KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Liis Arrak ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-180

) § 405 lg 1 alusel lihtsustatud korras. Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid

1. aprillil 2018 suulise töövõtulepingu (VÕS § 635 lg 1). Kostja tellis hagejalt kahe soonvõlli valmistamise. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kostja on hagejale arve alusel tasunud 1560 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et poolte kokkulepe soonvõllide maksumuse osas oli 1100 eurot. Ainuüksi arvel märgitud summa ei tõenda kokkuleppe olemasolu. Kostja teatas koheselt peale arve saamist, et ei aktsepteeri esitatud arvet, sest arvel esitatud summad ei vasta kokkuleppele. Maakohus järeldas sellest, et pooltel oli hinnas eelnev kokkulepe olemas. Hageja esitatud Konekesko
2. jaanuari
3. a pakkumine ei tõenda poolte hinnakokkulepet. Samuti ei selgu viidatud tõendist, millise traktori varuosaga on tegemist ja et see on võrreldav kostja soovitud varuosaga. Seega on hageja nõue tõendamata. Kuivõrd rahuldamisele ei kuulu hageja põhinõue, siis ei ole põhjendatud ka hageja viivisenõue. Apellatsioonkaebus
4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti menetlusõigusenorme ning hindas tõendeid ebaõigesti. Maakohus jättis alusetult hageja taotluse tema juhatuse liikme ärakuulamiseks rahuldamata. Kohtul on sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest õigus omal algatusel vande all üle kuulata pooled (

§ 2681

). Maakohtul oli kohustus tema seaduslik esindaja vande all üle kuulata, kuna poolte suulise hinnakokkuleppe tõendamine ei olnud muud moodi võimalik kui hageja seadusliku esindaja vande alla antud selgitustega. 2

§ 436

lg 7 alusel mõistab kohus õigust poolte poolt esitatud asjaolusid arvesse võttes ega ole seotud poolte õiguslike väidetega. Juhul kui poolte hinnakokkulepe ei olnud kohtule esitatud tõendite alusel tuvastav, pidi maakohus omal algatusel kaaluma nõude rahuldamist VÕS § 637 lg 1 järgi. Hageja esitas tõendid samaväärsete tööde maksumuse kohta, kuid maakohus neid tõendeid faktiliselt ei käsitlenud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

§ 637

lg 2¹ alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 keelduda.

7.

§ 405

lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Praeguses asjas on hageja palunud mõista kostjalt välja põhinõude 480 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 20,62 eurot ning viivise põhinõudelt alates 29. novembrist 2018 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga

§ 405lg 1 tähenduses.

Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

1. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme, mis võiks mõjutada lahendit. Samuti ei ole maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.
3. Olukorras, kus hageja nõudis kostjalt lepingujärgse tasu maksmist, pidi hageja enda väiteid kokkulepitud tasu suuruse kohta tõendama. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja seda teinud ei ole. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit poolte kokkuleppe kohta.
4. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohtul oli kohustus hageja seaduslik esindaja vande all üle kuulata, märgib ringkonnakohus, et kuivõrd hageja seaduslik esindaja maakohtu istungile ei ilmunud, andis maakohus hagejale istungil tähtaja enda seisukohtade kirjalikult esitamiseks. Maakohus märkis, et kuna tegemist on lihtmenetluse asjaga, arvestab maakohus ka kirjalikku selgitust. Selline võimalus tuleneb

§ 405lg 1 p-st 5.

Hageja kirjalikku seletust aga ei esitanud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et

§ 2681

kohaselt on selle üle otsustamine, kas kohus soovib poolt sõltumata taotlusest vande all üle kuulata, kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Mh ei ole poolel õigus nõuda, et kohus kuulaks sõltumata taotlusest poole ära (Riigikohtu

1. detsembri 2017.a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430, p 19.3).
2. Lisaks ei näe ringkonnakohus maakohtu põhjendamis- ega selgitamiskohustuse osas rikkumist. Maakohus selgitas pooltele üldist tõendamiskoormist menetlusse võtmise määruses ning
3. aprilli
4. a korraldavas määruses. Hageja pidi aru saama, et olukorras, kus kostja vaidleb tema väidetele seoses hinnakokkuleppega vastu, pidi hageja oma väiteid tõendama. Maakohus on hinnanud ka hageja esitatud ainust tõendit Konekesko Eesti AS-i pakkumist.
5. Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse väide VÕS § 637 lg 1 alusel. Olukorras, kus hageja ei olnud tõendanud, kui suur oleks vastavalt asjaoludele tavaline tasu või, et mõistlik 3

§ 637

lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud

§ 178lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot).

Riigikohus on seda seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). Kostja ei ole praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et talt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega

§ 178

lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes asja sisulist lahendust ning sellega seoses menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. Esiteks märgib ringkonnakohus, et

§ 178

lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida on

§ 178

lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelviidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata

§ 637

lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks ei sõltu

§ 178

lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas

§ 178lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas.

Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma.

§ 174

lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata. 4

§ 168lg 1 alusel hageja kanda.

Kuna kostjal ei ole kaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostja apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Hageja tasus kaebuse esitamiselt riigilõivu 50 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist

§ 150lg 1 p 2 alusel.

16. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt

§ 638lg-le 4 apellatsioonkaebust kostjale kätte.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid hagejale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi hagejale kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

17.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin / allkirjastatud digitaalselt / Liis Arrak / allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav 5