RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 274lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 2.

septembri

1. a otsus Vahur Siku kaitsja vandeadvokaadi abi Eve Laine, kassatsioon Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maarja-Liisa Kõiv
2. jaanuar 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsus täielikult Vahur Siku süüditunnistamises ja karistamises

§ 274

lg 1 järgi, v.a apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmise ning asitõendiga toimimise osas.

1. Lõpetada Vahur Siku suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel, sest süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata Advokaadibüroo Ann Saar OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 324 eurot, sh käibemaks 54 eurot.
4. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
5. Vahur Sikk anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 274 lg 1 (vägivald võimuesindaja vastu) järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Süüdistuse kohaselt viibib V. Sikk kinnipeetavana Tartu Vanglas, kus ta

1. oktoobril 2018 kella 12.30 paiku ähvardas ametikohustusi täitnud valvur R. P-d. Süüdistatav ütles toidu jagamist korraldanud kannatanule järgmist: „Löön selle kausi sulle pähe kinni!“ Neid sõnu kuulnud kannatanu tundis ohtu enda elule ja tervisele. 1-19-1849 Maakohtu otsus
2. Tartu Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega mõisteti V. Sikk süüdistuses

§ 274lg 1 järgi õigeks.

Kohus märkis järgmist. 3.

§ 274

lg 1 objektiivsed tunnused seisnevad võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamises seoses tema ametikohustuste täitmisega. R. P. töötab Tartu Vanglas valvurina ja on vaadeldava süüteokoosseisu mõttes võimuesindaja. Kuigi solvavate väljendite kasutamist kinnitavad kannatanu ja tunnistajate M. T. ning V. V-i (V) ütlused, ei olnud R. P-l alust karta ähvarduse täideviimist. Tunnistajad ei kinnitanud, et kannatanu avaldas hirmu tundemärke. Süüdistatav ärritus ja kasutas ebaviisakaid sõnu juba enne seda, kui ütles ähvardusena käsitatava lause. V. Siku iseloomustusest ja M. T. ütlustest järeldub, et süüdistatav ongi suhtlemisel valjuhäälne ning võib kiiresti ärrituda. Tema kõnepruuk ei muuda solvamist lubatavaks, kuid iseloomustab süüdistatava tavalist käitumist. Kannatanu võis ennast tunda solvatuna, kuid objektiivsele kõrvalseisjale selline ähvardus hirmu ei tekitaks. Videosalvestiselt nähtub, kuidas valvurid ja toitu jaganud kinnipeetavad liikusid, kuid pole näha, et M. T. oleks pöördunud R. P. poole. Selline käitumine olnuks loogiline siis, kui tunnistajale oleks tundunud, et tema kolleeg võib olla ohus. 4. Süüdistatavat häiris toidu serveerimise viis ja V. Sikk tunnistaski, et ta ärritus ning väljendas ennast tavalisest valjemalt. Ometi ei teinud süüdistatav ühtegi liigutust, mis võinuks vihjata soovile kannatanut rünnata. V. Sikk sai suhelda ukses oleva luugi kaudu, mille mõõtmed on väidetavalt 30 x 20 sentimeetrit ja mille kaudu silmside tekkimiseks tuli kummarduda. Salvestiselt ja fotodelt nähtub, et neli sekundit enne luugi sulgemist kummardus kannatanu toiduluugi poole, teatades, et teeb juhtunu kohta ettekande. Eelnev sai toimuda hetkel, mil süüdistatav oli toidukausi vastu võtnud. Kirjeldatud käitumine ei tekita objektiivsele kõrvaltvaatajale veendumust, et R. P. tundis enda tervist ka tegelikult ohustatuna. Seega ei olnud süüdistuses näidatud ähvardus veenev, vaid tegemist oli pahameele väljendamise ning solvamisega. 5.

§ 274koosseisutunnuste täitmine eeldab tahtlust.

Süüdistatava iseloomustus, tema korduvad kaebused toidu jagamise kohta ja kannatanu suhtes esitatud kriminaalmenetluse alustamise taotlus osutavad, et V. Sikk ei soovinud kedagi tervisekahjustuse tekitamisega ähvardada. Ta pidas ebaõiglaseks toidu jagamist ning sellele järgnenud piiranguid. Seetõttu pole

§ 274subjektiivsed tunnused täidetud.

Apellatsioon 6. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maarja-Liisa Kõiv, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, V. Siku süüditunnistamist

§ 274lg 1 järgi ja tema karistamist 6-kuulise vangistusega.

Ringkonnakohtu otsus

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Siku õigeksmõistmise ja menetluskulude riigi kanda jätmise osas. Süüdistatav tunnistati süüdi

§ 274

lg 1 järgi ja teda karistati 6-kuulise vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 17.

oktoobri 2016. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aasta ja 7 kuu võrra. Liitkaristuseks jäi 5 aasta ja 1 kuu pikkune vangistus. Karistusaja alguseks loeti ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäev. Süüdistatavalt mõisteti välja sundraha ja kohtueelsel uurimisel ning maakohtus määratud kaitsjale makstud tasu. 2

§ 274objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.

Puuduvad kõrvaldamata kahtlused, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

1. Kannatanu ütluste kohaselt tekitas lause „Löön selle kausi sulle pähe kinni!“ temas hirmu ja ta kartis ähvarduse täideviimist. Süüdistatava silmad olid hullumeelsed ja tuld täis ning tema hääl oli tugev ja ähvardav. Samuti oli tal võimalik kannatanut kausiga rünnata. R. P. sundis ennast rahulikuks, sest valvur ei tohi muutuda emotsionaalseks. Siiski pidi ta korra rikkumisele reageerima, mistõttu ütles süüdistatavale, et teeb tema kohta ettekande. Samuti küsis kannatanu, kas V. Sikk soovib esitada seletuskirja, kuid süüdistatav vastas ebatsensuursete sõnadega. Kannatanu kinnitas, et tema jalad värisesid hirmust, kuid ta sundis ennast hirmu mitte välja näitama. Kuigi ta tahtis ära minna, ei tohtinud ta seda teha.
2. Kannatanu hirmutunne ei saa tulla üksnes tema isikulisest eripärast, vaid aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Ähvardus peab üldjuhul tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-59-11, p 9.2). Süüdistataval oli võimalik kannatanut toidukausiga rünnata, mida näitab tõsiasi, et kohtupraktikas on sarnane olukord aset leidnud. V. Sikk on vägivaldne isik, teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud ja ta kannab vangistust tapmise eest.
3. V. V-i ja M. T. ütlustest saab järeldada, et ähvardus oli tegelik. Maakohus ei arvestanud piisavalt vanglakeskkonna eripära. Valvur peab kinnipeetavatega iga päev suletud territooriumil kokku puutuma ja vajadusel neid ohjeldama, kuid ei tohi hirmu välja näidata. Järeldus, mille kohaselt ei näidanud kannatanu kõrvaltvaatajatele välja tajutavaid hirmu tundemärke, ja et seetõttu ta hirmu ei tundnudki, on eluliselt ebapädev ning ebaõiglane. Kuivõrd valvur peab vaatamata ähvardamisele ametiülesandeid edasi täitma, on ühtlasi vale järeldus, mille kohaselt ei tundnud kannatanu enda tervist tegelikult ohustatuna ka põhjusel, et ta kummardus luugi juurde.
4. Nõustuda ei saa seisukohaga, et puuduliku probleemide lahendamise oskusega isik võib pahameele väljendamiseks öelda kõike, mida ta soovib. V. Sikk väljendas enda pahameelt agressiivse kõnemaneeri ja solvava kõnepruugiga. Kuivõrd süüdistatav ei saavutanud enda tahtmist, asus ta valvurit ähvardama tervisekahjustuse tekitamisega. Ähvardamine leidis aset siis, kui toidukauss oli süüdistatava käes. Ähvardus oli reaalne ja veenev ning kannatanul oli alus karta selle täideviimist. Tunnistaja M. T. pidas samuti ähvardust tegelikuks.
5. V. Siku süü pole suur. Arvestades, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, tuleb süüdistatavat karistada 6-kuulise vangistusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon 3

§ 274lg 1 järgi süüdi.

Maakohus järeldas tunnistajate ütluste põhjal õigesti, et kannatanu ei avaldanud hirmu tundemärke ja ähvardus ei olnud veenev.

1. Iseenesest õige on seisukoht, et valvur peab vaatamata ähvardamisele enda ametiülesandeid edasi täitma ja korra rikkumisele reageerima. Kinnipeetavate suhtes tehtava järelevalve korraldust reguleerib justiitsministri
2. septembri
3. a määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“. Määrusest ei tule, et valvur peab kinnipeetavat teavitama ettekande koostamise kavatsusest ja küsima temalt seletuskirja enne ettekande koostamist. R. P. tegevus pole käsitatav ka ohu tõrjumisena määruse § 13 mõttes. Kannatanul ei olnud vaja luugi kohale kummarduda, vaid ta sai süüdistatavaga rääkida sellelt kauguselt, milliselt ta jälgis kambris toimunut.
4. Keeld hirmu välja näidata ei tähenda, et valvur on kohustatud korra rikkumisele reageerides enda elu ja tervise ebamõistlikult ohtu seadma. Vanglaametnikult eeldatakse erialasele ettevalmistusele ja kogemustele vastavat oskust mõistlikult hinnata rikkumise ohtlikkust ja reageerimisega kaasnevaid riske ning eelnevaga kooskõlas tegutseda. R. P. reaktsioon ja reageerimise ajastus ei tekita aga objektiivses kõrvaltvaatajas veendumust, et kannatanu tundis enda tervist ka tegelikult ohustatuna. Ringkonnakohtu põhjendused ei anna maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks alust.
5. Apellatsioonikohus järeldas, et V. Sikk pani kuriteo toime kavatsetult, kuna tal oli ähvardamise hetkel toidukauss käes. Maakohus pole seda tuvastanud. Sündmuste käik kinnitab, et V. Sikk sai kausi vahetult enne seda, kui kannatanu kummardus ja teavitas teda ettekande koostamisest. Ringkonnakohus leidis, et süüdistatav sai kannatanut toidukausiga rünnata, kuna selline juhus on kohtupraktikas aset leidnud, kuid kirjeldatud järeldus on oletuslik ning põhjendamata. Pole tuvastatud, et kannatanu teadis teo toimepanemise ajal sarnase juhtumi olemasolust.
6. V. Siku süüditunnistamisel jäeti näitamata vead, mida maakohus tõendite hindamisel tegi. Ka on ringkonnakohtu otsus olulises osas põhjendamata, kuivõrd põhjendused piirduvad prokuröri seisukohtade kordamise või nendega nõustumisega. Need eksimused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Kassatsioonivastus
7. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör M-L. Kõiv leiab, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus kaitsja etteheidetele selgelt, ammendavalt ja vastuoludeta vastanud. Vaidlustatud otsuses on põhjendatud hirmutunde väljendamise ja ähvardusele reageerimisega seonduvat ning selgitatud, kuidas peab arvestama vangla eripära. Kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust pole kahtluse alla seatud. Kassaator osutab justiitsministri määrusele, mis reguleerib järelevalve korraldust vanglas, kuid pole sellele õigusaktile varem tuginenud. Seetõttu ei pidanud ka prokurör vajalikuks esitada vangla töökorraldust puudutavaid tõendeid. Kannatanu professionaalsuses pole alust kahelda. Väitele, mille kohaselt ei olnud kauss ähvardamise hetkel süüdistatava käes, on ringkonnakohus vastanud. Samuti vastati väitele, mille kohaselt puudus V. Sikul kuriteo toimepanemiseks tahtlus. 4

§ 274paikneb karistusseadustiku 16.

peatüki

1. jaos (avaliku võimu teostamise vastased süüteod) ning selle koosseisuga kaitstakse esmajoones avaliku võimu teostamise tõhusust ja avalikku korda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-69-09, p 7), aga ka isikute tervist.

§ 274

lg 1 objektiivsed koosseisutunnused seisnevad võimuesindaja vastu vägivalla kasutamises seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vägivallana tuleb seejuures mõista mõne

1. peatüki
2. jao
3. jaotises nimetatud süüteokoosseisule (§-d 120–121) vastava teo toimepanemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-1-1-10-08, p 12).
6. Praegusel juhul ei ole kassatsioonimenetluse poolte vahel vaidlust selle üle, et vanglaametnikust kannatanu on võimuesindaja, kes täitis süüdistuses märgitud ajal ning kohas enda ametikohustusi. Samuti pole erimeelsusi selles, et V. Sikk ütles süüdistuses kirjeldatud lause („Löön selle kausi sulle pähe kinni!“) ning et selline käitumine oli tingitud toidu jagamise käigus tekkinud rahulolematusest. Tuvastamist leidnud asjaolude valguses peab seega otsustama, kas süüdistuse sisuks olev tegevus on hinnatav ähvardamisena.

§ 120

lg 1 järgi on karistatav tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Kolleegium selgitab kõigepealt, missugused on

§-s 120 kriminaliseeritud ähvardamise koosseisu materiaalõiguslikud eeldused (I). Neid silmas pidades saab järgnevalt anda hinnangu V. Sikule esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta ja võtta seisukoha, missugune on kassatsioonimenetluse tulemus (II). Viimasena lahendab kolleegium kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (III). I 23.

§ 120

dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et

§ 120

tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et

§ 120

on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt

§-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi olemasolu ja selle kõlblikkus kahju tekitamiseks) (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-7-07, p 13 ja 25. jaanuari 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-11-00); ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja

§ 120lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta.

Karistatavast teost

§ 120mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus 5

§-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita

§ 120

objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. (Vt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-59-11, p-d 9.

1. ja 9.2.) Kirjeldatud moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt.
2. Kuigi kolleegium nentis eespool, et esitatud ähvardusest peavad tulema arusaadavad viited

§-s 120 loetletud tunnustele, ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Nii on võimalik, et sõnaliselt väljendatud ähvardus ei pea olema tingimata väljendatud räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka viisakas nentimises või mõista andmises (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-65-06, p 20). Isegi kui mingi ütlus või tegu ei pruugi eraldi vaadatuna kujutada endast ähvardust

§ 120

tähenduses, võib see oma sisu poolest seda siiski olla juhul, kui vastavat ütlust või tegu hinnatakse sellele eelnenud või sellega (teatud juhtudel ka hiljem) kaasnevate asjaoludega kogumis (vt Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 1-07-15425). Mõistetavalt tuleb väliselt neutraalse tähendusega, kuid spetsiifilises kontekstis ähvardusena hinnatava ütluse või teo sisu avada süüdistuse tekstis ning tuvastada ka kohtulikul arutamisel. II
3. Nagu öeldud, vajab praeguses kohtuasjas keskse probleemina lahendamist küsimus, kas süüdistuse sisuks olevat tegevust saab hinnata ähvardamisena

§ 120tähenduses.

Eelmistes punktides kajastatud seisukohtade ja kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolude valguses saab kolleegiumi hinnangul sellele küsimusele vastata vaid eitavalt. Seda järeldust põhjendavad järgmised argumendid. 27. V. Sikule süüks arvatud teo hindamisel peab kõigepealt osutama sellele, et süüdistuse sisuks olevat lauset pole võimalik käsitada ühemõttelise viitena võimaliku tervisekahjustuse tekitamisele. Eluliselt võib sarnase ähvarduse täideviimise tagajärjeks olla ka valu põhjustamine, millega tervisekahjustust ei kaasnegi.

§ 120

objektiivsete tunnuste täitmine eeldab aga mitte lihtsalt valu, vaid just tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist. Piiripealsete situatsioonide hindamisel võib seetõttu osutuda süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. Praeguse asja puhul on iseenesest võimalik ühe tagajärjena möönda ka tervisekahjustuse tekkimist. 6

§ 120

objektiivsetele tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud ähvarduse adressaadile tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise, saati siis elu pärast. Seetõttu tuleb kokkuvõtvalt tõdeda, et ringkonnakohus on maakohtu otsust tühistades ja V. Sikku

§ 274lg 1 järgi süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

31. Tõsiasi, et süüdistatava käitumises pole võimalik sedastada

§ 274lg 1 objektiivseid tunnuseid, ei too aga automaatselt kaasa veel tema õigeksmõistmist. Riigikohus on selgitanud, et Kr

MS § 274 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-30-15, p 8 ja
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12.)
5. Nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid, et süüdistatava lubamatu kõnepruuk solvas kannatanut. Kohtuliku arutamise tulemusena tehti kindlaks, et lisaks süüdistuses kirjeldatud lause ütlemisele kasutas V. Sikk ametikohustusi täitnud R. P. suhtes ka ebatsensuurseid väljendeid. Järelikult võib kõne alla tulla süüdistatava vastutus

§ 275lg-s 1 sätestatud väärteo eest, s.t võimuesindaja solvamises.

Süüdistatava käitumises võimaliku väärteo tunnuste sedastamine välistab tema õigeksmõistmise ja kriminaalmenetlus tuleb lõpetada. Maakohus tuvastas 7

§ 274

lg 1 järgi, mõisteti talle karistus ning

§ 65

lg 2 alusel liitkaristus ja mõisteti temalt välja sundraha ning kohtueelsel uurimisel ja maakohtus määratud kaitsjale makstud tasu. Kolleegium teeb uue lahendi, millega lõpetab V. Siku suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel põhjusel, et süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. III

1. V. Siku kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 324 euro suuruses summas, sh käibemaks 54 eurot. Taotluse kohaselt kulus tal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks aega 300 minutit. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-te 6 ning 10 ja § 6 lg 3 alusel tuleb taotlus rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8