← Eesti

2-18-18386/18

Obsah (12)§ 371§ 232§ 659§ 368§ 168§ 173§ 171§ 174§ 176§ 175§ 177§ 178

Tsiviilasi nr: 2-18-18386 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-18386 Määruse tegemise aeg ja koht 30.10.2019, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Par

) § 168 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda ning märkis, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Hagejad on nii primaarses kui esimese alternatiivina esitatud nõudes soovinud kostja kohustamist omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks. Omandiõiguse rikkumisena käsitlevad hagejad täitmisavalduse esitamist, mille alusel viiakse läbi täitemenetlust. Täitemenetluse läbiviimine hagejate vara suhtes võib kujutada hagejate omandiõiguse rikkumist, kuid kohaseks õiguskaitsevahendiks on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 on erinorm AÕS § 89 suhtes. Omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist, mis seisneb täitemenetluse algatamises, ei ole võimalik AÕS § 89 alusel nõuda. Eelmärgitut arvestades jättis maakohus hagejate primaarse ja esimese alternatiivina esitatud nõude

§ 371lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, kuna nendel nõuetel puudus kohtu hinnangul perspektiiv. 4

(11)Tsiviilasi nr: 2-18-18386 Ka hagejate tuvastusnõude (teise alternatiivse nõude) jättis maakohus menetlusse võtmata

§ 371

lg 2 p 2 alusel, kuna nõue ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Kui hagejate eesmärgiks on saavutada täitemenetluste lõpetamine, on kohane õiguskaitseabinõu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Tuvastushagi rahuldamine täitedokumendi täidetavust ei mõjuta. Lisaks ei saaks tuvastusnõude osas tehtav kohtulahend olla uueks asjaoluks, mis võimaldaks hagejatel esitada kolmandat korda hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kuna kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, ei lahendanud kohus hagejate taotlust hagi tagamiseks. Määruskaebus 3. Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu 06.12.2018 määruse (vaidlustatud määrus) ja teha uus määrus, millega võtta hagi menetlusse ja rahuldada 05.12.2018 esitatud hagi tagamise avaldus. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja. Kaebuse põhjenduste kohaselt keeldus maakohus ebaõigesti

§ 371

lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest.

§ 371

lg 2 p 2 väär kohaldamine tõi kaasa

§ 232

lg 1 kohase rikkumise, st maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt. Seetõttu jäi täitmata

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse ülesanne, milleks on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti. Maakohus leidis ebaõigesti, et praeguses tsiviilasjas pole hagejatel omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist võimalik nõuda AÕS § 89 alusel. Hagejatel puudub praegusel juhul senist kohtupraktikat arvestades (Riigikohtu 06.06.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385) õigus nõuda omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist TMS § 222 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega. Seetõttu on hagejatel õigus nõuda omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist AÕS § 89 alusel. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejad on primaarse nõudega nõudnud omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist, mis seisneb täitemenetluse algatamises. Hagejate primaarse esimese altrernatiivina esitatud nõue on suunatud omandiõiguse rikkumise kõrvaldamisele, mis seisneb täitemenetluse algatamises, kuid primaarse teise altrernatiivina esitatud nõue on suunatud omandiõiguse rikkumise kõrvaldamisele, mis seisneb hüpoteekide lõpetamises ja kinnistusraamatust kustutamises. Maakohus on jätnud hagejate primaarse teise alternatiivina esitatud nõude käsitlemata. Kostja kasuks seatud hüpoteegid rikuvad hagejate omandiõigust, mistõttu paluvad hagejad kõrvaldada omandiõiguse rikkumine ja tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek kostja kasuks seatud ühishüpoteegikande kustutamiseks. Kuivõrd 05.08.2008 leping on tühine, ei ole kostjal praegu ega tulevikus hagejate vastu hüpoteekidega tagatud mistahes nõuet. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejad ei ole põhistanud õiguslikku huvi esitatud tuvastusnõude suhtes. Hagejatel on õiguslik huvi tuvastusnõude esitamiseks, kuna 05.08.2008 lepingu tühisuse tuvastamise korral saaksid hagejad taotleda täitemenetluste lõpetamist või esitada kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. 5

(11)Tsiviilasi nr: 2-18-18386 Lisaks leidis maakohus ebaõigesti, et praeguses tsiviilasjas puuduvad menetluskulud. Hagejad esitasid koos hagiavaldusega maakohtule taotluse hagi tagamiseks, tasudes riigilõivu summas 50 eurot. Menetluse edasine käik
  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas 08.01.2019 selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  2. Tallinna Ringkonnakohus saatis 10.01.2019 kirjaga tsiviilasja toimiku menetlustoimingute tegemiseks tagasi maakohtule, sest toimiku materjalide kohaselt ei toimetanud maakohus määruskaebust kätte kõikidele isikutele, kelle õigusi see puudutas ja ei küsinud kostja vastust määruskaebusele. Kostja esitas 18.01.2019 seisukoha, milles palub jätta vaidlustatud määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
  3. Maakohus edastas 21.01.2019 Tallinna Ringkonnakohtule. määruskaebuse läbivaatamiseks MÄÄRUSE PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 06.12.2018 määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb

§ 659ja § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt määruse põhjendusi.

Määruskaebus jääb rahuldamata. 8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õiguspäraselt jätnud hagiavalduses sisalduvad nõuded

§ 371lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.

Selle sätte kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejad valinud ebasobivad õiguskaitsevahendid oma väidetavate õiguste maksmapanekuks, kuna need ei too kaasa hagejate soovitud muutusi. Jättes hagi

§ 371

lg-s 2 sätestatud alustel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis või avalduses esitatud asjaoludel ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 13.09.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-17452, p 11 esimene lõik). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hagi menetlusse võtmisest keeldumisel ületanud diskretsioonipiire ning on vaidlustatud määrust piisavalt põhjendanud. 9. Hageja on palunud primaarse nõudena kohustada kostjat esitama täiturile avalduse täitemenetluste lõpetamiseks ning edaspidistest rikkumistest hoiduma (s.o mitte esitama uusi avaldusi 05.08.2008 lepingu sundtäitmiseks). Hagejad on palunud asendada kostja tahteavalduse täitemenetluste lõpetamiseks kohtuotsusega. Hagejate primaarne nõue on hagis märgitu kohaselt suunatud omandiõiguse rikkumise kõrvaldamisele, mis hagejate arvates seisneb täitemenetluste algatamises. Esimese alternatiivse nõudena on hagejad palunud tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek kostja kasuks tehtud ühishüpoteegikande kustutamiseks ning asendada kostja 6

(11)Tsiviilasi nr: 2-18-18386 tahteavaldus kohtuotsusega. Nimetatud nõue on samuti suunatud hagejate käsitluse järgi omandiõiguse rikkumise kõrvaldamisele, mis seisneb hüpoteekide lõpetamises ja kinnistusraamatust kustutamises. 9.
  1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Selleks, et isiku tahteavalduse saaks lugeda kohtulahendiga asendatuks, peavad olema täidetud TsÜS § 68 lg-s 5 sätestatud eeldused. Esiteks peab isikul, kelle tahteavaldust soovitakse kohtulahendiga asendada, olema kas seadusest vm õiguslikust alusest tulenev kohustus tahteavaldus teha. Teiseks peab tahteavaldusel, mille andmiseks isikut kohustatakse, olema kindel sisu, mis on tuvastatav kas seaduse või lepingu alusel. Kolmandaks peab kohtuotsus kohustama isikut tahteavaldust tegema (vt nt Riigikohtu 07.11.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-179986, p 13). 9.
  2. Hagejad tuginevad omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõudmisel mh AÕS § 68 lg-le 1 ja §-le
  3. Ringkonnakohtu hinnangul pole AÕS § 89 selline nõudenorm, mis hagiavalduses esitatud asjaolusid arvestades kohustaks kostjat seadusest tulenevalt tegema hagejate primaarses ning esimeses alternatiivses nõudes esitatud sisuga tahtevaldusi (st esitama täiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks, edaspidi mitte esitama uusi avaldusi 05.08.2008 lepingu alusel nõuete sundtäitmiseks ning andma nõusolek kostja kasuks tehtud hüpoteegikande kustutamiseks). Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 89 kui asjaõiguslikule omandi kaitsele suunatud nõudenorm ei anna hagejatele õiguslikku alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (vt Riigikohtu 19.12.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-31650, p 13). Samuti ei nähtu hagejate poolt esile toodud faktilistest asjaoludest, et kostja oleks mõnel muul õiguslikul alusel kohustatud vastavad tahteavaldused tegema. 9.
  4. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kuigi täitemenetluse läbiviimine võib AÕS § 68 lg 1 kohaselt mõjutada hagejate kui omanike õigust kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, siis praeguste asjaolude juures pole sundtäitmise lubamatuks tunnistamist võimalik saavutada asjaõigusliku nõude esitamisega. Kohaseks abinõuks võiks olla sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning praeguses tsiviilasjas pole omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist ja kostja tahtevalduste asendamist kohtuotsusega (hagejate primaarne nõue ja esimene alternatiivne nõude) AÕS § 89 kohaselt võimalik nõuda. 9.
  5. Maakohus on praeguse tsiviilasja asjaolusid arvestades siiski ebaõigesti viidanud TMS § 222 lg-le 1, mis sätestab, et kolmas isik, kellel on sundtäitmist takistav õigus, saab esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kuna praeguses tsiviilasjas on hagejateks võlgnikud TMS § 5 lg 1 tähenduses, st isikud, kelle vastu on täitmiseks nõue esitatud, siis ei saa hagejad TMS § 222 lg 1 kohast hagi kostja vastu esitada. Hagejate esitatud väited võiksid kolleegiumi hinnangul olla aluseks TMS § 221 lg 1 kohase hagi esitamiseks. Kui võlgnik leiab täitemenetluses, et ta on täitedokumendi täitnud või et sundtäitmine on tema suhtes muul põhjusel 7
(11)Tsiviilasi nr: 2-18-18386 lubamatu, võib ta TMS § 221 lg 1 järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (vt selle kohta ka Riigikohtu 31.01.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11). Eelmärgitu ei saanud mõjutada maakohtu lõppjärelduste õigsust, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb vastavalt muuta. 10. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastusena määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium veel järgmist. 10.

  1. Eelmärgitust tulenevalt pole maakohus jätnud kolleegiumi hinnangul hagejate esimest alternatiivset nõuet määruses käsitlemata, vaid on leidnud õiguspäraselt, et AÕS § 89 alusel on selle nõude esitamine võimatu. 10.
  2. Hagejad on määruskaebuses esimese alternatiivse nõude põhjendamisel tuginenud ka AÕS §-le 642 (hagiavalduses ja kaebuses ekslikult märgitud AÕS § 642), mille esimese lause kohaselt on kinnisasja koormava asjaõiguse lõpetamiseks nõutav õigustatud isiku notariaalselt kinnitatud avaldus õiguse lõpetamise kohta ja õiguse kustutamine kinnistusraamatust, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna AÕS § 642 on deklaratiivne norm, mis näeb ette piiratud asjaõiguse, sh hüpoteegi lõpetamise korra, kuid ei kohusta kostjaid hagejate nõudel hüpoteegi lõpetamiseks tahtevaldusi andma, siis ei ole ka selle normi puhul tegemist õigusliku alusega, mis kohustaks kostjat hüpoteegi kustutamiseks tahteavaldust andma. 10.
  3. Hagejad on teise alternatiivse nõudega palunud tunnistada 05.08.2008 leping tühiseks (sisuliselt paluvad hagejad selle lepingu tühisuse tuvastamist). Hagejate väidete kohaselt annab tühisuse tuvastamine neile õiguse taotleda täitemenetluste lõpetamist või esitada hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. 10.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul pole iseenesest välistatud, et hagejad esitaksid kostja vastu üksnes tuvastushagi 05.08.2008 lepingu tühisuse tuvastamiseks, kuid tuvastushagi tagajärg saab olla ainult tuvastuslik, st tuvastusotsus ei kujunda õigussuhet ümber ega lõpeta käimasolevat täitemenetlust. Kohtupraktikas on leitud, et kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, pole selleks kohane õiguskaitsevahend

§ 368lg 1 järgse tuvastushagi esitamine.

Täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema tunnistatud TMS § 48 p 4 tähenduses lubamatuks, mis on aga võimalik üksnes TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagi rahuldamise teel (vt nt Riigikohtu 24.04.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-21-31-10, p 19 esimene lõik). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tuvastushagi esitamine hagejate õiguste kaitseks pole praeguses tsiviilasjas piisav, sest 05.08.2008 lepingu tühisuse tuvastamine ei muudaks täiturile esitatud notariaalse lepingu kui TMS § 2 lg 1 p 19 kohase täitedokumendi sundtäidetavust. Seetõttu on maakohus õiguspäraselt jätnud hagejate

§ 368

lg 1 järgse tuvastushagi

§ 371lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.

10.5. Hagejate väited

§ 232lg 1 rikkumise kohta ei ole asjakohased.

Hagi menetlusse võtmise otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt, vaid tuleb lähtuda hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu 01.02.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-16, p 9). Hagis märgitud faktiliste asjaolude õigsust 8

(11)Tsiviilasi nr: 2-18-18386 eeldades, tuleb kohtul analüüsida, kas on olemas faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse nõude rahuldamiseks. Seejuures ei hinda kohus asjas esitatud nõude põhjendatust ega tõendatust asjas esitatud põhistuste ja tõendite alusel, vaid lähtub hagi õiguslikust perspektiivikusest. Vaidlustatud määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud hagi menetlusse võtmisel tõendeid. 10.6. Määruskaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et praeguses tsiviilasjas puuduvad menetluskulud. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt on maakohus pidanud ringkonnakohtu hinnangul silmas kostja menetluskulusid. Maakohus otsustas

§ 168

lg 1 kohaselt menetluskulude jaotuse, mille kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kuivõrd maakohus jättis hagi menetlusse võtmata, ei toimetanud maakohus hagi kostjale kätte, mistõttu ei tekkinud maakohtu menetluse käigus kostjal ka menetluskulusid. Seetõttu maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud ja selgitas, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. 11. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 12.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt hagejate kanda, märkides, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Kuivõrd ringkonnakohus vaidlustatud määruse resolutsiooni ei muuda, puudub ringkonnakohtul alus maakohtu määruse muutmiseks ka menetluskulusid puudutavas osas. 13. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, siis tuleb

§ 171

lg 1 järgi jätta määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. 14.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 14.1. Kostja esitas 25.04.2019 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud lepingulise esindaja kulusid kokku summas 1351 eurot 68 senti (sh käibemaks). Kostjale on õigusteenuseid osutatud kokku 8,8 tunni ulatuses, sh määruskaebuse vastuse koostamisega seotud toimingud 8,1 t ning 25.04.2019 ringkonnakohtule esitatud taotluse koostamine 0,7 t. Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 128 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnituse kohaselt ei saa ta tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu tagasi arvestada, mistõttu palub menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

14.2. Hagejad esitasid 07.08.2019 ringkonnakohtule seisukoha kostja menetluskulude nimekirja kohta, milles leiavad, et arvestades asja keerukust, kostja 9

(11)Tsiviilasi nr: 2-18-18386 vastuse sisu ja mahtu ning arvestades seda, et kostja esindajaks on vandeadvokaat, ei ole kostja esindajal õigusabile kulunud 8,8 t mõistlik ega põhjendatud, kulu tuleb vähendada, 5,8 t võrra, st 3 tunnini. Samuti pole kostja lepingulise esindaja tunnitasu mõistlik ega põhjendatud. Kokkuvõtlikult on kostja määruskaebemenetluses kantud põhjendatud ja vajalikud menetluskulud hagejate arvates maksimaalselt 432 eurot (3 t * 120 eurot + käibemaks). 14.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). 14.
  2. Arvestades hagejate esitatud menetlusdokumentide mahtu – hagiavaldus 23 lk ning määruskaebus 9 lk – ei nõustu ringkonnakohus hagejate väitega, et kostja esindaja õigusabile kulunud aeg on suuremas osas ebamõistlik ja põhjendamatu. Arvestades mh hagejate menetlusdokumentide sisutihedust, nendes esitatud faktiliste asjaolude hulka ning väiteid, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks vähendada kostja määruskaebusele vastuse koostamisele kulunud toimingute aega ja mahtu (8,1 t). Ringkonnakohus ei pea samas põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu seoses 25.04.2019 ringkonnakohtule esitatud taotlusega. Kostja on nimetatud taotluse esitanud kohtule omal initsiatiivil. Kolleegiumi hinnangul ei olnud selle taotluse esitamine asjatundliku õigusteenuse osutamiseks praegusel juhul tingimata vajalik. Kõik oma põhilised väited oli kostja esitanud juba vastuses määruskaebusele. 14.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa kostja esindaja tunnitasu 128 eurot (ilma käibemaksuta) keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 14.
  4. Eeltoodust tulenevalt on kostja märgitud õigusabi praeguses tsiviilasjas põhjendatud ja vajalik 8,1 t ulatuses, mistõttu on kostja põhjendatud kulud kokku 1244 eurot 16 senti (8,1 t * 128 + 20 %). 14.
  5. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele määruse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 15.

§ 178

lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest, Meeli Kaur, Ele Liiv 10

(11)Tsiviilasi nr: 2-18-18386 Parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 25.11.2019 määrusega RESOLUTSIOON Parandada Tallinna Ringkonnakohtu
  1. oktoobri
  2. a määruse sissejuhatuses, resolutsioonis (p-d 4 ja 5) ja kirjeldavas osas (p 1) ilmne ebatäpsus kostja nimes ning asendada nimi „Danske Bank A/S Eesti filiaal (likvideerimisel)“ nimega „Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu)“. 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.