lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 1.novembri 2019 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aare Leht ja tema kaitsja adv. Merike Allikmäe Süüdistatav Aare Leht (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Merike Allikmäe Katrin Tron Prokurör RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 1.novembrist 2019 Aare Lehe suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole OÜ Küünemäe ja Partnerid vandeadvokaat Merike Allikmäe poolt Aare Lehele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 79.20 eurot. Välja mõista Aare Lehelt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 79.20 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Aare Lehele eraldi dokumendina. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohutu 1. novembri 2019 otsusega tunnistati Aare Leht süüdi
MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.
aprilli 2018.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 7 kuu 28 päeva vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 1 aasta 1 kuu ja 28 päeva vangistust.
septembrist 2019.a karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestatakse A. Lehe kinnipidamisest, s.o alates 13. septembrist 2019.a.
Lehelt mootorsõiduki juhtimise õigus 9 kuuks. A. Leht mõisteti süüdi selles, et tema, olles karistatud 30. aprillil 2018 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja otsusega
septembril 2019.a kella 15.59 ajal XXX juures mootorsõidukit VOLVO V70 registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis, (alkoholijoove - alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 1,18 mg/l, laiendmääratlusega ± 0,10 mg/l, lõplik tulemus 1,08 mg/l)), millega rikkus Liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 ja § 69 lg 2 p 1 ning Korrakaitseseaduse (KorS) § 36 lg 1 nõudeid. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav Aare Leht selgitab esitatud apellatsioonis, et tema saab ennast süüdi tunnistada osaliselt. Tema mälus ei ole joobes juhtimist päise päeva ajal ja ka kaudset tahtlust selleks. Tegemist on temale arusaamatu episoodiga. Märgib, et temal esinevad tervisega seonduvalt erandlikud asjaolud. Tal on XXX, XXX olnud, XXX episood oli 2019 veebruaris, esinevad XXX, XXX, XXX. Ka ei peatanud politsei tema juhtimist. Auto seisis RRR parkimiskohal. Kui ta oleks teadlikult joobes sõiduautot juhtinud, oleks ta koju läinud (10 m kaugusel), mitte autos istunud. Eelmise otsusega määratud katseaeg oli tema jaoks šokk. Sellega tekitati materiaalset ja moraalset kahju. Pidi elama nagu kerjus võrreldes sellele eelnenud ajaga, mil töötas välismaal ja teenis hästi. Väga raske on temal, kui elukutselisel meremehel, kes on eluaegselt vabadust nautinud . Lubab kirjutada raamatu oma huvitavast ja väga mitmekesisest 2 elust. Ei pea ennast selliseks kurjategijaks, kelle elu tuleks hävitada ja palub mõistvat suhtumist. Süüdistatava kaitsja adv. Merike Allikmäe taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kaitsja hinnangul on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. KrMS § 338 p 4 kohaselt peab mõistetud karistus vastama kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse põhistused ei ole veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Ükski kogutud tõend ei kinnita veenvalt, et kohtualune oleks enne rooli asumist pidanud teadlik olema oma joobeseisundist. Kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on kohus jõudnud järeldusele kavatsetuses. On võimalik, et süüdistatav alkoholi tarvitades pidi olema teadlik, et tal võib esineda joove, kui alustas sõitmist. Siis saaks anda hinnangu süüdistatava teadlikkusest oma seisundist –alkoholijoobest – ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitaks see, et A. Leht pani kuriteo toime kavatsetusega. Otsusest see ei nähtu.
eeldab teo toimepanemist vähemalt kaudse tahtlusega, see tähendab, et subjektiivse tunnuse osas peab isik vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et ta asus sõidukit juhtima joobeseisundis. Kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Materjalide kohaselt on süüdistatavat ühel korral kohtulikult karistatud, kuid tema allakäiku on hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Ta ei ole kahtlustatavana ülekuulamise protokolli /tl 4-6/ kohaselt oma süüd tunnistanud. Istungil ta kinnitas, et ta ei olnud teadlik oma seisundist ning tunnistas süüd osaliselt. Kaebuse esitamisel on ta avaldanud, et tunnistab süüd osaliselt. Apellatsiooni esitaja on seisukohal, et vaatamata sellele, et A. Lehel on üks kehtiv kriminaalkaristus, on võimalik talle mõistetud vangistus asendada üldkasuliku tööga. Vastupidi kohtu järeldusele, on A. Leht püüdnud täita talle eelmise kohtuotsusega mõistetud kontrollnõudeid. Arvestades tema töö eripära, mis on valdavalt töötamine merel, ei olnud kontrollnõuete täitmise perioodil tal võimalik tööle asuda, mis mõjutas negatiivselt tema elu. Samuti halvenes tervis. A. Leht on alates 22.04.2019 olnud arvel Töötukassas ning soovinud leida tööd. Seega olles välja teeninud pensioni, on tema tahe olla tööturul aktiivne. Ta omab juhtimisõigust 38 aastat ning A. Leht ei nõustu kohtu järeldustega ja ta kinnitab, et tahtlikult ei ole ta 13.09.2019 alkoholijoobes sõidukit juhtinud. Arvestades, et tegemist on liiklusalase kuriteo toimepanemisega, siis karistuse eesmärgi täidaks pikemaajaline juhtimisõiguse äravõtmine. A.Leht on viibinud vahi all alates 14.09.2019, s.o. pea kolm kuud. Tema pikemaajaline karistamine vangistusega ei ole vajalik. Ta on andnud nõusoleku teha üldkasulikku tööd. Tallinna Ringkonnakohtu 6.detsembri 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 12.detsembrini
1. novembril 2017 jõustus seadus praeguses redaktsioonis ja karistusseadustikku täiendati
lg-ga 2, mis näeb ette vastutuse korduva mootorsõiduki, maastikusõiduki ja trammi juhtimise eest joobeseisundis. Karistuseks on ainult vangistus ja selle ülemmääraks 4 aastat.
lg 4 lisab seejuures, et
lõikes 2 sätestatud kuriteo korral ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata. On selge, et lõplikult peaks juba varsti 2 aastat kehtinud seadust tõlgendama Riigikohus, kuid paraku ei ole Riigikohtule seda võimalust veel saabunud. Edasi ei kaevatud ka Tallinna Ringkonnakohtu otsust kriminaalasjas 1-19-
lg 4 p 1 selliselt, et välistada kohustust vähemalt osa mõistetud vangistusest reaalselt täitmisele pöörata, siis ei saa kuidagi
järgi mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga, ei jõutagi 2 aastasest karistusmäärast kõrgemale, sest seaduse järgi saab ÜKT-ga asendada vangistust, mis ei ületa 2 aastat. Mitmed varemviidatud maakohtu otsused kinnitavad ka seda, et üldkasuliku tööga saavad karistatud ka need roolijoodikud, kes olid varem sama kuriteo eest karistatud tingimisi vangistusega ja panid toime uue samalaadse kuriteo katseajal. See lubab väita, et mitte vangistuse sanktsiooni ülemmäära tõstmine ei muuda kohtupraktikat, vaid pigem alammäära tõstmine, sest kui katseajal toimepandud tahtliku kuriteo eest liitkaristus – mis on eelmise karistuse ärakandmata osa ja uue mõistetud karistuse liidetav – ületab kahte aastat, ei saa ka rääkida võimalusest asendada vangistust üldkasuliku tööga.
kohaldamiseks peavad esinema formaalsed eeldused e mõistetud karistus ei tohi ületada 2 aastat. Vastuse küsimusele, mis on olnud 1. novembril 2017 jõustunud seadusemuudatuse puhul seadusandja tahe, annab tutvumine seaduse vastuvõtmise menetluskäiguga, sh seletuskirjad erinevatel menetlusetappidel aga ka Riigikogu istungite stenogrammid (sh 7.06.2017 ja 14.06.2017). Seaduse eelnõu seletuskirjadest vastuste otsimine küsimusele, mis oli seaduseandja tegelik tahe, on kohtupraktikas ja eriti Riigikohtu praktikas leidnud pidevat kasutamist ja seda kinnitavad ka rohked Riigikohtu lahendid, kus on viidatud ja tsiteeritud seletuskirju ning kohaldatud just seletuskirjadest väljaloetud seaduseandja tahte järgi seadust. Seaduse eelnõu tekst, mis nägi ette korduvalt joobeseisundis sõidukit juhtinutele karmimad karistused e
Kui esialgselt oli seaduses mõeldud kohtutele ette kirjutada ka šokivangistuse alammäär – 5 päeva-, siis sellest loobuti. Vaidlust ei ole aga selles, et kogu seadusemuudatuse vastuvõtmise menetluse kestel on nii seletuskirjadest, kui ka seadusemuudatuste pooldajate sõnavõttudest selge, et seaduseandja tahe oli karmistada seadust selliselt, et
lõikes 4 ette uus sõnastus, mis seob üldosa muudatustega ära selle, millise kuriteo puhul täielik karistusest tingimisi vabastamine on välistatud ja vastava eriosa sätte juures 5 näidatakse seaduse rakendajale ja süüdlasele, millal tuleb vähemalt osaliselt karistus reaalselt täitmisele pöörata. Kõikides menetlusetappides, sh ka pärast seda, kui teisel lugemisel oli
lg 4 laual just sellises sõnastuses nagu see vastu võeti, on seletuskirjas üheselt mõistetavalt kirjas, et
lõikes 4 ette uus sõnastus, mis seob
eriosas üldosa muudatustega olukorra, millise kuriteo puhul täielik karistusest tingimisi vabastamine on välistatud. Seega vastava eriosa sätte juures näidatakse seaduse rakendajale ja süüdlasele, millal tuleb vähemalt osaliselt karistus reaalselt täitmisele pöörata (seletuskiri 328 SE II-karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (suhtumise karmistamine sõiduki joobes juhtimisse) eelnõu teise lugemise jätkamise juurde. Muudatusettepanek nr 2). Pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist
süüdistuses kriminaalasju, kus vaidluseesemeks on mõistetud karistus, jõuab Riigikohtusse üksikuid, kuid nagu näitab praktika, kui nad jõuavad, siis kujunevad ka karistuse mõistmise seisukohast olulised seisukohad. Näiteks kriminaalasjas 3-1-1-58-13, kus just tänu üldmenetlusele jõudis kriminaalasi prokuröri apellatsiooni alusel 6 apellatsioonimenetlusse ja sealt edasi juba kaitsja kaebusega Riigikohtusse, selgitas Riigikohus karistuse mõistmise üldpõhimõtteid. Kas selline otsustusõiguse piiramine nagu oli seaduseandja tahe seadusemuudatuse vastuvõtmisel, on põhiseadusega kooskõlas - ka see küsimus oli laual Riigikogus, kuid leiti, et kohtutele on jäetud piisavalt kaalutlusruumi. 1. novembri 2017 seadusemuudatus jättis seaduseandja tahte kohaselt loomulikult kohtunikule õiguse karistusmäära valikuks sanktsiooni piirides, kuid edasi on kohtu kaalutlusruum piiratud ja valida on vaid kahe variandi vahel – kas mõistetud vangistus pööratakse täitmisele osaliselt või täielikult. Kohtupraktika näitab, et kohtud seda otsustusruumi piisavaks ei pea ning kohtupraktika ei arvesta seaduseandja tegelikku tahet. Kuna seadusetekst aga seaduseandja tegelikku tahet ei väljenda, ei saa ka ette heita seda, et seaduse kohaldamata jätmisel ei ole algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Olenemata sellest, et seaduseandja tahe on tegelikult üheselt selge – sooviti teha seadust, mis kohustaks kohut
lg 2 järgi mõistma süüdlastele karistusena vähemalt osalise reaalse vangistuse ja nagu öeldud, jääb valikuks sel juhul, kas isikule mõistetakse kogu vangistuse reaalselt ärakandmisele või ainult osa sellest, on selle teema valguses oluline lahendada küsimus – kumb karistus on raskem, kas reaalselt olla vanglas lühikest aega (Riigikohtu seisukohast on šokivangistus mõõdetav kuudes) ja seejärel olla ülejäänud kohtu poolt määratud katseaja kestel vabaduses – kas kriminaalhoolduse all või ilma selleta või teha kogu mõistetud karistusena üldkasulikku tööd, so olla vabaduses, töötada ilma selle eest tasu saamata ja olla samaaegselt kriminaalhoolduse all. Kohtukolleegium leiab, et siiski üldkasulik töö kogu karistuseaja kestel on kergem, kui seda on mingi aeg, mida mõõdetakse kuudena, olla vanglas. Isiku vabaduse piiramine vangistusega on kõige intensiivsem põhiõiguste riive. Ka süüdistatavad ise eelistavad oma karistamisetaotlustes ja kaebustes vanglale sh ka lühiajalisele vangistusele üldkasulikku tööd. Seadusloome protsessi kõrvaltjälgijana ja seaduse kohaldajana on kohtukolleegiumi arvates tegemist olukorraga, kus seaduseandja soov on ilmselge e seaduseandja soovis, et korduvalt joobeseisundis sõidukeid juhtinud isikuid tuleks karistada vähemalt kindlasti osalise reaalse vangistusega, kuid oma tahet kirja pannes jättis seaduseandja märkamata, et kehtiv seadus võimaldab nii mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmise, kui ka vangistuse asendamise asenduskaristusega - üldkasuliku tööga, raviga, elektroonilise valvega ning vangistuse asendamise keeld seadusetekstist ei nähtu.
lg 4 p 1 kohaldamisega on kujunenud kummaline olukord – seadus võeti vastu häälteenamuse tahte kohaselt selliselt, et korduvalt joobes sõidukit juhtinud peaks vähemal mingi osa vangistusest reaalselt ära kandma, kuid seadus pandi kirja ja see hakkas oma elu elama just selliselt nagu seda soovisid need rahvaesindajad, kes seaduse vastuvõtmise hääletamisel jäid vähemusse. Seejuures on kõik sellega justkui rahul – süüdistatavad, prokurörid, advokaadid, kohtunikud, kindlasti ka need rahvasaadikud, kes olid selle seaduse vastuvõtmise vastu. Need, kes ei peaks olema rahul on seaduseelnõu algataja ja seaduse vastuvõtmise poolt hääletanud rahvasaadikud, kuid nemad ei tea sellest, et nende tegelik tahe ei ole rakendamist 7 seaduse kohaldajate poolt leidnud, midagi. Nende tahteavaldus ei leidnud seaduse tekstis paraku väljendust. Kas ja kuidas selline asi võimalik on, kas seaduse kohaldamisel tuleks arvestada seaduse teksti või seadusandja tegelikku tahet, sellele peaks lõpliku vastuse andma Riigikohus. On tõsi, et vähemalt Harju Maakohtus on asutud juurutama sellist karistamist
lg 2 järgi, mida võib nimetatada mõistedud vangistuse osaliseks täitmisele pööramiseks e šokivangistuse mõistmiseks ka üldkasuliku tööga vangistuse asendamisel. Ehk isikule, kes on viibinud eelvangistuses mõistetakse karistuseks vangistus, millest koheselt ärakandmisele mõistetakse sisuliselt juba eelvangistuses viibitud aeg või pisut enam, kui on vaja, et see oleks täiskuudes ja ülejäänud karistus asendatakse üldkasuliku tööga (nt 1-19-4895, mis oli tehtud kokkuleppemenetluses). Kohtukolleegiumi hinnangul on selline seaduse meelevaldne tõlgendamine ja skeemitamine ebaseaduslik. Esiteks,
Eelvangistuses viibitud aeg arvestatakse karistusest maha, mitte ei loeta osaliseks vangistuse täitmisele pööramiseks. Vangistuse asendamine ja vangistuse täitmisele pööramata jätmine/ täitmisele pööramine on kaks erinevat võimalust, mida seadus pakub, vältimaks vangistuse reaalset ärakandmist ja nende üheaegne kohaldamine ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik. Harju Maakohus aga viidatud kohtuotsuses just seda tegi, kui otsustas, et mõistetud karistusest kuulus koheselt ärakandmisele vangistus 8 kuud.
lg 1 alusel arvati koheselt ärakandmisele kuuluva karistusaja hulka eelvangistus ning koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse 8 kuud ärakandmist arvestati alates kahtlustatavana kinnipidamisest. Seejuures, kohtuotsuse ajaks oli 8 kuust kandmata pisut alla ühe kuu. Tõkend vahistamine jäeti muutmata ning otsustati, et tõkend tühistada koheselt ärakandmisele kuuluva 8-kuulise vangistuse tähtaja saabumisel.
lg 1, 3 alusel asendati mõistetud ja ülejäänud osa ära kandmata vangistusest, s.o 1 aasta üldkasuliku tööga, arvestusega, et ühele vangistuse päevale vastab 1 tund üldkasulikku tööd, s.o 360 tundi, mille tegemisajaks määrata 1 aasta 6 kuuline tähtaeg. Selline praktika peaks ainest pakkuma eelkõige kaitsjatele, sest sisuliselt on süüdistatavate olukorda raskendatud seaduses antud võimalustega võrreldes. Nimelt, kui osa vangistusest pööratakse täitmisele, saab ülejäänud osa olla vaid tingimisi mõistetud, mitte üldkasuliku tööga asendatud. Vangistuse asendamine on raskem, kui seda on tingimisi täitmisele pööramata jätmine. Isegi, kui eeldada, et
lg 2 järgi on võimalik mõistetud vangistuse asendamine, siis asendades mõistetud vangistuse ÜKT-ga, peab kohus olema veendunud, et ÜKT-le allutatud isik oleks sobiv, kindlustamaks ÜKT reaalse täideviimise. Arvestades A. Lehe isikut iseloomustavaid andmeid ning eelkõige seda, et ta pani kohtu poolt määratud katseaja kestel toime samaliigilise kuriteo, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik ÜKT kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja ÜKT täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei oleks selline asenduskaristus piisav kindlustamaks, et A. Leht purjus peaga autorooli ei istu. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid
Maakohus on oma sellekohast seisukohta ka piisavalt põhjendanud. 8 Arvestades eeltoodut, leiab kohtukolleegium, et süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonis esitatud taotlus on vastuolus seadusega ja A. Lehele mõistetud vangistust ei ole seaduse järgi võimalik asendada üldkasuliku tööga. Süüdistatava kaitsja adv. M. Allikmäe esitas taotluse hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 55 minutit (15 minutit nõustamine ja 40 minutit kaebuse koostamine), mille eest on tasu koos käibemaksuga 75,60 eurot. Sõidukulud koos käibemaksuga on 3.60 eurot. Kokku Taotleb kaitsja hüvitada 79,20 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 1.novembrist 2019 A. Lehe suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.