töötav ametiisik, kelle ametikoht eeldas iseseisvat mõtlemist ja kellel olid oskused teisi inimesi suunata, veenda ja juhtida ning kelle poole A. K. pöördus tavakodanikuna. Antud asjaolusid arvestades ei saa nõustuda, et A. Suvorovi suhtes on ületatud jälitustoimingu lubatud piir ning teda provotseeriti kuritegu toime panema.
  1. A. Suvorov ei saa end välja vabandada ka oma tegevuse keelatusest mitteteadmisega. Korruptsioonikuriteod on avalikkuse pideva tähelepanu all. Pealegi oli A. Suvorov pikka aega osalenud Tartu linna ja omavalitsuste juhtorganite tegevuses, mistõttu ei saa ta mitte teada, et ametialase tegevuse eest ei tohi vastutasuna vastu võtta vara või rahaliselt hinnatavaid soodustusi. Ivan Zayats ja MTÜ X
  2. Kohus leidis, et kuna toetus oli X ühingule Tartu linna
  3. a eelarvest eraldatud, puudus sisuline vajadus täpsemalt käsitleda, mil viisil ja ajaks tuli taotlus konkreetselt esitada. Apellant sellega ei nõustu, sest toetuse eraldamise eesmärk on oluline süüdistusega seotud asjaolude hindamisel. Tartu Linnavalitsuses on kindel kord toetuste taotlemiseks ja eraldamiseks. X ühingu puhul oli selleks struktuuriüksuseks sotsiaal- ja tervishoiuosakond, millise valdkonna abilinnapeaks oli A. Suvorov. X ühingu puhul sellist menetlemist ja otsustamist ei toimunud. Tunnistaja U. K. ütluste kohaselt Tartu linna
  4. a eelarvesse lihtsalt „tekkis kuskilt“ X ühingule mõeldud toetus. U. K. väitis kohtus, et I. Zayatsiga seotud X ühingule eraldati toetus Tartu linna
  5. a eelarvest, kuid tema nägi seda pärast eelarve vastuvõtmist koostatud jaotuse nimekirjast. Tavaliselt liigub eelnõuga kaasas ka seletuskiri, ent antud juhul seletuskirjas I. Zayatsiga seotud ühingu toetust kirjas ei olnud (vt ka seletuskiri). Tunnistaja M. K., kes pidi tegelema X ühingule eraldatud toetusega
  6. a, kinnitas, et eelarves oli küll toetus ette nähtud, ent ühingu taotlust ei olnud. Taotlust oli aga vaja toetuse väljamaksmiseks vajaliku lepinguprojekti sõlmimise jaoks. Mingil põhjusel vahendas just A. Suvorov selle taotluse tagantjärgi esitamist, küsides esmalt M. K.-lt nõu, millised andmed peavad taotluses olema ja seejärel tuli koos I. Zayatsiga tunnistaja töökabinetti eelnevalt koostatud taotlust esitama.
  7. Süüdistatava I. Zayatsi ütlustest nähtub, et tema puutus toetuse saamiseks taotluse esitamisega kokku alles
  8. a, ega oska öelda, millise informatsiooni alusel see Tartu linna
  9. a eelarvesse jõudis. Ta kinnitas, et A. Suvorov oli isik, kellele ta
  10. a kohtumistel erinevate teemade arutamise käigus rääkis X ühingu keerulisest olukorrast, kelle abil ta
  11. a sai valmis nõutud taotluse ja kellele ta taotluse tagastas, et see jõuaks õigesse osakonda lepingu sõlmimiseks toetussumma väljamaksmiseks. Nii taotlus kui leping sõlmiti sisuliselt ühelt ajal, mida tõendab
  12. novembri
  13. a vaatlusprotokoll.
  14. augustil
  15. a taotluses I. Zayatsi allkirjaga paluti linnal toetada X ühingut 2000 euroga, millest 1000 eurot on mõeldud ruumide rendiks.
  16. augustil 2017 allkirjastati leping nr 174451, mille alusel sai X ühing linnalt 2000 eurot toetust.
  18. novembri
  19. a vaatlusprotokollis kirjeldati I. Zayatsi mobiiltelefoni ja selle mälukaardi andmeid, millest nähtub, et I. Zayats saatis
  20. augustil 2017 A. Suvorovile sõnumi X ühingu registrikoodi ja liikmete arvuga.
  21. novembri
  22. a asitõendi vaatlusprotokollis kirjeldati A. Suvorovi tööarvuti andmeid, mille kohaselt loodi
  23. augustil 2017 arvutis failt „Zajac avaldus.doc“, mille koostamisel oli vaja märkida I. Zayatsilt eelnevalt saadud andmed. 13
(35)
  1. Eeltoodud tõendid näitavad, et X ühing sai lõpuks linna eelarvest toetust A. Suvorovi aktiivse tegevuse tulemusel, kui ta kasutades oma ametiseisundit hoolitses selle eest, et rahaeraldis ametlikule menetluskorrale vaatamata eelarvesse saaks ning hoolitses raha väljamaksmiseks vajaliku taotluse esitamise eest koostades selleks ise taotluse.
  2. Ka seda süüdistust puudutavas osas jäi A. Suvorov selle juurde, et Tartu linna eelarvesse jõuavad toetused läbi erinevate menetlusetappide vastavates osakondades ja tema ei otsusta midagi. Ta tunnistas aga sedagi, et toetuste saamiseks võivad teha ettepanekuid abilinnapead ja fraktsioonid ka linna eelnõu menetlemisel volikogus lugemiste vahel. Eeltoodud tõendite valguses ei ole usutavad A. Suvorovi ütlused, et X ühingule toetuse lisamine linna eelarvesse toimus formaalselt kehtestatud korda järgides, millest tema midagi ei tea. Tegelikult oli linna eelarve lõplik kokkusaamine paindlikum ning A. Suvorov kasutas oma ametiseisundit lõpptulemuse mõjutamiseks. A. Suvorov oli ühinguga tööalaselt seotud u 8 aastat, suhtles pidevalt selle esimehe I. Zayatsiga, oli teadlik ühingu probleemidest ja tegutses aktiivselt selle nimel, et linna
  3. a eelarves märgitud summa 2000 eurot saaks ühingule välja makstud. Ta oli seotud toetuse lisamisega linna
  4. a eelarve eelnõusse enne selle volikogus vastuvõtmist ja kontrollis asjade käiku. Sellest annab tunnistust ka tema kohtus väidetu: „ma olin ju volikogu istungil ja teadsin, mis on minu eelarves“.
  5. Kohus leidis, et A. Suvorovi ja V. N. ütlustest ei saa teha järeldust, et seoses
  6. a omavalitsuse valmistega oleks A. Suvorovil põhjust V. N.-le tänulik olla. Valimiseelsesse tegevustesse panustamine ei taga seda, et isikud just Keskerakonda valiksid ning ilma konkreetset häälte arvu teadmata ei ole võimalik valimisedu järeldada. Apellant sellega ei nõustu. A. Suvorov kandideeris
  7. a Eesti Keskerakonna ridades. Ta polnud enda sõnul küll esinumber, kuid vähemalt 2-
  8. Ka I. Zayats rääkis kohtus, et A. Suvorov käis X ühenduses koosolekutel 3 korral, rääkis valimistest ja Keskerakonna plaanidest linnas volikokku valimise korral. Seda kinnistasid kohtus ka tunnistajad E. B.ja E. Z. . A. Suvorovi huvi linna venekeelse elanikkonna poolehoiu võitmiseks näitab
  9. novembril
  10. a vaatlusprotokoll, kus vaadeldakse A. Suvorovi ja D. B. vestlust. A. Suvorov sai aru, et just suure venekeelse liikmeskonnaga erinevad Tartu linna ühingud aitavad kaasa nii tema kui Keskerakonna valimistulemustele Tartus, mis seletab ka tema suurenenud huvi taoliste ühingute tegevuse vastu just
  11. a, st valimisaasta alguses. Ka tunnistaja V. N. kinnitas, et kultuurivaldkonna venekeelsete liikmetega ühingute esindajatega kokkusaamise idee tuli just A. Suvorovilt. Algselt kohtuti linnavalitsuses probleemide arutamiseks,
  12. a aprillis või mais Y ruumides. V. N.-l oli mure Y ruumide üüri pärast.
  13. a esitas ta linnavalitsusele taotluse saada baasfinatseerimist 10 000 eurot aastas, ent sai
  14. a teada, et seda taotlust ei rahuldatud.
  15. a juunis kutsus A. Suvorov V. N. ja I. Zaytsevi oma tööruumidesse, et viimased saaksid omavahel kokku leppida Y ruumi X ühingule üürile andmises.
  16. A. Suvorovi ütluste kohaselt ei teadnud tema midagi V. N. ja I. Zayatsi omavahelistest kokkulepetest ega enne
  17. a septembrit sellestki, et V. N. kavatseb Keskerakonnaga liituda ja osaleda kohalike omavalitsuste volikogu valimistel.
  18. novembri
  19. a vaatlusprotokollist nähtub, et ajavahemikus
  20. augustist kuni
  21. oktoobrini 2019 arutasid V. N. ja A. Suvorov Facebooki vestlustes korduvalt Tartus vähemusrahvuste kultuuriühingute arendamisega seotud küsimusi. Neid teemasid käsitlesid nad ka
  22. a I poolaasta erinevatel kohtumistel.
  23. septembril
  24. a vestluses teavitas V. N. A. Suvorovit, et kirjutas
  25. septembril alla lepingu I. Zayatsiga ning et toetus osutus loodetavast väiksemaks ning sellega ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat vene keskust.
  26. oktoobri 14
(35)
  1. a vestluses aga tegi ta A. Suvorovile etteheiteid, et viimane ei täida oma lubadusi aidata V. N. ja tema ühingut piisavalt.
  2. Asjaolu, et A. Suvorov ja V. N. tegutsesid valimistega seoses koos ning A. Suvorov sellega arvestas, näitavad
  3. oktoobri
  4. a vaatlusprotokollid A. Suvorovi töökabineti läbiotsimisel ära võetud töömärkmike ja paberilehtedel olevate märkmete kohta. Seal on erinevad nimekirjad seoses valimistega, kus on kirjas ka V. N. ning ning märkus, et nimekirjas olevatele inimestele tuleb enne valimisi helistada. Märkmetest on tuletatav, et V. N. võis soovida toetust kuni 5400 eurot aastas. Eeltoodust nähtuvalt tegutses A. Suvorov abilinnapeana aktiivselt eesmärgiga saada erakonna võimalikele valijatele Tartu linna eelarvest raha. Tõenditest nähtuvalt oli ta teadlik Y. XX tn XX ruumide X ühingule kasutamiseks andmise ja selle kohta lepingu sõlmimise asjaoludest ning tema ütlused ei ole selles osas usaldusväärsed.
  5. Kohus märkis, et isegi kui süüdistaja arvates ei olnud ruume vaja, ei tähenda see, et X ühing ise ei tundnud täiendavate ruumide järele vajadust. Kohus leidis, et see, mitu korda juhatuse liikmed või teised ühingu liikmed XX tn XX koosolekutel käisid ning kas käidi vaid koosolekutel või tähistati mõnd tähtpäeva, tähtsust ei oma, sest oluline on ruumide reaalne kasutamine ning kohustuse tasumine on seaduslik. Apellant kohtu seisukohaga ei nõustu. Tehingu näilisuse hindamine eeldab tehingu sisulist hindamist ja tehinguga seotud asjaolude arvestamist. Kohus leidis, et V. N. ja I. Zayatsi poolt allkirjastatud ruumide kasutamise lepingu kuupäeval ei ole selle näilikkuse kontekstis tähtsust. Apellandi arvates on oluline märkida, et lepingul on
  6. juuni
  7. a kuupäev, ent V. N. ja A. Suvorovi
  8. septembri
  9. a vestlusest nähtub, et see allkirjastati
  10. septembril
  11. Lepingust nähtuvalt oli X ühingul õigus Y. ruume kasutada alates
  12. augustist
  13. V. N. esitas X ühingule sama kuupäeva kandva arve. Süüdistatav I. Zayats ja teised X ühinguga üle kuulatud isikud kinnitasid, et ruume hakati kasutama alles
  14. a septembris. Tunnistajad E. B. ja A. P. kuulsid esimest korda XX tn XX V. N.-ga seotud Y ruumi kasutamise võimalusest ühel X ühingu
  15. a koosolekutest. Kui lepingule kirjutati alla
  16. septembril 2017, siis oleks loogiline, et Y ruumi kasutamise võimalusest rääkimine toimus pärast lepingu allakirjutamist. Järelikult viitavad lepingu näilikkusele niii selle sõlmimise asjaolud kui ka sisu. Näilikkusele viitab seegi, et XX tn XX ei võimaldanud seal X ühingu koosolekut pidada, sest ei mahutanud nii palju inimesi. X ühingu juhatusel aga puudus vajadus kasutada ruume lepingus kirjeldatud mahus ja
  17. a septembrist detsembrini juhatus seda lepingus nimetatud mahus ka ei kasutanud. Lepingus oli ette nähtud 20 h kuus. I. Zayats selgitas kohtus, et X ühing kasutas ruume alates
  18. a septembrist detsembrini, kuid ei osanud selgitada, miks ta kohtueelsel uurimisel väitis, et kuni
  19. novembrini
  20. a kasutati ruume ainult 2-3 korral. Usutavad ei ole ka tema selgitused, et ruumide kasutamise ajad olid mõeldud ühingu liikmete vastuvõtmiseks, kuivõrd I. Zayatsi kohtus antud selgituste kohaselt käis nelja kuu jooksul väidetavalt tema vastuvõtul üks ühingu liige, kelle nime ta meenutada ei suutnud. Tunnistajad E. B. ja V. K. käisid juhatuse koosolekutel XX nt X ruumides neljal korral, E. Z. aga vaid ühel korral. Vaid tunnistaja juhatuse liikmeks mitteolev V. A. kinnitas osalemist
  21. a septembrist detsembrini I. Zayatsi kutsel kaheksal juhatuse koosolekul. Need ütlused aga usaldusväärsed ei ole. Nimelt töötas tunnistaja
  22. a täistööajaga ehitusettevõttes, mis teeb küsitavaks sellise sagedusega koosolekutel käimise. Lisaks väitis ta, et käis koosolekutel õhtuti, ehkki need toimusid hommikul. Ka V. N. kinnitas, et lepingu kohaselt sai X ühing kasutada ruumi hommikupoole, kuna õhtul oli neil endil ruumi vaja. 15
(35)
  1. A. Zayats selgitas kohtus, et ei saanud Tartus A. P. koolimajas erakorralisi juhatuse koosolekuid pidada, sest seda ei võimaldanud kooliga sõlmitud lepingu tingimused. Samas hakkas ta omal initsiatiivil tegelema ruumide otsimisega, selgitamata vähimalgi määral P. koolis teisel ajal ja teiste ruumide kasutamise võimalusi. P. kooli töötaja tunnistaja A. V. kinnitusel ei ole I. Zayats kunagi tema poole pöördunud koosoleku aja pikendamise soovi või ruumide kasutamise murega teisel ajal. Ka tunnistaja E. B. ei kinnita I. Zayatsi ütlusi uute ruumide vajalikkuse kohta ja sellest rääkimise kohta X ühingu koosolekutel. Tunnistaja väitel oli koolimajas mugav pidada nii X juhatuse üldkoosolekut, kui ka juhatuse koosolekut, sest see toimus ühingu liikmete elukoha lähedal. X lahendavad jooksvaid küsimusi, milleks ei ole eraldi vastuvõttu vaja. A. Suvorov kinnitas kohtus, et X ühingu puhul oli kaalumisel võimalus kolida nad endisesse E. R. M. ruumidesse, et plaan ebaõnnestus, kuna linnavalitsus ei saanud seda hoonet endale. Seega oli I. Zayatsi ja V. N. vahel sõlmitud leping näilik ning sellega sooviti varjata A. Suvorovil poolt V. N.-le Tartu linna eelarvest toetuse andmise viisi ja asjaolusid.
  2. Hinnates ülaltoodud tõendeid kogumis, saab järeldada, et alates
  3. a algusest esimesest kohtumisest V. N.-ga oli A. Suvorov teadlik tema raskusest tasuda Y ruumide eest üüri. A. Suvorovi soov koondada sarnased ühingud mõnda linnavalitsusele kuuluvasse hoonesse
  4. a ei õnnestunud. Ta ei saanud aidata V. N.-t Tartu linna eelarvest tegevustoetuse eraldamisega. Nii I. Zayatsi kui ka V. N.-ga seotud ühingud koondasid Tartus suurt osa vähemusrahvustest. Seega oli A. Suvorovil oluline valimiste käigus antud lubadus täita. Selleks mõtles ta välja skeemi, kus toetust sai nii I. Zayatsiga seotud X ühing, kui ka selleks õiguslikku alust mitteomav V. N.-ga seotud ühing. A. Suvorov tagas juba
  5. a X-le mõeldud 2000-eurose toetuse lisamise Tartu linna
  6. a eelarvesse selliselt, et selleks ei olnud X ühingu poolt
  7. a taotlust esitatud ega sellest ka koosolekutel räägitud. A. Suvorov teadis, et I. Zayats ei valda eesti keelt eg teadnud Tartu linna eelarvest toetuste taotlemise ja saamise korda, samas kui A. Suvorov teadis, et X ühingule toetuse väljamaksmine ei toimu automaatselt vaid taotluse aluse ja linnavalitsusega sõlmitud lepingu alusel. A. Suvorov kontrollis toetuse välajamaksmise, sh I. Zayatsi ja linnavalitsuse lepingu sõlmimise käiku, mis andis talle
  8. a I poolel võimaluse I. Zayatsile öelda, millise summa toetusest saab X ühing, millise Y. Ehkki täpset kuupäeva, millal A. Suvorov tegi I. Zayatsile ettepaneku tasuda toetusest 960 eurot V. N.-ga seotud ühingule, pidi see toimuma
  9. a alguses pärast A. Suvorovi ja V. N. kohtumist, aga mitte pärast
  10. a juunit, mil omavahel kohtusid V. N. ja I. Zayats. Poolte vahel oli ekvivalentsussuhe. I. Zayatsi nõustumist A. Suvorovi ettepanekuga maksta V. N.-ga seotud ühingule 960 eurot, tõendab tema I. Zayatsi poolt Y arvelduskontole 400 euro kandmine, samuti näiliku ruumide kasutamise lepingu sõlmimine varjamaks asjaolu, et A. Suvorov võimaldas V. N.-ga seotud ühingul saada Tartu linna
  11. a eelarvest toetust. Tegelikult V. N.-ga seotud ühingul selleks seaduslik alus puudus. A. Suvorovi selline tegevus on käsitletav altkäemaksu küsimisena kolmanda isiku kasuks ja I. Zayatsi tegevus altkäemaksu andmisena. Kannatanu E. T.-ga seotud episood
  12. Apellant ei nõustu kohtuga kannatanu E. T. ütluste ebausaldusväärse küsimuses. E. T. ütlused on menetluse väitel olnud järjepidevad. Kohtu ainus etteheide E. T.-le seisneb kõnede pikkuse teisiti mäletamises reaalselt toimunud kõnede pikkusega võrreldes. Apellandi arvates ei ole telefonikõnede ajal suunatud inimese tähelepanu kõne pikkusele, vaid vestluse sisule. Seetõttu ei saanud ta mäletada kõnede pikkust minutilise täpsusega. Kõned ei olnud tavapärased, vaid nende käigus püüti E. T.-lt välja petta 5000 eurot. 16
(35)
  1. Ehkki E. T. ei pöördunud kohe pärast
  2. detsembri
  3. a telefonikõnet politseisse, ei sea see tema ütlusi kahtluse alla. Ta ootas A. Suvorovi teistkordset kõnet ning pöördus
  4. detsembril 2016 politseisse avalduse tegemiseks. Selles märkis ta lühidalt ära kahe toimunud kõne sisu. Kannatanule ei saa ette heita, et tema väiteid prefektuuris täpsemalt ei kontrollitud.
  5. Ka A. Suvorovi äratundmine, aga selle mittemärkimine avalduses ei sea kannatanu ütlusi kahtluse alla.
  6. Kui kannatanule tehti
  7. detsembril
  8. a kõne, tegutses ta aktiivselt, et oma võimaluste piires tuvastada täpselt helistaja, pöördus politseisse ning rääkis juhtunust I. K.-le, s.o oli tajutu mõju all. Isegi kui eeldada, et täidetud ei ole KrMS § 66 lg 21 p 2 tingimused, on I. K. ütlusi võimalik kasutada tõendina, mille abil kontrollida E. T. ütluste usaldusväärsust. Tunnistajas tekitas E. T. poolt A. Suvorovi tehtud kõnede sisu edasiandmine tunde, et kannatanu räägib tõtt. Ka tunnistaja J. M. kinnitas kohtus, et on kannatanuga korduvalt kohtunud ega ole teda kunagi tabanud valetamiselt.
  9. A. Suvorovi ütlustes tuleks kahelda. Ta kinnitas kohtus E. T.-le helistamist, ent ei tunnistanud helistamist Mihkli-nime all ega 5000 euro küsimist. Samas ei mäletanud ta kõnede sisu ja oletas, et need võisid olla seotud E. T. korteriprobleemi, eelkõige üürilepingu pikkusega. Kohus leidis, et A. Suvorovi sõiduautost mobiiltelefoni leidmine teeb pigem usutavaks A. Suvorovi oletused kõnede sisu kohta jättes aga tähelepanuta, et leidmise hetkel oli mobiiltelefon kõnekaardita. Asjaolu, et A. Suvorov kasutas kõnekaarti numbriga XX, tehti kindlaks IMEI abil. Kõrvaldades kõnekaardi, raskendas A. Suvorov enda seotuse kindlakstegemise nimetatud kõnekaardiga.
  10. Süüdistatava poolt kõnealuse telefoni kasutusele võtmise asjaolude nn valikuline mäletamine ei ole eluliselt usutav. A. Suvorov ei osanud öelda uue telefoni ostmise aega, kohta, maksumust ja marki ega sedagi, kas ta soetas telefoni ja kaardi koos. Samuti selgitas ta, et uue telefoni mõte oli suunata probleemsete klientide kõned uuele telefonile. Tegelikult ei tehtud alates
  11. detsembrist 2016 talle ühtegi kõnet. Kaks korda helistas A. Suvorov kannatanule ise. Ei ole usutav, et kümnest probleemsest kliendist ükski ei helistanud kordagi neile antud numbrile tagasi.
  12. A. Suvorov väitis, et E. T. muutis erinevatele inimestele (nt I. K.-le) juhtunust rääkides temalt väidetavalt küsitud summasid. I. K. seda väidet kohtus ei kinnitanud. Seda kohus aga ei analüüsinud.
  13. Kannatanu E. T. ütlused on usaldusväärsed. Telefonikõned osapoolte vahel olid piisavalt pikad võimaldamaks kannatanul meelde jätta nende sisu. Eluasemekomisjonis kannatanu poolt tõstatatud küsimus sotsiaaleluruumi üürilepingu pikkuse kohta oli kannatanu ütlustest nähtuvalt
  14. detsembri ja
  15. detsembri
  16. a telefonivestluse sisust nii palju erinev, et kannatanu ei saanud sellest valesti aru saada. A. Suvorov teadis eluasemekomisjoni liikme ja esimehena, et tal ei ole võimalik kannatanule sotsiaalkorterit võõrandada. Süüdistuses nimetatud viisil Mihkli-nime all tehtud pakkumise katse eesmärgiks oli saada kannatanult pettuse teel vara oma majandusliku seisukorra parandamiseks. Kuna kannatanu tundis helistajas ära A. Suvorovi ega olnud tehtud ettepanekuga nõus, jäi kuritegu katsestaadiumi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 17
(35)
  1. A. Suvorovi kaitsja A. Pilv palub jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja jätta kulud riigi kanda.
  2. Matkijaga seotud episoodis on kohus väga põhjalikult ja igakülgselt analüüsinud kõiki asjakohaseid tõendeid 12 lehel. Jälitustoimingu protokollid kajastavad tõendavad A. Suvorovi ja A. K. kohtumiste ja vestlustega ümberlükkamatult kummagi osapoole tahet, seisukohta ja tegevust. Kohus analüüsis Tartu linna õigusakte ja töökorraldust, A. Suvorovi ja matkija vestluste asjaolusid. Kõik linnavalitsuses töötavad tunnistajad andsid üldise töökorralduse ja põhimõtete kohta omavahel kokkulangevaid ja A. Suvorovi ütlustega haakuvaid ütlusi. Kohtuotsuses on täpselt kajastatud matkija ja süüdistatava suhtlus. Arusaamatuks jääb apellandi väide, mille kohaselt on kohus järelduste tegemisel juhindunud A. Suvorovi kohtus antud ütlustest.
  3. Kohus on teinud kaks olulist järeldust: 1) A. Suvorov ei tegutsenud altkäemaksu saamise motiivil; 2) matkija oli süüdistatava „tänamisel“ intensiivne ja aktiivne ületades lubatud teoprovokatsiooni piirid (võrreldes A. Suvorovi tegevusega). Kohtuotsuses tuvastatud asjaolud (vt seisukohtade p 16 ap 1-10) viitavad sellele, et süüdistatava tegevuses puuduvad

§ 294lg 2 p-des 1,2 ettenähtud süüteokoosseisu käitumisaktid.

  1. A. Suvorovi õigeksmõistmine MTÜga X ja I. Zayatsiga seotud episoodis tuleb jätta muutmata. Kaitsja arvates rajaneb otsus kõigi asjaolude igakülgsele analüüsile, selle järeldused on loogilised ja tõenditel põhinevad.
  2. Süüdistuse hüpotees lepingu näilisuse osas altkäemaksu varjamiseks on eluliselt ebausutav. See eeldanuks paljude inimestega kokkulepete saavutamist uute ruumide otsimise algatamiseks, kõikide järgnevate tegevuste korraldamiseks ja kooskõlastamiseks. MTÜ liikmetest tunnistajad kinnitasid ühingule uute ruumide leidmise vajadust, üüritud ruumide reaalset kasutamist ning paremaid tingimusi võrreldes A. P. kooli ruumidega. Nende ütlustega haakuvad ka V. N. ning linnavalitsuse töötajate T. K. ja M. K. ütlustega toetuse eraldamiseks MTÜle X.
  3. Kohus on põhjendanud, miks ta ei pea toetuse eraldamise korda ja tähtaegu vajalikuks käsitleda viidates Tartu Linnavalitsuse liikmete ametnike ütlustele, kes selgitasid taotluste menetlemise üldiseid põhimõtteid ja „vastutulelikkust“ toetuse taotlejatele (vt ka otsuse lk 38, 44). Seletuskirjas kirje puudumine ei ole asjaolu, mis koostoimes teiste tõenditega viitaks toetuse taotlemise kuritegelikkusele või A. Suvorovi eesmärgile avaldada toetust Yle ja V. N.-le. Apellandi järeldused on ümber lükatud ka tunnistajate ütlustest kujunenud üldmuljega, mille kohaselt oli nõustamine ja informatsiooni edastamine ametnike töös tavapärane ja midagi tavapäratut ei olnud eakate organisatsioonide pöördumistes abilinnapea poole toetuste määramise ja praktiliste küsimustega.
  4. Kohus käsitles põhjalikult ka kirjalikke tõendeid. Neist nähtudes oli üürilepingu sõlmimine objektiivselt põhjendatud ja vajalik ning vastas MTÜ X eesmärkidele, apellatsiooni paljasõnalised oletused neid järeldusi ei kummuta. Puuduvad tõendid, mis viitaksid sõlmitud üürilepingu ebamõistlikkusele või erinemisele varasemast lepingust. Pooled rääkisid lepingu tingimustes reaalselt läbi ja ruume kasutati ka tegelikult. See lükkab ümber lepingu näilisuse või tühisuse tsiviilõiguslikus mõttes ning selle sõlmimise altkäemaksu küsimiseks kolmandale isikule. 18

(35)
  1. Apellant pole ümber lükanud kohtu poolt tuvastatud asjaolusid A. Suvorovi ja V. N. seotuse kohta kohalike omavalitsuste valimisega. Tõenditest ei nähtu nimetatud isikute vahel tihedaid ja otseseid seoseid valimisperioodil ning kohtu järeldust ei kummuta ka Facebooki suhtlus. Isikud suhtlesid küll üürilepingu teemal, ent mitte altkäemaksu tähenduses. V. N. teatas lepingu allkirjastamisest ning avaldas, et lootis suuremat toetust. Selle all mõtles ta aga, et veteranid kasutavad ruume rohkem ning sissetulek on suurem 400 eurost. Vastupidist ei ole apellant tõendanud.
  2. Kohtu järeldus, mille kohaselt ei tulene ühestki tõendist viidet, et A. Suvorov küsis MTÜ X esimehelt I. Zayatsilt V. N. ja tema MTÜ kasuks altkäemaksu, millega I. Zayats nõustus. Viimase ütluste kohaselt kuulis ta ühingule toetuse saamise võimalusest teistelt organisatsioonidelt ning abi saamiseks pöördus ta A. Suvorovi poole, sest avaldus oli vaja koostada eesti keeles. A. Suvorov mingit huvi selle toetuse vastu üles ei näidanud ega öeldnud suhtluse käigus, et toetuse saamise korral peaks seda kasutama mingis osas A. Suvorovi poolt näidatud projektides või toetustes. Eeltoodut arvestades on põhjendamatud apellandi väited tunnistaja V. A. ütluste ebausaldusväärsusest, sest need haakuvad teiste tunnistajate ütluste ja kirjalike tõenditega. Asjakohatud on viited süü tõendamisele kaudsete tõendite alusel, kuivõrd kohus on hinnanud tõendeid kogumis. Arusaamatuks jääb apellandi väide ekvivalentsussuhte esinemisele osapoolte vahel.
  3. E. T.-ga seotud episoodis ei ole asjas kogutud tõendeid, mis viitaksid kõnede sisule vahetult peale nende toimumist. Süü tõendamisel lähtutakse KrMS § 2 lg-s 1 sätestatust. Kerkinud kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus on nendest põhimõtetest lähtunud.Tõendeid on hinnatud kogumis.
  4. A. Suvorovil puudus reaalne võimalus aidata või mõjutada linnavalitsuse tasandil E. T. eluruumi küsimuse positiivset lahendamist altkäemaksu või muu rahalise hüve eest. Seetõttu jäi süüdistuse tõendamisel arusaamatuks, kuidas oleks A. Suvorov saanud kõikide küsimustega hästi kursis olevale E. T.-le jätta muljet, et väidetavalt temalt küsitud 5000 euro eest on võimalik tema „eluruumi probleem lahendada“. Objektiivset olukorda arvestades oli E. T. aktiivne isik, kellega erinevad ametnikud olid ca 20 aasta vältel pidevalt suhelnud.
  5. Erinevate tunnistajate ütlused koos kirjalike tõendite ja linna õigusaktidega viitavad sellele, et kannatanu eluruumi küsimust ei olnud võimalik lahendada konkreetse ametniku ega tema juhtimistasandil. Apellant ei ole seda ümber lükanud. Apellandi väited, mille kohaselt oli A. Suvorovil eluasemekomisjoni esimehena võimalik kannatanule sotsiaalüürikorter võõrandada, on otseses vastuolus nii õigusaktide kui ka kogutud tõenditega.
  6. Kohus leidis õigesti, et E. T. ja A. Suvorovi vahelises telefonisuhtluses peab kindlaks tegema telefonikõne vastavuse süüdistuses toodule. Kannatanu ütlustes ja tegevustes esinesid vastuolud, mida teiste tõenditega kõrvaldatud ei ole. Lisaks avaldas E. T. kohtuistungil esmakordselt, et A. Suvorov helistas talle ka
  7. detsembril
  8. See kinnitab kannatanu ütluste ebajärjepidevust.
  9. Kannatanu ütlused ja tegevus ei lange kokku helistamise järgselt politseile tehtud toimingute kirjeldusega. Kohe pärast
  10. detsembri
  11. a kõnet pöördus E. T. avaldusega politseisse. Samas ei kirjeldanud ega kajastanud ta oma
  12. detsembri
  13. a avalduses A. Suvorovi varasemat kõnet, s.o kõnet, kus Mihklina esinenud isik tegi ettepaneku maksta 19
(35)5000 eurot eluruumi küsimuse lahendamiseks. Mitteteavitamiseks puudus loogiline ja mõistlik põhjus.
  1. Kohus rõhutas õigesti, et E. T. ütluste ja selgituste usaldusväärsuse hindamine on oluline, kuivõrd tema poolt tunnistajale räägitu peab lähtuma samadest kriteeriumitest. Kannatanu ütluste alusel ei ole võimalik tõendatuks lugeda vestluse toimumist kannatanu kirjeldatud viisil.
  2. Süüdistus on spekulatiivne A. Suvorovi väidetavate „rahaprobleemide“ kui altkäemaksu ajendi osas. Alates kohtueelsest menetlusest ei ole see väide tõendamist leidnud jäädes kohtumenetluse lõpuni paljasõnaliseks.
  3. I. Zayatsi kaitsja M. Valge palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jättes apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. Kohus analüüsis põhjalikult kõiki tõendeid omistamata süüdistatavate ütlustele suuremat kaalu.
  4. Otsuses on väga põhjalikult lahti kirjutatud, miks kohus ei pea toetuse eraldamise korda ja tähtaegu vajalikuks põhjalikumalt käsitleda. MTÜ X vajas väga ruume. Vaid E. B. oli vastupidisel seisukohal, ent tegemist on selgelt väljendatud vaenulikkusega I. Zayatsi suhtes. Liidul puudusid võimalused dokumentide hoiustamiseks, vajalike tehnikavahendite soetamiseks, inimeste vastuvõtmiseks ja nõustamiseks ning juhatuse koosolekute pidamiseks. Tunnistajate kinnitusel kasutati ruume ka tegelikult. Lepingut ei saa pidada sisutühjaks ega näilikuks.
  5. Kohus jõudis õigustatud järeldusele selleski, et A. Suvorovil puudus seoses
  6. a valimistega põhjus V. N.-le tänulik olla.
  7. Arusaamatuks jääb apellandi väide poolte vahelisest ekvivalentussuhtest.
  9. septembril
  10. a toiminud kohtuistungil ringkonnakohtus jäi apellant apellatsiooni juurde. Ta palus tühistada otsus I. Zayatsi ja A. Suvorovi õigeksmõistmises, tunnistada nad süüdi ning karistada vastavalt apellatsioonis taotletule. Kaitsjad ja süüdistatavad palusid jätta apellatsioon rahuldamata ja jäid kirjalikes seisukohtades esitatu juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  11. Keskse tähtsusega küsimuseks, mis tingis maakohtu otsuse vaidlustamise on apellandi arvestades ebaõige materiaalõiguse kohaldamine ning tõendite valikuline hindamine. Ringkonnakohus käsitleb apellatsiooniväiteid esmalt matkija A. K.-ga seotud süüdistuses (I), seejärel annab hinnangu edasikaebuse sellele osale, mis puudutab nii I. Zayatsit kui A. Suvorovit (II) ning kelmuse katset (III). Lõpuks lahendatakse menetluskulude küsimus ja võetakse apellatsioonimenetlus lühidalt kokku (VI). I
  12. A. Suvorovit süüdistatakse selles, et tema ametiisikuna, lubas ajavahemikul 2016-2017 mitmel korral MTÜ S. esindajale A. K.-le, et aitab oma ametiseisundit kasutades spordiklubil saada tegevuse alustamiseks Tartus toetust linna
  13. ja
  14. a eelarvest ning aitab toetuste saamiseks taotluste ja lisade koostamisel, kooskõlastuste saamisel ja suunamisel, Tartu linna
  15. a eelarve eelnõu koostamise käigus, mille tulemusena sai S.
  16. a linnalt toetust 800 eurot. Samuti lubas A. Suvorov A. K.-le, et esitab Tartu linna
  17. a eelnõus ettepaneku maksta spordiklubile S. toetust. 20
(35)
  1. Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud: A. Suvorov oli talle etteheidetava teo ajal ametiisik. Ta suhtles süüdistuses nimetatud kuupäevadel nii telefoni teel kui isiklikel kohtumistel matkija A. K.-ga. Viimaselt võttis ta vastu
  2. märtsil 2016 ja
  3. oktoobril 2017 pudeli konjakit ja
  4. jaanuaril 2017 Sportlandi kinkekaardid. Otsusega nr O-17-0125 eraldati A. K.-ga seotud spordiklubile MTÜ S. toetus 800 eurot spordiprojektile „Rahvusvaheline spordivõistlus“, 26.-
  5. maini 2017, Tartus.
  6. Vaidlus puudutab küsimust, kas A. Suvorov võttis eelmises punktis nimetatud esemed vastutasuna tema ametiseisundi kasutamise eest.
  7. Maakohus välistas sellise võimaluse. Maakohus tuvastas, et ametiisiku tegu puudub. Järelikult ei ole teokoosseis täidetud. Matkija A. K. ütlustest ei nähtu, et A. Suvorov oleks avaldanud soovi või tahet tuua talle hüvesid või kuidagi tänu avaldada temaga seotud küsimustega tegelemise eest. Jälitustoimingu protokolle analüüsides ei tuvastanud kohus muud, kui abistava, sõbraliku ja inimliku iseloomuga suhtluse, kus A. Suvorov selgitas toetuste saamise protseduure, võimalusi ning lubas jagada infot, millises etapis on taotluse menetlemine. Ühtlasi nähtub, et A. Suvorovile on A. K. ideed meelepärased ning ta lubab neid toetada, ent ei kinnita ega garanteeri kordagi, et A. K. toetuse saab.
  8. a eelarvest spordiklubile S. tegevuse alustamise toetuse määramiseks taotluse ettevalmistamises kuriteokoosseis puudub, kuivõrd abistamises ei ole linnaametnike ütluste kohaselt midagi kuritegelikku. Vestlusest ei saa teha järeldust, nagu lubaks A. Suvorov A. K. toetuse saamisel aidata, sest ta selgitab üheselt, et kõik on regelementeeritud ja range kontrolli all. Kohus ei tuvastanud protokollides fikseeritud vestlust analüüsides sedagi, et A. Suvorov oleks lubanud A. K.-le, et aitab spordiklubi
  9. a eelarvest eraldatud ja spordiprojektidele mõeldud summadest. Soov aidata spordiklubi ei lähtu mingi hüve saamise huvist, vaid inimlikust aitamissoovist. Samuti ei ole
  10. a eelarve osas võimalik asuda seisukohale, et A. Suvorovi poolt öeldu tähendab tema poolt
  11. a eelarvesse ettepaneku lisamist, kuivõrd räägitakse augustikuust, mis viitab pigem sellele, et kui A. K. oleks esitanud augustis taotluse, oleks tal olnud võimalik saada
  12. a eelarvest toetust. A. Suvorovi lubadust lisada Tartu linna
  13. a eelarve eelnõusse ettepanek maksta spordiklubile toetust 3000 eurot, ei ole samuti tõendatud. Vestlusest ei saa välja lugeda lubadust, kuivõrd räägitakse avalduse esitamisest, s.o silmas peetakse taotluse esitamist ning võimalusest küsida raha reservist. Tõendatuks ei lugenud kohus ka süüdistuse osa, mille kohaselt lubas A. Suvorov A. K.-le esitada eelarve läbirääkimiste käigus Tartu linna
  14. a eelarve eelnõusse parandusettepanek maksta spordiklubile toetust.
  15. septembri
  16. a kohtumisel räägitus ei viita miski kuriteo toimepanemisele: toimub tavapärane kodaniku vastuvõtt ja nõustamine, kuidas on võimalik linnalt toetust saada. A. Suvorov ei luba A. K.le, et viimane kindlasti toetuse saab, vaid selgitab asjade tavapärast käiku, st et tema võib teha ettepaneku ja seda toetada, ent ta ei ole otsustajaks. Maakohtus ei leidnud tuvastamist seegi, et A. Suvorov oleks lubanud esitada Tartu linna
  17. a eelarvesse ettepaneku maksta spordiklubile S. toetust. A. Suvorov üksnes selgitas
  18. a eelarvest raha taotlemise võimalust ning seda, mis ajani avaldusi vastu võetakse.
  19. I astme kohus analüüsis ka esemete üleandmise asjaolusid ning möönis, et ka need ei kinnita süüdistuses toodut. Kohtu arvates oli A. K. käitumine liiga pealetükkiv ning A. Suvorovile sisuliselt suruti soovimatud pudelid peale. Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et A. Suvorov andis survele järele, soovimata tegelikult konjakit vastu võtta. Ka kinkekaartide vastuvõtmise asjaolud ei anna alust arvata, et A. Suvorov tegutses altkäemaksu võtmise motiivil. Nimelt pöördus A. Suvorov koheselt linnapea poole küsimusega, kas pöörduda sisekontrolli või 21
(35)KAPO poole ning lähtus U. K. soovitusest kinkekaardid tagastada. Viimane kinnitas A. Suvorovi pöördumist kinkekaartide asjus ja vestlust, et taoline asi ei ole lubatud.
  1. Kirjalikke ja isikulisi tõendeid kogumis hinnates ei tuvastanud kohus, et A. Suvorovi ja A. K. vahel ebaõigluskokkulepet, s.o süüdistatava soovi või valmisolekut võtta vastu altkäemaks ning asuda vastutasuna oma ametiseisundit A. K. huvides ära kasutama. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ning leiab, et punktides 96-97 tehtud järeldused on igati põhjendatud ja veenvad.
  2. Nagu I astme kohus märkis, ei saa ekvivalentsus- ehk võrdväärsussuhtest rääkida ja ametiisiku tegu puudub, kui on võimalik tuvastada üksnes mõlemapoolseid ettekujutusi teatud valdkonnas või kui ametiisikult on eeldada ainult üldist vastutulelikkust või heatahtlikkust. Maakohus on õigesti märkinud, et süüteokooseisu realiseerimiseks peaks ametiisik vähemalt osaliselt võtma ametialase teo ette talle lubatud või antud hüve tõttu. Üksmeel ametiisiku ja altkäemaksu andja vahel peaks valitsema ka selles, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest ning ametiisik tegu toime pannes arvestab, et saab selle eest mingit vara või muu soodustuse. Selliseid asjaolusid maakohus ei tuvastanud ja sellega nõustub ka ringkonnakohus.
  3. Apellatsioonikohus leiab sarnaselt maakohtuga, et matkija A. K. ja A. Suvorovi vahel puudub ekvivalentsussuhe. A. Suvorov kinnitas kohtus, et ta isegi ei vihjanud, et oleks soovinud saada mingit rahalist hüvitist, samuti ei avaldanud seda A. K., konjaki andmine tuli nagu välk selgest taevast, see oli šokk ja üllatus, A. K. käitumine ei olnud üldse loogiline ja mõistetav. Süüdistatava sõnul oli ainuke, mis ta tegi, sisuliselt selle informatsiooni refereerimine, mis on natuke ebainimlikus keeles kirjutatud kodulehekülje peal (KoTo II kd, tl 31 pöördel). Seega on süüdistatav kategooriliselt eitanud A. K.-ga kokkulepet teha talle ametiisikuna teene vastutasu eest.
  4. Apellant leiab, et üldisemast konkreetsemaks minevad vestlused A. Suvorovi ja matkija vahel, kus esimene pakkus toetuste selgitamise korra kõrval välja ka erinevaid võimalusi ja lahendusi toetuste saamiseks ning kingituste vastuvõtmine kinnitab tegutsemist süüteokoosseisus kirjeldatud viisil. Seda kinnitavad ka matkija ütlused ja jälitustoimingute käigus kogutud informatsioon.
  5. Kohtukolleegiumi hinnangul ei lükka apellandi väited ümber maakohtu põhjendatud seisukohta, et matkija A. K. ütlustest ei saa teha järeldust nagu oleks A. Suvorov tegutsenud altkäemaksu võtmise eesmärgil. Pigem kinnitavad tema vastused süüdistatava versiooni, et suhtlus toimus informatsiooni edastamise eesmärgil. Tunnistaja on kaitsja küsimustele vastates selgitanud järgmist. A. Suvorov seletas talle, kuidas peab tegema ja kuhu mida kirjutama, alati räägiti erinevatest rahastamise põhimõtete võimalustest ning talle selgitati, millised tasandid või juhtimisstruktuurid on õigustatud sporditoetuse osas otsuseid tegema. Nagu A. K. aru sai, omas ta [A. Suvorov] mingit suhtlust spordiüritusega, mis Tartus läbi viidi. Samuti kinnitas A. K., et A. Suvorov pöördus informatsiooni saamiseks ka mingi spordiametniku poole (KoTo I kd, tl 126 pöördel). Prokurörile küsimusele, et millest A. K. aru sai, et A. Suvorovil on võimalik teda aidata, vastas tunnistaja: „Ta ütles, et aitab“ ja „viis selleni jah, et mul jäi ainult see, et ma pidin ära täitma avalduse ja saan raha“ (KoTo I kd, tl 123). Ringkonnakohtu arvates ei saa aitamislubadust käesoleva asja tõenduslikku baasi arvestades pidada kuritegelikuks. Tunnistaja ei suutnud kirjeldada, milles see abi oleks seisnenud peale info andmise ja taotluse vormistamise, ent kirjeldas, et kõikide vestluste läbivaks teemaks oli kuidas rahalist toetust taotleda. Kohtu küsimusele, miks just 22
(35)A. Suvorov pidi temaga tegelema ja mis huvi tal selgitamiseks oli, vastas tunnistaja: „võib olla lihtsalt inimlikust suhtest“ (KoTo I kd, tl 128). Eeltoodud ütlustest ei saa teha järeldust pooltevahelise kokkulepe olemasolus, et A. Suvorov abistab A. K. oma ametiseisundit ära kasutades.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pooltevahelise kokkuleppe olemasolu tõendatav ka jälitustoimingu protokollidega. Jälitustoimingu protokollidele viidates teeb apellant näiteks etteheite maakohtu poolt
  2. juuni
  3. a protokollist tehtud järeldusele. Apellant leiab, et A. Suvorovi ebaseaduslikku käitumist näitab toetuse küsimuse täielikult enda kanda võtmine, selmet suunata A. K. pärast esialgset nõustamist taotlusi menetleva kultuuriosakonna poole.
  4. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohtu istungil piisavalt kinnitust, et Tartu linnavalitsuse töökorralduse kohaselt tuleb esimesel võimalusel inimest aidata hinnates tema abipalvet ja taotlust. Teine põhimõte on, et inimesi ei jooksutata (vt nt tunnistaja U. K. ütlused KoTo I kd, tl 194 pöördel). Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene jälitustoimingu protokollist, nagu oleks A. Suvorov lubanud võtta või võtnud toetuse küsimuse täielikult enda kanda. Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt suunas A. Suvorov A. K. vestluse käigus korduvalt pöörduma spordiosakonda (TõTo IV kd, tl 146, tl 149).
  5. Ka apellatsioonis välja toodud asjaolu, et
  6. aprilli
  7. a vestlusel (
  8. detsembri
  9. a jälitustoimingu protokoll) soovitas A. Suvorov A. K.-l viia spordiklubiga Tartus läbi mõne tegevuse ning taotleda algselt sellele väiksemat toetust ning õnnestumise korral taotleda järgmise aasta linna reservfondist raha juurde, ei lükka ümber maakohtu seisukohta. Vestlusest ei ole võimalik aru saada A. Suvorovi lubadust eraldada spordiklubile S.
  10. a eelarvest toetust ning ettepaneku lisamist
  11. a eelarvesse (vt ka maakohtu otsuse lk 22). Sellise järeldusega nõustub ka ringkonnakohus. Maakohus on välja toonud fragmendid vestlusest, kus A. Suvorov korduvalt kinnitab, et ei saa rikkuda reegleid. A. Suvorov kinnitab vestluses, et kõik, millele raha võib anda on täpselt seaduses kirjas ja see, mis pole paberites, on põhimääruses (TõTo IV kd, tl 169). Asjaolu, et A. Suvorov selgitas A. K.-le võimalusi toetuste saamiseks, mh suurvõistluse jaoks, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kuritegelik. Mõistetavalt olid A. Suvorovil abilinnapeana kogemused, milliste ürituste jaoks Tartu linn toetusi jagab, millised võiksid olla summad, millisest allikast on võimalik raha taotleda, aga ilmselt ka kogemus, et õnnestunud projektide korraldajatel on kergem tulevikus toetust küsida. Ka sporditeenistuse juhataja V. L. ütluste kohaselt oli siis ja on praegu taotluste esitamise eelne praktika olemas, s.o enne taotluse esitamist antakse nõu, läbi milliste keskkondade on võimalik taotleda, millistele üritustele, projektidele ning mis tingimustele peab vastama projekt ja taotleja. Suunatakse õigusaktide juurde ning nõustatakse nii kirjalikult kui suuliselt (KoTo I kd, tl 134-135). Järelikult on taotluste korra selgitamine ning soovituste jagamine ametnike tavaline töö. Ka linnaametnike omavaheline arutelu sporditoetuste võimaluste ja vormide teemal oli nõustamise vormis tavapärane. Eelnimetatud tunnistaja ütluste kohaselt oli A. Suvorov spordifanaatik ning spordisõpradena vahetati kokku saades informatsiooni. S. osas arutati nii spordiklubi Tartu filiaali avamise kui ka rahvusvahelise võistluskunstide turniiri läbiviimist ja linna võimalusi seda kaasfinatseerida (KoTo I kd, tl 135), ent otsuse teeb spordiosakond. Tunnistaja kinnitas, et mingit survestamist A. Suvorovi poolt ei ole olnud (KoTo I kd, tl 136). A. Suvorovile esitatud süüdistus hõlmab eelkõige Tartu linna eelarvetest raha lubamist. Tunnistaja V. L. ütluste kohaselt käib linna põhieelarvesse esitatud sporditaotluste menetlemine läbi kultuuriosakonna (nagu ka kultuuriosakonna reservist taotletavate toetuste menetlemine). Linna reservi kaudu esitatakse taotlus linnale, ent tava näeb ette, et 23
(35)ka sel juhul annab vastava valdkonna osakond omapoolse resolutsiooni ja hinnangu taotluse kohta. Ka lisaeelarve tuleb läbi osakonna ning viimane teeb linnale ettepaneku lisaeelarvest (V. L. ütlused KoTo I kd, tl 133 pöördel). Kohtukolleegiumi arvates peaks taotluste menetlemise korda arvestades selleks, et jaatada ametiseisundi ärakasutamist A. Suvorovi poolt asjas olema kogutud tõendeid, mis viitaksid sellele, et A. Suvorov oleks püüdnud selle kultuuriosakonna liikmeid taotluste protsessi menetlemisel ja soodsate otsuste kujundamisel mõjutada või et ta oleks neile andnud korraldusi spordiklubile soodsate otsuste tegemiseks. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et A. Suvorov küsis küll nõu, ent ei osalenud otsustusprotsessis ning tunnistaja V. L. ütlustest nähtuvalt ka ei survestanud kuidagi osakonda otsustusprotsessis. Eelnimetatud tunnistaja ütlusi arvestades puuduvad viited, et spordiklubi S. taotluse menetlemisel oleks irdutud tavalisest menetluskorrast. Tunnistaja ütluste kohaselt toetataksegi reservist kuni 1000-euroseid taotlusi ning ka toetussumma vähendamisel lähtuti
  1. a põhieelarvega samadest põhimõtetest, s.o vähendati toetust 20% võrra. Selline menetlemine tulenes määrusest (KoTo I kd, tl 136 pöördel). Apellant möönab ka ise, et A. Suvorov andis eesti keelt mittevaldavale A. K.-le nõu ja selgitusi kultuuriosakonnast toetuste saamiseks, abistas taotluse ja lisade koostamisel. Küll aga ei saa eeltoodud tunnistaja ütlusi arvestades riikliku süüdistatajaga nõustuda, et tänu sellisele ametialasele tegevusele õnnestus A. K.-l saavutada Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonnast 800-eurose sporditoetuse eraldamine, kuivõrd toetuse taotlust menetleti üldises korras. Apellant on leidnud, et linnaametnikel oli võimalik otsustamiskäiku ja otsuseid suunata. Seda asjaolu on apellant põhistanud A. Suvorovi enda ütlustega, et tal ei olnud probleemi ükskõik mis ametnikule helistada, kutsuda kokku koosolek ja mingit üleskerkinud probleemi lahendada, ehkki see ei olnud tema valdkonnaga seotud. Kohtukolleegiumi arvates ei saa sellist tegevust ilmselgelt kuritegelikuks pidada.
  2. Kohtukolleegiumi arvates ei ole mistahes selgitused, kuidas ja mis eelarve või fondide arvelt oleks linnal võimalik taotlejat aidata, kuritegelikud, nagu ka ideede väljapakkumine spordiklubi Tartusse tulemiseks, olgu see siis seotud trennidega alustamise, demonstratsioonesinemiste, suurvõistluse korraldamise või muude nõuannetega. Jälitustoimingu protokollidest nähtuvad läbivalt A. Suvorovi selgitused, et kõik on rangelt reglementeeritud, s.o „iga kopikas“ arvel (TõTo IV kd, tl 192 ja 193). Apellant viitab ka ise tunnistajate U. K. ja J. M. ütlustele, mille kohaselt ei ole abilinnapeade vaheline tööjaotus niivõrd detailne, kuivõrd soositakse kõiki häid ideid ning ka väline nõustamiskohustus erinevate toetuste taotlemisel on abilinnapeade igapäevaseks tööülesandeks ja kohustuseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega A. Suvorovile ette heita, et ta head ideed (milleks ta jälitustoimingutega kogutud infot arvestades pidas nii spordiklubi tulemist Tartusse, kui ka võistluse korraldamist) soosis ning omapoolseid lahendusi välja pakkus nende ideede elluviimiseks.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka konjakite ega kinkekaartide vastuvõtmise asjaolusid hinnates väita, et A. Suvorov oleks olnud A. K.-ga ühel meelel selles, et konjaki andmine on vastuteene tehtud või tehtava ametialase teo eest. Esimese konjakipudeli üleandmise asjaoludest nähtuvalt oli A. Suvorov siiralt üllatunud („No mille eest?“) ning palus see tagasi võtta. Konjaki andmisele ei eelnenud mingeidki A. Suvorovi poolseid vihjeid, soove ega tahet nõustamise eest tasu saada. Samuti ei saa pudeli vastuvõtmisest teha prokuratuuri taotletud järeldust, et
  4. märtsi
  5. a kohtumine ei olnud juhuslik, vaid sooviti edasi minna. Ringkonnakohus möönab, et olukorras, kus isikule pealetükkivalt erinevaid argumente esitades sisuliselt surutakse hüve peale, ei saa rääkida isiku vabast tahtest või süüteokoosseisu realiseerimisest

§ 294lg 2 järgi. Ka A. K. vastusest („Hea poisi eest“), ei saa teha järeldust, et hüve anti millegi muu, kui lihtsalt heatahtliku suhtumise eest. 24

(35)Samase järelduse võib teha ka teise konjakipudeli üleandmise asjaoludest. Jälle on aktiivsem pool A. K., samas kui A. Suvorov palub pudeli tagasi võtta. Kasutades survestamiseks erinevaid veenmistaktikaid (terviseks, kas oled invaliid, kas sa ei joo, nii on kombeks) saavutas A. K. selle, et A. Suvorov võttis pudeli vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline A. K. käitumine oli liiga pealetükkiv ning seda seisukohta ei väära ka prokuröri arusaam, et mingit survestamist ei olnud.
  1. Nagu öeldud, ei saa ringkonnakohtu arvates konjakipudelite vastuvõtmise asjaoludest teha prokuratuuri taotletud järeldust, nagu oleks A. Suvorov saanud aru, et tegemist tasuga selle eest, et ta hakkaks tegutsema A. K. huvides, s.o jätkaks toetuse eraldamise teemaga. Ka asjaolu, et A. Suvorov ei informeerinud konjakite saamisest vahetut ülemust, ei tagastanud neid ning üks konjak oli avatud, ei lükka ümber maakohtu poolt tehtud järeldust. Nagu maakohus märkis, ei andnud A. Suvorov märku, et soovib enda tänamist. Ka A. K. ei avaldanud selgelt, mida ta üleantu eest A. Suvorovilt ootab. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et õiguslikult ei saa sellist nõustumist pidada altkäemaksuga nõustumiseks, sest puuduvad konkludentsed ja teineteise poolt ühetaoliselt mõistetavad toimingud ja tahteavaldused.
  2. Prokurörile jääb selgusetuks, millistele andmetele tuginedes kohus leidis, et kodaniku poolt ametiisikule tänutäheks konjaki andmine või selle vastuvõtmine on tavapärane tegevus. Ringkonnakohtu arvates ei kanna maakohtu lahend apellatsioonis väljendatud mõtet. Küll aga ei saa välistada siiski ka maakohtu otsuses juba kajastatud tõdemust, et A. Suvorov ei tajunud konjakipudelite vastuvõtmisel teo keelatust. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, ei saa konjakite üleandmise asjaoludest järeldada, et need oleks antud vastuteenena tehtud või tehtava ametialase teo eest. Kingitused, millega antakse tagasisidet ametiisiku tööle, ei moodusta altkäemaksu eset. Tunnistaja U. K. ütluste kohaselt ei ole linnavalitsuses fikseeritud korda, millisel viisil ja mis kingitusi võivad ametnikud vastu võtta. See on avaliku teenistuse hea praktika ja tava piires ning kirjalikult fikseerimata (KoTo I kd, tl 192). See seletaks lisaks eeltoodud põhjendustele veel konjakipudelite mittetagastamist ja sellest oma otsese ülemuse teavitamata jätmist. Ilmselgelt tuleb nõustuda maakohtuga selleski, et kui prokuratuur oli veendunud, et juba esimese konjakipudeli üleandmisega täitis A. Suvorov kuriteokoosseisu, puudunuks põhjus jälitusmenetluse jätkamiseks ja ülejäänud esemete üleandmiseks. Jälitustoimingute protokollidest ei nähtu, et A. Suvorov oleks 10 kuu jooksul kordagi küsinud või andnud mõista, et ta ootab A. K.-lt mingisugust sooritust ja teeb selle eest vastusoorituse.
  3. Kohtukolleegium ei nõustu prokuratuuri resoluutse seisukohaga, nagu ei näitaks
  4. jaanuari
  5. a kinkekaartide tagastamine midagi, sest kaks konjakit A. Suvorov ju vastu võttis ja tegelikult võttis ta eelnevalt vastu ka kinkekaardid.
  6. Ringkonnakohus nõustub A. Suvorovi kaitsjaga, et kinkekaartide vastuvõtmise asjaolud (kohene pöördumine linnapea juurde küsimuses, kuidas peaks sellises olukorras käituma) ning kinkekaartide tagastamine viitab kõigele muule kui altkäemaksu võtja tüüpilisele käitumismustrile. Selline tegevus kinnitab pigem, et süüdistatav ei kasutanud ära teadlikult oma ametiseisundit A. K. huvides vastutasuna altkäemaksu eest ega omanud altkäemaksu andjaga ka sellekohast kokkulepet, sest vastasel juhul oleks A. Suvorov pakutu vastu võtnud, seda teiste eest varjanud ja poleks linnapeale toimunut avaldama läinud.
  7. Viimaks leiab apellant sedagi, et matkija ei olnud liialt intensiivne. Asjaolu, et matkija oli jutukas, ei anna alust pidada matkimist liiga intensiivseks. Apellandi arvates ei ole kohus 25
(35)ära näidanud, milles see liigne pealekäimine seisnes ning milline oleks lubatud matkimine. Altkäemaksu pakkumine selliselt, nagu A. K. seda tegi, ei ole kuriteole provotseerimine.
  1. Apellatsioonikohus nõustub maakohtuga selles, et matkija on ületanud teoprovokatsiooni. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et A. Suvorov ei ole ise andnud selliseks provotseerimiseks mingit põhjust. Kaitsja märgib õigesti, et altkäemaksu võtja peab vähemalt mingilgi määral üles näitama valmisolekut või teo soorituse alget, mida matkija provotseerimise käigus peaks edasi arendama või esile kutsuma. Antud situatsioonis sellega tegemist ei olnud.
  2. Kokkuvõtlikult leiab ka ringkonnakohus, et A. Suvorovi süüditunnistamiseks süüdistuses toodud asjaoludel alust ei ole ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. II
  3. I. Zayatsi ja MTÜ X-ga seotud episoodis puudub vaidlus selles, et A. Suvorov oli Tartu Linnavalitsuse liige ja abilinnapea, ehk ametiisik. MTÜ X sai Tartu linnalt toetust summas 2000 eurot ja see kanti neile üle
  4. augustil
  5. a.
  6. Süüdistusakti kohaselt toimus V. N. kui MTÜ Y juhataja ja I. Zayatsi vahel ruumide kasutamise üürilepingu sõlmimine A. Suvorovi käsul. Selle näilise lepingu (sest tegelikult ruume ei vajatud) kaudu pidi toimuma MTÜ-le X Tartu linna poolt eraldatatud toetuse arvelt 960 euro suuruse altkäemaksu maksmine kolmandale isikule ehk V. N.-le tema juhitava MTÜ Y kaudu.
  7. Antud osas puudub vaidlus selles, et MTÜ Y (esindaja V. N.) ja MTÜ X (juhatuse esimees I. Zayats) allkirjastasid lepingu, mille kohaselt oli viimasel õigus kasutada ruume (asukohaga XXX) koosolekute pidamiseks ajavahemikus
  8. augustist 2017 kuni
  9. juulini 2018 ning kohustus tasuda üüri hiljemalt
  10. septembriks
  11. a 400 eurot ja hiljemalt
  12. jaanuariks
  13. a 560 eurot. MTÜ X juhatuse esimees I. Zayats kandis Tartu Linnavalitsuse lepingu nr XX alusel saadud 2000 euro suurusest toetusest
  14. septembril
  15. a MTÜ Y 400 eurot
  16. augustil
  17. a arve nr 17-08-1 alusel.
  18. Antud episoodi osas on apellandil kolm suuremat vastuväidet: 1) MTÜ X ja MTÜ Y vahel sõlmitud leping oli näilik; 2) A. Suvorovil oli põhjust seoses
  19. a kohalike omavalitsuste valimisega V. N.-le tänulik olla; 3) toetuse eraldamise käik on oluline A. Suvorovi ja I. Zayatsi süüdistusega seotud asjaolude hindamisel.
  20. Ringkonnakohus ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et MTÜ Y (esindaja V. N.a) ja MTÜ X juhataja (I. Zayats) vahel sõlmitud leping oli näilik.
  21. TsÜS 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, seega objektiivselt avaldatu ei peaks saabuma. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine.
  22. Üürileping on näilik eelkõige siis, kui tehtud tahteavalduste eesmärgiks ei ole üürilepingule omaste tagajärgede saabumine, s.t pooled ei soovi olla lepingu tagajärgedega 26
(35)õiguslikult seotud. Ringkonnakohus leiab, et antud asjas ei ole mingeidki asjaolusid, mis viitaksid I. Zayatsi ja V. N. vahel sõlmitud üürilepingu näilisusele. Apellandi arvates näitab lepingu näilisust see, et ruumi üürimiseks vajadus puudus ning ruumi ei kasutatud lepingus nimetatud mahus (s.o 20 h kuus). Kohtukolleegiumi hinnangul ei mõjuta prokuröri vastuväide lepingu kehtivust: poolte sooviks oli, et lepingus kokkulepitud üüripinda hakkab MTÜ X kasutama ja nii see ka oli, mille maakohus tõendipõhiselt tuvastas (vt otsuse lk 39). Ka apellatsioonis on tuginetud I. Zayatsi ja teiste X ühinguga seotud kohtus ütlusi andnud tunnistajate ütlustele, kes kinnitasid, et hakkasid reaalselt MTÜ Y ruume kasutamata (apellatsiooni lk 12). Ilmselgelt on asjakohatu prokuröri väide lugeda leping kehtetuks põhjusel, et üks lepingupool kasutas väidetavalt üüripinda vähem, kui tal selleks õigus oli ning ei osanud selle põhjust „veenvalt põhjendada“. Lepingueseme kasutamine ongi vajaduspõhine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et MTÜ X ruumide vajadus tuleneb kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustest.
  1. Apellatsiooni kohaselt viitab lepingu näilisusele asjaolu, et ruum ei mahutanud nii suurt inimeste hulka, et pidada seal X ühingu koosolekut. Iseenesest on prokuröri väide ruumi suuruse osas õige, ent mitte selle kasutusotstarbe osas. Mitte ükski tunnistaja ega süüdistatav polegi väitnud, et ruumi vajati X ühingu koosolekuks. Ruume vajas ühingu juhatus. Tunnistajate ütluste kohaselt vajati ruume juhatuse koosolekute pidamiseks (tunnistajad A. P. II kd, tl 16 ja V. K. KoTo I kd, tl 159), sest „kelder pole ruum, kus töötada“ (tunnistaja V. K. ütlused, KoTo I kd, tl 159 ja 160). Samuti vajati ruumi arhiivi ja varustuse hoiustamiseks (KoTo I kd, tl 160). Nii süüdistatava I. Zayatsi (KoTo II kd, tl 137 pöördel) kui tunnistajate A. P. (KoTo II kd, tl 18), V. K. (KoTo I kd, tl 160) oli ühingul ruumi vaja töötamiseks. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei rahuldanud juhatust olukord, kus töötada tuli n-ö „põlve peal“, s.o eraldatud ruume vajati ühenduse funktsioneerimise parandamiseks, et teha tööd, koguneda ja hoiustada ühingu vara. Süüdistatava sõnutsi oli ruumi eeliseks möbleeritus, tehniline varustatus ning asukoht, kuna enamus organisatsiooni liikmetest elab Annelinnas (KoTo II kd, tl 137 pöördel). Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub üle kuulatud tunnistajate ja süüdistatava ütlustest ühemõtteliselt, et ruumide probleem oli ühingul pikemat aega, sellele otsiti aktiivselt lahendust ning kaaluti erinevaid võimalusi. Tunnistajate ütlused lükkavad ümber riikliku süüdistaja väited, mille kohaselt ruume tegelikkuses ei vajatud, leping sõlmiti A. Suvorovi käsul ning ainult selleks, et teha võimalikuks MTÜle Y 960 euro andmine. Tuvastatud asjaoludest ei jää kahtlustki, et I. Zayatsi ütlused ruumide üürimise asjaolude osas on tõelevastavad. Lisaks tunnistajate ütlustele on kohus käsitlenud ka kirjalikke tõendeid ning jõudnud õigustatud järeldusele, et MTÜ X poolt üürilepingu sõlmimine oli objektiivselt põhjendatud ning vastas ühingu eesmärkidele.
  2. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus igati veenvalt põhjendanud, miks näitavad ka muud asjaolud (näiteks lepingueelsete läbirääkimiste pidamine, kus sisse viidi muudatused ühe lepingupoole kasuks ja parandati esialgset lepingut, ruumidega tutvumas käimine, korduvad kohtumised lepingu poolte vahel) poolte tegelikku tahet üürilepingu eset kasutada. Üürilepingu tingimused ei olnud ebamõistlikud ega erinenud oluliselt varasemast lepingust. Apellatsioonikohus leiab, et kui poolte sooviks olnuks algusest peale, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, puudunuks vajadus eelloetletud tegevuste korraldamiseks või lepingu tingimuste üle läbirääkimiste pidamiseks.
  3. Lepingu kehtivust ei mõjuta seegi, et A. Suvorov viis lepingupooled
  4. a juunis omavahel kokku, et nad saaksid kokku leppida MTÜ Y ruumi üürileandmises X ühingule. 27
(35)A. Suvorov eitas X kallutamist lepingu sõlmimiseks MTÜga Y, ta ei osalenud läbirääkimistel, ega tea selle detailset sisu (KoTo II kd, tl 35). A. Suvorovi ütlustega riimuvad ka I. Zayatsi selgitused, mille kohaselt ei ilmutanud A. Suvorov huvi, et leping X liidu ja V. N. vahel sõlmitaks (KoTo II kd, tl 139). Tunnistaja V. N. kinnitab eeltoodud isikute versiooni: ta oli ise huvitatud lepingu sõlmimisest, A. Suvorov ei ole kunagi avaldanud, et ta peaks I. Zayatsi ühinguga lepingu sõlmima. V. N. oli ise huvitatud finantsallikast, et oleks kergem, samuti et inimesed käiks ja teaks, mis toimub ning osaleks ka teistel tunnistaja korraldatud üritustel (KoTo I kd, tl 189). Üürilepingu kehtivuse suhtes ei oma tähtsust ka asjaolu, kes tegi ettepaneku leping sõlmida.
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et lepingu sõlmimise kuupäeval ei ole selle näilikkuse kontekstis tähtsust. Lepingu sõlmimine toimub tavaliselt sõlmimisettepaneku tegemisega ja selle vastuvõtmisega. Lepingupoolte jaoks on oluline hetk, millest alates loetakse leping sõlmituks, sest sellest hetkest omandavad nad õiguslikult siduvad kohustused ja peavad sõlmitud lepingu täitma (VÕS § 8 lg 2). Lepingu sõlmituks lugemisel on määrav kokkuleppe sisu, mis peab sõltumata lepingu sõlmimise viisist olema piisav selleks, et järeldada poolte tahet lepingut sõlmida. Teisisõnu – asjaolu, et leping kannab
  2. juuni
  3. a kuupäeva, ent allkirjastati
  4. septembril 2017 (
  5. novembri
  6. a vaatlusprotokoll) ehkki lepingu järgi oli MTÜ-l X õigus ruumi kasutada alates
  7. augustist 2017, ei ole lepingu näilisuse argument. Asjaoludest nähtuvalt saavutasid pooled kokkuleppe lepingu sõlmimiseks, leping sõlmiti ning selles olid kokku lepitud konkreetsete isikute vahel tekkivad kohustused ja vastavad nõudeõigused. Seda kinnitavad nii süüdistatava I. Zayatsi (KoTo II kd, tl 142) kui ka tunnistaja V. N. (KoTo I kd, tl 186 pöördel) ütlused ning dokumentaalsed tõendid:
  8. juunil
  9. a kuupäeva kandev leping ja arve 17-08-1 (
  10. novembri
  11. a vaatlusprotokoll).
  12. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus samaselt maakohtuga, et süüdistus on tõendamata asjaolude osas, mis on lühidalt kokku võetud käesoleva otsuse p-s
  14. Prokurör ei nõustu maakohtu argumentatsiooniga, nagu puuduks A. Suvorovil põhjus V. N.-le seoses
  15. a valmistega tänulik olla.
  16. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigustatult antud küsimuses esmalt pöördunud asjaosaliste endi ütluste poole (vt maakohtu otsuse lk 41-42). A. Suvorov välistas V. N.-le tänulik olemise. Tema arvates oli V. N. tema konkurent, kuivõrd kandideeris Keskerakonna ridades. Seega jagati sama valijaskonda, st V. N. võtab A. Suvorovilt hääled ära. A. Suvorov kinnitas, et on valimistest V. N.-ga rääkinud ainult siis, kui ta esitas kandideerimisavalduse. V. N. kandideerimisest sai A. Suvorov teada ühel koosolekul. V. N.-le andis ta nõu seoses telgi- ja tänavakampaania läbiviimisega, nii et tema ei ole V. N. värvanud. Ta ei ole kunagi V. N.-le midagi lubanud (KoTo II kd, tl 34 pöördel ja 35). Ka V. N. on oma ütlustes välistanud, et A. Suvorov peaks talle tänulik olema. Otsuse valimistel osaleda tegi ta ise ning ka Keskerakonda astus ta enne valimisi tuttavate keskerakondlaste soovitusel. Enne valimisi ta A. Suvoroviga Keskerakonna valimiste teemal vestlusi ei pidanud. A. Suvorov ei avaldanud kordagi, et V. N. peaks talle tänulik olema. Samuti ei kallutanud ega mõjutanud ta tunnistajat end kohalike valimiste eel toetama ega tema nimel valimispropagandat tegema. Infot levitas ta vaid enda jaoks ja tahtis volinikuks saada (KoTo I kd, tl 189). Maakohus leidis süüdistatava ja tunnistaja kohtus avaldatud ütlusi arvestades, et nendest ei saa teha järeldust, nagu oleks A. Suvorovil põhjust seoses
  17. a kohaliku omavalitsuse valimistega V. N.-le tänulik olla. Ringkonnakohus nõustub I astme kohtu järeldusega. 28
(35)
  1. Samal meelel maakohtuga ei ole aga riiklik süüdistaja. Prokuröri arvates oli A. Suvorovil põhjust V. N.-le tänulik olla, sest ka süüdistatava ütlustest nähtub, et mida suurem ja uhkem on nimekiri, seda suurem on erakonnal võimalus valimistel hääli saada ja suurem valimisedu tervele erakonnale. Lisaks kinnitavad süüdistust I. Zayatsi ja tunnistajate E. B. ja E. Z. ütlused, mille kohaselt käis A. Suvorov kolmel korral
  2. a X ühingu koosolekutel rääkimas valimistest ja Keskerakonna plaanidest valimisedu korral ning A. Suvorovi ja D. B. kirjavahetus, kus süüdistatav kirjutas: „Kui kõik venelased meie poolt hääletavad, siis saavad nad ka linnapea koha endale“. See näitab riikliku süüdistaja arvates A. Suvorovi huvi venekeelse elanikkonna poolehoiu võitmiseks, s.o arusaama, et just suure venekeelse liikmeskonnaga erinevad Tartu linna ühingud aitavad kaasa nii tema, kui Keskerakonna valimistulemustele Tartus. V. N. selgitas kohtus, et ettepanek Tartu linna kultuurivaldkonna venekeelsete liikmetega ühingute esindajatega tuli A. Suvorovilt ning viimasele rääkis ta ka üüri- ja ühtse kultuurikeskuse puudumise murest. A. Suvorov aga kutsus ta
  3. a juunis koos I. Zayatsiga oma tööruumidesse, et ta saaks I. Zayatsiga kokku leppida MTÜ Y ruumi X ühingule üürile andmises.
  4. Kohtukolleegiumi hinnangul ei lükka apellandi argumendid maakohtu põhjendatud arvamust ümber. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole midagi erilist selles, et erakonna liikmed tegutsevad aktiivselt erakonna valimisedu nimel ning mõistetavalt on representatiivse valimisnimekirja korral suurem võimalus saavutada suuremat toetajaskonda. Tavapärane on seegi, et valimiste eel aktiveerub potentsiaalse valijaskonnaga kohtumiste sagedus. Seda näitab ka asjaolu, et I. Zayatsi ütluste kohaselt käis lisaks A. Suvorovile X ühingus oma vaateid tutvustamas teistegi erakondade, s.o sotsiaal- või reformierakonna esindajad (KoTo II kd, tl 141). Valijaskonna huvide väljaselgitamiseks ja nende poolehoiu võitmiseks toimubki reeglina valijatega kohtumine ning informatsiooni ja lubaduste jagamist võib pidada ka tavapäraseks. Kandideerija sooviks ongi võita oma valijaskonna hulgas poolehoidu ja hääli. Huvi potentsiaalsete valijate tegevuse vastu võib loogiliselt võttes tõepoolest aidata kaasa valijaskonna poolehoiu võitmisel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole valimiste üldist loogikat arvestades midagi erilist selles, et A. Suvorov algatas idee saada kokku oma võimaliku valijaskonnaga ja sai valijatega kokku või arutas kirjalikult ühingutega seotud probleeme ning arengukohti (apellandi viide Facebooki vestlustele). Prokuratuuri väited aga ei lükka ümber kohtu seisukohti süüdistuses püstitatud hüpoteesi paikapidavuses, nagu oleks
  5. a valimistega seoses A. Suvorovil olnud põhjus V. N.-le ebaseaduslikus mõttes tänulik olla. Nagu nähtub süüdistatava ja tunnistaja ütlustest, välistavad mõlemad selle võimaluse ning ka kirjalikest tõenditest ei saa kohtukolleegiumi arves teha prokuröri poolt taotletud järeldust.
  6. Apellant püstitab kahtluse A. Suvorovi ütlustes, mille kohaselt ei teadnud ta V. N. ja I. Zayatsi edasistest kokkulepetest midagi ega teadnud enne
  7. a septembrit V. N. kavatsusest kandideerida kohalike omavalitsuste valimisel. Prokurör leiab, et kahtlustatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav.
  8. novembri
  9. a kõnede vaatlusprotokollist nähtub, et ajavahemikus
  10. augustist kuni
  11. oktoobrini 2017 arutasid V. N. ja A. Suvorov Facebooki vestlustes korduvalt küsimusi, kuidas arendada vähemusrahvaste kultuuriühinguid. V. N. andis A. Suvorovile teada, et allkirjastas
  12. septembril 2017 I. Zayatsiga lepingu. Samas andis ta ka teada, et toetus osutus loodetust väiksemaks ja sellega ei ole võimalik luua tõsiselt võetavat vene keskust, s.o tegi A. Suvorovile etteheiteid tema ja temaga seotud ühingu ebapiisava aitamise eest. Süüdistust toetab ka A. Suvorovi töökabineti läbiotsimisel ära võetud töömärkmikutest ja paberilehtedest nähtuv, nendelt 29
(35)kajastub, kellele oli vaja enne valimisi helistada ning on tuletatav, et V. N. võis soovida toetust 5400 eurot aastas.
  1. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas V. N. ja A. Suvorovi Facebooki vestlused, milles nad arutasid vähemusrahvaste kultuuriühingute arendamise seotud küsimusi, tõendaksid, et A. Suvorovil oli põhjust V. N.-le tänulik olla. Ringkonnakohus nõustub A. Suvorovi kaitsjaga selles, et kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu selliseid tihedaid ja otseseid seoseid A. Suvorovi ja V. N. vahel, mis oleksid seotud valimisperioodiga. Ka üürilepingust kõnelemine Facebookis ei toimunud altkäemaksu tähenduses. V. N. teatas Facebookis A. Suvorovile küll lepingu allkirjastamisest, ent mõtles suurema toetuse all eelkõige seda, et veteranid kasutavad ruume rohkem ja sissetulek on suurem kui 400 eurot (vt ka maakohtu otsuse motiivid lk 44). Neid selgitusi ei ole apellant ümber lükanud.
  2. Suures osas keskendub apellant ka I. Zayatsi organisatsioonile eraldatud toetuse käigule seda nii toetuse eraldamise protsessi reeglite kui ka tunnistajate ütlustele osundades (apellatsiooni lk 8-9) ning leiab, et A. Suvorovi tegevuseta ei oleks toetust välja makstud.
  3. Eelpool nõustus ringkonnakohus maakohtuga selles, et puuduvad viited, justkui oleks MTÜ X sõlminud lepingu Y-ga selleks, et teha võimalikuks viimaselt 960 euro andmine. Samuti ei leidnud kinnitust hüpotees, mille kohaselt käskis A. Suvorov I. Zayatsil ja V. N.l koostada ja allkirjastada üürileping ega asjaolu, et A. Suvorovil oleks põhjust olla V. N.le valimisedu eest tänulik. Teisisõnu ei tuvastanud ka ringkonnakohus tõendite teistkordsel hindamisel, et toetuse eraldamisega seotul oleks süüdistuses toodud eesmärk. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et I astme kohus leidis põhjendatult, et erinevate tunnistajate ütluste alusel ei ole eelarve seletuskirjas MTÜ X osas kirje puudumine asjaolu, mis viitaks koostoimes teiste tõenditega sellele, et nimetatud toetuse taotlemine oleks olnud kuidagi kuritegelik või teenis lõppastmes eesmärki, et A. Suvorov saaks seeläbi avaldada toetust Y-le ja V. N.-le. Seetõttu puudub vajadus toetuse eraldamise käiguga seotud asjaolude hindamiseks.
  4. Lõpetuseks heidab prokuratuur maakohtule ette tõendite hindamise põhimõtte rikkumist. Apellandi arvates ei saa kaudsete tõendite ahelas iga üksik tõend eraldi isiku süüd tõendada. Küll aga toetavad tõendid kogumis apellandi arves süüdistust ning ka asjaolu, et täpselt ei ole tuvastatud kuupäeva, mil A. Suvorov tegi I. Zayatsile ettepaneku tasuda saadavast toetusest 960 eurot V. N.-ga seotud ühingule, sest oluline on küsimus, kas poolte vahel on ekvivalentsussuhe.
  5. Kohtukolleegium maakohtu otsuses hindamisvigu ei tuvastanud: I astme kohus on otsuse rajanud kõigi asjaolude igakülgsele analüüsile. Uuritud ja hinnang on antud kõikidele otsestele ja kaudsetele tõenditele kogumis. Kohtu järeldused on loogilised ja tõendipõhised. Arusaamatuks jäävad apellandi viited pooltevahelisele ekvivalentsussuhtele. Kohus on õigesti tuvastanud, et A. Suvorovi ja I. Zayatsi tegevuses ei esine neile inkrimineeritud süüteokoosseisu tunnuseid. III
  6. Prokuratuuri peamine etteheide maakohtu otsusele läbivalt seisneb materiaalõiguse ebaõiges kohaldamises, s.o tõendite valikulises hindamises. Apellatsioonis heidetakse ette süüdistatava ütluste automaatset õigeks lugemist ilma nende usaldusväärsust hindamata. Ette heidetakse prokuratuuri süüdistuskõnes toodud väidete ja neid põhistavate tõendite 30
(35)hindamata jätmist, mis viis järeldusteni, mis tuvastatud faktiliste asjaoludega vastavuses ei ole. Tõendite valikulise hindamise etteheidet tehes nõustub apellant paljuski kohtus tuvastatud faktiliste asjaoludega. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud asjaolu, et A. Suvorov Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni liikme ja esimehena oli teadlik, et E. T. on korduvalt pöördunud eluasemekomisjoni taotlusega pikendada linnale kuuluva korteri kasutamiseks sõlmitud sotsiaalüürilepingut. Samuti oli ta teadlik E. T. korduvast sooviavaldusest võõrandada talle kui endisele sundüürnikule linnale kuuluv vaba elamispind. Vaidlus puudub selleski, et A. Suvorov helistas E. T.-le
  1. ja
  2. detsembril 2016 telefoninumbrilt XX ning asjaolus, et helistamiseks kasutatud telefon leiti läbiotsimise käigus A. Suvorovi kasutuses olnud sõidukist.
  3. Sisuliselt taandub sarnaselt maakohtuga ka apellatsioonikohtus vaidlus küsimusele, kas A. Suvorov pani toime petmise: s.o kas tema esinedes telefonikõnes Mihklina pakkus E. T.le võimalust saada eluruumi omanikuks, kui viimane maksab talle 5000 eurot, teades eluasemekomisjoni liikme ja esimehena, et tal ei ole võimalik E. T.-le sotsiaalüürikorterit võõrandada.
  4. Apellant ei nõustu tõendikogumile maakohtu poolt antud hinnanguga. Ta leiab, et ringkonnakohus peaks maakohtus uuritud tõenditele andma teistsuguse hinnangu ja mõistma A. Suvorovi süüdi. Selleks palub ta: 1) tunnistada usaldusväärseteks kannatanu ütlused; 2) seada kahtluse alla A. Suvorovi ütlused; 3) hinnata uuesti kohtule esitatud tunnitajate I. K. ja J. M. ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid.
  5. Kohtukolleegium märgib esmalt, et apellatsioonimenetlus kujutab endast esimese astme kohtu tegevuse kontrollimist apellatsioonkaebuse piires. Kohtupraktikas ollakse seda meelt, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13).
  6. Eelmises punktis välja toodud tõendite hindamisel tehtud vigu kohtukolleegium I astme kohtu lahendis ei täheldanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheitega, nagu poleks maakohtu otsustus rajatud tõendikogumile antud tervikhinnangule. Kohus saab isiku süüdi mõista üksnes siis, kui ta on süüstavates tõendites veendunud. Praegusel juhul nähtub I astme kohtu otsusest, et uuritud tõendid tekitasid kohtus kahtluse telefonikõnede sisu vastavuses süüdistusele, s.o süüdistatava süüdiolekus. Seetõttu ei olnud lahendi põhjendusi arvestades kindla õigusliku otsuse tegemine konkreetsest tõenduslikust baasist lähtudes võimalik ning kõrvaldamata kahtlused tõlgendati süüdistatava kasuks. Maakohtu otsusest selgub telefonikõnede sisusse puutuvalt, et süüdistatav eitas sellesisuliste kõnede toimumist. Tunnistajate J. M. ja U. K. ütlustega ei olnud võimalik ka teiste tõenditega kogumis A. Suvorovile esitatud süüdistust tõendada. Tunnistaja I. K. ütlusi ei saanud kohus käsitleda tõendina, mille alusel lugeda tõendatuks E. T. ja A. Suvorovi kõnede sisu, ega tõendiks, mille alusel oleks võimalik hinnata kannatanu E. T. ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja I. K. ütlusi hinnates seadis kohus esiteks kahtluse alla, kas ta oli üldse nn vahendlik tunnistaja (KrMS § 66 lg 21 p 2), sest täitmata on formaalsed eeldused. Esiteks ei saa öelda, et E. T. oli sündmusest rääkides vahetult tajutu mõju all (kõnedest oli rääkimise ajaks möödunud teatav aeg ning ka I. K. poolt E. T.-leomistatud ärevusseisund võis olla 31
(35)tingitud mõnest muust asjaolust). Teiseks aga ei olnud kohtu hinnangul üheselt võimalik vastata küsimusele, kas E. T. võis tõde moonutada. E. T. ütlused tekitasid kohtus kahtlusi, mistõttu ta pidas võimalikuks, et viimane võis toimunud telefonikõnede sisust valesti aru saada. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt isikuliste tõendiallikate ütlustele antud hinnanguga. Kohus on veenvalt ja tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina ära näidanud, miks pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs. Samuti on kohus ära näidanud, et konkreetseid asjaolusid arvestades ei ole süüdistusversiooni paikapidavus eluliselt usutav (vt otsuse lk-d 48-50).
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei kummuta neid kriminaalasjas tõusetunud kahtlusi ka apellatsiooni väited. Nõustudes eelmises punktis tuvastatud asjaoludega, tuleb möönda, et teisi tõendeid peale kannatanu ja süüdistatava ütluste, mis viitaksid kõnede sisule vahetult peale nende toimumist, ei ole. Riiklik süüdistaja juhib tähelepanu sellele, et E. T. ütlused on menetluse vältel olnud järjepidevad. Apellatsioonikohtu hinnangul ei ole maakohus seda kahtluse alla seadnudki (vt otsuse lk 48).
  2. Apellandi arvates ei sea E. T. ütluste usaldusväärsust kahtluse alla kahe telefonikõne pikkuse täpne mittemäletamine, kuivõrd tema tähelepanu oli suunatud kõne sisule. Ringkonnakohut riikliku süüdistaja argument ei veena. Isegi kui E. T. tähelepanu oli suunatud kõnede sisule, olid kaks kõnet niivõrd erineva pikkusega (esimene kõne 9:15, teine kõne 00:55), et loogiliselt võttes ei saanud kannatanu pidada neid ühepikkusteks. Kannatanu kinnitas, et
  3. oktoobri kõne oli järgmine: „Tere, proua T.. Mina olen Mihkel ja mina tean, et teil on koduga probleem. Teil pole seda, aga mina saan aidata. Makske mulle palun 5000 eurot ja saategi oma kodu“. E. T. ütles selle peale: „Te ei ole Mihkel, te olete Artjom Suvorov ja ma tunnen teid häälest ära“. Selle peale pandi ruttu mobiil ära (KoTo I kd, tl 199 pöördel). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus õigustatult püstitanud kahtluse, kas kannatanu poolt väidetud info avaldamiseks kuluks 9 minutit. Arvestades tuvastatud asjaolusid, pole imekspandav, et kohus luges kõnede sisu osas usutavamateks süüdistatava ütlused, kes kinnitas, et esimeses kõnes rääkis peamiselt E.T. oma korteriprobleemist.
  4. Apellandi hinnangul ei tee kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks ka pöördumine politseisse pärast teist telefonikõnet ega politseile tehtud kirjalikus avalduses A. Suvorovi äramärkimata jätmine. Ringkonnakohus leiab siiski, et kui kõnede sisu oli kannatanule niivõrd oluline, nagu seda väidab prokurör, on imekspandav, et ta jäi enne politseisse pöördumist ootama teist telefonikõnet. Sellise versiooni kasuks ei räägi ka kannatanu tõekspidamised: „Ma ei läinud selle peale välja, et hakata seal muust rääkima, mulle paistis, et see on korruptiivne värk ja selle õnge ma ei lähe“ (KoTo I kd, tl 200).
  5. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna E. T. ütlustele täiendavat kaalu I. K. ja J. M. ütlused. Viimatinimetatu vastuvõtul käis E. T. 5 aastat tagasi (KoTo I kd, tl 179). Tunnistaja kinnitas, et ei tegele E. T. probleemidega. Süüdistusest ta küll kuulis, ent sedagi mitte E. T. enda käest (KoTo I kd, tl 176). Apellatsioonis toodi välja asjaolu, et tunnistaja I. K.-s tekitas E. T. poolt kõnede sisu edasiandmine tunde, et kannatanu räägib tõtt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa I. K. tundeid pidada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel määravaks, sest need tuginevad E. T. selgitustel, milliste usaldusväärsusele ei ole aga võimalik ühest vastust anda.
  6. Apellatsioonikohus leiab sarnaselt maakohtuga, et ainüksi A. Suvorovi süüdistatavastaatus ei anna alust tema ütlustes kahelda. Kohtukolleegiumi arvamust ei kummuta ka apellatsiooniargumendid. Riikliku süüdistaja hinnangul muudab A. Suvorovi ütluste sisu 32
(35)ebausaldusväärseteks see, et ta ei mäletanud kõnede sisu (oletades, et need võisid olla seotud korteriprobleemiga). Eluliselt usutavaks ei pea apellant ka telefoni kasutuselevõtu nn valikulist mäletamist. Kohtukolleegium leiab, et tunnistus ei peagi olema sujuv ja ladus tekst. Arvestama peab, et süüdistuses nimetatud sündmusest (
  1. a lõpp) oli kohtuistungi ajaks (
  2. a jaanuar) möödunud mitu aastat, mistõttu on teatav ebamäärasus ja hajevilolek kõnede sisu täpse edasiandmise osas A. Suvorovi ütluste usaldusväärsust isegi toetav. Siiski mäletas süüdistatav ka mitu aastat hiljem, et mõlemal korral oli juttu lepingu pikkusest ning oletas seda põhjusel, et see oli sel perioodil tema [E. T.] kõige probleemsem ja põletavam teema (KoTo II kd, tl 49 ja pöördel). See selgitus riimub ka tunnistajate ütlustega, mille kohaselt oli lepingu pikkus E. T. jaoks olulise tähtsusega (vt nt J. M. ütlused, KoTo I kd, tl 176 ja I. K. ütlused KoTo I kd, tl 181). Nagu apellant isegi möönab, teadis A. Suvorov eluasemekomisjoni liikme ja esimehena, et tal ei ole võimalik kannatanule sotsiaalkorterit võõrandada. Kogutud tõendeid arvestades oli E. T. hästi kursis sellega, et talle ei ole võimalik sotsiaalkorterit võõrandada. Seetõttu jääb arusaamatuks, millisel viisil sai A. Suvorov kannatanule jätta muljet, et 5000 euro eest on võimalik tema „eluruumi probleem lahendada“.
  3. Kohtukollegiumi hinnangul ei ole midagi uskumatut selleski, kui inimene ei oska öelda telefoni marki, maksumust ning mobiiltelefoni ja kõnekaardi ostmise aega. Prokuröri küsimusele, millal telefoni ja kõnekaardi hankimine toimus, vastas A. Suvorov tõepoolest, et ei mäleta. Prokuröri täpsustavale küsimusele: „Kas te
  4. a ostsite selle telefoni?“ aga vastas A. Suvorov: „See oli täiesti vahetult ostetud“. A. Suvorov arvas, et ta ostis telefoni ja kõnekaardi „kuidagi komplektina või samal ajal“. Samas nähtub A. Suvorovi ütlustest, et telefoni mark ei olnud tema jaoks oluline. Teda huvitasid teised kriteeriumid nagu odavus ja aku pikk eluiga, „mingit marki ta taga ei ajanud“. Tähtis oli, et telefon helistab ja hoiab pikalt akut (KoTo II kd, tl 48 pöördel). Telefon on tarbeese ning selle soetamise asjaolude täpne mittemäletamine mitu aastat hljem ei kinnita kohtukolleegiumi jaoks küll kuidagi isiku ütluste elulist mitteusutavust. Süüdistatava ütlustest ei jää muljet, nagu oleks tegemist tema jaoks suure väljamineku või olulise esemega. A. Suvorovi kin

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.