KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-09-58746 Määruse tegemise aeg ja koht 21. november 2019, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviila

) § 173 lg 2 sätestatud kohustusi, mille kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

1. Maakohus oli seisukohal, et võlgnik ei ole asunud võlausaldajate nõudeid kasvõi osaliselt rahuldama. Sealjuures on võlgnik varjanud ka saadud tulu ning pole kohut ega võlausaldajaid teavitanud enda elukohast Norra Kuningriigis. Võlgnik on kinnitanud Norra Kuningriigis aktiivset töö otsimist, Norras massööri litsentsi omandamist, töötuhüvituse ja pensioni saamist. Eelkirjeldatu viitab selgelt asjaolule, et võlgnik on omanud elukohta ja viibinud kestvalt Norra Kuningriigis. Võlgnik on kohtule esitatud aruannetes avaldanud, kuidas tema Eesti Vabariigilt saadav pension kulub elamiskuludeks ära. Maakohus oli seisukohal, et seega Norra Kuningriigilt saadav pension on jäänud võlgnikule alles, kuid selle arvelt pole tehtud võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Lisaks on võlgnik võtnud laenu 06.01.2015 summas 70 000 Norra krooni (kd IV, tlk 7). Maakohus möönis, et lepingu kohaselt saabub esimene tagasimakse tegemise tähtaeg 06.01.2019 (kd IV, tlk 7). Samas on oluline, et kohustustest vabastamise menetluse lõppedes ei ole garanteeritud, et võlgnik vabastatakse allesjäänud kohustustest ning olukorras, kus võlgnik pole teinud ühtegi tagasimakset võlausaldajatele, on enda kohustuste suurendamine selliselt laenu võtmisega võlausaldajate huve selgelt kahjustav.
2. Maakohtu hinnangul tõendab võlgniku süülist käitumist ka 18.06.2018 avaldatu, mille kohaselt võlgnik ei teadnud enda kohustusest teavitada elukoha muutusest kohut ning kohustusest teha võlausaldajatele väljamakseid sõltumata väljamakse suurusest. Samas on võlgnik 10.11.2009 kinnitanud teadlikkust enda kohustusest ning seda on täiendavalt selgitatud 27.08.2012 määruses. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et võlgniku väited oma kohustustest mitteteadmise kohta kohustustest vabastamise menetluse raames on põhjendamatud, sest võlgnik on ise kinnitanud oma valmisolekut vastavaid kohustusi täita. Lisaks märkis maakohus, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kui võlgnik pärast 5 aasta möödumist avaldab, et ta ei teadnud oma kohustusi, siis viitab see maakohtu hinnangul võlgniku tahtmatusele täita oma kohustusi ning selline tegevus pole käsitletav endast parima andmisena kohustuste täitmisel. Maakohus oli seisukohal, et see näitab võlgniku süülist käitumist, kuivõrd viitab vähemasti võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 mõttes raske hooletuse tõttu

§ 173sätestatud kohustuste mittetäitmisele.

Võlausaldajaid otseselt kahjustav tegevus on olnud lisaks Norra Kuningriigist aastate kestel saadud sissetuleku otsene varjamine, mille puhul on maakohtu hinnangul tegemist olnud tahtliku tegevusega. Määruskaebus ja selle põhjendused 9. Võlgnik esitas 18.01.2019 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub teha uus määrus, millega vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Alternatiivselt palub võlgnik pikendada menetlust ja määrata võlgnikule täiendav tähtaeg tulenevalt

§ 175lg 51.

Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldajate kanda. 10. Määruskaebuse kohaselt käib võlgnik aeg-ajalt Norra Kuningriigis, kuna seal elab tema abikaasa ning seda asjaolu ei ole võlgnik kunagi varjanud, võlgniku käimistest teavad ka võlausaldajad. Võlgnik ei ole elukohta vahetanud ning elab pidevalt Eestis.

§ 173

3 lg 2 all mõeldakse elukoha vahetuse all seda, kus isik jäädavalt vahetab ühe elukoha teise vastu. Kohus on põhjendanud määruskaebuse esitaja elukoha vahetust aktiivse töö otsimisega Norra Kuningriigis. Selline kohtu seisukoht ei ole põhjendatud, sest määruskaebuse esitaja täitis oma kohustust otsida tulutoovat tegevust tulenevalt

§ 173lg-st 1.

Seadus ei ütle, et võlgnik peab otsima tööd ainult Eesti Vabariigis. Oluline on, et võlgnik tegeleks töö otsimisega, mida määruskaebuse esitaja on teinud, kuid kahjuks edutult (võlgnik on 68-aastane).

1. Määruskaebuse esitaja ei ole varjanud ega tahtnud varjata enda tulusid. Määruskaebuse esitaja rõhutab, et sai pensioni Norra Kuningriigist alles alates
2. a juulist. Ebaõiglane ja otsitud on kohtu väide, et kuna Eesti Vabariigilt saadav pension kulub võlgnikul ära elamiseks, siis Norra Kuningriigist saadav pension jääb võlgnikule alles, millest oleks võlgnik pidanud tegema väljamakseid võlausaldajatele.
3. aasta lõpus sai määruskaebuse esitaja Eesti Vabariigilt pensioni 401,15 eurot. Norra pension ühes kuus oli 1480 NOK (
4. a kursi järgi 1 €=9,8398 NOK, st ühes kuus 150,41 eurot). Määruskaebuse esitajal ei olnud kuidagi võimalik tasuda oma Norra pensionist võlgnevusi, sest tegemist on erakordselt väikese summaga, arvestades kogu võlgnevuse suurust. Isegi, kui tasuda 150 eurot võlgade katteks, siis kuluks kogu võlgnevuse tasumiseks ca 78 aastat, mis ei ole ilmselgelt mõeldav. Maakohus ei ole selgitanud, kuidas on võimalik ära elada 551,56 euroga kuus ja sellest veel tasuda võlausaldajatele igakuiselt makseid.
5. Lisaks eeltoodule on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et tulenevalt

§ 173

lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p 10 ei kuulu riiklik pension sissetulekute hulka, millele saaks pöörata sissenõuet. Seega ei ole määruskaebuse esitaja kahjustanud võlausaldajate huve sellega, et ta ei ole suutnud teha oma pensioni arvelt väljamakseid. Määruskaebuse esitaja ei ole kahjustanud laenu võtmisega võlausaldajate huve ega oluliselt suurendanud enda kohustusi. Võetud laenu tagasimaksmine algab alles 2019. a jaanuaris, tagasimakse periood on 10 aastat 59 eurot kuus. 13. Maakohus on liiga kergekäeliselt otsustanud keelduda määruskaebuse esitaja võlgadest vabastamisest.

§ 175

lg 51 annab kohtule võimaluse kohustustest vabastamise menetlust pikendada, kui võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud. Sellisel juhul annab kohus võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. Vastused määruskaebustele

1. SIA GelvoraSergel ja Tallinn, Paldiski mnt 77a korteriühistu paluvad määruskaebuse rahuldamata jätta.
2. Stockmann Aktsiaselts määruskaebusele nõuetekohaselt ei vastanud. Edasine menetluse käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2¹ ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni muutmata ning määruskaebuse rahuldamata, kuid lisab menetluskulude jaotuse ja muudab osaliselt kohtumääruse põhjendusi. 4 18.

§ 175

lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse.

§ 175

lg 2 sätestab absoluutsed keeldumisalused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. 19. Kolleegiumi hinnangul on

§ 173

lg 2 mõte muuhulgas see, et kui võlgnik omab kohustustest vabastamise menetluse kestel elukohta nii Eestis kui välisriigis, siis tuleb ka välisriigis asuvast elukohast kohut teavitada, mis annaks kohtule võimaluse kontrollida võlgniku võimalikke sissetulekuid välisriigis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib elukoht üheaegselt olla mitmes kohas. Maakohtus 18.06.2018 toimunud ärakuulamisel on võlgnik tunnistanud, et ta elas Norras korraga kuus 1-2 nädalat. Lisaks on võlgnik kinnitanud Norras töö otsimist ja massööri litsentsi tegemist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et esitatud asjaoludel võib asuda seisukohale, et võlgnikul oli elukoht ka Norras, ning ta oleks pidanud kohut sellest teavitama. 20. Riigikohus on 02.11.2016 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 p-s 15 selgitanud, et

§ 173

lg 2 mõttes annab võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks alust tulude ja vara varjamine. Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud

§ 173lg 2 mõttes.

Selleks, et tuvastada võlgniku kohustuse rikkumine

§ 173

lg 2 mõttes, peab kohus tuvastama, kas võlgnik rikkus kohustusi ja kas see rikkumine oli ka süüline. 21. Kolleegium märgib, et võlgniku esitatud vanaduspensioni otsusest ja arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on ta saanud Norra Kuningriigilt alates 2017.a juunist pensioni 1470 kuni 1480 Norra krooni kuus (arvelduskonto väljavõttest ilmneb, et 2017.a juuni eest tehti makse juulis). Lisaks selgub arvelduskonto väljavõtetest, et võlgnik on saanud Norra Kuningriigilt alates 2016 augustist – 2017 juunini töötuhüvitist. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt sai võlgnik töötuhüvitist 2016 augustis 8661 Norra krooni, 2016 septembrist kuni novembrini 6784 Norra krooni kuus, 2016 detsembris 6962 Norra krooni, 2017 jaanuaris 9570 Norra krooni, 2017 veebruarist kuni maini 6380 Norra krooni kuus ja 2017 juunis 2629 Norra krooni. Võlgnik Norrast saadud pensioni ja töötuhüvitist oma sissetulekuna ei avaldanud. 09.09.2016 aruande kohaselt oli võlgnik märkinud oma sissetulekuks pensioni 382 eurot ja 27.10.2017 aruandes pensioni 401,15 eurot. 09.02.2018 kohtule esitatud aruandes perioodi 2016 august kuni 2017 august kohta, on võlgnik sissetulekuna samuti nimetanud vaid pensioni summas 401,15 eurot. Eeltoodule tuginedes nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, võlgnik ei ole kajastanud aruandes oma kõiki sissetulekuid. 5 22.

§ 173

lg 5 järgi ei pea võlgnik andma usaldusisikule üle tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. TMS § 131 lg 1 p 5 sätestab, et sissenõuet ei saa pöörata Eesti Töötukassa kaudu makstud töötutoetusele. Võlgnikule maksis töötutoetust Norra Kuningriik, seega TsMS § 131 lg 1 p 5 ei kohaldu. TsMS § 131 lg 1 p 10 järgi ei saa sissenõuet pöörata riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses. Riigikohtu

1. juuni 2007 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-07 p-s 13 antud selgitustest tuleneb, et riiklikule pensionile võib sissenõude pöörata kuni 50% ulatuses, kui pensionärile säilitatakse seejuures vähemalt 50% rahvapensioni määrast ning kui pensionäri ülejäänud sissetulekud vastavad TMS § 132 lg-s 1 sätestatud alammäärale. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. 2016.a oli palga alammäär 430 eurot ja 2017.a oli palga alammäär 470 eurot. Arvestades palga alammäära suurust 2016.a ja 2017.a ning võlgniku sissetulekute suurust, oleks ta pidanud nende kuude eest, mil ta sai lisaks Eestis saadud pensionile ka Norrast töötuhüvitist või pensioni, tegema oma sissetulekutest makseid ka võlausaldajatele, kuna võlgniku kogu sissetulek nendel kuudel ületas palga alammäära suurust.
2. Riigikohus on eelnevalt nimetatud lahendi p-s 15 leidnud, et kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (VÕS § 104 lg 5). Kui kohus tuvastab, et

§ 173

lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt

§ 175lg 2 p 2 järgi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna võlgnik on oma tulusid varjanud, siis on ta oma kohustusi rikkunud tahtlikult.

1. Maakohus on märkinud, et võlgnik on võlausaldajate huve kahjustanud ka sellega, et on 06.01.2015 võtnud laenu 70 000 Norra krooni. Asja materjalist nähtub, et laenu tagasimaksed algavad 06.01.
2. Kolleegium on seisukohal, et kuna kohus otsustab võlgniku kohustustest vabastamise pärast viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest ning käesoleval juhul algas laenu tagasimaksete tähtaeg pärast maakohtu poolt kohustustest vabastamise taotluse lahendamist, siis ei saanud laenukohustuse võtmine iseenesest olla kohustustest vabastamata jätmise aluseks. Siiski näitab ringkonnakohtu hinnangul laenu võtmine võlgniku suhtumist oma kohustuste täitmisesse pankrotivõlausaldajate ees. Võlgnik põhjendas kohustustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajatele maksete mittetegemist oma sissetulekute väiksusega. Sellest hoolimata on võlgnik pidanud ennast suuteliseks, pärast kohustusest vabastamise menetluse lõppu, maksma tagasi laenulepingust tulenevat võlgnevust kolmandale isikule.
3. Eelnevast tulenevalt on võlgnik

§ 173

lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkunud, kuna ei teavitanud kohut oma elukohast Norras ja on varjanud oma tulusid. Nende kohustuste rikkumise tagajärjel on kahjustatud võlausaldajate huve, mistõttu jättis maakohus õigesti võlgniku kohustustest vabastamata. 26. Võlgnik on esitanud taotluse kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks. Võimaluse selleks annab

§ 175

lg 5¹, mis sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kolleegium leiab, et kuna võlgnik on tahtlikult rikkunud oma kohustusi ning 6 ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel teinud võlausaldajatele ühtegi makset, siis ei ole alust menetlust pikendada.

1. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgitakse menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude jaotus. Maakohus ei ole seda teinud. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada, kuna TsMS § 173 lg 1 teise lause järgi esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotis. Ka Riigikohtu 29.10.2014 määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-9514 (p 28) järeldub, et kui madalama astme kohus on jätnud menetluskulude jaotuse märkimata, siis tuleb määrust vastavalt täiendada.
2. Kohustustest vabastamise menetluse kulud maakohtus jäävad avalduse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel võlgniku kanda. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud samuti võlgniku kanda (TsMS § 171 lg 1).
3. Võttes arvesse, et maakohus kulude jaotust ei otsustanud ega sellest tulenevalt ka kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei saa seda teha ringkonnakohus. Maakohtul tuleb pärast käesoleva määruse jõustumist määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 7