← Eesti

2-18-12374/23

Obsah (13)§ 190§ 657§ 463§ 238§ 464§ 392§ 230§ 348§ 136§ 133§ 137§ 171§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 27. september 20

) § 162 lg 1 alusel. Riigilõivu (1000 eurot), mille kandmisest hageja oli vabastatud hagi esitamisel, mõistis maakohus hagejalt

§ 190lg 2 alusel riigituludesse välja.

POOLTE SEISUKOHAD

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse ja selle täpsustuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 5.
  2. Esiteks ei selgitanud maakohus veenvalt, miks tuleb lugeda, et hageja pidi olema teadlik korteri isikliku kasutusõiguse kustutamise faktist ja kustutamise täpsest kuupäevast. Kostja ei teavitanud hagejat enne ega peale
  3. oktoobrit 2015 isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamisest. Hageja kui füüsiline isik ei ole kohustatud iga päev vaatama ega kontrollima kinnistusraamatut. Väidetav hoolsusstandard ei tulene ühestki seadusest ega kohtupraktikast. Maakohus tõlgendas valesti hageja
  4. septembri 2015 pöördumise teksti kostjale. Vaidlustatud otsusest ei nähtu arutluskäiku, mille alusel jõudis kohus järeldusele, et hageja pöördumine on tõend hageja väidetava teadlikkuse kohta isikliku kasutusõiguse kustutamisest. 5.
  5. Teiseks jättis maakohus tähelepanuta, et hagejale anti tsiviilasjas nr 2-17-18448 riigi õigusabi muuks õigusnõustamiseks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 9 mõttes ja tsiviilasjas nr 2-18-6064 isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus RÕS § 4 lg 3 p 2 mõttes. Nii hageja taotlused riigi õigusabi saamiseks kui ka käesolev kohtuvaidlus on omavahel põhjuslikus seoses ajaliselt ja loogiliselt. Taotlused esitati eesmärgiga maksma panna hageja õigusi kostja vastu tsiviilkohtus, mõlemas asjas määrati hagejale esindajaks vandeadvokaat Urmas Arumäe, kes esitaski käesolevas asjas hageja huvides hagiavalduse kostja vastu kahju hüvitamiseks. Seega tõlgendas maakohus valesti TsÜS § 160 lg 2 p
  6. Maakohus oleks pidanud arvestama, et hageja esitas esmakordse riigi õigusabi taotluse
  7. detsembril 2017, mille kohus rahuldas
  8. jaanuaril
  9. 5.
  10. Kolmandaks, kuna maakohus kohaldas ekslikult aegumist, siis rikkus kohus oluliselt eelmenetluse ülesandeid, sh ei selgitanud välja hageja nõudeid ja menetlusosaliste seisukohti nende suhtes, poolte väiteid ega tõendeid. Nimetatud ülesannete täitmata jätmine on menetlusõiguse oluline rikkumine ega võimalda ringkonnakohtul asja ise lahendada.
  11. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 4

(8)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel muutmata, aga asendada selle põhjendused aegumistähtaja alguse ja lõpu kohta käesoleva otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus, sh peab tasuma riigilõivu riigituludesse.

  1. Maakohus ei viinud läbi kohast eelmenetlust, sh ei lahendanud kõiki poolte taotlusi ega selgitanud piisavalt tõendamiskoormist. Sellega rikkus maakohus menetlusnorme määral, mis õigustas ringkonnakohtus uute tõendite vastuvõtmist
  2. augusti 2019 ja
  3. septembri 2019 määrustega. 8.
  4. Menetlus maakohtus kulges kokkuvõtvalt järgmiselt: - - hageja esitas
  5. augustil 2018 hagiavalduse, millel oli 6 lisa, neist nr 1–5 dokumentaalsed tõendid; kostja vastas hagile
  6. septembril 2018, vaidles sellele vastu mh aegumise vastuväitega ja soovis saada tagatist tema eeldatavate menetluskulude katteks; kostja esitas koos vastusega samuti 6 lisa, millest eeldatavasti 4 olid mõeldud dokumentaalseteks tõenditeks; hageja esitas
  7. septembril 2018 arvamuse, millel oli 2 lisa, neist nr 1 dokumentaalne tõend, mis omakorda koosnes mitmest dokumendist; maakohus jättis
  8. oktoobri 2018 määrusega tagatise taotluse rahuldamata; maakohus pidas
  9. märtsil 2019 korraldava istungi, millel määras jätkata asja lahendamist kirjalikus menetluses ning andis pooltele sellega seonduvad tähtajad; pooled enam sisulisi seisukohti ei esitanud. 8.2.

§ 463

lg 1 esimese lause kohaselt lahendab kohus menetlusosaliste menetluslikud taotlused määrusega.

§ 238

lg 4 sätestab, et tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse. Mh võib kohus teha suulise või kirjaliku määruse kohtuistungil (

§ 464lg 2).

Seega peab kohus tegema tõendi vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta määruse. Ilma vastava määruseta pole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid (Riigikohtu

  1. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 15 esimene lõik, ja selles viidatud
  2. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10–11). Maakohus ei lahendanud
  3. märtsi 2019 istungil ega varasemates määrustes poolte taotlusi dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Sellega rikkus ta käesolevas punktis kirjeldatud kohtu kohustusi. 8.
  4. Aegumise vastuväite puhul ei ole tõendamiskoormise jaotumine alati üheselt selge. Seda pidanuks maakohus

§ 392lg 1 p-de 3 ja 4¹ ning § 400 lg 5 järgi pooltele selgitama ja nendega arutama.

Piisavad ei ole 27. märtsi 2019 istungil vastuseks hageja seisukohale öeldu „Teie peate tõendama , et selle avaldusega on peatunud. Kohus teeb ettepanku teil seda kuidagi siduda“ ja tõdemus „Kohus on selgitanud tõendamiskoormist“. 8.4.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kostja esitas aegumise vastuväite, siis peab järelikult tema vastavad asjaolud esile tooma ja ka tõendama. Samas on Riigikohus selgitanud, et kui hageja tugineb kostja poolt kahju tekitamisele, siis peab ta mh tõendama, kahju tekkimise hagis märgitud ajal (

  1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12 kolmas lõik, ja selles viidatud
  2. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13, p 13). Käesoleval juhul olid pooled erimeelsed küsimuses, millal hageja sai teada või pidi teada saama kasutusõiguse kustutamisest. Sellises olukorras tuli 5

(8)mõlemal poolel oma väide tõendada. Lisaks tõi hageja
  1. septembri 2018 arvamuse p-s 9 esile, et ta esitas
  2. detsembril 2017 riigi õigusabi taotluse. Hageja hinnangul oli sellega aegumistähtaja kulg peatunud. Põhimõtteliselt on õige vaidlustatud otsuses kajastatud maakohtu arusaam, et aegumise peatumise (või ka katkemise) alused peab esile tooma ja vaidluse korral tõendama hageja, aga maakohus rikkus eelmises p-s 8.3 viidatud sätteid seeläbi, et ei arutanud sama küsimust pooltega. Hageja arvamusest ja ka hilisematest avaldustest jääb mulje, et hageja eeldas kohtu juurdepääsu menetlusabi taotlusele ja seda lahendavale kohtumäärusele. 8.
  3. Üldjuhul ei ole kohtul hagimenetluses vaja poolele selgitada, kuidas oma väiteid tõendada (vrd nt Riigikohtu
  4. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12 viies lõik ja selles viidatud
  5. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 teine lõik). See ei tähenda siiski, et kohus ei peab järgima

§ 348

lg-st 1 ja §-st 351 tulenevat selgitamiskohustust, eriti olukorras, kus tõendamiskoormise jaotus ja asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud pole selged.

  1. Enne aegumise vastuväite lahendamist tuleb hageja nõue õiguslikult kvalifitseerida (Riigikohtu
  2. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918, p 10 teine lõik). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitas kohtutäituri ametitegevuse käigus väidetavalt põhjustatud kahju hüvitamise nõude KTS § 9 lg 1, RVastS § 7 lg 1 ja VÕS § 1043 alusel (vt selle kohta nt Riigikohtu
  3. jaanuari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-8492, p-d 13 ja 14). Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg
  5. Samuti on õige maakohtu käsitlus, et kostja aegumise vastuväite põhjal tuleb kontrollida, kas hagi on esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja jooksul. Viidatud säte on TsÜS § 150 lg-te 1 ja 3 suhtes erinorm. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu tuvastatud aegumistähtaja algusega (järgnevas p 11) ja seisukohaga, et aegumine ei olnud peatunud (p 12).
  6. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb samal seadusel rajanev kahju hüvitamise nõue esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. 11.
  7. Kui isiku teadasaamine kahjust (ja selle tekitajast) sõltub omakorda teadasaamisest kinnistusraamatu kandest, siis tuleb tuvastada, millal isik sellest teada sai või teada saama pidi. Maakohtu hinnangul pidi hageja olema hiljemalt kinnistusraamatust isikliku kasutusõiguse kohta tehtud kande kustutamise päeval, st
  8. jaanuaril 2015 teadlik kahjust seoses kohtutäituri avalduse alusel isikliku kasutusõiguse kustutamisega. 11.
  9. Ringkonnakohtu hinnangul ei rakendu lepinguvälise kahju, sh RVastS alusel nõutava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja algust määrava teadmise või teadma pidamise tähenduses kinnistusraamatu õigsuse eeldus (asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1) ega see, et keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega (AÕS § 55 lg 2, nii ka Tartu Ringkonnakohtu
  10. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 2-07-15497, lk 6 teine lõik). RVastS § 17 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud tähtaja kulgema hakkamise kahjustatud isiku subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest (vrd Riigikohtu
  11. juuni 2017 otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-17, p 11, seal küll eksitav viide §-le 7). Sarnaselt on TsÜS § 150 lg 1 järgse tähtaja algust seostatud subjektviise teadmisega, mitte aga kinnistusraamatu kande tegemisega (vt nt Riigikohtu
  12. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 11 teine lõik). 11.
  13. Kinnistusraamatu pidaja
  14. augusti 2019 vastusest kostjale selgub, et kohtutäituri avalduse alusel kannete tegemise kohta saadeti hagejale teade
  15. jaanuaril 2015 ja kinnistusraamatu pidajale saabus kättesaamise kinnitus
  16. jaanuaril 2015 (tl 147). Vaidlust ei ole selles, et
  17. jaanuaril 2015 tehti mh kanne praeguse vaidluse põhjustanud kasutusõiguse kustutamise kohta. Kinnistusraamatust nähtus nii kasutusõiguse kustutamine kui ka see, et kanne tehti kohtutäituri avalduse alusel (tl 6). Eelneva põhjal tuvastab ringkonnakohus, et hageja sai väidetavast kahjust ja selle põhjustajast teada
  18. jaanuaril
  19. 6

(8)11.
  1. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et hageja sai kasutusõiguse kustutamisest teada või vähemalt pidi sellest teada saama
  2. jaanuaril 2015, siis pole vaja enam uurida ega hinnata
  3. juuli 2015 hagiavaldust (tl 143–146). 11.
  4. Nõustuda ei saa hagejaga nagu sõltuks aegumistähtaja algus sellest, kas hageja oli saanud kätte kõik täitemenetlust käsitlevad dokumendid. Sarnaselt TsÜS § 150 lg-ga 1 on ka RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja kulgema hakkamiseks piisav, et kahjustatud isik saab teada kahjust ja selle põhjustajast, talle ei pea olema teada kahju suurus ega kahju tekkimise asjaolud (Riigikohtu
  5. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 21).
  6. Järgmiseks hindab ringkonnakohus hageja väiteid aegumise peatumise kohta. 12.
  7. Hagi käesolevas asjas esitati
  8. augustil 2018, seega oleks RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg enne hagi esitamist möödunud, kui see varem kas ei peatunud või ei katkenud. 12.
  9. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 8 sätestab, et hagi esitamisega on võrdsustatud samas asjas esmakordse avalduse esitamine menetluseks menetlusabi saamiseks enne kohtumenetluse alustamist. Hageja tugineb sellele, et ta esitas
  10. detsembril 2017 Harju Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, mis
  11. jaanuaril 2018 rahuldati. 12.
  12. Maakohus sedastas, et tõendamata on hageja väide nagu oleks ta samas asjas kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõudes esitanud riigi õigusabi taotluse
  13. detsembril 2017, mis rahuldati
  14. jaanuaril
  15. Täpsemalt leidis maakohus, et tsiviilasjas nr 2-17-18448 riigi õigusabi taotluse esitamisest ei saa järeldada, et tegemist oleks sama vaidlusega nagu käesolevas tsiviilasjas. Maakohus tegi need järeldused olukorras, kus hageja oli tuginenud oma varasemale riigi õigusabi taotlusele, aga ei olnud seda ega ka riigi õigusabi andmise kohtumäärust kohtule esitanud. Vaidlustatud otsus ei ole kõnealuses osas piisavalt põhjendatud ja maakohus rikkus selgitamiskohtust ka sellega, et heitis asjaolude tõendamata jätmist hagejale ette alles otsuses. 12.
  16. Hageja riigi õigusabi taotlusest (tl 121–127) nähtub, et ta soovis esitada hagi kostja vastu summas 42 781,47 eurot, sest tsiviilasja nr 2-16-11262 otsuse kohaselt pidanuks kostja talle selgitama võimalust esitada hagi nõude tunnustamiseks, aga kostja seda kohustust ei järginud. Taotlus rahuldati osaliselt Harju Maakohtu
  17. jaanuari 2018 määrusega, mis jõustus
  18. jaanuaril 2018 (tl 130–132). Määruse kirjeldava osa p 1 kohaselt lähtus kohus eelmärgitud nõudest ja põhjendava osa p 10 kohaselt anti riigi õigusabi esialgu õigusnõustamisena, mille käigus selgitab advokaat välja, millised on võimalused ja perspektiiv. Käesolevas asjas esitatud hagiavalduse p-s 8 tugines hageja samuti asjaoludele, et kohtutäitur rikkus teavitamis- või selgitamiskohustust. Vaidlust ei ole selles, et nii tsiviilasjades nr 2-16-11262 ja 2-17-18448 kui ka käesolevas asjas on asjaoludena käsitletud ühe ja sama täitemenetluse sündmusi. 12.
  19. Eeltoodust järeldub, et hageja esitas
  20. detsembril 2017 taotluse menetlusabi saamiseks enne kohtumenetluse alustamist samas asjas, mille üle vaieldakse käesolevas tsiviilasjas. Järelikult peatus aegumistähtaeg
  21. detsembriga 2017 ja jätkus pärast
  22. jaanuari 2018 kohtumääruse jõustumist
  23. jaanuaril
  24. Aegumistähtaeg oli peatunud 49 päeva. Tähtsust ei oma apellatsioonkaebuse p-s 17 viidatud menetlusabi taotlus tsiviilasjas nr 2-18-6064, sest TsÜS § 160 lg 2 p 8 järgi on aegumise peatumisele hagi esitamisega sarnane toime ainult esmakordsel menetlusabi avaldusel. 12.
  25. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 11.3, et aegumistähtaja kulgemise algust määrav kuupäev on
  26. jaanuar
  27. Seega lõppenuks RVastS § 17 lg 3 järgi kolme aasta pikkune ja vastavalt p-s 12.5 märgitule 49 päeva võrra pikenenud aegumistähtaeg
  28. märtsil
  29. Siiski sätestab TsÜS § 168 lg 2, et nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. RVastS § 17 lg 3 ega muud kahju hüvitamise nõude aegumist käsitlevad sätted ei näe selles osas ette erisust. 7
(8)Kuna peatumine lõppes
  1. jaanuaril 2018, siis ei aegunud hageja nõue TsÜS § 168 lg 2 järgi enne
  2. märtsi
  3. 12.
  4. Hagi käesolevas asjas esitati
  5. augustil 2018, st pärast aegumistähtaja möödumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga nii selles, et koos põhinõudega oli ühtlasi aegunud viivise nõe, kui ka järelduses, et aegumisele tuginemine ei ole käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Niisiis on maakohtu lõppjäreldus nõude aegumise kohta õige ja vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Kuna nõue on aegunud, siis ei ole vaja poolte sisulisi väiteid käsitleda ega vastavaid tõendeid hinnata.
  6. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja menetluskulusid. 13.
  7. Vaidlustatud otsuses on ekslikult märgitud tsiviilasja hinnaks 40 000 eurot. Samuti kajastas asja hinda valesti ringkonnakohus kaebuse menetlusse võtmise
  8. juuli 2019 määruses.

§ 136lg 4 ja § 137 lg 1¹ alusel muudab ringkonnakohus asja hinda.

13.2.

§ 133

lg 1 näeb ette, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

§ 133

lg 2 kohaselt liidetakse sama seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist summas 40 000 eurot ja sellelt summalt alates hagi esitamisest viivise maksmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (hagiavalduses ekslikult viidatud kui VÕS § 113 lg 2). Kõnealune viivisemäär hagi esitamise ajal oli 8% aastas. Seega on hagi hind 43 200 eurot (= 40000 + 8%). Hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, mistõttu on

§ 137lg 1 järgi hind sama ka apellatsioonimenetluses.

Asja hinna muutmine ei mõjuta hagilt ja kaebuselt tasuda tulnud riigilõivu summat. 13.3. Apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jäävad selle rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

13.4. Kostja taotles apellatsioonimenetluse kuluna 690 euro väljamõistmist arvestusega, et esindajal kulus menetlustoiminguteks 5 t 45 min ja tema tunnitasu oli 120 eurot. Hageja arvates võis esindaja mõistlik ajakulu olla 45 min. Ringkonnakohtu hinnangul on vajalik ja põhjendatud ajakulu 3 t ja kohane esindajatasu määr 80 eurot/t. Siinjuures arvestab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluses kordas kostja peamiselt oma seniseid väiteid ja tema esindaja pole advokaat. Nimelt on advokaadi tunnitasu kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Eelneva põhjal saab kohus rahuldada kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja hagejal tuleb hüvitada 240 eurot (= 3 × 80). Vastavalt kostja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma ka viivist. 13.5.

§ 190

lg-te 2 ja 4 alusel ning §-s 179 ette nähtud tingimustel peab hageja riigile tasuma riigilõivu summa, mille maksmisest ta kaebuse esitamisel oli 31. juuli 2019 määrusega vastastatud. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.