Obsah (4)

§ 121§ 37§ 44§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-1578 Määruse kuupäev 17. jaanuar 2020 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi R.I. (I) kaebus Viru Vangla vastu kinnipeetava individuaalse täi

) § 120 lõike 1 punkti 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme. Sama paragrahvi lõike 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lõike 2 punkt 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 6. Kaebaja ei ole esitanud kaebuses kohtule selget nõuet vastavalt

§ 37lõikele 2.

Kaebusest järelduvalt on kaebusega taotletavaks eesmärgiks see, et vangla muudaks kaebajale koostatud ITK-d, sealhulgas selles kajastatud ohuhinnangut. Olukorras, kus taotletakse haldusorgani tegevust, millest haldusorgan on keeldunud, on kohaseks kaebuse nõudeks kohustamisnõue. Siiski ei pea kohus praeguses asjas kaebuse käiguta jätmist ja nõude täpsustamist vajalikuks. Kohus leiab, et kaebajal puudub ITK ja ohuhinnangu vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Kohus põhjendab järgnevalt oma seisukohta. 7. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 6 lõikele 1 võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

§ 44

lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Justiitsministri

1. mai
2. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lõige 1 sätestab, et individuaalne täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostamise protsess koosneb kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest (riskihindamine), täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale tutvustamisest ning täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused (määruse nr 21 § 2 lõige 1 ja § 3 lõige 1). ITK-l on oluline roll suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma (vt vangistusseaduse § 6 lõige 1 ja määruse nr 21 § 1 lõige 2). 2 3-19-1578 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus ITK ja selle aluseks oleva riskihinnangu vaidlustamiseks. Riigikohus on leidnud, et ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub kinnipeetaval õiguskaitsevajadus (

§ 44lõige 1).

ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, punkt 26 ja
3. aprilli
4. a määrus haldusasjas nr 3-18-111, punkt 13.) Kohus leiab seetõttu, et kaebajale koostatud ITK-s sisalduvatel faktiväidetel ja selles kajastatud ohuhinnangul puudub vahetu mõju kaebaja õigustele ja kohustustele, mistõttu ei ole vajalik ega võimalik seda eraldiseisvalt vaidlustada. Kaebaja saab vaidlustada vangla haldusakte ja toiminguid, milles vangla tugineb ITK-le, ning viidata seejuures ITK-s sisalduvate väidete ja ohuhinnangu ekslikkusele. Kohus selgitab lisaks, et vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkuse kohta ei ole lõplik, vaid võib vangistusaja kestel muutuda. Määruse nr 21 § 4 lõike 3 kohaselt on ITK täitmisperiood üks aasta. Täitmisperioodi möödumisel vaadatakse täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine üle ning viiakse täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel läbi korduv riskihindamine (määruse nr 21 § 8 lõige 2). Riskihindamise käigus analüüsitakse muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (määruse nr 21 § 3 lõike 4 punkt 10). Kuna kinnipeetava riskihindamise tulemused on ITK koostamise aluseks (määruse nr 21 § 3 lõige 1), tuleb ITK-d muuta ka juhul, kui riskihinnangust nähtuvalt on kinnipeetava ohtlikkuse tase ITK-s varasema riskihinnangu põhjal kajastatud ohuhinnanguga võrreldes muutunud.
5. Kohus asub kokkuvõtteks seisukohale, et kaebajale koostatud ITK-l ja selles kajastatud ohuhinnangul ei ole eraldiseisvalt mingisugust õiguslikku tähendust ning seetõttu ei puuduta ITK ilma sellele tugineva haldusakti või toiminguta kaebaja õigusi. Seetõttu ei ole täidetud ka kohustamisnõude esitamise eeldused ja kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
6. Kohus ei pea ülaltoodut arvesse võttes vajalikuks käsitleda küsimust kohtueelse menetluse läbimise kohta. Kaebus kuulub tagastamisele

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

1. Kaebaja on esitanud koos kaebusega taotlused riigi õigusabi korras esindaja määramiseks ja kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks. 10.
2. Kohus leiab, et riigi õigusabi korras esindaja määramine ei ole praegusel juhul põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lõike 1 punkt 2 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kuna kaebajal puudub asjas kaebeõigus, ei saa tal olla ka kaitsmist vajavat õigust RÕS § 7 lõike 1 punkti 2 tähenduses. Riigi õigusabi taotlus tuleb seetõttu jätta RÕS § 7 lõike 1 punkti 2 alusel rahuldamata. 10.
3. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust kaebuse esitamisel tasutavast riigilõivust vabastamiseks, mistõttu jääb see läbi vaatamata. 11.

§ 175

lõike 3 ja § 178 lõike 3 kohaselt asendab kohus omal algatusel avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 3