← Eesti

2-18-9873/45

Obsah (11)§ 657§ 633§ 652§ 436§ 230§ 442§ 51§ 50§ 163§ 171§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Ele Liiv ja Vahur-Peeter Liin Otsuse teatavaks tegemise aeg 13. november 2019, Tallinn Tsivii

) § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastatuks järgmised asjaolud.

  1. jaanuaril 2018 kuulutati välja võlgniku pankrot.
  2. mail 2018 esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse võlgniku vastu summas 221 150 eurot.
  3. mail 2018 toimus pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja esitas hageja nõudele vastuväite. Ajavahemikus
  4. jaanuarist
  5. detsembrini 2017 on hageja kandnud võlgniku pangakontole kokku 228 150 eurot ja hagejale on tagasi kantud 6900 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue krediidilepingutest VÕS § 401 lg 1 mõttes, mitte arvelduskrediidilepingutest. Seega on põhjendamatu kostja väide, et panga ülekannetele pidi eelnema igakordselt võlgniku tahteavaldus. Võlgniku nõude esitamise kohustust ei tulene krediidilepingutest ega ka seadusest. Hageja nõuet ei muuda põhjendamatuks ka see, et hageja kandis raha üle makseraskustes äriühingule. VÕS § 99 ei ole kohaldatav, kuna võlgnik ei ole tarbija. Maakohus leidis, et krediidilepingud ei ole kokkulepitud vormi järgimata jätmise tõttu tühised. Mõlema lepingu p-s 9 on sätestatud, et: „käesolev leping on koostatud eesti keeles ja allkirjastatud digitaalselt“. Kuivõrd lepingud on koostatud (vähemalt) ühe poole taotlusel, nähtub nendest (vähemalt) ühe poole tahe, et lepingud oleks digitaalselt allkirjastatud. Krediidileping I on allkirjastatud käsitsi ja krediidileping II on allkirjastamata. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et vaidluse korral lepingu sõlmituks tunnistamise üle kuulub kohaldamisele VÕS § 11 lg 2, kui aga pooled on juba sõlmitud kokkulepet täitnud või muul viisil tunnustanud, kohaldatakse TsÜS §
  6. Samuti on väljendatud seisukohta, et pooled võivad lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt kokkulepitud vorminõude oma hilisema kokkuleppega uuesti tühistada ja selline kokkulepe võib olla ka konkludentne, näiteks lepingu täitma asumine. Praegusel juhul on hageja ja võlgnik väljendanud tahet olla lepingutega seotud vaatamata kokkulepitud vorminõudele täitmata jätmisele. Hageja on lepingutele viidates teinud võlgnikule ülekandeid ja võlgnik on tasunud hagejale krediidilepingu II alusel intressi ja osaliselt põhivõlga. Maakohus tuvastas, et krediidilepingud on tühised ÄS § 181 lg 3 alusel, sest need on tehtud seotud isikute vahel ilma osanike nõusolekuta. Hageja ja võlgnik on seotud isikud. SH oli lepingute sõlmimise hetkel nii hageja kui ka võlgniku juhatuse liige ning hageja osanikuks oli SH abikaasa HH. Asjas ei ole esitatud selliste tehingute tegemiseks osanike nõusolekuid. Osanike nõusolekut poleks vaja siis, kui tehing on tehtud äriühingu igapäevases majandustegevuses ja turuhinna alusel (mõlemad eeldused peavad olema täidetud), kuid hageja 3

(8)tegevusalaks ei ole laenude andmine. Kuna krediidilepingud on tühised, ei analüüsinud maakohus kostja teisi tehingute tühisuse ja tühistamisega seotud vastuväiteid. Maakohus leidis, et krediidilepingute tühisuse tõttu on VÕS § 1028 lg 1 eeldused täidetud, kuid nõustus osaliselt kostja vastuväitega, et kostja ei ole hageja arvel 228 150 euro ulatuses rikastunud. Kostja seostas hageja poolt võlgnikule kantud summad ja võlgniku pangakontolt sularahas välja võetud summad, sest summad on sarnased – hageja poolt kanti üle 228 150 eurot ja sularaha võeti välja 223 150 eurot. Kostja väide on osaliselt eksitav. Kostja on välja võetud summadesse arvestanud ka
  1. a jaanuarist märtsini sularaha väljavõtmised, kuid need toimusid enne esimest hageja poolt võlgnikule tehtud makset, s.o
  2. aprill
  3. Pärast selle makse tegemist võeti võlgniku pangakontolt sularahana välja 157 050 eurot. Hageja ei ole väidet sularaha väljavõtmise kohta vaidlustanud, kuid on seisukohal, et ehitussektoris on sularaha kasutamine tavapärane ja seda raha on kasutatud võlgniku majandustegevuseks. Maakohus leidis, et seda väidet peab tõendama hageja ning pangakonto väljavõtted ei ole sularahatehingute puhul piisavaks tõendiks. Hageja oma väidet ei tõendanud. Kuivõrd hageja ja võlgniku juhatuse liige oli sama isik ning tõendatud ei ole, et võlgnik kasutas sularahas väljavõetud raha oma majandustegevuses, on sularahas väljavõetud summa tagastatud hagejale. Sularaha väljavõtmine on arvestatav hageja poolt tasutud summade tagastamisena ning maakohus ei analüüsinud kostja väidet, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on välistatud. Hageja on võlgnikule üle kandnud 228 150 eurot, võlgnik tagastas pangaülekandega 6900 eurot ning sularahas võttis võlgnik alates
  4. aprillist 2017 välja 157 050 eurot. Seetõttu on hageja põhjendatud nõue 64 200 eurot, mida tuleb tunnustada PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud rahuldamisjärgu nõudena. Apellatsioonkaebused
  5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldamata jättis ning teha uue otsuse, millega tunnustada võlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet summas 221 150 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ühes apellatsioonkaebusega esitas hageja taotluse dokumentaalsete tõendite vastu võtmiseks. Maakohus rikkus selgitamiskohustust ja kohaldas ÄS § 181 lg-t 3 valesti. Menetluses ei arutatud seda, kas hageja osanikud on andnud nõusoleku tehingute tegemiseks või mitte. Ei ole tuvastatud, et osanike nõusolek puudus. Maakohus ei arvestanud, et TsÜS § 111 lg 1 järgi võib heakskiit olla mh antud tehingute tegemiseks ka tagantjärele. Seega ei saanud hageja aimata, et nõusolekute puudumine võib tingida hagi rahuldamata jätmise. Eelnevat arvestades, tuleb asja juurde võtta hageja ja võlgniku osanike heakskiidud. Laenu andmisel ei olnud tegemist tehinguga, mis väljus oluliselt hageja igapäevase majandustegevuse raamidest. Maakohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. Maakohus asus põhjendamatult lahendama küsimust, kas hageja sai seadusliku esindaja kaudu laenu tagasi või mitte. Selles osas on maakohtu otsus rajatud üksnes oletustele. Selliste tehingute analüüs peaks pigem toimuma võimaliku tagasivõitmise üle peetavas vaidluses, mitte nõude tunnustamise vaidluses.
  6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja menetluskulud jaotas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või saata asi tühistatud osas maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei olnud hagi rahuldamine 64 200 euro ulatuses põhjendatud. Hagejale ei antud üle üksnes 157 050 eurot, vaid 223 150 eurot. Maakohus jättis mh tähelepanuta, et hageja juhataja SH kinnitas 223 150 euro saamist. Lisaks kinnitas võlgniku juhatus (kuhu kuulus ka SH), et seisuga
  7. detsember 2017 võlgnevused puudusid. Maakohus leidis õigesti, et kuna hageja ei tõendanud, et võlgnik kasutas sularahas väljavõetud raha oma 4
(8)majandustegevuses, oli sularahas väljavõetud summa tagastatud hagejale. Samas leidis maakohus üllatuslikult ja vastuoluliselt, et krediidilepingute alusel kantud rahast võeti sularahana välja üksnes 157 050 eurot. Maakohus ei küsinud poolte arvamust, kas ja kuidas saavad esimesele
  1. aprilli 2017 laenu ülekandele eelnenud sularaha väljavõtmised olla seotud hilisemate laenu ülekannetega. Maakohus keeldus põhjendamatult analüüsimast teisi alusetu rikastumise alusel 64 200 euro tagasinõudmist välistavaid asjaolusid. Maakohus märkis üksnes seda, et kuna sularaha väljavõtmine on arvestatav hageja poolt tasutud summade tagastamisena, puudub vajadus neid väiteid analüüsida. Sellega rikkus maakohus selgitamis- ja põhjendamiskohustust ning maakohtu järeldus oli kostja jaoks üllatuslik. Kostja väiteid arvestades oleks maakohus pidanud tegema teistsuguse lahendi. Kuna maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust, siis saab kostja esitada tasaarvestuse vastuväite ka apellatsioonimenetluses. Arvestades, et hageja SH isiksuses rikastus alusetult ja sai ajavahemikul
  2. jaanuarist
  3. novembrini 2017 kokku 223 150 eurot sularaha võlgniku arvel ning hageja kandis perioodil
  4. aprillist
  5. novembrini 2017 võlgniku pangakontole kokku 228 150 eurot (millest võlgnik kandis tagasi 6900 eurot) ja hageja nõuab 221 150 euro tagastamist, tasaarvestab kostja võlgniku alusetul rikastumisel põhineva nõude suuruses 223 150 eurot hageja 221 150 euro tagastamise nõudega kattuvas ulatuses. Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele
  6. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, täiendades osaliselt otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. 8. Karmer Estek OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses on vaidlus hageja nõude tunnustamise üle (PankrS § 106 lg 1). Maakohus tuvastas, et hageja nõue 221 150 eurot tuleneb võlgnikuga sõlmitud kahest lepingust, mis on kvalifitseeritavad krediidilepingutena VÕS § 401 lg 1 mõttes. Maakohus hindas kostja vastuväiteid ja leidis, et lepingud saab lugeda sõlmituks ning need ei ole vorminõude rikkumise tõttu tühised. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku käsitlusega ning leiab, et maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Neid maakohtu järeldusi ei ole kostja oma apellatsioonkaebuses ka

§ 633lg 3 p 1 kohaselt vaidlustanud (vt kostja apellatsioonkaebuse p 31).

  1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingud on ÄS § 181 lg 3 alusel tühised. Ringkonnakohus jättis
  2. augusti
  3. a määrusega rahuldamata hageja taotluse dokumentaalsete tõendite – hageja ja võlgniku osanike nõusolekud – vastuvõtmiseks, sest

§ 652lg 3 p-s 2 sätestatud eeldust ei esinenud (tl-d 183–184).

Samuti on õige maakohtu järeldus, et hageja tegevusalaks ei olnud laenude andmine. Hagejal oli võimalus eeltoodud asjaolu maakohtu menetluses tõendada, kuid ta ei teinud seda. Maakohus ei ole lepingute tühisuse aluseks olevate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme, mistõttu võtab ringkonnakohus selle tuvastatud asjaolu apellatsioonkaebuste lahendamisel aluseks (

§ 652lg 1 p 1).

10. Kuna hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingud on tühised, on maakohus nõude lahendamisel kontrollinud TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusi. Kolleegium nõustub, et tegemist on asjakohaste sätetega. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte 5

(8)ise ja kohaldab

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi ka ise seadust.

Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus kohustust ei olnud olemas. Kostja leiab, et sõltumata sellest, kas hagejal on võlgniku vastu lepingust tulenev kohustuse täitmise või lepinguväline nõue, on võlgnik hagejale raha tagastanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus selle asjaolu osas õigesti jaotanud tõendamiskoormise. Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (

§ 230

lg 1 esimene lause), on eeltoodud asjaolu väljaselgitamine hageja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada. Pooled ei vaidle, et hageja juhatuse liige SH oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal ka võlgniku juhatuse liige, kes võttis võlgniku pangakontolt raha välja (tl 131 pöördel). Kui hageja väitis, et laenu tagastatud ei ole ning saadud raha kasutati võlgniku igapäevases majandustegevuses kohustuste täitmiseks, siis tuli hagejal ka eeltoodud väiteid tõendada. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et dokumentide üleandmise akt neid asjaolusid ei tõenda (tl 125).

  1. Otsustamaks, kas hagejal on nõue võlgniku vastu või mitte, võttis maakohus aluseks võlgniku pangakonto väljavõtte (tl-d 58–72 pöördel). Maakohtu hinnangul ei saanud tagastava raha hulka lugeda enne
  2. aprilli 2017 võlgniku pangakontolt välja võetud summasid. Ringkonnakohus nõustus kostja väitega, et tagastatud rahasumma kindlaksmääramisel rikkus maakohus menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse apellatsioonimenetluses selle arutamata asjaolu kohta väidete ja tõendite esitamiseks (vt ringkonnakohtu määrus, tl-d 183–184). Seega on ringkonnakohus maakohtu poolt menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldanud. Maakohtu menetlusõiguse normi rikkumine ei viinud aga ebaõige lõppjärelduseni. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Võlgniku pangakonto väljavõttest tulenevalt võeti pärast krediidilepingute sõlmimist võlgniku pangakontolt välja 157 050 eurot. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et enne
  3. aprilli 2017 võlgniku pangakontolt välja võetud summad on seotud vaidlusaluste krediidilepingutega (krediidilepingu I alusel algas krediidi andmine
  4. aprillil 2017). Seega on põhjendatud maakohtu seisukoht, et enne
  5. aprilli 2017 võlgniku pangakontolt välja võetud summasid ei saa lugeda tagastatava raha hulka. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna 157 050 euro osas ei ole hageja tõendanud, et seda kasutati võlgniku igapäevases majandustegevuses kohustuste täitmiseks ja arvestades asjaolu, et võlgniku pangakontolt raha välja võtnud isik oli ühtlasi hageja juhatuse liige, siis on nimetatud summa ulatuses hageja raha tagasi saanud. Seega ei saa hageja võlgnikult 157 050 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda, sest võlgnik on nimetatud summa tagastanud. 11.
  6. Kostja leiab, et vaatamata sellele on hageja 64 200 euro suurune nõue tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2), s.o summa, mille ulatuses võeti võlgniku pangakontolt sularaha välja
  7. jaanuarist
  8. aprillini
  9. a. Kostja leiab, et kuna hageja on võlgnikult saanud 69 800 eurot, siis on võlgnikul selles osas omakorda hageja vastu alusetu rikastumise nõue. Kolleegium ei nõustu kostja õigusliku käsitlusega, et kostja saab nõude tunnustamise üle peetavas vaidluses tasaarvestada nõudeid, mis on hageja ja võlgniku vahel (VÕS § 197 jj). Varasemas kohtupraktikas on leitud, et nõude tunnustamise hagi menetlemisel ei kehti tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool (vt Riigikohtu
  10. veebruari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13). Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest aga teha järeldust, et selline tõlgendamine annab võlausaldajale õiguse otsustada pankrotihalduri eest, milliseid nõudeid tasaarvestada. Arvestades asjaolu, et üldjuhul ei ole võlgniku nõuete tasaarvestamine pankrotivõlausaldajate huvides, kuna sellega lõppeb ka võlgniku enda nõue, mille täitmist saaks pankrotihaldur pankrotivarasse nõuda, siis ei saa tasaarvestamise üle otsustamise õigust olla üksnes ühel võlausaldajal. Selline õigus on pankrotihalduril, kes peab seejuures arvestama võlausaldajate tervikhuvidega. 6

(8)11.
  1. Kostja leiab, et KM vastuse kohaselt, mis on kajastatud ajutise pankrotihalduri aruandes, ei ole võlgnikul täitmata kohustusi hageja ees (vt ajutise pankrotihalduri aruanne; tld 83–87). Kolleegiumi hinnangul ei ole nimetatud tõendiga tõendatud, et hagejal ei ole nõuet võlgniku vastu. KM kinnitus, et „tema juhatuse liikmeks oleku ajal ühtegi võlgnevust ei olnud tema teada“, ei haaku teiste faktiliste asjaoludega, mille kohaselt oli võlgnik
  2. a jaanuaris maksejõuetu. Puudub vaidlus, et KM oli võlgniku juhatuse liige kuni
  3. detsembrini
  4. 11.
  5. Kostja leiab, et alusetu rikastumise sätete alusel on hagejale raha tagastamine välistatud. Maakohus ei ole kostja sellekohaseid väiteid analüüsinud, mistõttu ringkonnakohus kõrvaldab

§ 442lg 8 rikkumise ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi.

VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohus võtab tulenevalt

§ 652

lg 1 p-st 1 asja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille kohaselt on hageja krediidilepingute alusel kandnud võlgnikule üle 228 150 eurot, millest tagastatud on 6900 eurot ja sularahas on hageja tagasi saanud 157 050 eurot. Seega on vaidlus selle üle, kas 64 200 euro tagastamise nõue on VÕS § 1028 lg 2 alusel välistatud. Kostja tugineb VÕS § 1028 lg 2 p-dele 1 ja

  1. Kolleegium leiab, et VÕS § 1028 lg 2 kohaldamise eeldusi ei esine. Krediidilepingu alusel raha ülekandmise näol ei olnud tegemist mittetäieliku kohustuse täitmisega ning tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine ei ole vastuolus ÄS § 181 lg-ga 3 või selle eesmärgiga. Ka teised kostja väited võlgniku ja võlausaldajate kahjustamise kohta ei anna alust nõude rahuldamata jätmiseks.
  2. Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus veel lahendamata taotlused (

§ 442lg 5).

Kostja esitas

  1. oktoobril 2019 taotluse ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a kohtuistungi protokolli parandamiseks. Hageja seisukohta taotluse osas ei esitanud. Praeguses asjas on tegemist digitaalse protokolliga, kus markeeritud helisalvestis ja kohtuistungi protokoll on seotud üheks dokumendiks (

§ 51

lg 2 kohaselt valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud määruse nr 26 § 3 lg 1). Pooltele selgitati kohtuistungil, et kohtuistung helisalvestatakse ning koostatakse ka protokoll, mis ei ole istungi stenogramm. Kostja on koostanud kohtuistungi helisalvestise põhjal valikuliste lõikude osas stenogrammi ning taotleb selle alusel protokolli täiendamist. Kuigi protokolli paranduste tegemisel saab tugineda helisalvestisele, tuleb arvestada

§ 50lg-tes 1 ja 2 sätestatuga.

Esmalt märgib kolleegium, et menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (

§ 50lg 1 esimene lause).

Teiseks, protokolli märgitakse poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides (

§ 50lg 1 p 8).

Kolmandaks, menetlusosalise taotlusel protokollitakse asjas esitatud asjaolu või seisukoht, kuid kohus võib jätta taotluse määrusega rahuldamata, kui asjaolul või seisukohal ei ole asjas tähtsust (

§ 50lg 2).

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata.

§ 50lg 1 sätestab protokolli sisu nõuded.

Kostja ei ole välja toonud, kuidas taotletavad parandused omavad tähtsust asja lahendamisel või edasikaebamisel. Protokolli parandamise eesmärgiks ei ole protokolli täiendamine helisalvestise alusel koostatud stenogrammi alusel, ehk protokollis ei pea kajastuma ühe poole seisukohad sõna-sõnalt. Seisukohad, mille osas kostja protokolli parandamist taotleb, on kajastatud kostja kirjalikes menetlusdokumentides. 7

(8)13. Pooled ei ole menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas argumente esitanud. Kolleegium ei näe põhjust maakohtus kantud kulude jaotust ja kindlaksmääramist

§ 163lg-le 1 tuginedes muuta.

Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kaebuse esitaja kanda.

Selle tulemusena kannab kumbki pool oma apellatsiooniastme menetluskulud ise ja kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole. 14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Ele Liiv, Vahur-Peeter Liin 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.