RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-8886 Otsuse kuupäev Tartu, 5. veebruar 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Kai Kullerkupp ja Tambet Tamp

) § 16 lg 3 järgi võib pärandaja abikaasa lisaks oma pärandiosale nõuda asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks. Hageja esitas notarile avalduse, mille kohaselt ta soovib saada abikaasa pärandist sundosa. 2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjate hinnangul puudub hagejal korterile isikliku kasutusõiguse seadmiseks õiguslik alus.

§ 16

lg 3 kohaldamise eeldus on see, et hageja oleks üks pärijatest, mida ta aga ei ole. Notar Priidu Pärna

1. aprillil 2018 koostatud ja tõestatud pärimistunnistusega on tõendatud, et
2. septembril 2014 tõestatud testamendi järgi on pärandaja pärijad kostja I ja kostja II. Seega pole vajadust hinnata, kas pärimise tõttu hageja elujärg halveneb

§ 16lg 3 tähenduses või mitte.

Samal ajal ei ole tõendeid selle kohta, et hageja elujärg pärimise tõttu halveneb.

1. Harju Maakohus jättis
2. veebruari
3. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja oli alates
4. novembrist 1984 abielus pärandajaga. Korteriomand oli pärandaja ja hageja ühisomandis. Pärast pärandaja surma pärisid talle kuulunud osa korteriomandist testamendi alusel pärandaja lapsed eelmisest abielust, s.o kostjad. Nimetatud asjaolu nähtub
5. aprilli
6. a pärimistunnistusest, mille kohaselt on pärandaja pärijad üksnes kostjad. Korteriomand on hageja kodu alates
7. aastast kuni praeguse ajani. Lähtuvalt

§ 16

lg 3 sõnastusest on isikul õigus nõuda kostjatelt isikliku kasutusõiguse seadmist hageja kasuks, kui on täidetud järgmised eeldused: 1) isik on pärandaja abikaasa; 2) isik on abikaasalt pärinud pärandiosa; 3) vaidlusalune kinnisasi on isikliku kasutusõiguse nõudja ja pärandaja ühine kodu; 4) isiku elujärg halvenes pärimise tõttu. Hageja oli pärandaja abikaasa, seega on täidetud esimene eeldus. Täidetud ei ole aga teine eeldus.

§ 16

lg 3 alusel saanuks hageja nõuda AÕS §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale üksnes juhul, kui hageja oleks pärinud osa pärandaja varast.

§ 16

lg-st 3 nähtub üheselt, et abikaasal on vastav nõudeõigus lisaks oma pärandiosa saamisele. Praegusel juhul ei pärandanud pärandaja hagejale midagi.

1. septembri
2. a testamendi järgi olid pärandaja pärijad üksnes kostjad. Kuna eelviidatud eeldus ei olnud täidetud, ei hinnanud maakohus järgnevate eelduste täitmist.
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostjate kanda.
4. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
6. augusti
7. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning kohustas kostjaid andma tahteavaldus tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning isikliku kasutusõiguse seadmise kande tegemiseks kinnistusraamatu kolmandasse jakku hageja kasuks korteriomandile registriosa numbriga 16632401 2

§ 16

lg 3 alusel võib isikliku kasutusõiguse seadmist nõuda ainult isik, kes on samal ajal ka pärija.

§ 16

lg-st 3 ei tulene seda, et selles normis sätestatud nõude saab esitada üksnes pärija. Sellist järeldust ei võimalda ei selle normi grammatiline sõnastus ega normi eesmärk. Kõnealuse normi sõnastuse kohaselt võib abikaasa nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist pärandile lisaks, st sõltumata sellest, kas abikaasa midagi pärib või millise osa abikaasa pärib. Isikliku kasutusõiguse seadmise nõude esitamine ei mõjuta abikaasa võimalikku pärimist ega muid võimalikke suhteid (teiste) pärijatega.

§ 16lg 3 eesmärk on kaitsta pärandaja abikaasat elujärje halvenemise eest.

Abikaasa vajab kaitset elujärje halvenemise eest sõltumata sellest, kas ta on pärija või mitte. Olukorras, kus abikaasade vahel kehtib varaühisuse varasuhe, abikaasadel on ühine eluase, mis kuulub abikaasade ühisvara hulka, üleelanud abikaasale ei kuulu piisavalt muud vara ja üks abikaasadest sureb, ei saa üleelanud abikaasa eelduslikult jätkata senisel viisil varakasutust. Abikaasade ühisvara kasutus erineb üldjuhul varakasutusest, mis valitseb üleelanud abikaasa ja näiteks pärandaja eelmisest abielust sündinud laste vahel. Selle tagajärjel võib juhtuda, et abikaasa surma tõttu peab üleelanud abikaasa loobuma oma senisest kodust ja muutma olulisel määral oma eluviise jne. Eelkõige võibki enam kaitset vajada just abikaasa, kes ei ole pärija. Need olid põhjused, miks seadusandja leidis pärimisseaduse kehtiva redaktsiooni vastuvõtmisel, et üleelanud abikaasale tuleb pakkuda abikaasa surma korral senisega võrreldes enam kaitset.

§ 16

lg-s 3 sätestatud nõue ei eelda ka seda, et ühine kodu, mille suhtes võib nõuda AÕS §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist, peaks olema abikaasade ühisomandis. Eeltoodud eesmärgist tulenevalt on hagejal õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist korteriomandile

§ 16lg 3 alusel.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli pärandaja abikaasa ning korteriomand oli pärandaja ja hageja ühine kodu. Hageja esitatud väidetest ja tõenditest nähtub, et pärimise tõttu halveneb hageja elujärg

§ 16lg 3 tähenduses.

Asjaolu, et hageja on senimaani tulnud toime korteriomandi eluasemekulude tasumisega, ei näita tema head majanduslikku järge. Hageja on piiratud rahaliste ressursside juures suutnud järgida rutiini, mis aitab tal napilt toime tulla. Eeltoodust tulenevalt on täidetud

§ 16lg-st 3 tulenev eeldus, et abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneb.

Kuna

§ 16

lg 3 eelduseks ei ole see, kas pärandaja abikaasa oli ka pärijate ringis, ei ole vajalik käsitleda väiteid, mis seostuvad sundosa saamisega (

§ 104jj).

Sundosa saamise nõude olemasolu ei tee isikut pärijaks ning sellest tulenevad väited ei mõjuta isikliku kasutusõiguse seadmist

§ 16lg 3 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

§ 16lg-t 3.

Õige on maakohtu tõlgendus, et

§ 16lg 3 eeldused pole täidetud, kuna hageja ei ole pärinud abikaasalt pärandiosa.

Seaduse mõte ei ole tagada abikaasa varalisi õigusi olukorras, kus abikaasa ei ole pärija. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta

§ 16

lg 4, mis sätestab, et pärandaja abikaasa kaotab pärimisõiguse juhul, kui pärandaja oli nõudnud lahutust või oli lahutusega nõustunud, samuti juhul, kui pärandaja oli nõudnud abielu kehtetuks tunnistamist. 3

§ 16

lg 3 järgi võib pärandaja abikaasa lisaks oma pärandiosale nõuda AÕS §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli pärandaja abikaasa ning korteriomand, millele hageja isikliku kasutusõiguse seadmist taotleb, oli abikaasade ühine kodu. Samuti ei vaidlustata kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu seisukohta, et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneb. 11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas

§ 16

lg-st 3 tulenevalt saab AÕS §-s 227 sätestatud isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale (korteriomandile) nõuda üksnes pärandaja abikaasa, kes pärandajalt ka midagi pärib, või piisab nõudeõiguse tekkimiseks

§ 16

lg 3 järgi sellest, et isik on pärandaja abikaasa, kelle elujärg pärimise tõttu halveneb. Kostjad leiavad sarnaselt maakohtule, et kuna hageja ei ole pärinud pärandajalt pärandiosa, ei ole kõik

§ 16lg-s 3 sätestatud eeldused täidetud.

Hageja seevastu leiab sarnaselt ringkonnakohtule, et pärandaja abikaasa võib

§ 16

lg 3 alusel nõuda AÕS §-s 227 sätestatud isikliku kasutusõiguse seadmist korteriomandile sõltumata sellest, kas abikaasa midagi pärib või mitte. 12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 16

lg 3 järgi isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale saab pärandaja abikaasa nõuda sõltumata sellest, kas ta pärandajalt midagi pärib või mitte. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.

§ 16

lg-s 3 on kasutatud sõnastust, mille järgi võib pärandaja abikaasa nõuda asjaõigusseaduse §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale „lisaks oma pärandiosale“. Kui tõlgendada sätet grammatilist tõlgendusviisi kasutades, siis väljend „lisaks oma pärandiosale“ ei viita kolleegiumi arvates mitte sellele, et abikaasa peaks kindlasti mingi pärandiosa pärandajalt pärima, vaid sellele, et abikaasa võib nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale lisaks pärandile, st sõltumata sellest, kas abikaasa pärandajalt midagi pärib või mitte, mh ka siis, kui kogu vara pärivad testamendi järgi teised isikud. Sellist lähenemist toetab ka sätte eesmärgipärane tõlgendamine. Pärandaja abikaasa vajab pärast abikaasa surma kaitset, mis puudutab senist elukorraldust. Pärimisseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli

§ 16lg 3 eesmärgiks tõhustada pärandaja abikaasa sotsiaalset kaitset.

Lisaks märgiti pärimisseaduse eelnõu seletuskirjas, et varasema pärimisseaduse kohaselt oli võimalik, et pärast pärandaja surma pidi pärandaja abikaasa ühisest kodust välja kolima, et anda see üle oma 4

§ 16lg 3 eesmärgiks on kaitsta abikaasat elujärje halvenemise eest.

Õige on see, et abikaasa vajab kaitset elujärje halvenemise eest sõltumata sellest, kas abikaasa on ka pärija või mitte. Kolleegium möönab, et ainuüksi süstemaatilist tõlgendamisviisi kasutades võib väita, et isikliku kasutusõiguse seadmist saab nõuda ainult abikaasa, kes seadusjärgse pärijana pärib mingi pärandiosa, mis testamendiga pole pärandatud teistele isikutele. Selline lähenemisviis eiraks aga täielikult sätte grammatilist ja eesmärgipärast tõlgendusviisi. Asjaolu, et säte asub pärimisseaduse teises peatükis, mis käsitleb pärimist seaduse järgi, ning täpsemalt §-s 16, mis on pealkirjastatud „Abikaasa seadusjärgse pärijana“, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Põhjendatud ei ole ka lähtuda üksnes sätte pealkirjast ja asukohast ning teha sellest järeldus, et säte kohalduks vaid juhul, kui abikaasa pärib midagi pärandajalt seaduse järgi. Nii laieneb

§ 16lg 3 ka juhtudele, kus abikaasa pärib teiste pärijate kõrval testamendi järgi.

Kolleegiumi arvates õigustab sätte paigutamist seadusjärgse pärimise sätete alla asjaolu, et abikaasa staatust pärijana

-s mujal eraldi ei reguleerita.

§ 16

lg 3 annab seega pärandaja abikaasale seadusest tuleneva nõudeõiguse, mis kohaldub olenemata sellest, kas abikaasa midagi lisaks pärib või mitte ja kas pärimine toimub testamendi (ja) või seaduse järgi. 13. Lisaks on asjakohatu kostjate väide, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta

§ 16

lg 4, mis sätestab, et pärandaja abikaasa kaotab pärimisõiguse juhul, kui pärandaja oli nõudnud lahutust või oli lahutusega nõustunud, samuti juhul, kui pärandaja oli nõudnud abielu kehtetuks tunnistamist. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada, et pärandaja oleks nõudnud hagejalt lahutust või lahutusega nõustunud, samuti ei nähtu, et pärandaja oleks enne oma surma nõudnud abielu kehtetuks tunnistamist. Seega polnud ringkonnakohtul ka alust

§ 16lg-t 4 kohaldada.

Asjaolust, et pärandaja ei pärandanud oma vara testamendiga hagejale, ei saa teha järeldust, et pärandaja oleks soovinud abikaasaga sõlmitud abielu lahutada või et pärandaja kaotaks testamendi tõttu õiguse nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist abikaasade ühiseks koduks olnud kinnisasjale.

1. Kostjad on viidanud kassatsioonkaebuses ka sellele, et kui seada korteriomandile isiklik kasutusõigus hageja kasuks, siis riivab see põhiseaduslikke õigusi, mis on tagatud PS §-ga
2. PS § 32 lg 1 esimese lause järgi on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. PS § 32 lg 2 esimese lause järgi on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning teise lause järgi sätestab kitsendused seadus. PS § 32 lg 4 järgi on pärimisõigus tagatud. PS § 32 lõike 2 teine lause näeb ette omandiõiguse piiramiseks lihtsa seadusereservatsiooni. Lihtne seadusereservatsioon tähendab, et üldjuhul võib omandiõigust piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-4-1-25-11, p 37; Riigikohtu
5. mai
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03, p-d 33–34). Kuna PS § 32 teises lõikes pole nimetatud eesmärke, mis õigustavad omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise piiramist, siis saab selle põhiõiguse piiramise puhul olla seaduspäraseks seadusandja iga eesmärk, mis pole põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu üldkogu
7. juuni
8. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 113; Riigikohtu üldkogu
9. jaanuari
10. a otsus asjas nr 3-4-1-18-14, p 59; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
11. jaanuari
12. a otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 46; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
13. aprilli
14. a otsus asjas nr 3-4-1-3-04, p 27). PS § 32 lg 4 aspektist on Riigikohtu üldkogu leidnud, et testeerimisvabadus nagu omandipuutumatus üldiselt ei ole piiramatu põhiõigus. PS § 32 lg 2 kohaselt võib igaühe õigust 5

§ 16

lg-s 3 sätestatud pärandaja abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli pärandaja ja tema abikaasa ühiseks koduks, tingimusel et abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks, on testeerimisvabaduse piiranguna õigustatud nii perekonna pärimisjärgluse kindlustamise kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamise eesmärgist lähtuvalt. Tegemist ei ole piiranguga, mis riivaks kostjate kui pärandaja testamendi järgi pärinud isikute omandiõigust ebaproportsionaalselt. Tuleb arvestada, et

§ 16

lg-s 3 sätestatud abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist abikaasade ühiseks koduks olnud kinnisasjale ei ole piiramatu. Nii saab isikliku kasutusõiguse seadmist nõuda abikaasa vaid juhul, kui tema elujärg pärimise tõttu halveneks. Lisaks ei saa pärandaja abikaasa nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist pärandvaraks olevale kinnisasjale ka juhul, kui tegemist polnud pärandaja ja tema abikaasa ühise koduga, abikaasa tunnistatakse pärimiskõlbmatuks (vt

§-d 6–8) või abikaasal ei ole pärimisõigust

§ 16

lg 4 kohaselt (ehk pärandaja oli esitanud abielu lahutamise nõude, andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku või kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude). Eesmärk tagada pärandaja abikaasale senise elukoha kasutamise õigus olukorras, kus pärimise tõttu abikaasa elujärg halveneks, ning sellekohase nõudeõiguse andmine abikaasale

§ 16

lg-ga 3 sõltumata sellest, kas abikaasa ka mingi pärandiosa pärib või mitte, ei ole kolleegiumi arvates vastuolus põhiseadusega. Praegusel juhul on kostjad saanud korteriomandi mõttelise osa omanikeks oma isa testamendi järgi pärides. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid elanud koos pärandaja ja pärandaja abikaasaga vaidlusaluses korteris ja jääksid isikliku kasutusõiguse seadmise järel olulisel määral ilma oma varasemast kasutusõigusest. Isikliku kasutusõiguse seadmine ei aseta pärijatele (kostjatele) lisakoormisi, kuna asja korrashoiu kohustus ja maksekohustus on isikul, kelle kasuks on isiklik kasutusõigus kinnisasjale seatud (vt ka AÕS § 228, § 223 lg-d 1 ja 2, § 219 lg 1). 15. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et

§ 16lg-s 3 sätestatud eeldused on täidetud.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

1. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kostjate kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 4 järgi kindlaks maakohus.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks, Kai Kullerkupp, Tambet Tampuu 6