← Eesti

1-18-5166/78

Obsah (12)§ 315§ 181§ 182§ 339§ 292§ 63§ 291§ 66§ 41§ 175§ 45§ 47

1-18-5166 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Pärnu Maakohus 29. aprill 2019.a, Paide kohtumaja 1-18-5166 Kohtukoosseis kohtunik Indrek Nummert Koht

§ 315

lg 4, § 309, § 311 – 312, 314, § 181 lg 1, § 182 lg 5 kohus RESOLUTSIOON otsustas:

  1. Õigeks mõista BB kogu esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi.
  2. Õigeks mõista Q OÜ kogu esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 3 järgi.
  3. Menetluskulud Välja mõista Eesti Vabariigilt BB kasuks seoses õigeksmõistva kohtuotsusega

§ 181

lg 1 alusel kokkuleppel kaitsja õigusabi osutamisega seotud kulud summas 6780 (kuus tuhat seitsesada kaheksakümmend) eurot (s.o koos käibemaksuga). Välja mõista Eesti Vabariigilt Q OÜ kasuks seoses õigeksmõistva kohtuotsusega

§ 181

lg 1 alusel kokkuleppel kaitsja õigusabi osutamisega seotud kulud summas 11 630 (üksteist tuhat kuussada kolmkümmend) eurot (s.o käibemaksuta). Rahuldada kaitsjate taotlus, mille kohaselt XX hagi menetlemisega tekkinud BB ja Q OÜ õigusabikulud tuleb jätta XX kanda, juhindudes

§ 182lg 5, Ts

MS § 168 lg 1 ja § 177 lg 2. Seeläbi välja mõista XX menetluskuludena: BB kasuks 180 (sada kaheksakümmend) eurot (s.o koos käibemaksuga); Q OÜ kasuks 225 (kakssada kakskümmend viis) eurot (s.o käibemaksuta).

§ 182

lg 5 alusel jätta riigi kanda OO riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulud summas 123,60 eurot.

§ 182

lg 5 alusel jätta riigi kanda XX riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulud kokku summas 1112,16 eurot.

  1. Tõkendit ei ole kohaldatud.
  2. Asitõendeid ei ole. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid

§ 315

lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. 2

(18)1-18-5166 Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid

§ 315

lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine: 29.04.2019 kell 15.00. Tähtaegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 20.05.2019 kell 16:00 Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja kantseleis. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK BB on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema Q OÜ esindajana, kes igapäevaselt tegeleb metsamaade ostmisega, millest tulenevalt oli ta kursis ka O ja XX kuulunud HHH, LLL ja AAA kinnistute tegeliku turuhinnaga, kasutas varalise kasu saamise eesmärgil ära XX (kes põeb raskel kujul väljendunud nõdrameelsust) tervislikku seisundit ning kogenematust kinnistu turuhinna hindamisel ja esitas XX tegelikkusele mittevastavat teavet müügitehingu sisu ja kinnistute tegelike väärtuste osas, väites XX, et kinnistute turuväärtus on 38 000 eurot. Tegelikult oli HHH kinnistu turuväärtus 29 000 eurot, LLL kinnistu turuväärtus 28 800 eurot ja AAA kinnistu turuväärtus 85 245 eurot, kokku seega 143 045 eurot. XX tervislik seisund takistas tal adekvaatselt mõista müügilepingu sisu ning hinnata ja kontrollida kinnistute tegelikku väärtust. BB puhul on aga tegemist professionaalse isikuga, kes tegeleb metsamaade ostmisega ja kes sellest tulenevalt on headest kommetest tulenevalt kohustatud teist kogenematut osapoolt teavitama müügitehingu täpsest sisust ning kinnistute õigest turuhinnast. XX tekkis BB selgituste tulemusena arusaam, et müügiobjektiks on HHH (reg osa X) kinnistu jagamise teel tekkinud kaks maatükki suurusega 3,6 ha ja 2,9 ha (tumedas tekstis prokuröri 25.03.2019 süüdistusakti täiendused). 04.04.2016 edastas BB Paide notarile tehingu teostamiseks aga ka selliste kinnistute registriosa ja katastriüksuse numbrid, mille müümises ei olnud nad XX kokku leppinud. BB saatis x notari e-posti aadressile X e-kirja, milles märkis müüdavateks objektideks HHH kinnistu 2 maatükki hinnaga 7000 eurot, LLL kinnistu hinnaga 11 000 eurot ja AAA kinnistu hinnaga 20 000 eurot ning nimetatud kinnistute registriosa ja katastriüksuse numbrid. Olles BB poolt eksitusse viidud müüdavate objektide turuväärtuse ja mahu osas, müüsid OO ja XX 07.04.2016 Q OÜ-le, keda esindas BB, lisaks HHH kinnistu jagamise teel tekkinud kahele maatükile ka LLL ja AAA kinnistu ning seda oluliselt alla turuhinna, s.o 38 000 euro eest. Kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks 7000 eurot, LLL kinnistu müügihinnaks 11 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 20 000 eurot, kokku 38 000 eurot. Q OÜ juhatuse liikme BB teadlikkust kinnistute tegelikust turuhinnast näitab tema poolt müügitehingu päeval, s.o 07.04.2016 eelnimetatud kinnistute müügipakkumuse esitamine OÜ-le W ning sellele järgnev kinnistute edasimüümine W OÜ-le kuus päeva hiljem 67 000 euro võrra kallimalt, s.o 13.04.2016 105 000 euro eest. Kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks 20 000 eurot, LLL kinnistu 3

(18)1-18-5166 müügihinnaks 30 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 55 000 eurot, kokku 105 000 eurot. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 1 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. BB Q OÜ esindajana põhjustas varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel OO ja XX varalist kahju vähemalt 67 000 eurot (arvutuskäik: edasimüügihind 105 000 eurot miinus XX makstud müügihind 38 000 eurot). Seega, põhjustades varalise kasu saamise eesmärgil OO ja XX tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kahju suures ulatuses (vähemalt 67 000 eurot), pani BB toime KarS § 209 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kelmuse. Q OÜ on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et Q OÜ juhatuse liige BB, kes igapäevaselt tegeleb metsamaade ostmisega, millest tulenevalt oli ta kursis ka OO ja XX kuulunud HHH, LLL ja AAA kinnistute tegeliku turuhinnaga, kasutas varalise kasu saamise eesmärgil ära XX (kes põeb raskel kujul väljendunud nõdrameelsust) tervislikku seisundit ning kogenematust kinnistu turuhinna hindamisel ja esitas XX tegelikkusele mittevastavat teavet müügitehingu sisu ja kinnistute tegelike väärtuste osas, väites XX, et kinnistute turuväärtus on 38 000 eurot. Tegelikult oli HHH kinnistu turuväärtus 29 000 eurot, LLL kinnistu turuväärtus 28 800 eurot jaAAA kinnistu turuväärtus 85 245 eurot, kokku seega 143 045 eurot. XX tervislik seisund takistas tal adekvaatselt mõista müügilepingu sisu ning hinnata ja kontrollida kinnistute tegelikku väärtust. BB puhul on aga tegemist professionaalse isikuga, kes tegeleb metsamaade ostmisega ja kes sellest tulenevalt on headest kommetest tulenevalt kohustatud teist kogenematut osapoolt teavitama müügitehingu täpsest sisust ning kinnistute õigest turuhinnast. XX tekkis BB selgituste tulemusena arusaam, et müügiobjektiks on HHH (reg osa x) kinnistu jagamise teel tekkinud kaks maatükki suurusega 3,6 ha ja 2,9 ha. 04.04.2016 edastas BB x notarile tehingu teostamiseks aga ka selliste kinnistute registriosa ja katastriüksuse numbrid, mille müümises ei olnud nad XX kokku leppinud. BB saatis x notari e-posti aadressile x e-kirja, milles märkis müüdavateks objektideks HHH kinnistu 2 maatükki hinnaga 7000 eurot, LLL kinnistu hinnaga 11 000 eurot ja AAA kinnistu hinnaga 20 000 eurot ning nimetatud kinnistute registriosa ja katastriüksuse numbrid. Olles BB poolt eksitusse viidud müüdavate objektide turuväärtuse ja mahu osas, müüsid OO ja XX 07.04.2016 Q OÜ-le, keda esindas BB, lisaks HHH kinnistu jagamise teel tekkinud kahele maatükile ka LLL ja AAA kinnistu ning seda oluliselt alla turuhinna, s.o 38 000 euro eest. Kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks 7000 eurot, LLL kinnistu müügihinnaks 11 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 20 000 eurot, kokku 38 000 eurot. Q OÜ juhatuse liikme BB teadlikkust kinnistute tegelikust turuhinnast näitab tema poolt müügitehingu päeval, s.o 07.04.2016 eelnimetatud kinnistute müügipakkumuse esitamine OÜ-le W ning sellele järgnev kinnistute edasimüümine W OÜ-le kuus päeva hiljem 67 000 euro võrra kallimalt, s.o 13.04.2016 105 000 euro eest. Kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks 20 000 eurot, LLL kinnistu müügihinnaks 30 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 55 000 eurot, kokku 105 000 eurot. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 1 sätestab, et tehing on heade kommetega 4
(18)1-18-5166 vastuolus, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. BB Q OÜ esindajana põhjustas varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel OO ja XX varalist kahju vähemalt 67 000 eurot (arvutuskäik: edasimüügihind 105 000 eurot miinus XX makstud müügihind 38 000 eurot). Seega, BB tekitades Q OÜ juhatuse liikmena varalise kasu saamise eesmärgil, tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel O ja XX varalist kahju vähemalt 67 000 eurot, pani Q OÜ toime KarS § 209 lg 3 järgi kvalifitseeritava kelmuse. Kohtuistungil prokurör nõudis BB esitatud süüdistuses süüdimõistmist ja karistamist KarS § 209 lg 2 p 3 järgi vangistusega 2 aastat 6 kuud, mida KarS § 73 lg 1, 3 alusel mitte pöörata täitmisele, juhul kui BB 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtliku kuritegu. OÜ-le Q taotles prokurör karistuseks rahalist karistust 60 000 eurot. Kaitsjad ja süüdistatav taotlesid õigeksmõistvat kohtuotsust. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et BB ja OÜ Q süüdistused vastavalt KarS § 209 lg 2 p 3 ja KarS § 209 lg 3 järgi ei ole tõendamist leidnud. Käesolevas asjas puudub vaidlus alljärgnevas, mis on ka esitatud tõenditega tõendatud: 1) 07.04.2016 sõlmitud notariaalselt tõestatud avaldusega kinnisasjade müügi- ja asjaõiguslepinguga ning kinnistamisavaldusega on tõendatud, et XX ja OO müüsid 07.04.2016 Q OÜ-le, keda esindas BB, HHH kinnistu (2 maatükki), LLL ja AAA kinnistu. Kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks 7000 eurot, LLL kinnistu müügihinnaks 11 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 20 000 eurot, kokku 38 000 eurot. Nimetatud summa maksmine XX on tõendatud ka tema ja Q OÜ pangakonto väljavõtetega. Notaritasude Kinnistute andmed nähtuvad kinnistusregistri väljavõtetest; 2) eelnimetatud tõendiga on ka tõendatud, et HHH ja LLL kinnistud kuulusid XX ja OO ühisvara hulka, mistõttu oli tehingu tegemiseks vaja mõlema isiku nõusolekut; 3) LLL, AAA ja HHH kinnistute müüki nimetatud summa eest kinnitab ka süüdistatav BB. enda kohtueelses menetluses antud ütlustes, mis avaldati kohtuistungil. Kohtuistungil BB ütlusi ei andnud; 4) 13.04.2016 notariaalselt tõestatud kinnistute müügilepinguga ja asjaõiguslepingutega on tõendatud, et Q OÜ (esindaja BB) müüs 13.04.2016 OÜ-le W AAA kinnistu hinnaga 55 000 eurot, LLL kinnistu hinnaga 30 000 eurot ning HHH kinnistu hinnaga 20 000 eurot. Kinnistute andmed ning nende võõrandamise aeg on tõendatud ka kinnistusraamatu väljavõtetega. Edasimüüki kinnitab ka BB enda ütlustes; 5) 13.04.2016 müügitehingut kokku summas 105 000 eurot kinnitab ka tunnistajana ülekuulatud M. M; 6) Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 04.08.2017 määrusega asjas 2-17-11041 on XX määratud ajutine eestkostja esialgse õiguskaitse korras. 05.10.2017 määrusega seati X X üle 5
(18)1-18-5166 eestkoste ning eestkostjaks määrati CC, kes on eestkostjana muuhulgas kohustatud kaitsma eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ja huve; 7) tsiviilasja nr 2-17-11041 raames 01.09.2017 tehtud ambulatoorse ekspertiisiaktiga nr x on tõendatud, et ekspertiisiakti tegemise aja seisuga XX põeb dementsust, ei ole võimeline aru saama enda tegude tähendusest, neid juhtima ning selline võimetus on kestev. Nimetatud akt koostati eestkoste määramiseks kohtumenetluses, milles XX määrati eestkoste. 8) menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et XX seisund oli kohtumenetluse ajaks muutunud selliseks, et tema poolt ütluste andmine polnud enam võimalik. 9) vaidlust ei ole ka selles, et pärast süüdistatavatega tehtud tehinguid 2016 aasta suvel sai XX UUU kinnistu omanikus, seega tegi kehtiva tehingu (või vähemalt on seaduslik esindaja tehingu heakskiitnud). KarS § 209 kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivsed tunnused seisnevad pettuses, s.t tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb varakäsutuse, süüdlane saab aga varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse (RK otsus asjas nr 3-1-1-98-09). Selleks, et kohus saaks tuvastada, et kannatanut on petetud, talle on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutus loodud, mille tagajärjel ta on eksimusse sattunud, tuleb esmalt tuvastada, milline oli petmistoiming ning kas tegemist oli väära väitega. Tuleb silmas pidada, et eksimusse sattumine kelmuse puhul peab oleme toimunud süüdistatavate pettusliku tegevuse läbi. Kui kannatanu on eksimuses süüdistatava tegevusega mitte seotud põhjustel ja seetõttu kannatas kahju ei ole tegemist kelmusega. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et notariaalselt tõestatud kinnisasja võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu olemasolu iseenesest ei välista kelmuse toimepanemist, lähtuda tuleb sellest, kas on tuvastatud kelmuse objektiivse koosseisu obligatoorne element – pettus (vt RK otsused nr 3-1-1-87-09; 3-1-1-3-10). Kaitsjad on juba eelmenetlusest saati olnud seisukohal, et süüdistusakt ei vasta nõutele ning nende seisukohad süüdistusele on olnud jätkuvalt samad alates eelmenetlusest kuni kohtuvaidlusteni. Kui kahtlused peavad olema kõrvaldatavad tõendites, siis veelgi enam on mõeldamatu kaitseõiguse seisukohast, kui kahtlused jäävad kõrvaldamata süüdistuse poolt püstitatud erinevates versioonides. Kohus nõustub kaitsjatega, et süüdistuses on esitatud petmistoimingutena käsitletavate tegevustena mitmeid verisoone, mis on vastuolulised ja lausa üksteist välistavad: 1) BB viis XXeksitusse HHH, LLL ja AAA kinnistute turuväärtuse osas, väites, et nende turuväärtus on 38 000 eurot; 6
(18)1-18-5166 2) BB viis XX eksitusse, luues talle mulje, et müügieseme objektiks on ainult HHH kinnistu jagamisena tekkinud 2 kinnisasja; 3) BB viis XX eksitusse seeläbi, et leppis kokku ainult HHH kinnistu jagamise tulemusena tekkiva 2 kinnistu müügis, kuid edastas notarile ka teiste kinnistuste andmed ostu-müügilepingu sõlmimiseks; 4) BB viis XX ja OO eksitusse HHH, LLL ja AAA kinnistuste turuväärtuse osas, mille tagajärjel müüsid isikud kinnistud nende turuväärtusest oluliselt odavamalt, s.t 38 000 euro eest. Esimese versiooni tõesus – eksimusse viimine turuväärtuse osas, eeldaks seda, et XX ja BB leppisid kokku kõigi kinnistute müügis hinnaga 38 000 eurot, sest vastasel juhul ei saanud toimuda eksitusse viimist. Süüdistusakti kohaselt oli HHH kinnistu turuväärtus 29 000 eurot,LLL kinnistu turuväärtus 28 800 eurot ja AAA kinnistu turuväärtus 85 245 eurot, seega kokku 143 045 eurot. Teise versiooni puhul oleks müügihind, s.o 38 000 eurot tegelikust süüdistusakti järgsest turuhinnast, s.o 29 000 eurot, kõrgem. Seega versioon 2 kohaselt ei oleks saanud süüdistatav hinna osas tegelikkusele mittevastavat teavet esitada ja sellega kannatanule ebaõiget ettekujutust luua. Versioonid 1 ja 2 on täiesti erinevad (ühel juhul eksitati isikut kinnistute väärtuse osas, teisel juhul müüdavate kinnistute arvu osas) ja ei saa samaaegselt tõesed olla. Kannatanu eksitusse viimine saab toimuda üksnes konkreetsete faktiliste asjaolude suhtes. Kolmanda versiooni kohaselt sisuliselt BB ei viinud XX eksitusse mitte tehingu tingimusi ja hinda kokku leppides vaid alles notaris, kus ostu-müügilepingus olid kajastatud LLL, AAA ja HHH kinnistud, mitte ainult HHH kinnisasja jagamise teel tekkivad 2 kinnistut. Eeltoodud versioon välistab versioonid 1 ja 2 ning tähendaks, et eksimusse viimine toimus alles notaris, mitte BB ei viinud XX eksitusse tehingu tingimusi ja hinda kokku leppides. Neljas versioon lisab petmistoimingu adressaadina XX lisaks veel OO. Versioonides 1-3 ei ole OO väidetavat eksitusseviimist süüdistusaktis käsitletud. Kas, kuidas ja millal toimus OO väidetav eksitamine jääb süüdistusaktis täiesti selgusetuks ning selle kohta ei ole esitatud ka ühtegi tõendit sellise hüpoteetilise olukorra selgitamiseks. Prokuröri süüdistuskõne ja ka kannatanu XX seaduslik esindaja CC lähtuvad muuhulgas versioonist, mille kohaselt kannatanud said aru, et müüakse vaid üks alla 10 ha suurune maatükk (sisuliselt võib olla tegemist süüdistusversiooniga nr 2, millise kohaselt jättis BB mulje, et müügieseme objektiks on ainult HHH kinnistu jagamisena tekkinud 2 kinnisasja). Sealjuures süüdistuse kohaselt BB kasutas ära XX tervislikku seisundit ja kogenematust, O O selles osas mainitud ei ole. Kohus leiab, et kannatanu HH seadusliku esindaja CC väited menetluses on paljuski üksnes emotsionaalsed ja absoluutselt süüdistusse mittepuutuvad. Sealhulgas kannatanu seadusliku esindaja üldistatud väited süüdistatavate tulu ja rahade liikumise kohta, väidetavate maksude tasumata jätmise kohta – selliste väidete esitamine ja uurimine väljub süüdistuse raamest. 7
(18)1-18-5166 Kohus saa seetõttu võtta nendes väidetes mingeid seisukohti ega tuvastada asjaolusid. Samuti on paljasõnalised süüdistused notari kohta üksnes teatud kirjavigade tõttu lepingutes, mis kannatanu esindaja väitel sisuliselt justkui viitaks piisavalt notari poolt kuriteos osavõtule. Kannatanu esindaja on viidatud oma kõnes mitmetele asjaoludel, mis ei olnud üldse kohtuliku uurimise esemeks. Tegemist on täiesti ülepiiri läinud, ülemääraste üldistustega väidetega ning asjaolude üledramatiseerimisega. Kohus arutab asja üksnes esitatud süüdistuste järgi. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu
  1. novembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-24-05, p 14; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
  3. detsembri
  4. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p 30; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-08, p 9). Seejuures ei ole kohtul puudulikult koostatud süüdistuse pinnalt võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt Riigikohtu üldkogu
  7. novembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14). Süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuses tuleb lugeda kaitseõiguse eiramiseks ja kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 tähenduses, sest isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse (RK 05.04.2012 otsus asjas nr 3-1-1-25-12). Kui tõendite uurimisel tekkivad põhjendatud kõrvaldamata kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt RK otsus nr 3-1-1-82-06, p 11). Rajades süüdimõistva kohtuotsuse järeldused oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes (RK otsus nr 3-1-1-113-12).

Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et BB oleks mingilgi moel XX ja OO teadlikult ja tahtlikult kinnistute objektiivse turuväärtuse või müüdavate kinnistute arvu osas eksitusse viinud. Tõendamist ei ole leidnud, et XX ja OO ei oleks aru saanud, millise sisuga lepingu nad sõlmivad. Ainuüksi asjaolu, et tegemist oli eakate inimestega, ei saa automaatselt tähendada, et neil oleks puudulik arusaamisvõime. BB kohtueelsel menetlusel avaldatud ütlustega on tõendatud, et ta tegi XX pakkumise, mille kohaselt oli ta valmis vaidlusalused kinnistud ära ostma 38 000 euro eest, millega XX nõustus. BB ei ole kirjeldanud tegevusi, millest saaks järeldada, et ta oleks XX eksitusse viinud ei kinnitute hinna ega nende arvu osas. BB ütluste kohaselt käis ta kõik kinnistud, mida soovis osta, koos kannatanuga jalgsi läbi. Asjaolu, et tema kui ostja käis kannatanuga enne notarit kohapeal metsaga tutvumas, ei ole kuidagi kriminaalne. BB ütlustes puudub alus kahelda, kuigi kannatanu seadusliku esindaja väitel ei saanud XX enda tervisest tulenevatel 8

(18)1-18-5166 asjaoludel pikki maid kõndida ning seega ei saa olla see võimalik, et nad koos käisid metsa üle vaatamas. Kohus leiab, et kannatanu esindaja väited XX diagnoositud haigustest ei tõenda automaatselt, et ta pikka maad käia ei suutnud või teha vajalik tutvustus metsa müügiks. Sõnad „pikki maid“ on samuti suhteline mõiste ja lõppastmes on see ostja ning müüa otsustada, milline on piisav ülevaade asjadest, mida soovitakse saada ja anda.

§ 292

lg 2 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks ning

§ 63

lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus. Ekspert A. T andis kohtuistungil ütlusi enda poolt 27.06.2018 tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 57 selgitamiseks. A. T ütluste kohaselt ta ei saa hinnata täpselt seda, millisest kuupäevast alates isik teovõimetuks muutus. Eksperdi selgituste kohaselt ei ole tegelikult võimalik tagasiulatuvalt täpselt tuvastada, mis kuupäeval isik teovõimetuks muutus, sest seda saab vaid oletada aga 100 % täpselt määratleda pole võimalik. Ekspert selgitas, et pelgalt isikuga vesteldes ei ole võimalik tuvastada dementsust. Kohus leiab, et seega ei ole tõendamist leidnud, et XX oleks tehingu sõlmimise ajal 07.04.2016 olnud teovõimetu või isegi mingiski mõttes piiratud teovõimega. Ka süüdistusaktis ei ole märgitud, et XX oleks olnud tehingu tegemise ajal täiesti teovõimetu. Süüdistusakti kohaselt XX põdes tehingu sõlmimise ajal raskel kujul väljendunud nõdrameelsust. Ekspertiisiakti selgitamisel eksperdi ütlustega ei ole see aga tõendamist leidnud. Samuti ei ole eelnev tõendamist leidnud ka XX meditsiinidokumentidega, milles on diagnoositud XX mitmeid haigusi, kuid enne tehingu sõlmimist ei ole diagnoositud dementsust, seda on tehtud esmakordselt 2016.a maikuus. Seega ei ole asjas ka tõendeid, mis kinnitaksid, et isik oli tehingu tegemise ajal nõdrameelne. Samuti ei ole teada, millises ulatuses dementsus esines isikul 2016.a maikuus, kui tal see esmakordselt diagnoositi. Kuna XX poolt kohtumenetluse ajal ütluste andmine ei olnud võimalik, avaldati

§ 291lg 1 p 3 alusel tema kohtueelses menetluses antud ütlused.

XX andis kohtueelses menetluses ütlusi alles 20.07.2017, s.o enam kui aasta pärast vaidlusaluse tehingu sõlmimist. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud, et XX oleks kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal olnud täiesti teovõimetu. A. T ütluste kohaselt terviseinfosüsteemi andmetel diagnoositi XX esmakordselt vaskulaarset dementsust 2016.a mai kuus. Kohus on seisukohal, et ekspert ei ole öelnud, et isikut saab lugeda teovõimetuks alates 26.05.2016 ehk ajast mil XX esmakordselt diagnoositi vaskulaarne dementsus, kuigi kaitsjad on väitnud vastupidist (kaitsja viide 05.04.2019 kohtuistungi protokollile lk 5). Kohus on seisukohal ja tuginedes ka eksperdi ütlustele kogumis, et dementsuse diagnoos ei tähenda automaatselt, et isik vajaks eestkostet ja oleks ka täiesti teovõimetu. Sellised süüdistuse vastupidised väited eeldavad piisava konkreetsusega tuvastamise võimalust, mis puudub. Määravaks on see, et eksperdi ütluste kohaselt talle esitatud dokumentatsiooni alusel ei saa leida kinnitust süüdistuse väidetele. Seega on XX kohtueelses menetluses antud ütlused lubatavaks tõendiks. Samas XX ütlustega ei ole tõendatud tema eksitusse viimine BB poolt ning kannatanu ütlused riimuvad selles osas 9

(18)1-18-5166 süüdistatava ütlustega. XX on ülekuulamise alguses selgitanud, et ta ei mäleta mitu kinnistut ja millise hinnaga ta BB nimelisele isikule müüs. Tehingu hinna kokkuleppimise osas on XX selgitanud, et BB pakkus talle kinnistute eest välja konkreetse hinna ja ütles, et see on summa, mida ta saab maksta. XX ei ole enda ütlustes öelnud, et ta ei oleks tahtnud metsa sellises ulatuses müüa nagu ta seda tegi. XX ütleb üldiselt metsa kohta, et ega ta väga algul müüa ei tahtnud aga BB käis peale. Hinna pakkus BB, ta ütles, et see on hind, mida ta saab maksta. BB sõnul oli see tema metsamaa just seda hinda väärt, millega ta lõpuks müüs. Mida täpsemalt pealekäimine tähendas, seda kannatanu selgitanud kohtueelsel uurimisel ei ole ning kannatanu selliseid ütlusi ei saa käsitleda eksimusse viimisena. XX enda ütluste kohaselt küsis käesoleva süüdistuse esemeteks olevate kinnistute kohta V. K arvamust. Tunnistaja V. K ei teadnud kõnealuse tehingu kohta ütlusi anda, kuid on avaldanud, et XX küsis temalt nõu UUU kinnistu erastamisega seoses ning sellel ajal, 2016 kevadel, tema meelest XX ei saanud enam aru, millest räägitakse ning ajas erinevaid kinnistuid segi. Tunnistaja ütlused ei tõenda, et kannatanud soovisid müüa vaid üht kinnistut ning tunnistaja on avaldanud vaid enda subjektiivset arvamust XX arusaamisvõime kohta, milline oli tema mulje, mis ei saa aga olla tunnistaja ütluste esemeks. Tunnistaja ei ole kirjeldanud, milles see seisnes, et „XX ei saanud asjadest aru, et rääkis üht ja mõtles teist asja“, peale selle, et ta ajas kinnistud segi. Kohus arvestab, et ekspert A. T on öelnud, et pelgalt isikuga vesteldes ei olegi võimalik antud juhtumil dementsust tuvastada. Samuti on ta lisanud, et dementsus kulgeb lainetega. Esmakordselt on aga XX dementsus diagnoositud 2016 maikuus ning tõendeid ei ole, et isik oleks olnud dementne enne seda. Tuleb vaadata kontseksti, millisesse situatsiooni teema mahutus. XX oli mitmeid kinnistuid, ning ta oli nendega tegeldes aktiivne, mida kinnitab ka asjaolu, et 2016 aasta suvel erastas ta UUU kinnistu. Samas kinnistute sassi ajamine ei saa tähendada, et isik oleks kuidagi nõdrameelne, selle kinnitamiseks peaks olema väljatoodud konkreetseid asjaolusid isiku käitumises, mis sellist väidet kinnitaks. Tegelikult ei saa ka välistada, et süüdistatav oli eksimusse viidud hoopiski kannatanu poolt, kui ta ei pidanud arusaama, et inimene ütleb üht aga (hiljem) mõtleb teist ning sellest ei ole võimalik aru saada. Asjaolusid arvestades, ülekuulamisel rohkem kui aasta aega pärast müügitehingut, võiski kannatanu juba ajada sassi, milliste kinnistute kohta ta V. K nõu küsis. Kannatanu OO kohtuistungil antud ütluste kohaselt ta ei viibinud BB ja XX vaheliste vestluste juures kui BB ja XX leppisid omavahel kokku tehingu sisus ja hinnas. Seda on ütlusi andes kinnitanud ka BB ja XX. OO kinnitas selgesõnaliselt, et tema kohtus BB nimelise isikuga esmakordselt alles notaris tehingut tehes. Kannatanuna ütlusi andes ei väitnud OO kordagi, et BB oleks XX või teda ennast kuidagi eksitusse viinud. Ometigi eeldas notaris tehingu sõlmimine mõlema isiku nõusolekut, sest HHH ja LLL kinnistud kuulusid XX ja OO ühisvara hulka. 10
(18)1-18-5166 OO kohtuistungil algselt väitis, et müüdi vaid üks kinnistu ning seda rääkis talle XX. Kuulduste tõendina selliseid ütlusi kasutada ei saa, puuduvad

§ 66

lg 2-1 p 1-4 alused ning tuleb lähtuda sellest, kuidas OO müüdavate kinnistute arvust ise aru sai. Tunnistaja mälu värskendamiseks avaldati kaitsja taotlusel tema tunnistajana ülekuulamise protokollist lõik selle kohta, et ta on kohtueelses menetluses 19.07.2017 andnud ütlusi, et müüdi kinnistuid (mitmuses). Kohtuistungil tunnistaja vastas küsimusele, mis seal lepingus kirjas oli, vastas, et ta ei mäleta neid asju. Kannatanu ütlusi osas, et müüdi vaid üks kinnistu, kohus seega arvestada ei saa, kuna tunnistajale ei meenunud asjaolud ning lõpuks nentis, et ta ei mäleta neid asju. OO ütlusest ei tulene, et BB oleks neid kuidagi eksimusse viinud ka enne notarit seoses kinnistute hinnaga. OO kohtuistungil kinnitas, et oli XX abielus ning tegemist oli ühisvaraga, seega pidi tema samuti minema notarisse. OO ütluste kohaselt notari poolt lepingu ettelugemine võttis aega umbes poolteist tundi. OO ütlused, et ta notari juttu ei süvenenud, näitab lihtsalt tehingu heakskiitu ning seda ei saa süüdistatavale ette heita. OO ei osanud ütlusi andes selgitada, kas XX võis olla tehingu tegemise ajal teovõimetu või mitte ning milline oli tema arusaamisvõime. Küll aga on ta öelnud, et ta notaris eriti ei süvenenud just seetõttu, et küll X teab ise kõike. Kohus leiab, et sellest saab üksnes järeldada, et XX arusaamisvõimega oli OO meelest kõik korras ning selles ei olnud alust kahelda. Vaidlus puudub selles, et ostja saatis notarile enne tehingut ka täpsustavad andmed tehingu kohta e-kirjaga (II kd tl 140). Ei kohus ega istungil ülekuulatud notar ei pea seda tavapäratuks ja kogu tehing selgitatakse veel notaris ju üle. Notarist tunnistaja E. N ütlustega on tõendatud, et ta selgitas lepingu sisu ning, et müüakse kolme kinnistut. Kahtlusi XX teovõimes tal ei tekkinud. Kohus peab E. N ütlusi usaldusväärseteks, kuna need riimuvad BB ütlustega. Kohtul ei ole selliseid tõendeid, mis lükkaks need ütlused ümber. Kannatanud pidid notaris aru saama, et müüakse kolme kinnistut. Notar istungil andis ütlusi sellegi kohta, et veelgi hiljem nendest tehingutest, s.o suvel 2016 kinnitas ta tehingu H. XX (nn UUU kinnistu, kaitsjate esitatud kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt 15.07.2016 – II kd tl 146) ning siis samuti ei olnud alust kahelda tema teovõimes. Veelgi põhilisem on see, et notar E. N ütluste on olnud XX tema kliendiks nii enne kui pärast süüdistuses toodud tehinguid. Eeltoodu annab kohtu arvates alust arvata, e E.N sai hinnata XX seisundit adekvaatselt, mis lubas tal tehingut teha ja notaril see kinnitada. Müügilepingu sisu on kohtu hinnangul arusaadav, punktide kaupa on välja toodud lepingu esemed (punktid 1.1-1.3). Arusaamatuks ei muuda lepingut asjaolu, et kinnistute nimed on erinevatel lehekülgedel. Kirjavead lepingus ei ole kohtu hinnangul määrava tähendusega ning ei tähenda, et XX ja OO ei oleks saanud lepingust aru. Notar andis ütlusi, et lepingu selgitamine ei tähenda sõna-sõnalt juriidilise teksti ette lugemist, vaid selgitamine toimub isikutest lähtuvalt neile arusaadaval viisil. Asjaolu, et BB saatis M. M, OÜ Wvolitatud esindajale, juba 07.04.2016 SMS-i kinnistute numbritega, selline tegevus ei ole BB kohtu hinnangul etteheidetav. Ka M. M on enda 11

(18)1-18-5166 ütlustes kinnitanud, et tegemist oli täiesti tavapärase tehinguga. Käesolevasse süüdistusse ei puutu, et AAA kinnistu oli OÜ W andmebaasis juba enne BB poolt müügipakkumise saamist ning samuti, mis asjaoludel oli M. M volitatud OÜ W esindama, seega kohus jätab neid asjaolusid tõendavad tõendid - e-kiri ja notariaalselt tõestatud volikiri – tõendikogumist välja. Süüdistusse ei puutu ning tõendikogumist jätab kohus välja ka BB isikliku pangakonto väljavõtte ning OÜ W pangakonto väljavõtte. Tõendamist on seega leidnud üksnes, et BB tegi XX ostupakkumise, millise kohaselt ta oli valmis kolm kinnistut ära ostma 38 000 euro eest ning selle summa ta ka maksis. Petmistoiming see ei ole ning karistusõigluslikku vastutust ainuüksi ostupakkumise tegemine ning müüja poolt sellega nõustumine kaasa tuua ei saa. Asjaolu, et XX pöördus 04.09.2016 politseisse põhjusel, et raiutakse temale kuuluvat metsa ning ei saanud aru, et ta oli metsamaad suvel maha müünud tõendavad vaid seda, et tema tervis oli 04.09.2016 sedavõrd halb, et ta ei saanud aru, millised metsamaad on ta maha müünud ning millised talle kuuluvad. Eelnev ei tõenda aga, et müügitehingu tegemise ajal oleks tema tervislik seisund olnud selline, et ta ei saanud tehingu sisust aru. Süüdistusakti kohaselt BB oli professionaalne isik, kes tegeles metsamaade ostmisega ning sellest ja headest kommetest tulenevalt oli kohustatud teist poolt teavitama müügitehingu täpsest sisust ja kinnistute õigest turuhinnast. Petmistoimingut ei saa sisustada ainuüksi viitega heade kommetega vastuolus olevale tehingule. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et ükski tehing ei saa olla heade kommete vastane ainuüksi seetõttu, et ese on müüdud liiga odavalt või ostetud liiga kallilt (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-25-17, p 54). Kui tehing ka oleks heade kommetega vastuolu tõttu tühine, siis on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mis tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse raames. Isegi kui kõnealune tehing oleks heade kommetega vastuolus, siis ei täida heade kommetega vastuolus olev tehing mitte kuidagi KarS § 209 süüteokoosseisu ega saa tõendada kelmuse toimepanemist. Süüdistusakti kohaselt kasutas BB ära ka XX kogenematust. Samas ei ole avatud, milles väidetav kogenematus seisnes. Süüdistusaktis ei ole ette heidetud OO kogenematuse ärakasutamist, kuigi HHH kinnistu ja AAA kinnistu olid nende ühisomandis. Seega kohus ei saa OO osas ei saa kohus üldsegi selliseid asjaolusid tuvastada. Kohus on seisukohal, et kogemuste ega kogenematuse näitajaks ei saa olla üksnes isiku vanus. Tõendamist ei ole leidnud, et XX puuduks üldiselt elukogemus või esineksid asjaolud, mis toovad kaasa kogenematuse (nt vaimne piiratus tehingu sõlmimise ajal). Kohus nõustub kaitsjatega, et ei saa tugineda kogenematusele üksnes seetõttu, et isik pole enne tehingu tegemist selle aluseks olevate asjaoludega piisavalt tutvunud. Kogenematusele ei saa tugineda ka hooletusest tehtud tehingu tagajärjel ebasoodsasse olukorda sattumise puhul. Vastupidisele seisukohale asudes tuleks möönda, et iga isik, kes läheb notarisse kinnisvaratehingut tegema võiks tugineda kogenematusele väites, et tema pole ekspert hindamaks kinnisasja turuväärtust ja kuna tal vastav kogemus puudub, siis järelikult on ta kogenematu. 12
(18)1-18-5166 Samuti ei saa öelda, et XX pelgalt juhuslikult mitme metsakinnistu omanikuks oli ja lisaks soetas veel uue kinnistu 15.07.2016, s.o pärast süüdistuses toodud tehinguid ning metsaga seotud tehingutest seetõttu ikkagi midagi ei saanud teada ega kogemusi omada. Selline süüdistuse käsitlus on vastuoluline ja ei lähtu tuvastatud asjaoludest. Lisaks XX (II kd tl 145 pöördel) oli füüsilisest isikust ettevõtja ja teinud avalduse veel mais 2016 ja e-äriregistri teabesüsteemi andmetel on ta registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana lausa alates 26. mai 2016 (II kd tl 145). Kas ta tegi seda ise või isegi kui selle tegi tema eest ära keegi lähedastest, kinnitab see kohtu siseveendumust, et ka faktiliselt või lähendaste arvates ei olnud XX tegelikult sel perioodil arusaadavalt dementne või piiratud teovõimega. Liiatigi kui süüdistus lausa väidab raskel kujul väljendunud nõdrameelsust, millest justkui kõik XX kokku puutunud isikud pidid koheselt mõistma. See iseloomustab XX hakkamasaamist ja arusaamisvõimet ka varasema, s.o süüdistuses toodud aja kohta. Seega jäävad lõpuni kõrvaldamata kahtlused ja vastamata süüdistuses püstitatud hüpotees esitatud tõendite alusel, kui aprill 2016 isegi kannatanu XX pikaaegses kooselus olev lähedane - abikaasa OO ei saanud aru XX puudulikust arusaamisvõimest, samuti notar pooleteist tunni selgitava tegevuse vältel ning lisaks veel sama notar tehingut kinnitades sama aasta juulis 2016 XX, kuidas saab eeldada, et sellest sai aru süüdistatav kannatanuga nii minimaalse kokkupuute korral. Lisaks sellele jäävad kõrvaldamata kahtlused ka seetõttu, et eksperdi ütluste pinnalt kulges XX haigus lainetena ja polnud võimalik tuvastada tema arusaamisvõimes puudujääke tavapärasel suhtlusel ilma meditsiiniliste erioskusteta. Isegi kui oletuslikult ehk igasugu tõendita väita, et haigus oli alanud ja kulgenud juba aprillis 2016, ka sellisel juhul kulgenuks see ju nn lainetega ehk kahtlused jäävad kõrvaldamata igal juhul. Lisaks kui vaadata asjaolusid veelgi kaudsemalt ja kaugemale, siis 16.03.2015 väljastas psühhiaater XX teatise, et tal psüühilises seisundis ei ole olulisi häireid ja vastunäidustused mootorsõiduki juhtimiseks puuduvad. Kuigi kohus kelmuse objektiivse koosseisu esimest obligatoorset elementi – pettusust ei tuvastanud, peab kohus siiski vajalikuks peatuda tekitatud varalist kahju ning selle ulatust tõendavatel tõenditel. Kelmuse objektiivse koosseisu tunnuseks on varaline kahju, mis tuleb süüdistuses konkreetselt määratleda ning mis peab tõendatav olema. Käeoleval juhul on lisaks esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 3 järgi, mille normatiivne koosseisutunnus on kahju suur ulatus. Kohtule on esitatud ka M OÜ poolt koostatud metsa väärtuse hindamise aktid nr X; XX ja X. Nimetatud aktides on märgitud, et tuleb arvestada ka sellega, et kinnistutel lasus osaliselt ka looduskaitselisi piiranguid – metsise elupaik. Selle kohta andis ütlusi ka kahtlustatav BB kohtueelses menetluses, nimetades ekslikult seda tedre elupaigaks, mis sisulist vahet looduskaitselises mõttes ei oma. Antud piirangute osas poolte vahel vaidlus ei ole. Lisaks on märgitud see ka notariaallepingus (II kd tl 18). 13
(18)1-18-5166 Kaitsja pool istungil selgitas BB subjektiivset külge, et BB lähtus hinna pakkumisel tehinguliste väärtuste pinnaühiku mediaanhinnast xxxx vallas ning sellise statistika on Maaameti kodulehel aastate kaupa avaldatud (II kd tl 141). Nimetatud perioodil oli xxxx vallas mediaanhind pinnaühiku hektar kohta 1540,98 eurot. Kui BB soovis soetada metsakinnistuid kokku 34,5 hektari ulatuses, siis nende kinnistute mediaanväärtuseks sai BB hinnata 53157,60 eurot, mis on 26-27% ulatuses kõrgem kui pakutud hind XX. Kohus leiab, et tegemist on kaitsja poole poolt väga konkreetselt tõenditega põhistatud asjaoludega. Käesolevas asjas ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud nimetatud kaitsja poole versiooni, et selliselt ei ole võimalik hinda määratleda või sellist statistikat ei olnud olemas. Seega nimetatud kaitsja tõendid hinna määramise kohta saab kohus aluseks võtta. Kohus nõustub kaitsjaga, et ka selline kasumimarginali lisamine on ilmselt täiesti tavapärane ja ei ole tegemist ebamõistlike hinnakääridega. Võttes aluseks mediaanhinna, siis võimalik hinnavahe tegeliku tehingu ja eeldatava turuhinna vahel oli suurusjärgus 15 000 eurot, mis ei ületa kuidagi suurt ulatust karistusõiguslikus mõttes. Seega ei ole tõendatud ka kelmuse kuriteokoosseisu järgminegi obligatoorne tunnus, s.o kannatanule kahju tekkimise fakt ning kahju ulatus. Siiski M OÜ poolt koostatud metsa väärtuse hindamise aktid nr X; X ja X ei ole tõenditeks, millega saaks tõendada metsakinnistute väärtust. Eraettevõte ei saa anda sellist arvamust, sellise arvamuse andmiseks peab olema tegemist spetsialistiga ning väärtus peab olema kindlaks tehtud tehingu toimumise aja seisuga. Samuti on hindamisaktide kohaselt hindamise alusena koostatud metsainventeerimise andmeid, mis on registreeritud riiklikus metsaregistris. Tehingu tegemise ajal kehtinud metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimääruse (redaktsiooni kehtivus kuni 14.10.2016) § 3 kohaselt metsaregistri andmetel on üksnes informatiivne tähendus, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus sellist tõendit hinna määratlemisel aluseks võtta ning see tuleb kõrvale jätta. Samas prokuröri süüdistusaktis toodud väide, et turuväärus oli HHH kinnistul 29 000 eurot, LLL kinnistul 28 800 eurot ja AAA kinnistul 85 245 eurot, kokku seega 143 045 eurot, ei põhine isegi mitte sellel tõendil. Seega süüdistus ei ole arusaadav ka süüdistaja enda esitatud tõenditega kõrvutades. Kohus leiab, et kaitsjate väide aktidel allkirjade puudumise kohta oleks kohtu hinnangul tulnud esitada võistlevas menetluses varem kui kohtuvaidlustes. Samas ei ole sellel asjaolul enam määravat tähtsust, sest antud aktid ei tõendaks ka allkirjade korral esitatud süüdistust. Lisaks süüdistusakti kohaselt oli kinnistute väidetav turuväärtus kokku oli 143 045 eurot, kuid väidetavatele kannatanutele tekitatud kahju arvestamisel on prokurör lähtunud hoopis sellest, et Q OÜ müüs kinnistud 13.04.2016 edasi W OÜ-le hinnaga 105 000 eurot (edasimüügihind 105 000 eurot miinus XX makstud müügihind 38 000 eurot). Tõendeid, millega oleks tõendatud konkreetsete kinnistute turuväärtus 07.04.2016 tehingu aja seisuga kasvõi süüdistuses toodud ligilähedases määras, kohtule esitatud ei ole. Konkreetne kinnistute edasimüügihinna fakt antud juhtumil ei saa olla nende turuväärtus ehk kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 alusel. See on üksikjuhtum turul, keskmist hinda ei saa 14
(18)1-18-5166 määratleda üksikult üldisele (induktiivselt) vaid üldistatud kogumi kaudu (deduktiivselt). Kohus on seda ka juba antud võistleva kohtumenetluse eelmenetluses pooltele selgitanud. Ka prokuratuuri seisukohtadele „kahju“ tuvastamise osas on kogu kohtumenetluse läbivalt kaitsja pool esitanud vastuväiteid. Seega esitatud tõendite ja süüdistuse alusel ei oleks võimalik ka teoreetiliselt vara väärtust ja väidetavat kahjusummat süüdistuse järgi tuvastada, sest eeldused on valed ja ei põhine seadusel. Süüdistuse tõendamine on prokuratuuri ülesanne. Kuna ei ole tõendatud kasvõi mõnda kuriteo objektiivset tunnust, siis lisaks sellele tuleb märkida, et lepinguvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks reeglina vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Nimetatud printsiip tuleneb ka PS §-st 32, mille alusel on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, käsutada ja käsutada. Seeläbi pole keelatud ka turuhinnast näiteks nn mediaanhinnast kõrgema hinnaga edasimüümine ning sellest ei saa süüdistuse loogikat nö laenates ja tagasi peegeldades ehk parafraseerivalt omakorda järeldades väita, et W OÜ oleks nt sattunud kelmuse ohvriks turuhinnast kallimalt ostes. Enda huve, võimalusi, sh äririske ja kulusid peavad pooled ise hindama. Võimalusel võib müüa kallimalt edasi, kui on ostjaid ning teatud riskide või vajaduse vm tõttu võib müüa ka oluliselt odavamalt tegelikust hinnast. Üldreeglina pole keelatud turuhinnast kallimalt/odavamalt müüa või osta - leppida kokku mistahes hinnas ja mistahes seaduslikul ja lepinguvabadusest lähtuval põhimõttel. Samas võib nt lepingus kokku leppida, et müük toimub keskmise turuhinnaga, mida antud juhul ei tehtud. Eeltoodust tulenevalt, kuna ei ole täidetud KarS § 209 järgi ühtegi kuriteokoosseisu tunnust, siis tuleb BB kogu esitatud süüdistuses õigeks mõista. OÜ Q süüdistus Q OÜ-d süüdistatakse KarS § 209 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Kuna juriidilise isiku juhatuse liikme, BB, käitumises puuduvad KarS § 209 lg 2 p 3 süüteokoosseisu tunnused, siis on igal juhul välistatud ka Q OÜ karistusõiguslik vastutus KarS § 209 lg 3 järgi. Kohus mõistab seega Q OÜ kogu esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 3 järgi õigeks. Menetluskulud

§ 181

lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid.

182 lg 5 kohaselt tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise või kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud riik. Tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse muudel põhjustel läbi vaatamata jätmise korral jaotab kohus tsiviilhagi või 15

(18)1-18-5166 avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisega tekkinud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja riigi vahel. Kohus märgib, et käesolevas asjas on kannatanutele XX ja OO määratud esindaja riigi õigusabi korras kohtueelses menetluses. Riigi õigusabi saab teatud juhtudel määrata üksnes kohus. Asja materjalidest ei nähtu, et riigi õigusabi oleks määratud kannatanutele kohtu poolt vastavalt RÕS §-le 10 lg 5 ja

§-le 41 lg 3. Samuti, et esinesid alused riigi õigusabi määramiseks RÕS § 6 lg 22 ning

§ 41lg 31 järgi.

Samas on kannatanutele riigiõigusabi määratud ja jätkatud seda osaliselt ka kohtumenetluses. Kaitsjad on esitanud taotluse välja mõista kannatanult XX põhjendamatu hagi menetlemisega tekkinud BB ja Q OÜ õigusabikulud. Kohus on seisukohal, et taotlus on põhjendatud. Käesolevas kriminaalasjas esitas kannatanu XX esindaja S. S tsiviilhagi 26.10.

  1. Samas tsiviilkohtule oli esitatud hagi samadel alustel juba 08.11.
  2. Süüdistusakt saabus kohtule 21.06.
  3. Kannatanu teatas, et võtab tagasi kriminaalmenetluses hagi alles 04.09.2018 eelistungil. Kohtueelse uurimise lõpetamisel oli kannatanu esindajatel õigus tutvuda toimikuga ja esitada taotlusi. Keegi teine kannatanu esindajate eest antud taotlust esitada ei saa. Süüdistusakt esitati kohtule alles 21.06.2018.a. Kuivõrd hagi ei olnud tagasi võetud, siis on selge, et selline passiivsus on toonud kaasa kaitsjatele eraldi töötamise ja seisukohavõtmise vajaduse kaudu. Nimelt, enne eelistungit koostasid kaitsjad 29.08.2018 kaitseakti, milles on põhjalikult käsitletud ka hagi puudutavat (kaitseakti lk 13-15). Kannatanu seaduslik esindaja või määratud advokaat ei ole varasemalt esitanud taotlust hagi tagasivõtmise kohta menetlejale kohtueelsel uurimisel, kohtule ei ole esitatud selle kohta ühtegi tõendit, et see nii oleks olnud. Kui tsiviilhagi oleks tagasi võetud juba kohtueelsel uurimisel, siis sellisel juhul kohus saanud kaitsjatelt küsida seisukohta süüdistustele ilma hagita. Asjaolu, et kriminaalmenetlus oli alustatud ja hagi kohtueelsel uurimisel esitatud, oli kannatanu esindajatele teada. Samaselt eeltooduga, kui kannatanu oleks viimaks siiski otsustanud, et soovib ikkagi hagi menetlemist kriminaalmenetluses ja oleks hagi tagasi võtnud hoopis tsiviilkohtus, pidanuks ta hüvitama pooltele kulud, mis on tekkinud juba tsiviilkohtus. Antud juhul on kannatanu esindajad soovinud liialt kaua jätta endale võimalus ümberotsustamiseks või jäänud passiivseks. Kohus leiab, et kannatanu on selliselt tekitanud põhjendamatuid menetluskulusid teistele isikutele, mis ei saa jääda sellisel juhul seaduse alusel riigi kanda. Kohus ei tuvastanud, et kannatanute suhtes oleks toimepandud kuritegu süüdistatavate poolt, eestkostja ja esindajast vandeadvokaadi poolt antud hagi tagasivõtmise avaldusega liialt kaua ootamise vm tõttu oleks äärmiselt ebaõiglane, kui nimetatud kulud peaks tasuma riik. Eeltoodu alusel ei saa pidada, et antud kulude hüvitamine oleks ebaõiglane kannatanule, sest see on olnud kannatanu esindajate otsuse või otsustamatuse tagajärg. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaitsjate taotlus rahuldada, mille kohaselt XX hagi menetlemisega tekkinud XX ja Q OÜ põhjendatud õigusabikulud tuleb jätta XX kanda, juhindudes

§ 182lg 5, Ts

MS § 168 lg 1 ja § 177 lg 2. Kohus analüüsib esmalt kaitsjate poolt esitatud menetluskulude suuruse mõistlikkust ning seejärel otsustab selle jaotuse. Käeolevas asjas on füüsilisel ja juriidilisel isikul kaitsjad erinevatest õigusbüroodest, kuid kaitseakti koostamisel on nad omavahel konsulteerinud ning koostanud ühise kaitseakti. 16

(18)1-18-5166 Ühisosa otsimine kaitsjate seisukohtades ei ole keelatud ja võib olla vajalik kaitsetegevus ning ühisele seisukoha esitamine, ei tähenda seda, et sellele ei eelnenud tööprotsessi ning tegemist on pelgalt ühe kaitsja töö nö kopeerimisega teisele. Kaitsetasu väljamaksmise eelduseks ei saa olla vaid fakt, et kaitsjatel peavad olema erinevad kaitsehüpoteesid ja –versioonid ning ühisosa ei otsita ja see puudub. Kohtupraktikas on seisukoht, et kui ühel menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse

§ 175

lg-s 2 sätestatu kohaselt menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (21.06.2013 otsus asjas nr 3-1-1-63-13). Antud juhul ei ole tegu aga sellise juhtumisega. Kui üks on juriidilise ja teine füüsilise isiku kaitsja, see ei tähenda seda, et hinnatakse vaid ühe kaitsja tööd. Seadus nõuab, et mõlemal isikul peab olema eraldi kaitsja. Kohus on seisukohal, et kuigi Q OÜ tegutses süüdistuse kohaselt ainuomaniku ja juhatuse liikme BB vahendusel, ei saa õiguslikult siiski kahte erinevat isikut - juriidilist ning füüsilist isikut samastada ning lähtuda eeltoodud praktikast, mis räägib olukorrast, kus ühel menetlusosalisel on mitu kaitsjat. Kahtlustataval on õigus omada ja valida ise endale kaitsja ning

§ 45

lg 4 kohaselt on üldmenetluses süüdistataval kohustuslik omada kaitsjat, kas nende positsioon kattub teiste kaitsjatega või mitte, ei saa sellest järeldada, et kaitsetööd erinevatest isikute ja büroodest kaitsjate puhul tehtaks vähem või kaitse on ebavajalik. Kaitsjate poolt välja toodud tunnitasud on kohtupraktikaga kooskõlas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidanud uuemas praktikas mõistlikuks kaitsjatasu määraks isegi 170 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks (11.10.2017 otsus asjas nr 1-1511024, p 29). M. Põbo ühe töötunni tasumäär on 100 eurot, millele lisandub käibemaks ja M. Pilvel 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Samuti on väljatoodud ülevaatlikult ja üksikasjalikult kulude sisu, mis asja mahtu ja keerukust on põhjendatud. Kaitsjate tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud. Käesoleva kriminaalasja keerukuse on tinginud ka süüdistusakt, sh kohtumenetluse käigus täiendatud süüdistusakt, mille tekstist tulenevalt oli erinevaid süüdistusversioone palju. Lisaks oli menetluses väga aktiivne kannatanu esindaja osavõtt, sh taotluste ja seisukohtade esitamise kaudu. Eeltoodud asjaolud kokku eeldavad ka väga põhjalikku ettevalmistust ja tööd kohtus. Kõik kaitsjate argumendid süüdistusakti kohta on olnud põhjendatud. Kaitseakti koostamiseks on kummalgi kaitsjal kulunud 7 tundi, kokku 14 tundi, mis on kohtu hinnangul põhjendatud. Vandeadvokaat A. Pilve poolt esitatud arvete spetsifikatsioonidest nähtub, et menetluskulu hulka on arvestatud ka kaitsjate omavahelisi konsultatsioone. Eeltoodu saab antud juhul kuuluda põhjendatult kaitsetegevuseks vajaliku analüüsiva töö hulka. Võrdluseks samaselt kui prokuratuur on otsinud ühisosa ja kooskõlastanud tegevusi kannatanu esindajaga kohtus, ei saa pidada seda ebavajalikuks tööks võistlevas menetluses antud kaitsetegevuses. Kohus on seisukohal, et antud juhul selline osutatud õigusteenus on olnud vajalik ja selle maht vastavalt spetsifikatsioonile on põhjendatud.

§ 47

lg 2 kohaselt kaitsja on kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Kaitsekõne on küll suuresti kattuv, kuid süüdistus on esitatud kahele erinevale isikule – juriidilisele ja füüsilisele ning kokku ajamaht kaitsekõne teeside koostamiseks (M. Pilvel 5 17

(18)1-18-5166 tundi ja 20 minutit ning M. Põbol 6 tundi) on põhjendatud arvestades asja keerukust, mahtu ning ka teeside pikkust. Põhjendatud on ka sõidukulud. Kaitsja M. Pilv kutsetegevuse koht asub Tallinnas, kohtuistungid toimusid aga Pärnu Maakohtu Pärnu ja Paide kohtumajas. M. Põbo kutsetegevuse koht asub Pärnus ning sõidukulud on esitatud suunal Pärnu-Paide-Pärnu, mis on põhjendatud. Q OÜ kasuks tuleb menetluskulud välja mõista käibemaksuta, kuna Q OÜ on registreeritud käibemaksukohustuslasena ning äriühingul on võimalik osutatud õigusteenuse eest väljastatud arvete alusel teenuse lisatud käibemaks sisendkäibemaksuna maha arvata (RK 20.04.2015 otsus asjas nr 3-1-1-23-15). Kaitsjate menetluskulud tuleb jaotada kannatanu XX ja riigi vahel ning vastavalt välja mõista järgmiselt: 1) kohus määrab kindaks, arvestades töötunde, mis on kulunud kaitseakti koostamisele mõlemal kaitsjal, et põhjendatud ja piisav ajamaht tsiviilhagi osas seisukoha andmisele on kummalgil kaitsjal 1 tund ja 30 minutit. Seeläbi tuleb välja mõista XX menetluskuludena BB kasuks 180 (sada kaheksakümmend) eurot (s.o koos käibemaksuga); Q OÜ kasuks 225 (kakssada kakskümmend viis) eurot (s.o käibemaksuta); 2) kokkuleppel kaitsjate õigusabi osutamisega seotud menetluskulud ülejäänud osas tuleb välja mõista Eesti Vabariigilt

§ 181

lg 1 alusel - BB kasuks summas 6780 (kuus tuhat seitsesada kaheksakümmend) eurot (s.o koos käibemaksuga) ning Q OÜ kasuks summas 11 630 (üksteist tuhat kuussada kolmkümmend) eurot (s.o käibemaksuta). Arvestades, et riigi õigusabi on kannatanutele juba kohtueelses menetluses siiski osutatud ning kohus on XX välja mõistnud BB ja Q OÜ kasuks viimastel tekkinud õigusabikulusid seoses põhjendamatu hagi menetlemisega, leiab kohus, et ülejäänud kannatanute menetluskulud saab jätta riigi kanda

§ 181lg 1 ja § 182 lg 5 alusel.

Seega tuleb jätta riigi kanda OO riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud summas 123,60 eurot ja XX eriigi õigusabi korras määratud esindaja kulud kokku summas 1112,16 eurot. Tõkend, tsiviilhagi ja asitõendid Tõendit ei ole kohaldatud. Tsiviilhagi on keeldutud menetlusse võtmast 14.09.2018.a määrusega. Asitõendid asjas puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Nummert Kohtunik 18

(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.