← Eesti

2-19-3889/19

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Määruse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2019. a, Tallinnas Tsiviilasja number 2-19-3889 Tsiviilasi TB Works OÜ av

§ 15

lg 3 p-ide 1 ja 4 kohaselt on välistatud võlausaldaja pankrotiavalduses tuginemine garantiikirjale, mille kehtivust seadus ei tunnista ning kohus ei saa eelduslikult tühise garantii alusel pankrotiavaldust rahuldada. Kehtiva õiguse kohaselt ei saa füüsiline isik üleüldse sõlmida garantiina vormistatud tagatiskokkuleppeid ega väljastada ühepoolseid garantiikirju. VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keeld anda garantiisi või sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust, toob kaasa keeluga vastuolus olevate garantiide tühisuse TsÜS § 87 alusel. Garantii kehtivuse eelduseks on seega selle andmine ainult „majandus- ja kutsetegevuse“ raames. Garantii kui eriline isikuline 2 tagatisinstrument on kasutuses üksnes juriidiliste isikute omavahelises äri- ja majandustegevuses. Füüsilise isiku poolt garantii väljastamist seadus ette ei näe. Garantiikirjal on olulised vormilised ja sisulised puudused ning selles on poolte õigused ja kohustused äärmuslikult ning ebamõistlikult võlausaldajakasuks kaldu. Garantiikiri on seetõttu tühine nii vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86) kui ka M M ebamõistliku kahjustamise tõttu (VÕS § 42lg 1)M M ei ole soovinud üleüldse anda TB Works Osaühingule isiklikku tagatist ega mõistnud garantiikirja allkirjastamisel, milline on garantiikirja õiguslik tähendus. Selle väite põhistamiseks toob M M esile olustiku, milles garantiikirja allkirjastamine toimus ning asjaolud, mis tingisid tema poolt allkirjaandmise garantiikirjale. Nagu pankrotiavalduses on esile toodud, oli M M

  1. mail
  2. a. Aktsiaseltsi xxx juhatuse liige. Aktsiaseltsi xxx nõukogu esimees oli T M, kes kontrollis läbi AS-i xxx, xxx OÜ ja xxx OÜ 52% Aktsiaseltsi xxx aktsiakapitalist ja häältest. AS xxx oli nõus Aktsiaseltsi xxx täiendavalt lühiajaliselt finantseerima läbi samuti T M kontrolli ja juhtimise all oleva TB Works Osaühingu ja vastavalt aktsionäride lepingu lisa 8 punkt C-le. Selleks kohustus TB Works Osaühing võtma AS-ist xxx laenu vastavalt AS xxx pakkumisele, kusjuures poolte vahel oli kokku lepitud, et TB Works Osaühingu poolt saadud laen kantakse TB Works Osaühingu poolt koheselt samadel tingimustel edasi Aktsiaseltsile xxx. Ootamatult keeldus T M TB Works Osaühingu poolt AS xxx saadud 1 300 000 euro edasi laenamisest Aktsiaseltsile xxx ning nõudis xxx nõukogu koosolekul garantiikirja allkirjastamist, mille oli T M ette valmistanud, ilma selle sisu ning otstarvet selgitamata. T M teavitas, et tema lubadused Aktsiaseltsile xxx laenu anda jäävad ainult lubadusteks, kui garantiikirja koheselt ei allkirjastata ega andnud M Mle võimalust ka garantiikirja sisuga tutvumiseks. Surve all ning eeldades Aktsiaseltsi xxx aktsionäride poolt
  3. mai
  4. a aktsionäride lepingu lisas 8 kokkulepitud kohustuste täitmist T M poolt, allkirjastas M M talle esitatud garantiikirja teadmisega, et sellega kinnitab ta Aktsiaseltsi xxx poolt laenu tagastamist võlausaldajale ja aktsionäride lepingu lisas 8 sätestatud kohustuste täitmist, mitte ei anna võlausaldajale isiklikku tagatist. Garantiikirja teist originaali ei koostatud ning koopiat või ärakirja M Mle T M poolt üle ei antud. Seega allkirjastas M M garantiikirja olustikus, kus T M avalduste ja seisukohtade põhjal nõuti täiendavaid kinnitusi Aktsiaseltsilt xxx ning seetõttu pidid vastavad avaldused, mis esitati garantiikirjade vormis, allkirjastama Aktsiaseltsi xxx juhtorganite liikmed, M M nende hulgas. M Mle ei olnud aga arusaadav, et tegemist on tema isikliku tagatisega võlausaldajale ja garantiikirja koopia puudumise tõttu ei olnud võimalik seda ka hiljem avastada. Seega puudus tegelikkuses M Ml tahe anda TB Works Osaühingu kasuks isiklik tagatis. Tegelikkuses ei realiseerunud eeldus, mille kohaselt Aktsiaseltsi xxx aktsionärid teevad Aktsiaseltsi xxx omakapitali täiendavaid sissemakseid vastavalt
  5. mai
  6. a aktsionäride lepingu lisas 8 kokkulepitule.
  7. mai
  8. a aktsionäride lepingu lisa 8 lisaks oli AS xxx
  9. mai
  10. a pakkumiskiri, mille kohaselt TB Works Osaühing kohustus võtma AS-ist xxx laenu kokku summas 2 000 000 eurot (st algselt 1 300 000 eurot ning seejärel lisaks 700 000 eurot). Samas täitis TB Works Osaühingu vastava kohustuse üksnes osaliselt ning laenas Aktsiaseltsile xxx kokkulepitud finantseeringust üksnes 1 300 000 eurot. Ülejäänud 700 000 euro edasilaenamise osas jättis TB Works Osaühing omapoolsed aktsionäri kohustused täitmata. Lisaks nn tahtepuudusele on vaidlusalusel garantiikirjal ka teisi olulisi puudusi, mis kinnitavad, et selle sisu ja eesmärk (kui lähtuda võlausaldaja poolt garantiikirjale antud tõlgendusest) on ebamõistlikult M M koormav ning võlausaldaja kasuks sedavõrd äärmuslikult kaldu, et garantiikiri on heade kommetega vastuolus. Esiteks ei ole garantiikirjas märgitud garantiikirja kehtivuse tähtaega. Erialases kirjanduses on asutud seisukohale, et garantii antakse üldjuhul alati tähtajalisena. Vaidlusalusel garantiikirjal ei ole aga märgitud garantiikirja kehtivuse tähtaega, mis muudaks garantiikirja kehtivuse korral M M vastutuse TB Works Osaühingu ees sisuliselt piiramatuks. See tekitaks olukorra, kus 3 Aktsiaseltsi xxx enamusaktsionäri kontserni kuuluva võlausaldaja poolt Aktsiaseltsile xxx antud omanikulaenu tagaks tähtajatult M M, sealjuures kontrollis ning juhtis Aktsiaseltsi xxx tegevust võlausaldaja tegevusest lõpliku kasusaajana T M. Teiseks on garantiikirjas kokkulepitud võlausaldaja nõude rahuldamiseks kokkulepitud tähtaeg ebamõistlikult lühike. Nimelt nähtub garantiikirjast, et M M peaks tasuma 250 000 euro suuruse kohustuse kõigest kolme päeva jooksul vastava nõude saamisest võlausaldaja poolt ning juhul, kui ta garantiikohustust nimetatud tähtaja jooksul ei täida, on M M kohustatud tasuma viivist 0,5 % iga viivitatud päeva eest (ühe päeva viivise summa oleks seega 1250 eurot). M M hinnangul on kolmepäevane täitmise tähtaeg 250 000 euro tasumiseks ilmselgelt ebamõistlik, kuivõrd see tähendaks, et vältimaks garantiikohustuse rikkumist ja viivise rakendumist, peaks M M igal ajahetkel hoidma „igaks juhuks“ pangakontol 250 000 eurot vaba raha. Nimetatud tingimused on füüsilisest isikust garantiiandja suhtes äärmiselt ebamõistlikud. M M selgitab täiendavalt, et erinevalt käendusest on garantii ja sellest tulenevad kohustused VÕS § 155 lg 2 kohaselt tagatavast võlasuhtest sõltumatud (mitteaktsessoorsed). Garantiiga luuakse abstraktne iseseisev võlasuhe, mille eesmärk on tagada teise isiku kohustusi võlausaldaja ees. Seega ei saa garantii puhul võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Kuna garantii andjal puudub võimalus tagatava kohustusega seotud lepingule vastuväiteid esitada, siis garantii andmine on seaduses piiratud ainult kutse- või majandustegevuses tegutsevate isikute ringiga. Materiaalõiguse normid ei näe ette tavalisele füüsilisele isikule garantii andmise võimalust. Seadusandja vastav soov ja eesmärk on ka mõistetav, kuna vastasel juhul oleks võimalik võlausaldajatel kuritarvitada füüsiliste isikute teadmatust ning siduda neid kohustusega, mille osas isikul pole võimalik esitada vastuväiteid. Antud juhul on võlausaldaja poolt võetud M Mlt allkiri dokumendile, millega TB Works Osaühing õigusvastaselt ja heade kommetega vastuolus olevalt üritab nõuda rahalise kohustuse täitmist M Mlt temaga otseselt mitteseotud tehingu (laenulepingu) osas. M M ei ole laenulepingust ega garantiikirja väljastamise eest saanud mitte mingisugust isiklikku kasu või hüve, vaid võlausaldaja laen oli suunatud tema endaga samasse kontserni kuuluva teise ettevõtja enamusomandis oleva Aktsiaseltsi xxx kasuks. Eriti absurdseks muudab võlausaldaja positsiooni asjaolu, et võlausaldaja ise põhjustas koos teiste samasse kontserni kuuluvate ettevõtjatega põhivõlgnikuks oleva Aktsiaseltsi xxx pankroti, mistõttu jäi võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldamata. Ka juhul, kui garantiikiri omaks kehtivust, oleks tegemist ilmselgelt ülemäärase vastutuse piirsummaga. Füüsilise isiku vastutuse maksimaalsumma määratlemine suuruses 250 000 eurot, arvestades samaaegselt kohustust tasuda see 3 päeva jooksul, on selgelt ebamõistlik. Seega isegi juhul kui garantiikiri oleks formaalselt kehtiv, oleksid selle tingimused sedavõrd tasakaalustamata ning ebamõistlikult võlausaldajat soosivad, et nii või teisiti tuleks tuvastada garantiikirja kehtetus vastuolu tõttu heade kommetega, millist tagajärge isiklike tagatiste korral on kohtupraktikas jaatatud. M M rõhutab, et võlausaldaja poolt Aktsiaseltsile xxx antud laen on oma olemuselt emaettevõtja poolt tütarettevõtjale antud kontsernisisene omanikulaen, seega oli nii laenu andmine kui ka saamine tegelikkuses võlausaldaja kui (xxx AS-i kaudu) Aktsiaseltsi xxx suuraktsionäri huvi. Sellises olustikus võlausaldaja esindaja ja Aktsiaseltsi xxx nõukogu esimehe T M poolt tüüptingimustega garantiikirja ettevalmistamine selgelt ebamõistlikel tingimustel ning garantiikirjale M M allkirja nõudmine viisil, mis ei võimaldanud tal isegi garantiikirja sisu ning tähendusega tutvuda, on ühemõtteliselt heade kommetega vastuolus ja VÕS § 42 lg 1 kohaselt oleksid garantiikirja olulised tingimused tüüptingimustena seega ka tühised. Kuivõrd garantii kehtivus, täitmise tähtaeg ning rahalise vastutuse maksimumsumma on vaieldamatult olulised 4 lepingutingimused, muudab nende sätete tühisus garantiikirja sisutühjaks ja TsÜS §-st 85 juhindudes tühiseks tervikuna. Siinkohal märgib M M, et ilmselgelt ei saa vastavaid asjaolusid tuvastada pankrotiasja raamistikus, mistõttu tuleb lahendada vaidlus garantiikirja kehtivuse ja õigusliku siduvuse üle lahendada hagimenetluses. Kohtumääruse põhjendused
  11. Kohus, kuulanud ära võlausaldaja ja võlgniku esindaja ning tutvunud pankrotiavalduse, selle juurde lisatud tõenditega ning võlgniku vastuväidetega leiab, et M M ajutise halduri nimetamine ei ole põhjendatud, kuivõrd esineb pankrotimenetluse alustamist välistav asjaolu – võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu kuna võlausaldaja ei ole nõude olemasolu tõendanud ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. 4.

§ 10

lg 2 p 1 järgi peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest: võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. 15.02.2019. a esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik esitas 28.02.2019. a pankrotihoiatusele vastuse ning ei tunnistanud võlausaldaja nõuet (I kd tl 77-83). 5. Ajutise halduri nimetamata jätmise alused on sätestatud

§ 15lg 3 p-des 1-7.

Kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui punkt 1 kohaselt võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust ning punkt 4 kohaselt võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud.

  1. Võlgniku poolt 21.5.
  2. a esitatud vastuväite (I kd tl 52) kohaselt ei kuulu vaidlus garantiikirja kehtivuse üle lahendamisele pankrotimenetluses. Võlausaldaja on jätnud avaldamata garantiikirja andmise tegelikud faktilised asjaolud. 28.02.
  3. on võlgnik teinud ka tasaarvestusavalduse, mis nii või teisiti lõpetas võlausaldaja väidetava nõude M M vastu. Harju Maakohtu menetluses on hagiavaldus
  4. mai
  5. a garantiikirja tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt garantiikirja tagastamiseks (tsiviilasi 2-19-7525).
  6. Kohus peab andma hinnangu, kas antud asjaoludel on võimalik ajutine haldur nimetada või kuulub vaidlus lahendamisele hagimenetluse korras. Kohtu hinnangul vaidleb võlgnik nõudele põhjendatult vastu ning vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja peab võlgniku vastuväiteid pahatahtlikuks kohtu eksitamiseks, millega soovitakse lihtne vaidlus näiliselt keeruliseks muuta (II kd tl ). Kohus võlausaldaja väitega ei nõustu. Riigikohus on lahendanud füüsilise isiku poolt garantii andmise vaidlust tsiviilasjas 3-2-1-148-
  7. Maakohtu hinnangul on seega ennatlik ja põhjendamatu nimetada küsimust füüsilise isiku poolt garantii andmisest näiliselt keeruliseks õigusküsimuseks (II kd tl 9-10). Kohtu hinnangul ei kuulu käesoleval juhul garantiikirja andmise asjaolud ja selle kehtivuse või tühisuse tuvastamine lahendamisele pankrotimenetluses. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et 28.02.
  8. a on võlgnik teinud tingimusliku tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab võlausaldaja võimaliku nõude enda kahju hüvitamise nõudega võlausaldaja vastu summas 750 000 eurot (I kd tl 79). Võlausaldaja peab võlgniku nõuet kunstlikult fabritseerituks ning nõude suurust oletuslikuks (II kd tl 9). Kohus on seisukohal, et kahju suurus võibki vaieldav olla, kuid esitatud tõenditest nähtuvalt kahju tekkimine iseenesest välistatud ei ole.
  9. TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Võlausaldaja ei ole kohtule tõeseid avaldusi teinud. Võlausaldaja on pankrotiavalduse punktis 1.5 küll nimetanud võlgniku 28.02.
  10. a vastust pankrotihoiatusele, kuid nimetanud seda sisutühjaks, ilma seisukohtade ja õigusliku põhjenduseta kohtu eksitamise 5 eesmärgil koostatud dokumendiks (I kd tl 4-5). Kohtu hinnangul nähtub 28.02.
  11. a vastusest sündmuste kronoloogia ning garantiikirja andmise asjaolud, samuti võlgniku hinnang võlausaldaja väidetavale nõudele ning tasaarvestusavaldus (I kd tl 79-81). Kohus on seisukohal, et võlausaldaja on tegutsenud sooviga varjata võlgniku vastust ajutise halduri nimetamise etapis, mis viitab kohtu hinnangul sellele, et pankrotiavaldus ei ole esitatud

§ 2sätestatud eesmärki silmas pidades.

Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus andma hinnangu garantiikirja väljastamise asjaoludele, garantiikirja kehtivusele, tasaarvestusavaldusele, see ei ole aga kooskõlas pankrotimenetluse põhimõtetega. 9. Käesolevas menetluses on võlgnik nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Kohus leiab, et antud asjaoludel ei ole võimalik M M ajutist haldurit nimetada. Menetluskulude jaotus 10.

§ 15

lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud täies ulatuses avaldaja kanda.

  1. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
  2. Võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt taotleb võlgnik õigusabikulude hüvitamist kokku summas 4 452 eurot (sh käibemaks). Menetluskulude kindlaksmääramise nimekirjast nähtub, et võlgnik kasutas esindaja teenust kokku 26 tundi ja 30 minutit. Võlausaldaja hinnangul tuleks võlgniku esindaja ajakulu vähendada minimaalselt 50% võrra. Võlausaldaja õigusabikulud moodustavad 20,3 tunni eest 3 045 eurot (ilma käibemaksuta).
  3. Kohus, tutvunud kohtuasja materjalide ja taotlusega, leiab, et võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Menetlustoimingute ja dokumentide koostamise ajakulu on kooskõlas tsiviilasja keerukuse ning ka olulisusega võlgniku jaoks. Võlausaldaja vastuväite jätab kohus rahuldamata. Juhul kui nõustuda võlausaldajaga, peaks asuma seisukohale, et võlausaldaja on esitanud 50% ulatuses põhjendamatu menetluskulude nimekirja. Võlgniku ja võlausaldaja ajakulu on kohtu hinnangul samast suurusjärgust. Täiendavate seisukohtade esitamise taotluse esitas võlausaldaja ise kohtuistungil, seega pidi võlausaldaja eeldama, et ka võlgniku menetluskulud suurenevad.
  4. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele, tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. 6
  5. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on vandeadvokaat T Friedenthal osutanud võlgnikule õigusabiteenust tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks). Kohus on seisukohal, et see ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda.
  6. Eeltoodust tulenevalt on võlgniku põhjendatud lepingulise esindaja ajakulu 26 h ja 30 minutit, tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta), kokku summas 4 452 eurot (sh käibemaks). Nimetatud summa tuleb avaldajalt võlgniku kasuks välja mõista. Võlgnik on esitanud taotluse TsMs § 177 lg 4 alusel, seega käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb võlausaldajal tasuda võlgnikule hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik Põhjendusi täiendatud Tallinna RK 29.10.2019 lahendiga. 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.