KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-1473

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-18-1473 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. XX ja T OÜ (kustutatud, endine ärinimi T OÜ) vahel sõlmiti 02.12.2013 tööleping ning 28.10.2014 töölepingu lõpetamise ja rahalise nõude kokkulepe. Kokkuleppe kohaselt lõppes tööleping 31.08.2014, töötaja ja tööandja leppisid kokku, et töötajal on õigus saada saamata jäänud töötasu ja puhkusekompensatsiooni 2000 eurot. Tööandja tasus nimetatud summast üksnes 1300 eurot. T OÜ (kustutatud) ajutine pankrotihaldur esitas 05.10.2015 Eesti Töötukassale (ETK) avalduse tööandja maksejõuetuse hüvitise taotlemiseks töötajatele, sh XX-le. Pankrotihaldur informeeris 29.10.2015 ETK-d sellest, et XX osas on avaldus esitatud ka Norra pädevale asutusele. ETK teavitas 04.11.2015 pankrotihaldurit ja XX avalduse läbi vaatamata jätmisest põhjusel, et XX peamiseks töötamise kohaks oli Norra Kuningriik, kuhu esitati ka taotlus hüvitise saamiseks. ETK 13.11.2015 otsusega nr 315000209 määrati teistele T OÜ (kustutatud) töötajatele tööandja maksejõuetuse hüvitised. Norra pädev asutus NAV Arbeid og yteiser lønnsgaranti tegi 14.12.2017 XX suhtes keelduva otsuse, sest 28.10.2014 kokkuleppest ei nähtu, milline osa on saamata jäänud töötasu ja milline osa puhkuse kompensatsioon. T OÜ (kustutatud) ajutine pankrotihaldur esitas 01.02.2018 ETK-le menetluse uuendamise avalduse XX-le tööandja maksejõuetuse hüvitise määramiseks. Menetluse uuendamise alusena oli märgitud Norra pädeva asutuse 14.12.2017 keelduv otsus. Avalduses märgiti, et hüvitise arvestamise aluseks tuleb võtta saamata jäänud töötasu arvestuse tabel, mitte 28.10.2014 kokkulepe, mis on töölepingu seaduse (TLS) § 2 järgi tühine. ETK määras 27.03.2018 otsusega nr 318000050 XX-le hüvitise saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu osas 892,86 eurot. Ajutise pankrotihalduri 01.02.2018 avalduses taotleti saamata jäänud töötasu hüvitamist summas 9855,64 eurot ja saamata jäänud puhkusetasu hüvitamist summas 1387,27 eurot. Tööandjaga 28.10.2014 sõlmitud kokkuleppe järgi olid vastavad summad kokku 2000 eurot. Sellest 1300 eurot on tööandaja XX-le tasunud, seega on tasumata jäänud netosummana 700 eurot ehk brutotasuna 892,86 eurot. Töötukassale pole esitatud tõendeid selle kohta, et 28.10.2014 kokkulepe oleks tühine. Ajutise pankrotihalduri arvestus, mille järgi on maksmata töötasu suuruseks 9855,64 eurot, ei põhine õigetel andmetel. Nii pole arvesse võetud, et ajavahemikel 25.02.2014-10.03.2014, 20.03.2014-15.04.2014, 08.05.201421.05.2014 ja 07.07.2014-15.07.2014 viibis XX töövõimetuslehel. Esitatud pangakonto väljavõttest ei ole võimalik tuvastada, kui suures ulatuses on XX-le töötasu välja makstud, sest maksete selgitused ei ole üheselt mõistetavad. Alates tööle asumisest maksti XX-le netosummana kokku 8963,50 eurot, võttes arvesse töötamise ja töövõimetuslehtedel viibimise aega, oleks tulnud kokku tasuda 9954 eurot (1106 töötundi x 9 eurot). Pole eluliselt usutav, et XX nõustus sõlmima 28.10.2014 kokkuleppe olukorras, kus tal oli tööandjalt saamata 11 242,91 eurot. 2

(5)3-18-1473 XX esitas eelnimetatud otsusele vaide, mis jäeti ETK 22.06.2018 vaideotsusega nr 1241 rahuldamata. Töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 22 lg 1 annab töötukassale õiguse kontrollida pankrotihalduri avalduses taotletud summade põhjendatust. Vaide esitaja ega pankrotihaldur pole esitanud palgalehti, tööaegade arvestuse tabelit vms, millega oleks tõendatud vaide esitaja õigus taotletud summadele. Töötukassa küsis selgitusi T OÜ (kustutatud) endiselt juhatuse liikmelt BB-lt ja dokumentide hoidjalt AA-lt. BB selgitas 28.10.2014 kokkuleppe osas, et see ei põhinenud arvutustel, vaid osapoolte kokkuleppel. AA kätte olid antud üksnes likvideerimiseks ja pankrotimenetluseks vajalikud dokumendid. Seega on töötasude arvestus tõendamata, sest tööandjaga seotud isikutel puuduvad vajalikud dokumendid. XX väidab vaides, et sai tegelikult saamata jäänud tasudest teada alles siis, kui pöördus 06.02.2018 PH poole. PH edastas vajaliku dokumentatsiooni ka Norra pädevale asutusele ning seal tõi saamata jäänud töötasu ja puhkuse kompensatsiooni suuruseks 700 eurot.

XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ning palus ETK 27.03.2018 otsuse tühistada osas, millega jäeti määramata hüvitis 3435,14 eurot, 22.06.2018 vaideotsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. ETK ignoreeris asjaolu, et 28.10.2014 sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkulepe oli töötasu osas tühine. Väär on vastustaja seisukoht, et kaebaja pole tühisust tõendanud. Kaebaja esitas parandatud töötasu arvestuse, kust nähtub, et töölepingu perioodi jooksul on kaebajale töötasu kokku arvestatud 13 124,90 eurot, kuid pangakonto väljavõtte järgi on kaebajale sellest tasutud vaid 7344,60 eurot. Nimetatud summa sisaldab ka lõpparve summat 1300 eurot. Seega on vahe 5780,30 eurot, millele lisandub kasutamata puhkusetasu 1415,65 eurot, mis teeb kokku 7195,95 eurot. Seega on tõendatud, et töölepingu lõppemise hetkel oli kaebajal õigus saada 7195,95 eurot, kuid tööandja tegi ettepaneku sõlmida kokkulepe, mille järgi oli võlaks kaebaja ees üksnes 2583,31 eurot. Selline kokkulepe on ilmselgelt töötaja kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe. Kaebajale ei olnud kokkuleppe sõlmimise hetkeks teada, milline on tema tegelik nõue tööandja vastu, kaebaja usaldas tööandja arvestust. Tööandja on tunnistanud, et summa arvestamisel ei lähtunud ta raamatupidamislikest andmetest.
Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses väidetu juurde.
Tallinna Halduskohus jättis 20.12.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja ja tööandaja sõlmisid 28.10.2014 töölepingu lõpetamise ja rahalise nõude kokkuleppe, mille kohaselt on kaebajal õigus saada saamata jäänud töötasu ja puhkuse kompensatsiooni 2000 eurot ning see tasutakse tööandaja poolt kahes osas lõppkuupäevaga 15.12.
Seega oli kokkulepe suunatud sellele, et määratleda tööandja poolt tasumisele kuuluva summa suurus ja tähtaeg. Järelikult ei puudutanud kokkulepe kaebaja ja tööandja vahelisi töösuhteid, vaid üksnes võlaõigusliku nõude suurust ja tasumise tähtaega. TLS § 2 eesmärk on reguleerida tööandja ja töötaja vahelisi töösuhteid, kaitstes töötajat kui nõrgemat poolt. TLS § 2 on piiravaks sätteks lepinguvabaduse põhimõttele, sätestades, et töötajat kahjustavad sätted on tühised. Töötaja kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on erandina lubatud juhul, kui kokkuleppe lubatavus on ette nähtud TLS-s. TLS on määratlenud kokkulepped, mis on tühised (nt TLS §-d 32, 51, 52). TLS ei sisalda imperatiivseid sätteid töölepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimisel tööandja poolt tasutava saamata jäänud töötasu suuruse kohta. Seda on seega võimalik töötajal ja tööandjal kokku leppida. Seega ei saa kaebaja ja tööandja vahel 28.10.2014 sõlmitud kokkulepe olla TLS § 2 alusel tühine. Selle tühisust oleks 3

(5)3-18-1473 võimalik kindlaks teha üksnes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 jj järgi. Halduskohus ei ole pädev seda tegema, samuti ei ole halduskohus pädev lahendama küsimusi töötasu nõude aegumisest, tasutud ning tasumata töötasu suuruse kujunemisest. Tegemist ei ole

§ 5

lg-s 2 nimetatud olukorraga, sest ETK otsuse näol ei ole tegemist vastustaja eraõigusliku tahteavaldusega. Kuna ETK-l kui haldusorganil puudub pädevus tehingu tühisuse tuvastamiseks, on ta ainus võimalus lähtuda kokkuleppe kehtivusest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 20.12.2018 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus leidis ekslikult, et 28.10.2014 kokkulepe ei ole seotud töösuhetega, vaid võlaõigusliku leppega. Kokkuleppe sisuks oli tasuda tasumata töötasu ja puhkusetasu, mis on ilmselgelt tööga seotud tasud. TLS § 2 näol on tegemist erisättega võlaõigusseaduse (VÕS) § 5 suhtes. Seaduses sätestatust ei või töötaja kahjuks kõrvale kalduda, välja arvatud juhtudel, kui sellise kokkuleppe võimalus on seaduses sõnaselgelt lubatud. Halduskohus lähtus ebaõigesti eeldusest, et kui keeldu pole kirjas, siis on kõrvalekaldumine lubatud. Sotsiaalministeeriumi poolt on välja antud raamat „Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“
Selles on TLS § 79 osas välja toodud, et töölepingu lõpetamise kokkulepe peab sisaldama täpset informatsiooni, millistest nõuetest pooled lepingu lõpetamisel loobuvad, kusjuures töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kokkuleppes viidatud summa suhtes pole pooled kordagi läbirääkimisi pidanud. BB on kinnitanud, et 2000 eurot oli suvaline summa, millel puudub arvutuskäik. Kompromissileping oleks kehtiv, kui töötaja selgelt kinnitaks, et nõustub 2000 euroga ja samas loobub 5195,95 eurost. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-24-13 rõhutanud, et TLS ei näe ette võimalust jätte poolte kokkuleppel TLS § 100 lgtes 1 ja 5 sätestatud hüvitis maksmata või selle suurust vähendada. Halduskohus leidis vääralt, et ei ole kokkuleppe tühisuse osas vaidluse lahendamise pädevaks kohtuks. Kaebajal puudub võimalus pöörduda maakohtu poole, sest tööandja on 08.12.2015 registrist kustutatud. Samuti puudub kaebaja ja tööandja vahel vaidlus.

§ 4

lg 4 järgi ei ole halduskohtul pädevuse piirangut nõude lahendamisel tuvastatavate asjaolude suhtes. Seega on halduskohtul võimalik kokkuleppe tühisust hinnata. Sama pädevus oli olemas ka vastustajal. Töötuskassal on haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 4 tulenev kaalutlusõigus otsustada, kas tegu on tühise tehinguga või mitte. Halduskohus jättis käsitlemata lähetuse päevarahade küsimuse. Tööandja kandis kaebaja pangakontole iganädalasi lähetuse päevarahasid, kuid vastustaja asus vääralt seisukohale, et tegu oli töötasuga. Pangakonto väljavõttes vastava nädala numbriga tehtud ülekanne on lähetuse päevaraha. 6. Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktides esitatud ning halduskohtu menetluses avaldatud seisukohtade juurde. Halduskohus leidis õigesti, et 28.10.2014 kokkuleppe oli kehtiv. Kaebaja ei ole välja toonud, millise TLS sättega on kokkulepe vastuolus. TLS § 29 lg 6 näeb ette, et töötajale ei või maksta 1 https://www.ti.ee/fileadmin/user_upload/failid/dokumendid/Toeoesuhted_ja_toeoevaidlus/Materjalid/_Selgituse d_-toolepingu-seaduse_-juurde-2-.pdf 4

(5)3-18-1473 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammäärast madalamat töötasu. Töötasu alammäära ületava töötasu osas on tööandja ja töötaja vabad sõlmima kokkuleppeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Õige on kaebaja seisukoht, et nii ETK kui halduskohus oleks saanud hinnata 28.10.2014 kokkuleppe tühisust (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-16, p 10 ning 18.03.2019 otsus nr 3-14-52793, p 36). Muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Halduskohus leidis õigesti, et 28.10.2014 kokkulepe ei ole TLS § 2 alusel tühine. Kuni töötasu on suurem Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammäärast, on töösuhte pooled vabad töötasu suuruse osas kokku leppima. TLS siin mingeid tingimusi ette ei kirjuta. Seega pole asjakohane ka kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-24-13, sest see puudutas TLS §-i 100, mis reguleerib seadusega ette nähtud töölepingu ülesütlemisega kaasnevaid hüvitisi. TLS § 79 kohaselt võivad pooled töölepingu igal ajal kokkuleppel lõpetada. 28.10.2014 kokkulepe sisaldas nii lepingu lõpetamise kuupäeva kui ka saamata jäänud töötasu summat ja selle tasumise tähtaega. Seega ei saa öelda, et seal jäeti olulistes tingimustes kokku leppimata. Kaebaja väide, et ta loobus kokkuleppe sõlmimisel 5195,95 eurost, on paljasõnaline ning seda ei toeta ükski tõend. Kaebaja on väitnud, et sai alles oluliselt hiljem teada, et tal oli suures ulatuses palk saamata. See ei ole eluliselt usutav. Vastustaja on juhtinud õigesti tähelepanu asjaolule, et Norra pädevale asutusele esitatud avalduses tugines kaebaja üksnes 28.10.2014 kokkuleppele ja seal kajastatud summadele. Oma nõude põhjendamisel viitab kaebaja 15.03.2018 koostatud töötasu arvestuse lehele. Selles sisalduvate andmete kinnituseks pole tõendeid esitatud. Tõendeid pole esitatud ka kaebaja väite kohta, et T OÜ (kustutatud) poolt kaebaja kontole kantud rahasummad polnud täies mahus töötasu, vaid olulisel määral oli tegemist päevarahadega. Asjaolu, et neid tõendeid pole võimalik enam kuskilt leida, et tähenda, et kaebaja paljasõnalised väited tuleb lugeda tõendatuks. Tõendamiskoormus on antud juhul kaebajal (

§ 59lg 1).

Eeltoodut arvestades pole 28.10.2014 kokkulepet alust pidada kompromissilepinguks, vaatamata sellele, et BB poolt ETK-le antud selgituste kohaselt ei põhinenud kokkuleppes märgitud summa arvutustel. 9. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 108lg 1).

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. 10. Apellatsioonkaebuses on esitatud riigilõivu tagastamise taotlus seoses asjaoluga, et kaebaja maksis halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, kuid RLS § 22 lg 2 p 2 kohaselt oli kaebus riigilõivuvaba. Kaebaja taotlus on põhjendatud ning

§ 104lg 5 p 1 ja lg 8 alusel tuleb enammakstud riigilõiv tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

3-18-1473/15