← Eesti

2-19-616/33

Obsah (8)§ 460§ 475§ 210§ 663§ 659§ 667§ 171§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-616 Määruse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2019, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilas

) § 460 lg 1 alusel. Avaldaja on ise öelnud, et kasutab kinnistut üürilepingu alusel.

§ 460

lg 2 ei kohaldu, kuna avaldaja on saanud kinnistu valduse, mitte seda omandanud.

§ 460

lg 1 mõttes ei ole oluline, kas avaldaja teadis või ei teadnud kohtuvaidlusest tsiviilasjas nr 216-

  2. Kohtutäitur oli seisukohal, et avaldajal puudub TMS § 217 lg-st 1 tulenev kaebeõigus ning ta oleks pidanud esitama hagi sissenõidja vastu TMS § 220 lg 1 alusel täitedokumendi täitmisele võtmise vaidlustamiseks. Avaldaja suhtes on täidetud

§ 460lg 1 eeldused: avaldaja on alates 29.03.2018 kinnistu otsene valdaja, kes on saanud valduse üürilepingu 2

(6)alusel; Osaühing Z – End osales poolena tsiviilasja nr 2-16-18073 menetluses ning andis kinnistu otsese valduse avaldajale üle vahetult enne tsiviilasjas lõpplahendi tegemist 02.04.2018; Osaühing Z – End jäi pärast kinnistu otsese valduse üleandmist avaldajale ise kinnistu kaudseks valdajas vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 2. Avaldaja suhtes ei kehti

§ 460lg 2, kuna avaldaja ei ole vaidlusalust eset omandanud.

Seega ei oma tähtsust, kas avaldaja oli üürilepingu sõlmimise ajal teadlik tsiviilasjast nr 2-16-18073 või mitte. TMS § 18 lg-s 1 sätestatud täitedokumendi täitmisele võtmise eeldus on antud juhul täidetud. Avaldaja on ise kinnitanud, et valdab vaidlusalust kinnistut üürilepingu alusel. Valdaja on muutunud enne kohtuotsuse tegemist. Seega ei ole õigusjärgluse täiendav tõendamine TMS § 18 lg 1 teise lause kohaselt vajalik. TMS-ist ei tulene, et kohtuotsuse ja

§ 460

lg 1 teise lause alusel tekkinud eriõigusjärglust tuleks kohtuotsuse täitmisele võtmiselt täiendavalt tõendada. Kui avaldaja suhtes

§ 460

lg 1 teise lause kohaldamise eelduseid tuleks tuvastada kohtulahendiga TMS § 18 lg 1 ja lg 3 alusel, siis muutuks

§ 460lg 1 sisutühjaks.

Maakohtu määrus ja selle põhjendused

  1. Maakohus jättis 19.02.2019 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja kohtutäituri 04.01.2019 otsuse täiteasjas nr 194/2018/1830 muutmata. Maakohus otsustas määruse jõustumisel tühistada maakohtu 15.01.2019 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse, millega peatati täitemenetlus täiteasjas 194/2018/
  2. Sissenõudja määruskaebuse esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse peale jättis kohus läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ning määras, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja menetlust lõpetava määruse jõustumist.
  3. Maakohus ei nõustunud puudutatud isikute seisukohaga, mille kohaselt oleks avaldaja pidanud esitama TMS § 220 lg-s 1 nimetatud hagi sissenõudja vastu, mitte aga TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse kohtutäituri tegevuse ja otsuse peale. Maakohtu hinnangul ei ole TMS § 220 lg 1 erisätteks TMS § 217 lg 1 suhtes ning avaldajal oli õigus valida, kas avaldaja esitab hagi sissenõudja vastu TMS § 220 lg 1 alusel või kaebuse kohtutäituri tegevusele TMS § 217 lg 1 alusel. Ka Riigikohus on 02.11.2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-97-16 ps 17 selgitanud, et kuna seadusandja on andnud kohtutäiturile TMS § 18 lg 1 kohaselt õiguse ja kohustuse kontrollida, kas täitedokument kehtib seal märgitud sissenõudja või võlgniku õigusjärglase suhtes, on vastavalt ka võlgnikul või sissenõudjal õigus kohtutäituri otsus vaidlustada ning kohtumenetluses vaadatakse see kaebus

§ 475lg 1 p 15 kohaselt läbi hagita menetluses.

Seega esitas avaldaja õigesti 13.12.2018 kaebuse täiteasjas nr 194/2018/1830 kohtutäitur Toomas Saarma täitemenetluse alustamise, kinnisasja väljaandmise täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse peale ning seejärel kaebuse kohtusse kohtutäituri 04.01.2019 otsuse peale. 8. Maakohus nõustus puudutatud isikute seisukohaga, et avaldaja suhtes on täitedokumendiks Harju Maakohtu poolt 02.04.2018 tsiviilasjas nr 2-16-18073 tehtud kohtuotsus.

§ 460

laiendab teatud juhtudel otsuse kehtivust ka menetlusosalise eriõiguslase suhtes ning näeb ette eeldused, mille puhul õiguseellasest menetlusosalise suhtes tehtud otsus kehtib tema eriõiguslase suhtes. Otsuse õigusjõu laiendamine menetlusosalise eriõigusjärglasele on põhjendatav eelkõige õiguskindluse tagamise vajaduse ning menetlusökonoomiliste argumentidega, nagu vajadus vältida asjatuid protsesse juba lahenduse saanud asjade uuesti otsustamiseks ning võimalust vabaneda seotusest otsusega vaidlusaluse eseme võõrandamise teel. Menetlusosalise õigusjärglaseks

§ 460

tähenduses loetakse isikuid, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise üldõigusjärglaseks või on pärast hagi esitamist omandanud vaidlusaluse eseme ja on saanud seeläbi menetlusosalise 3

(6)eriõigusjärglaseks või on pärast hagi esitamist omandanud spetsiifilisel viisil valduse vaidlusaluse eseme üle. Maakohus leidis, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus avaldaja on pärast hagi esitamist omandanud spetsiifilisel viisil valduse vaidlusaluse eseme üle ning on seega menetlusosalise õigusjärglaseks

§ 460tähenduses.

9. Maakohus nõustus kohtutäituriga ja oli seisukohal, et käesoleval juhul on

§ 460

lg 1 eeldused täidetud: 1) avaldaja on alates 29.03.2018 vaidlusaluse kinnisasja otsene valdaja (üürileping, tl 30-32); 2) avaldaja sai vaidlusaluse kinnisasja otsese valduse Osaühinguga Z - End 29.03.2018 sõlmitud kinnistu üürilepingu alusel; 3) Osaühing Z – End osales poolena tsiviilasja nr 2-16-18073 menetluses; 4) Osaühing Z – End andis vaidlusaluse kinnisasja otsese valduse avaldajale üle 29.03.2018, s.o tsiviilasjas nr 2-16-18073 toimunud kohtumenetluse ajal vahetult enne 02.04.2018 kohtuotsuse tegemist; 5) Osaühing Z – End jäi pärast vaidlusaluse kinnisasja otsese valduse avaldajale üle andmist sama kinnisasja kaudseks valdajaks vastavalt AÕS § 33 lg-le 2. 10.

§ 460

lg 2 ei välista kohtuotsuse kehtivust avaldaja suhtes, kuna avaldaja ei ole vaidlusalust eset omandanud, vaid avaldaja sai üürilepingu sõlmimisel vaidlusaluse kinnisasja otseseks valdajaks. Eeltoodust tulenevalt kehtib Harju Maakohtu 02.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18073 avaldaja suhtes sõltumata sellest, kas avaldaja oli Osaühinguga Z – End kinnistu üürilepingut sõlmides tsiviilasjast nr 2-16-18073 teadlik või mitte. Määruskaebus

  1. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 12.03.2019 määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja jätta menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute kanda.
  2. Määruskaebuse kohaselt on vaidlusaluses asjas eriõigusjärglus materiaalõiguslikult välistatud. Antud juhul ei ole avaldaja OÜ Z – End protsessuaalne ega materiaalõiguslik õigusjärglane. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et eriõigusjärgluse korral on kohaldatav

§ 210, mis räägib vaidlusaluse eseme võõrandamisest, mitte valduse üleandmisest.

Samuti ei ole üheselt selge see, kas menetlusosalise õigusjärglaseks saab pidada ka isikut, kellele menetlusosaline on valduse üle andnud, ilma et ta oleks ise muutunud asja kaudseks valdajaks. 13.

§ 460

on kohaldatav eelkõige hagimenetluses, kuna säte on kohaldatav, kui menetlusosalise suhtes toimub õigusjärglus pärast hagi esitamist. Otsuse kehtivus õigusjärglase suhtes ei tähenda, et otsus oleks õigusjärglase suhtes ka automaatselt täidetav. Kui otsus kehtib

§ 460

kohaselt ka vaidlusaluse eseme võõrandaja õigusjärglase suhtes, saab õigusjärglane või teine pool taotleda otsusele täitmisele võtmist TMS § 18 lg 1 alusel ainult juhul, kui tal on võimalik õigusjärgluse olemasolu TMS § 18 lg 1 sätestatud viisil tõendada. Antud juhul ei ole puudutatud isikud seda teinud. TMS § 18 lg 3 või § 220 lg 1 alusel esitatud hagis ei vaidlustata mitte kohtutäituri otsust, vaid vastavalt sissenõudja või võlgniku seisukohti õigusjärgluse olemasolu või puudumise, ja tõendatuse kohta. Kuigi seadus lubab erandina formaliseerituse põhimõttest teha kohtutäituril otsuse õigusjärgluse olemasolu või puudumise kohta, on edasiseks vaidluseks sissenõudja ja võlgniku vahel ette nähtud hagimenetlus. Vastus määruskaebusele 14. Puudutatud isikud vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 4

(6)Edasine menetluse käik 15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 16. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja määruskaebusega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 19.02.2019 määruse tühistamiseks.

§ 659

ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebusemenetluse korras esimese astme lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebust ei ole esitatud osas, millega jäeti läbi vaatamata sissenõudja 23.01.2019 määruskaebus maakohtu 15.01.2019 esialgse õiguskaitse määrusele. Seega nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu määrust ei kontrolli. Vastavalt

§-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta vaidlustatud osas muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

  1. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kohtutäituri asendamist. 10.05.2019 e-kirjaga teatas kohtutäitur T. Saarma ringkonnakohtule, et vastavalt justiitsministri 06.05.2019 käskkirjale nr 84-k vabastatakse ta omal soovil ametist 10.05.2019 ning tema menetluses olevad täitedokumendid võtab üle kohtutäitur Kaire Põlts. Seega tuleb kolleegiumi hinnangul KTS § 15 lg 1 alusel pidada kohtutäituri T. Saarma õigusjärglaseks kohtutäiturit K. Põlts, kellele on üle läinud T. Saarma ametitoimingutega seotud õigused ja kohustused. Ringkonnakohus lubab kohtutäituril K. Põlts astuda kohtutäitur T. Saarma õigusjärglasena T. Saarma asemel puudutatud isikuna menetlusse.
  2. Ringkonnakohus jätab rahuldamata Kovaron Teenused OÜ 12.03.2019 taotluse tsiviilasjas istungi korraldamiseks.

§ 667

lg 3 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea käesolevas asjas istungi korraldamist vajalikuks. 19.

§ 460

lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus kehtib ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Otsus kehtib lisaks vaidlusaluse asja otsese valdaja suhtes, kes sai valduse selliselt, et üks pooltest või tema õigusjärglane on saanud asja kaudseks valdajaks. Käesoleval juhul on Harju Maakohtu 02.04.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-18073 nõutud Osaühingu Z-End ebaseaduslikust valdusest Eesti Vabariigi valdusesse Tallinnas Nõlva 7 asuv kinnistu. Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2018 otsusest tsiviilasjas nr 2-16-18073 nähtub, et apellatsiooniastmes osales menetluses Eesti Vabariigi eriõigusjärglasena Aktsiaselts TALLINNA SADAM. Ringkonnakohus jättis 31.08.2018 otsusega maakohtu 02.04.2018 otsuse resolutsiooni muutmata. Käesoleval juhul on maakohus õigesti tuvastanud, et Osaühing Z – End andis vaidlusaluse kinnisasja otsese valduse üürilepingu alusel avaldajale üle 29.03.2018, s.o enne tsiviilasjas nr 2-16-18073 lahendi tegemist, jäädes samal ajal vaidlusaluse kinnisasja kaudseks valdajaks vastavalt AÕS § 33 lg-le 2. Seega on täidetud

§ 460lõike1 teises lauses sätestatud tingimused, et otsus kehtiks ka avaldaja suhtes.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et

§ 460lg 2 ei välista kohtuotsuse kehtivust avaldaja suhtes, kuna avaldaja ei ole Tallinnas Nõlva 7 asuvat kinnistut omandanud, vaid ta on saanud selle valduse. 5

(6)
  1. TMS § 18 lg 1 sätestab, et kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja või võlgniku õigusjärglase suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Sama kehtib kohtulahendi täitmise kohta vaidlusaluse asja valdaja suhtes, kui valdaja on pärast kohtulahendi tegemist muutunud. Käesolevas asjas on valdaja muutunud enne kohtulahendi tegemist. Seega saab ringkonnakohtu hinnangul valduse üleminekut tõendada ka teiste dokumentidega. Käesoleval juhul puudub vaidlus avaldajale valduse ülemineku osas. Avaldaja on esitanud üürilepingu ja on ka ise kinnitanud, et valdus on temale üle läinud. Eeltoodust tulenevalt on valdaja muutumine tõendatud ning kohtutäitur sai võtta täitedokumendi täitmisele.
  2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta avaldaja kanda (

§ 171lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.