Obsah (21)

§ 3101§ 180§ 181§ 238§ 338§ 339§ 61§ 175§ 322§ 331§ 340§ 3211§ 70§ 399§ 341§ 3051§ 312§ 15§ 191§ 187§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-5742 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Kesk

§ 3101

alusel YY-le lähenemiskeeld kannatanu AA suhtes tähtajaga 36 kuud; lubati YY-l suhelda AA-ga seoses nende ühiste alaealiste lastega vaid läbi AA-le kuuluva e-posti; 1 lubati YY-l läheneda kannatanu AA-le nende ühiste alaealiste laste üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas lastekaitsetöötaja juuresolekul;  menetluskulude väljamõistmise osas, välja arvatud, mis puudutab sundrahaga seonduvat.  Uue otsusega: Õigeks mõista YY süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi 6.01.2019 AA vastu rinda tõukamises. VÕS § 1055 ja

§ 3101alusel kohaldada YY-le lähenemiskeeld kannatanu AA suhtes tähtajaga 12 kuud.

Keelata YY-l suhelda AA-ga vahetult ning helistada AA-le telefoni ja interneti suhtluskeskkondade kaudu. Lubada YY-l suhelda AA-ga seoses nende ühiste alaealiste laste QQ (ik XXXXXXXXXXX) ja WW-ga (ik XXXXXXXXXXX) e-posti, telefoni ja interneti suhtluskeskkondade kaudu taasesitamist võimaldavas vormis (s.o sõnumid ja e-kirjad). Lubada erandina üldisele 50-meetrisele lähenemiskeelule YY-l läheneda kannatanule AA-le kuni 3 meetri kaugusele nende ühiste alaealiste laste üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas.

§ 180

lg 1 alusel jätta YY enda kanda valitud kaitsjale makstav tasu summas 507,40 eurot (sh käibemaks).

§ 181

lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt YY kasuks välja valitud kaitsja tasu hüvitamiseks 507,40 eurot (sh käibemaks). Mõista YY-lt välja AA (kannatanu) kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 455 eurot (sh käibemaks). Mõista Eesti Vabariigilt välja BB kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 455 eurot (sh käibemaks).  Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.  Kaitsja apellatsioon rahuldamisele ei kuulu.  Kannatanute lepingulise esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt.  Mõista Eesti Vabariigilt YY kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 600 eurot (sh käibemaks).  Mõista Eesti Vabariigilt AA kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 468 eurot (sh käibemaks).  Mõista Eesti Vabariigilt BB kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 468 eurot (sh käibemaks). 2 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. YY süüdistatakse selles, et ta tõukas lahtise käega 09.12.2018.a kella 12.00 paiku Tallinnas XXX asuva X haigla välisukse juures BB vastu vasakut rangluu piirkonda. Pärast seda läks YY X haigla palatisse, kus viibis tema ning AA ühine alaealine poeg QQ (ik XXXXXXXXXXX) ja kuhu mõne aja pärast saabus ka BB, kes läks QQ voodi kõrvale. YY haaras nimetatud ajal ning kohas tugevasti BB parema käe küünarvarrest kinni ja ta tõukas vastu teise voodi küljevõre. BB tundis mõlema YY tegevuse tagajärjel füüsilist valu. Lisaks 09.12.2018.a toimunud kehalisele väärkohtlemisele, tõukas YY tugevalt kätega 06.01.2019 kella 19.45 paiku YYY asuva eramajas trepipeal oma endist elukaaslast AA vastu rinda. Seejärel astus YY kannatanu AA ette ja tõukas teda rinnaga eemale, misjärel koputas kannatanule kolm korda tugevalt rusikanukkidega vastu pea vasakut poolt. Süüdistatav põhjustas kannatanule kirjeldatud teoga füüsilist valu. YY pani toime KarS § 121 lg 2 p- de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, st põhjustas teisele inimesele korduva teoga füüsilist valu, sh ka inimesele, kellega on lähisuhtes. MAAKOHTU OTSUS:
2. Harju Maakohtu
3. augusti 2019 otsusega lühimenetluses mõisteti YY 9.12.2018 episoodis süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks. Tunnistati YY süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 kuud.

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust. Kohaldati KarS § 74, 75 sätteid katseajaga 1 aasta. 2.1 Sama otsusega lahendati lähenemiskeeluga, menetluskuludega ja asitõendiga seonduv.

§ 3101lg 1, 3 ning VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldati lähenemiskeeldu 3 aastaks.

APELLATSIOONID:

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava YY kaitsja Kalev Pihlak ja kannatanute lepinguline esindaja Simo Soolo. 3.1 Süüdistatava YY kaitsja Kalev Pihlak taotleb tühistada Harju Maakohtu 27.08.2019 otsus kriminaalasjas nr 1-19-5742 osas, milles YY mõisteti 06.01.2019 episoodis süüdi, määrati talle karistus, mõisteti välja sundraha, kohaldati lähenemiskeeld, jäeti tema õigusabikulud tema enda kanda ning mõisteti AA kasuks välja menetluskulude hüvitisena 350 eurot. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista YY 06.01.2019 episoodis õigeks ning mõista Eesti Vabariigilt YY kasuks välja hüvitis tema poolt valitud kaitsjale maa- ja ringkonnakohtumenetluses makstud tasu katteks. 3 3.2 Kannatanute lepinguline esindaja Simo Soolo taotleb tühistada Harju Maakohtu 27.08.2019 otsus osas, milles YY mõisteti 09.12.2018 episoodi süüdistuses KarS 121 lg 1 järgi õigeks ning teha uus otsus, millega tunnistada antud episoodi osas YY süüdi. Tühistada Harju Maakohtu 27.08.2019 otsus osas, milles apellantide lepingulise esindaja tasu vähendati kohtu poolt tunnitasu alandamisega ning teha uus otsus, millega: määrata kindlaks apellantide õigusabikulud maakohtus summas 980 eurot (koos käibemaksuga) ning mõista YY-lt välja AA valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 490 eurot ja mõista YY-lt välja BB kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 490 eurot.
2. Maakohus järeldas 06.01.2019 episoodi puhul õigesti, et trepil toimunud tõuklemine ei olnud sellise intensiivsusega, et valu tekitada. Väär on aga järeldus, et vastu pead koputamine oli valu tekitamiseks piisavalt intensiivne. 06.01.2019 ei toimunud mingisugust rusikaga pähe löömist, mida väidab AA, vaid süüdistatav koputas kolm korda lahtise käe sõrmeotstega. Žest on levinud, kuna selline sõrmedega koputamine on üldjuhul valutu. Füüsilise valu põhjustamiseks peaks käelaba liikumise amplituud olema sedavõrd suur, et ükski kõrvaltvaataja ei räägiks enam koputamisest, vaid löömisest. Antud juhul kõik peale kannatanu, s.t nii W, Q ja UU kui ka süüdistatav ise on kattuvalt selgitanud, et tegemist oli koputamisega, ainsa vahega, et laste (W ja Q) kirjelduse kohaselt toimus koputamine rusikas käe nukkidega, kuid UU ja süüdistatava kinnitusel sõrmedega, s.t lahtise käe sõrmeotstega. 4.1 Tunnistajate QQ ja WW ütlused ei ole usaldusväärsed küsimuses, mis asendis oli süüdistatava käsi koputamise hetkel. Maakohus on vääralt ja põhjendamatult leidnud, et koputamine toimus nukkidega. WW osas on kannatanu AA ise ülekuulamisel tunnistanud: „pea piirkonda löömist tütar ilmselt ei näinud, kuna minu vasak pool ei olnud tema poole“ (tl 22). UU esitatud fotodel (tl 91-93) on näha, kus trepil paiknesid koputamise hetkel süüdistatav ja kannatanu ning kuidas paikneb nende suhtes esik, kus viibis koputamise hetkel WW – fotode põhjal on ilmne, et WW-l ei olnud võimalik näha süüdistatava käe asendit koputamise hetkel, kuna kannatanu pea varjas tema jaoks vaate esikust süüdistatava käele. Fotodelt on ühtlasi selge, et QQ, kes oli koputamise hetkel teisel korrusel, ei saanud samuti süüdistatava käe asendit selgelt näha, kuna tema jaoks varjas trepi ülemine osa vaadet. Täiesti ebaloogiline on seejuures AA ütlus, kuidas „nukkidega pähe löömist nägi Q, kes oli selleks ajaks ülalt korruselt alla tagasi tulnud“ (tl 22). Kannatanu on ise kirjeldanud, kuidas konflikt seisnes selles, et ta üritas Q juurde minna, s.t kui Q oleks trepil toimunud vaidluse kestel ise alla tulnud, oleks kannatanu temaga koos trepilt ära tulnud. Seega kannatanu enda ütlustega on vastuolus väide, et Q oli juba all, kui koputamine toimus. Ülekuulamisel rääkisid mõlemad lapsed nukkidega koputamisest, sest sellisena oli nende oma ema (kannatanu AA) neile juhtunut tagantjärgi kinnistanud. Laste mõjutamist AA poolt kinnitatavad AA enda ütlused: „mina ise lastega isa vägivallast peale YYY lahkumist palju ei rääkinud, ei soovinud neid uuesti traumeerida: küll mainisin, et selline käitumine ja teguviis ei ole õige, et teist lüüa ei tohi ning mitte keegi ei tohiks teise inimesega sel viisil käituda“ (tl 22) – kannatanu on selgelt oma lastele pärast sündmust korranud, kuidas tegemist oli vägivalla ja löömisega ning nukkidega koputamisega. Maakohus on laste mõjutamise AA poolt jätnud täielikult tähelepanuta.Laste mõjutatust nähtub ka nende ütluste muudest nüanssidest. Nt küsimusele, kas ta teab, mis on tõde, asus QQ koheselt ette kandma 09.12.2018 episoodi asjaolusid (tl 42). Ilmselgelt oli AA oma pojaga eelnevalt läbi harjutanud, mida täpselt ta peab ütlema, kui tal palutakse tõtt rääkida (teisisõnu, et laps ikka kannaks ette AA nägemuse sündmustest). Tähelepanuväärne on ühtlasi WW kommentaar, kuidas „minu vanaema oli seal lähedal aga ei võtnud midagi ette, sest kõik hoiavad minu isa nagu poolt, kuigi tegelikult see ei oleks õige“ (tl 49). On ebatõenäoline, et laps on ise põhjaliku sündmuste ja inimsuhete analüüsi tulemusena jõudnud järeldusele, et tema vanaema ja teised lähisugulased hoiavad ebaõiglaselt 4 süüdistatava poole. Pigem kordab ta siinkohal taaskord oma ema väljaütlemisi, milledega AA paneb oma lapsi tugevamalt enda positsiooni toetama. 4.2 Ebaveenvad on kohtu põhjendused, miks pea vastu koputamine pidi tingimata valu põhjustama. Kohus on alusetult lugenud üldtuntuks väite, et „pea piirkond on õrn ja valu tekitamiseks ei pea löök olema kuigi intensiivne.“ Isegi kui AA-l valutas 06.01.2019 õhtul pea, ei saa sellest järeldada, et süüdistatava poolne koputus otseselt valu tekitas. Selline üleüldine ebamäärane peavalu ilma mistahes füüsilise vigastuse ilminguta viitab pigem stressist tingitud peavalule. Maakohus jättis tähelepanuta, et just üldist peavalu, mitte konkreetset koputuskoha valutamist, AA ülekuulamisel kirjeldaski. Valu tekitav koputus oleks tähendanud lokaliseeritud pindmist valu. 4.3 Ebaõige on hädakaitse käsitlus kohtu poolt. Tõenditega vastuolus on väide, et justkui süüdistatav oleks algatanud füüsilise konflikti. 06.01.2019 sündmused toimusid süüdistatava kodus, kuhu kannatanu oli lihtsalt korraks sisenenud, et lapsed oma koju viia. Kõik asjaosalised on ühetaoliselt kirjeldanud, kuidas süüdistatav keelas kannatanul teisele korrusele minna, kuid kannatanu sellegipoolest üritas. Seejuures kannatanu ei teinud mingit katset selgitada, miks just tal on vaja minna QQ juurde, vaid asus kohe füüsiliselt enda tahtmist läbi suruma, proovides end kitsal trepil mööda pressida. Sõrmedega vastu pead koputamine oli tol hetkel põhjendatud, säästev ja vajalik, et lõpetada AA poolne agressioon ja omavoli. YY ei tahtnud AA-le haiget teha, vaid eesmärgiks oli saada ta ärritunud seisus hetkeks peatuma ja oma tegevuse üle mõtlema. Seda eesmärki vastu pead koputamine edukalt ka täitis ning pärast koputamist konflikt lõppes. 4.4 Täiesti põhjendamatu ja alusetu on lähenemiskeelu kohaldamine.

§ 3101

lg-le 1 võib lähenemiskeeldu VÕS § 1055 alusel kohaldada kannatanu isikuõiguste kaitseks. Aktuaalset kaitsevajadust ei esine. YY ja AA kooselu lõppes 15.02.

1. Senimaani, s.o juba ligi 2 aastat 8 kuud, on ainsaks süüdistatavale etteheidetavaks teoks 06.01.2019 sündmus, mille puhul oli konflikti algatajaks AA ise. AA ei võimaldanud konflikti rahumeelselt lahendada, kuna pidas enda pereliikmeid ja YY süüdlasteks. Probleemiks ei olnud, et süüdistatav oleks ohtlik kannatanule, vaid probleemiks oli kannatanu teisi süüdistav iseloom ning tahtmatus selgitusi kuulata ja arutada. AA oli see, kes läks esimesena füüsilisse kontakti süüdistatavaga ning süüdistatav vaid seisis tal oma kodutrepil ees, ega teinud midagi intensiivsemat kui sõrmedega vastu pead koputamine, kui kannatanu tõuklemist jätkas.
2. Kannatanute lepinguline esindaja märgib, et apellatsiooni aluseks on antud juhul

§ 338

punktide 1 ja 3 kohaselt kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Kohus on rikkunud 09.12.2018 episoodi süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamisel

§ 61lgs 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet.

Lisaks on kohus asja lahendamisel väljunud kriminaalasja piiridest ning sisustanud meelevaldselt kriminaalasjamenetlust laste suhtluskorraga. Tegemist ei olnud tõendamiseseme asjaoludega ning kohtul puudus mistahes põhjus sellise etteheitega apellantide poole pöörduda. Eeltoodu tulemusel on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et tunnistaja AA ütlused on 09.12.2018 episoodi osas osaliselt ebausaldusväärsed, sh eriti osas, mis puudutab Y poolt BB tõukamise asjaolusid. 5.1 Käesoleva kriminaalasja raames on kogutud piisavalt tõendeid, mis osundavad kogumis Y poolt süstemaatilisele nii verbaalsele kui füüsilisele lähisuhtevägivallale (ennekõike AA suhtes). Nt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on sama kriminaalasja raames 5 08.07.2019 Y suhtes ajutise lähenemiskeelu lahendamise määruse punktis 18 seda ka sedastanud. Ei ole jälgitav, mis põhjusel on kohus jõudnud järeldusele, et BB ei tundnud tõukamise tagajärjel valu (kuigi sellele osundavad üheselt mitmed tõendid) ning KarS § 121 lg 1 koosseis ei ole täidetud. 5.2 Kohus on leidnud, et tõukamise fakt on, kuid ekslikult lähtunud eeldusest, et BB pidi tõukamisest kukkuma maha, samas kui AA ja BB ütlustest nähtub üheselt ja selgelt, et Y tõukamise tagajärjel paiskus BB oma seljaga vastu QQ palatis olnud teist voodit (st voodivõre). Seda asjaolu kohus ei ole otsuses aga mingil moel hinnanud ning kohus on ekslikult keskendunud asjaolule (BB nn maha kukkumisele), mille toimumist kannatanud ei ole kordagi väitnud. Selle tulemusena on kohus ekslikult leidnud, et tõukamisega ei kaasnenud valu (st BB tõukamisest maha ei kukkunud), st täitmata on KarS § 121 teine koosseisu alternatiiv (valu tekitav kehaline väärkohtlemine). Samas on kohus möönnud, et tõukamine on väärkohtlemise vorm, mis ise otseselt valu ei tekita, kuid võib moodustada koosseisu seetõttu, et põhjustab valulise kukkumise. Kannatanute hinnangul on üldteada asjaolu, et tõukamise tagajärjel võib lisaks maha kukkumisele saada valu ka kukkumisel millegi vastu. Antud juhul kukkus BB tõukamise tagajärjelt vastu teist voodit (st voodivõre). 5.3 Olukorras, kus üks isik (Y) tõukab teist isikut (BB) selliselt, et tõugatu paiskub seljaga vastu tema taga olnud võrevoodit, saab ainuüksi mõistlik kõrvaltvaataja eeldada tõugatul valuaistingu tekkimist kui sellist. Seetõttu on ka AA vahendanud vahetu pealtnägijana seda, et BB sai intensiivse tõukamise tagajärjel haiget. Samas on kohus alandanud antud tõendi väärtust läbi selle, et üksnes AA hindas tõukamist tugevaks ja sedagi seetõttu, et käib vaidlus lastega suhtlemise üle ning AA-l on kombeks „asju tegelikust vürtsikamaks teha.“ BB on valuaistingu tundmist kinnitanud üheselt ja selgelt oma ütlustega. Samuti avaldab väljakutsele ilmunud politseinik GG, et AA „/…/kartis, et Y võib B-le veel haiget teha“ ning et BB „/…/oli rahulik, kuid ilmselgelt kartlik“. Need asjaolud kogumis viitavad üheselt sellele, et kannatanutel oli tõukamise intensiivsusest tulenevalt piisav hirm ning seda on väljendatud üheselt mõistetavalt ka politseinikule. Ka QQ antud ütlused kinnitavad, et Y lükkas BB ning et lükkamine oli temale kui pealtnägijale sellise intensiivsusega tajutav, et ta hakkas nutma ja tal tekkis hirm. Seega isiku tõukamise puhul selliselt, et isik kaotab tasakaalu ning kukub selle tagajärjel millegi vastu, ei ole tegu vähese intensiivsusega mõjutamisega. Y ei kontrollinud mingilgi moel seda, millise kehaosaga BB vastu voodivõret kukub ning samas tõukama asudes Y pidi aru saama sellest, et BB tõugates paiskub viimane vastu võrevoodit. Samuti on asjakohatu kohtu poolt Y ja BB kehaehituse ja kaalu „võrdluse“ kirjeldamine olukorras, kus BB ei viibinud kohtusaalis ning kohus ei ole BB eelduslikult näinudki. 5.4 BB oma ütlustes avaldanud, miks ta juba haiglas avaldust ei teinud, kuna politseinikud lahkusid kannatanute jaoks ootamatult ning kannatanud tegelesid sel hetkel haiglasse toodud lapsega (QQ-ga). Antud asjaolu ei oma tähtust olukorras, kui tõendatud on, et tõukamine toimus ja Y tekitas BB-le sellega valu. Ühtlasi ei ole oluline AA ja BB ütluste lahknevus osas, milles ühe ütluse kohaselt haaras Y BBst tõukamise eelselt kinni õlavöötmest, teise kohaselt aga küünarvarrest – mõlemal juhul riimusid ütlused tõukamise kui sellise osas ja selles osas, et BB kukkus vastu voodivõre. 5.5 Kannatanute puhul on tegemist ühtlasi isikutega, kelle puhul ei saa eeldada teadmist, millisel juhul tuleb kirjutada sündmuskohal avaldus või piisab menetluse alustamiseks politsei väljakutsumisest ja politseile ütluste andmisest või tuleb avaldus kirjutada hiljem, kui kohtuväline menetleja võtab nendega ise ühendust. Selleks ajaks, kui selgus, et ühendust ei võetud, ja toimunud oli ka juba järgmine episood (06.01.2019), esitasid kannatanud 6 kuriteokaebuse mõlemas episoodis. Liiatigi, GG ütlustest ei nähtu asjaolu, et kannatanud ei soovi avaldust esitada. Kokkuvõttes tuleb jaatada sellise tõukamise tagajärjel valu tekkimist kõrvaltvaataja seisukohalt süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena ning asuda seisukohale, et KarS § 121 teine koosseisu alternatiiv (valu tekitav kehaline väärkohtlemine) on antud juhul tõendatud ja ühtlasi ka täidetud. 5.6 Apellant vaidlustavad maakohtu poolt nende valitud esindaja tunnitasu alandamise 168 eurolt (käibemaksuga) 120-le eurole (käibemaksuga). Kohus on seda põhjendanud asjaoluga, et tavaliselt kriminaalasjades õigusabi osutavate advokaadibüroode tunnihind on 120 eurot (käibemaksuga). Riigikohtu kriminaalkolleegium juba pea 8 aastat tagasi leidnud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-89-11 p 36.2, 39.3 jj), et mõistlik tunnitasu määr on 120 eurot (sh käibemaks). Siinjuures tuleb arvestada inflatsiooni ning üldise elukalliduse tõusuga. Nt oli 2011 alampalga määraks 278,02 eurot, aastal 2019 on selleks aga 540 eurot. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust arvata, et seda arvestades oleks valitud lepingulise mõistlik tasu jääma staatiliseks. Eeltoodut kinnitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendi nr 1-18-1170 punktis 28, milles on sedastanud, et õigusteenuse tunnihind 140 eurot (ilma käibemaksuta) on

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses igati mõistliku suurusega, seejuures ei välistata lahendiga ka sellest kõrgema tunnitasu korral mõistlikkuse piiridesse jäämist. Käesoleval juhul ongi apellantide valitud lepinguline esindaja tasuks 140 eurot (ilma käibemaksuta). Kuivõrd apellandid ei vaidlusta õigusteenuse mahtu (5 tundi ja 50 minutit), tuleb eeltoodust lähtuvalt rahuldada kannatanute valitud lepingulise esindaja esitatud taotlus õigusabikulude hüvitamiseks summas 5 tundi ja 50 minutit x 168 eurot/tund = 980 eurot (sh käibemaks). Kuna taotlus oli esitatud kahe apellandi nimel, tuleb kummagi kasuks välja mõista 980 : 2 = 490 eurot. KANNATANUTE LEPINGULISE ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED

§ 322lg 3 ALUSEL: 6.

Süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebusest ei nähtu asjaolusid, mis tingiks otsuse muutmist 06.01.2019 episoodi osas. Otsuse osa, millega mõisteti süüdistatav 06.01.2019 episoodi osas süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, on õiguspärane. 6.1 Kannatanu ei saa kuidagi nõustuda YY apellatsioonkaebuses esitatud väitega nagu oleks kellelegi nukkidega pähe koputamine üldlevinud (ühtlasi aktsepteeritav ning normaalne) žest. Kokkuvõtteks, üksnes Y ise arvab, et tema käitumine vastab normaalsusele, kuid kannatanu sellega nõus ei ole. Küsimus ei ole üksnes kannatanu hinnangus (vt prokuröri hinnang punkt 5, vt Tallinna Ringkonnakohtu hinnang punkt 6 ja vt otsuses antud hinnang punkt 8). Vägivaldne käitumine ja teisele inimesele valu tekitamine ei ole aktsepteeritav. Kriminaalasjas on kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, kuidas ja mil viisil ründas Y kannatanut ning et kehaline väärkohtlemine põhjustas kannatanule valu. Y vägivalda nii õigustavad kui eitavad ütlused on ümberlükatud tunnistajate ning kannatanu ütlustega kogumis. Kannatanule valu tekitamise viis ja ka valu tekkimine on tõendatud. 6.2 UU esitatud fotod (tl 91-93) ei ole tehtud 06.01.2019 toimunud episoodi vältel. Seega neilt fotodelt ei nähtu mitte mingil viisil ega juhul kellegi paiknemine 06.01.2019 episoodi hetkel. Tegemist kohut eksitavate väidetega, sest viidatud fotodelt ei nähtu, kus trepil paiknesid kannatanu ründamise hetkel süüdistatav ja kannatanu ning kus viibisid W ja QQ. Järelikult on fotod illustreerivad ning pildi- ja videomaterjal sündmuse kohta puudub. Seega isikute paiknemise osas saab vajadusel lähtuda teistest tõenditest ehk sündmuskohal viibinud tunnistaja ning tunnistajate ütluste omavahelisest riimumisest. Arusaadav ei ole, millest järeldab Y, et QQ 7 oli II korrusel. Kannatanu on oma ütlustes selgelt väljendanud, et QQ tuli vahepeal alla tagasi, st oli I korrusel. 6.3 Arvestades ülaltoodut on selge, et kannatanu vajab oma tervise ja elu kaitset ning Y-le lähenemiskeelu seadmine on proportsionaalne meede. Kannatanu nõustub lähenemiskeelu ja selle põhjenduste osas otsusega täielikult ega hakka otsuse põhjendavat osa siinkohal kordama. SÜÜDISTATAVA KAITSJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED

§ 322lg 3 ALUSEL: 7.

Süüdistatav taotleb jätta kannatanute esindaja 07.10.2019 apellatsioonkaebus rahuldamata. Alusetu on väide, justkui maakohus oleks väljunud kriminaalasja piiridest, käsitledes suhtluskorda, mis tuleneb endiselt jõus olevast Harju Maakohtu 24.11.2017 määrusest (tl 8-12), ja selle rikkumist AA poolt. Kannatanu AA usaldusväärsus on põhjendatult kahtluse all. Suhtluskorra alusel on süüdistataval täielik õigus oma lastega suhelda ning neid näha. Asjaolu, et AA on valmis enda tahtmise saamiseks valetama, on oluline ja seda tuleb tema ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta. Valetamisest eraldi taunimisväärne asjaolu on, et AA teadlikult rikub 24.11.2017 kohtumäärust. 7.1 Tegelikkusega vastuolus on kannatanute käsitlus AA-st kui hirmunud ohvrist, kes pikaaegse vägivalla järel lõpuks julges enda kaitseks välja astuda. Kogutud tõendid kinnitavad, et AA on manipuleeriv ning üritab olematust kohast oma endisele elukaaslasele kriminaalkaristust saada – AA selge huvi on näidata kooselu lõppemise põhjusena muud kui omapoolset petmist. 7.2 Alusetud on kannatanute etteheited maakohtule seoses nentimisega, kuidas 09.12.2018 episoodi puhul ei saa teha kindlat järeldust, et BB tundis väidetava tõukamise tagajärjel valu. Maakohus on oma seisukohta veenvalt põhistanud ja süüdistatava õigustatult õigeks mõistnud. Asjakohatu ja ekslik on kannatanute väide, et tagajärjeks peab olema valu, „kui täiskasvanud mehe keha kukub vastu staatilist ning jäika eset nagu seda on haigla voodi ja selle võre“ (kannatanute apellatsioon, p 11). Esiteks, üldtuntult on haiglavoodid ratastel, vähendades selle vastu kukkumisel inimkehale mõjuvaid jõude. Teiseks, BB ei kukkunud kordagi maha, mistõttu on välistatud jõud, mis võiksid kaasneda inimkeha kontrollimatu langemisega põranda suunas. BB on ülekuulamisel ise kinnitanud, et pärast tõukamist ta jäi püsti ja oli rahulik (tl 25). Seega õigem on rääkida selg ees tagasiastumise käigus vastu voodit koperdamisest, mitte kukkumisest. Sellise sündmuse tõttu kellegi kriminaalkorras süüdi mõistmine KarS § 121 alusel oleks ilmne liialdus. PROKURÖRI SEISUKOHT: 8. Prokurör palub jätta süüdistatava YY kaitsja vandeadvokaat Kalev Pihlaku apellatsioonikaebus täies ulatuses rahuldamata ning rahuldada kannatanute AA ja BB lepingulise esindaja vandeadvokaadi abi Simo Soolo apellatsioonikaebus osa, milles apellant palub tühistada Harju Maakohtu 27.08.2019.a otsuse punkti, millega mõisteti YY õigeks episoodis 09.12.2018.a KarS § 121 lg 1 järgi ning tunnistada YY lõppastmes süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. 8.1 Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus otsustab kannatanute esindaja apellatsioonikaebuse rahuldada, st tunnistaja YY süüdi KarS § 121 lg 1 alusel ning lõppastmes ka KarS § 121 lg 2 pde 2 ja 3 järgi, laiendada

§- de 331 lg 2, 3 ning 340 lg 1 alusel kannatanute esindaja esitatud apellatsiooni piire ka maakohtu sellele otsusele, millega kohus jättis YY-le 8 kohaldamata lähenemiskeelu BB isikuõiguste kaitseks. Prokurör palub ringkonnakohtul teha selles osas uus otsus, millega kohaldada YY-le

§ 3101

lg- te 1 ja 2 ning VÕS § 1055 lg 1 alusel ka kannatanu BB (ik XXXXXXXXXXX) isikuõiguste kaitseks lähenemiskeeldu kolmeks aastaks alates kriminaalasjas lõpliku kohtuotsuse jõustumisest kannatanu taotletud tingimustel, mis avaldati ning uuriti maakohtus lühimenetluse istungil. 8.2 Prokuratuuri hinnangul on maakohtu järeldused tõendite hindamise osas, mis puudutavad 06.01.2019.a toimunud episoodi, seaduslikud ning põhjendatud (otsuse lk-d 5 – 7), mistõttu tuleb kaitsja apellatsioonikaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. Pole kandepinda kaitsja seisukohal nagu oleks alaealise tunnistajate W ja QQ kohtueelses menetluses antud ütlused ebausaldusväärsed. Maakohus on alaealiste tunnistajate ütluste usaldusväärsust hinnanud kogumis teiste tõenditega ning jõudnud jälgitavalt veendumuseni, et need haakuvad teiste kohtulikul uurimisel avaldatud ning uuritud tõenditega. Õige on ka Maakohtu järeldus osas, et kolm korda tugevalt sõrmenukkidega vastu pead koputamine on selline tegu, mille sooritamisel saab süüdistatavale omistada füüsilise valu põhjustamise KarS § 121 lg 2 p 2 mõttes. Prokuratuur nõustub, et pelgalt lahtiste sõrmedega vastu pead koputamine pole karistusõiguslikus mõttes füüsilise valu vääriline tegu. Antud kriminaalasjas on rõhuasetus aga rusikanukkidel, mis on füüsiline valu tekitamiseks piisav vahend ning kuivõrd tegi seda süüdistatav ka kolm korda tugevalt, oli tegu laadilt ka intensiivne. Prokuratuuri hinnangul on maakohus ammendavalt käsitlenud, miks puuduvad vastavas episoodis nii hädakaitseseisund, hädakaitsepiiridesse jääv tegevus kui ka hädakaitsetahe, mistõttu ei pea vajalikuks enam täiendavaid vastuargumente esitada. Samuti on maakohus veenvalt selgitanud, miks tuleb kannatanu isikuõiguste kaitseks jätkuvalt kohaldada

§ 3101lg 1 ja 2 ning VÕS § 1055 lg 1 alusel kolmeks aastaks lähenemiskeeldu.

8.3 Prokuratuur toetab kannatanute esindaja apellatsioonikaebust osas, mis puudutab Harju Maakohtu 27.08.2019.a otsuse selle osa tühistamist, mis käsitleb YY õigeksmõistmist 09.12.2018.a episoodis KarS § 121 lg 1 (ning seega ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi) alusel ning palub Tallinna Ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega tunnistada süüdistatav nimetatud episoodis süüdi lõppastmes KarS § 121 lg p-de 2 ja 3 järgi. Prokuratuuri hinnangul pole maakohtu järeldused tõendite hindamise osas, mis puudutavad 09.12.2018.a Tallinnas XXX asuva X haiglas QQ palatis toimunud episoodi, veenvad ega jälgitavad, mistõttu on Maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust

§- de 3051 lg 1 ja 339 lg 2 mõttes. Tõukamine ei ole selline tegu, mille tüüpiline tagajärjeks võiks olla füüsiline valu KarS § 121 lg 1 tähenduses, kuid antud kaasuses kukkus BB tõukamise tagajärjel vastu haiglavoodi küljevõre. Haiglavoodi küljevõre saab samastada muu kõvapinnasega ning kui jõuga tõukamise tagajärjel kukub inimene vastu sellist eset, on süüdistatavale omistatav füüsiline valu sellise teo tüüpilise tagajärjena. Kokkuvõttes oleks maakohus pidanud tõendite hindamisel jõudma järelduseni, et YY-le süüdistuses ette heidetud teo tüüpiliseks tagajärjeks oli füüsilise valu põhjustamine BB-le. 8.4

§ 331

lg 2 näeb üldnormina ette, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Kuigi kannatanute esindaja ei ole apellatsioonikaebusel taotlenud maakohtu otsuse selle osa tühistamist, mis käsitleb BB isikuõiguste kaitseks lähenemiskeelu kohaldamist, palub prokuratuur laiendada ringkonnakohtul

§-de 331 lg 3 ja 340 lg 1 ja lg 4 p- de 3 ja 5 alusel kannatanute esindaja esitatud apellatsioonipiire. Kannatanute esindaja apellatsioonipiiride laiendamise järel palub prokuratuur ringkonnakohtul seada BB isikuõiguste kaitseks YY-le kolmeks aastaks lähenemiskeeld alates kriminaalasjas lõpliku kohtulahendi jõustumisest. 9 KANNATANUTE LEPINGULISE ESINDAJA SEISUKOHT:

1. Kannatanud jäävad varasemalt esitatud seisukohtade juurde, kuid ühinevad ka prokuratuuri poolt 28.10.2019 kohtule esitatud nii seisukohtade kui taotlustega. YY süüdi tunnistamisel 09.12.2018 episoodis kohaldada kannatanu BB kaitseks lähenemiskeeldu kolmeks aastaks vastavalt Harju Maakohtu istungil avaldatule. 9.1 Kohatud on süüdistatava viited selle kohta, et kannatanu AA on mõjutanud oma alaealisi lapsi ütluste andmise osas. Kannatanu AA on läbinud Tartu Ülikooli koolituse "Vägivallaohvri abistamine". See asjaolu (sh koolituse enda teemad) on omakorda tunnistuseks sellest, et kannatanu AA on omandanud teadmisi nii iseenda (kui kuriteo otsese ohvri) kui ka oma laste (kui kuriteo kaudsete ohvritena, st vägivalla vahetu tunnistajatena) mõistmiseks ja toetamiseks. Selle koolituse läbimine oli ajendatud kannatanu soovist tagada lastele antud olukorras maksimaalne heaolu (sh rahu) ning eesmärk lapsi aidata. Järelikult on AA õpetajana, emana, ohvrina aga ka koolituse läbinuna teadlik, mis on lastele sobilik ja mis mitte. Ühtegi põhjust AA-l suunata lapsi ütlusi andma, ei olnud. Kannatanu on juba varasemalt osundanud, et kohtuvälise menetleja otsus kutsuda alaealiste tunnistajatena lapsed välja oli talle vastumeelne põhjusel, et see võib lastele mõjuda häirivalt. Juhul, kui kannatanu sooviks oleks olnud lapsi suunata, oleks olnud laste ütlused täielikult kannatanu omadega riimuvad ning ühtlasi ei oleks kannatanu enda ütluste andmisel andnud ebalevat vastust selles osas, mida lapsed võisid näha. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega, kannatanute lepingulise esindaja ja süüdistatava kaitsja vastustega apellatsioonidele ja prokuröri ning kannatanute lepingulise esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. 10.1 Ringkonnakohus peab vajalikus märkida prokuröri seisukohtades toodule, et taotlus laiendada kannatanute esindaja esitatud apellatsiooni piire ka maakohtu sellele otsusele, millega kohus jättis YY-le kohaldamata lähenemiskeelu BB isikuõiguste kaitseks ja teha selles osas uus otsus ning kohaldada YY-le ka kannatanu BB isikuõiguste kaitseks lähenemiskeeldu kolmeks aastaks, on vastuolus

§ 331

lg 3, § 340 lg 1 tooduga, millele prokuratuur on toetunud.

§ 331

lg 3, § 340 lg 1 kohaselt on ringkonnakohtul õigus ja kohustus apellatsiooni piire laiendada ehk volitus väljuda apellatsiooni taotluse raamidest ainult juhul kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Seega saab ringkonnakohus väljuda apellatsiooni piiridest ainult süüdistatava olukorra kergendamiseks. Prokurör taotleb aga ringkonnakohtult apellatsiooni piiridest väljuda süüdistatava olukorda raskendavalt ning tegemist oleks reformatio in peius keelu põhimõtte rikkumisega, mis ei luba süüdistatava olukorda raskendada. Ringkonnakohtul on õigus süüdistatava olukorda raskendada ainult prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel ehk vastav taotlus peab tulenema apellatsioonist. Prokuratuur ei ole apellatsiooni esitanud ning kannatanute lepingulise esindaja apellatsioonkaebuses puudub taotlus YY süüdi tunnistamiseks KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning lähenemiskeelu kohaldamiseks BB isikuõiguste kaitseks. 10 10.2 Prokuratuur oli pädev apellatsiooni korras vaidlustama YY õigeksmõistmist 9.12.2018 süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi, kuid prokuratuur maakohtu ostust ei apelleerinud.

§ 331lg 11 p 2 alusel ei ole võimalk esitada prokuratuuril taotlust YY lõppastmes süüdi tunnistamiseks Kar

S § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel ning lähenemiskeelu kohaldamiseks kui seda ei ole taotlenud apellant ehk kannatanu lepinguline esindaja ise.

§ 331

lg 11 p 2 toodu all on mõeldud teiste apellatsioonimenetluse poolte arvamuse ärakuulamist esitatud apellatsioonide osas. Seejuures märgib ka prokurör ise, et

§ 331

lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires ehk kannatanute lepinguline esindaja on määranud apellatsioonimenetluse piirid ning ringkonnakohus ei tohi muuta ega tühistada maakohtu ostust osas, milles seda pole taotletud, kuivõrd ringkonnakohus on seotud apellatsiooni taotlustega. Prokuratuuri viide

§ 340

lg 4 p-de 3 ja 5 sätete kohaldamisele on võimalik vaid juhul kui apellant ehk kannatanu lepinguline esindaja on vastava taotluse apellatsioonis esitanud. 10.3 Järgnevalt peab ringkonnakohus vajalikus kannatanute lepingulise esindaja tähelepanu juhtida

§ 3211

lg 1 sättele, mille kohaselt on apellatsiooni muutmine, täiendamine, sealhulgas laiendamine lubatud juhul, kui see toimub apellatsioonitähtaja lõpuni. Harju Maakohtu motiveeritud otsus oli kättesaadav alates 20.09.2019.a, seega oli apellatsiooni muutmine, täiendamine ja laiendamine lubatud kuni 7.10.2019.a. Käesoleval juhul ei tule kohaldamisel ka

§ 3211

lg 2 säte, kuna tegemist ei ole õiguse tõlgendamisega, vastuväitena teise apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Apellatsiooni täiendamine ja muutmine apellandi poolt on toimunud peale apellatsiooni tähtaja lõppu ning ilmselgelt ei ole kooskõlas

§ 331lg 11 p 2 mõttega, mistõttu jätab kolleegium need seisukohad tähelepanuta.

Seejuures korratakse seisukohtades juba apellatsiooni vastuse p 22 toodud seisukohti, mis ilmselgelt ei ole enam vajalik. 10.4 Kannatanute lepingulise esindaja poolt kirjalike seisukohtade lisana esitatud täiendavad tõendid tuleb samuti jätta kolleegiumi poolt tähelepanuta, kuna tegemist on lühimenetlusega, mistõttu on välistatud selliste täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, sh koolituse läbimist kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-91-07, p 7, 3-1-1-99-13 p 10). Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10 p 10.1). 11. Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha süüdistatava kaitsja Kalev Pihlaku apellatsioonis tõstatatud küsimustele. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja YY õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või 11 on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 11.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (I kd, tl 186-187 pöördel). Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 11.2 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente YY õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

1. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et maakohus on süüdistatava YY mõistnud süüdi üksnes oletuste põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 2 järgi on põhjendamatu. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustele. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
4. septembri
5. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi osaliselt usaldusväärseks (I kd tl 186 pöördel) ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu AA ja tunnistajate ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava YY poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava YY ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava YY ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 12.1 Ebaõige on apellandi väide, et kannatanu AA on väitnud, et toimus rusikaga pähe löömine, mistõttu on kannatanu ütlused vastuolulised tunnistajate W ja QQ ütlustega. Kannatanu on andnud kohtueelsel uurimisel ütlusi, et süüdistatav lõi kolmel korral tugevasti rusikanukkidega 12 vastu vasakut pea poolt (I kd, tl 22). Seega apellandi väide ei vasta tõele ning kannatanu ütlused on kooskõlas tunnistajate W ja QQ ütlustega. 12.2 Kaitsja on apellatsioonis tõstatanud tunnistaja QQ ja WW ütluste usaldusvääruse küsimuse ning leidnud, et tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed ja seda osas, mis puudutab süüdistatava käe asendit koputamise hetkel. Kaitsja on apellatsioonis viidanud kannatanu ja tunnistajate ütlustele kontekstist väljarebitult ning osade ütlustega ei ole kaitsja üldse arvestanud. Väärib märkimist, et kannatanu AA ei kinnita tõsikindlalt, et tunnistaja WW ei näinud pealt kui süüdistatav teda pea piirkonda koputas, vaid kannatanu andis ütlusi, et ta arvab, et pea piirkonda löömist tütar ehk W ilmselt ei näinud (I kd, tl 22). Seega on tegemist kannatanu arvamusega, mitte tõsikindla teadmisega. Tunnistaja WW on kinnitanud, et nägi nukkidega koputamist vastu pead. Lisaks on tunnistaja andnud ütlusi, et tema oli seal trepi kõrval kohe (I kd, tl 49). Ka tunnistaja QQ on kinnitanud, et nägi nukkidega koputamist vastu ema pead (I kd, tl 44). Asjaolu, et tunnistaja QQ võis nukkidega pähe koputamist näha, on tõendatud tunnistaja WW ütlustega, kes kinnitas, et Q oli trepist üleval pool ja ka kannatanu AA kinnitab nimetatud asjaolu ja annab ütlusi, et nukkidega pähe löömist nägi Q, kes oli selleks ajaks ülalt korruselt alla tulnud (I kd, tl 22, 50). Seega on ainetu kaitsja väide, et QQ oli koputamise hetkel teisel korrusel ja ei saanud käe asendit näha. 12.3 Kolleegium leiab, et hinnates tunnistajate QQ ja WW ütlusi selles osas ja kõrvutades neid kannatanu AA ütlustega, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistajate ja kannatanu ütlused oleks omavahel vastuolulised ja ei ole usaldusväärsed. Kannatanu ja tunnistajate ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Kannatanu ja tunnistaja ütluste hindamisel tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid, millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt alaealiste tunnistajatega, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajusid toimunut kõrvaltvaatajatena. 12.4 Kolleegium asub seisukohale, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistajad QQ ja WW on mõjutatud kannatanu AA poolt andma just temale sobivaid ütlusi. Seda ei anna alust väita ka kaitsja apellatsioonis toodu. Kaitsja jätab täielikult tähelepanuta, et alaealise tunnistaja ülekuulamine ei ole toimunud vabas vormis vaid üldiste küsimuste kaudu ning seda menetleja poolt. Arvestades, et tegemist on alaealistega, siis ei ole võimalik kannatanul n-ö eelnevalt läbi harjutada menetlejale küsimustele vastamine, kuivõrd pole teada kuidas menetleja ülekuulamist juhib ja milliseid küsimusi esitab. Seejuures QQ ei hakka koheselt ette kandma 9.12.2018 tõendamiseseme asjaolusid, vaid räägib enda halvast tervislikust seisundist, mitte sündmusest, mis haiglas juhtus tema isa ja kasuisa vahel. Ka ei ole WW andnud ütlusi, et teised lähisugulased hoiavad ebaõiglaselt süüdistatava poole, vaid on andnud ütlusi, et vanaema nägi pealt, aga ei võtnud midagi ette, sest kõik hoiavad minu isa nagu poolt, kuid täpsustamata, kes need kõik on. Ka ei selgu tunnistaja WW ütlustest, kas selline järeldus on tehtud ühe sündmuse põhjal või on selline arusaam kujunenud ajapikku erinevate asjaolude põhjal. Kohtukolleegium peab veel vajalikuks osundada, et kohtueelsel uurimisel oli YY-le tutvustatud mõlema alaealise tunnistaja videoülekuulamist kooskõlas

§ 70lg 4 (I kd, tl 80).

Seega oli tagatud pärast tutvumist nii YY-le või tema kaitsjale õigus esitada tunnistajatele küsimusi, kuid enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning selliseid kaitsja esitatud argumente peab kolleegium otsituks. 13 12.5 Kolleegiumil tuleb lisaks märkida, et kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav, soovides ristküsitleda kannatanut või tunnistajaid teatud asjaolude täpsustamiseks ning enda versiooni kinnitamiseks või seada kannatanu ja tunnistajate ütlused kahtluse alla, pidanuks loobuma lühimenetlusest. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt oleks maakohtul olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist

§ 238lg 1 p 2 alusel.

Seega pole alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita nii kannatanu kui tunnistajate poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist karistusõigusliku hinnangu andmisel. Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks tema süü küsimust ja soovis kannatanu või tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, oli tal võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav ja tema kaitsja tunnistajate ning kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütlusi maakohtus kahtluse alla ei seadnud, kogutud tõenditele vastu ei vaielnud ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis.

1. Apellant leiab, et ebaveenvad on maakohtu põhjendused, miks peaks pea vastu sõrmedega koputamine tingimata valu põhjustama ning veenev ei ole ka maakohtu seisukoht, et kannatanul valutas koputamisest õhtul pea. Kaitsja leiab, et kannatanu peavalu oli tingitud stressist, mitte lokaliseeritud pindmisest valust. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel enda kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses, tugineb apellant mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Ainetu on apellandi viide süüdistatava ütlusele, et süüdistatav koputas kolm korda lahtise käe sõrmeotstega kannatanu pead, kuivõrd selliseid ütlusi ei ole süüdistatav kohtueelsel uurimisel andnud. Süüdistatav on tunnistanud vaid sõnalist vaidlust ning eitanud igasugust füüsilist kontakti kannatanuga, sh sõrmedega koputamist. Maakohtu istungil ei ole süüdistatav taotlenud enda küsitlemist, vaid jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. 13.1 Kolleegium asub seisukohale, et YY täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu. Süüdistataval oli kannatanuga füüsiline konflikt ja kolleegiumil puudub alus kahelda kannatanu AA ütlustes, mille kohaselt tundis ta süüdistatava tegevuse tõttu füüsilist valu. Maakohus viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, et KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist KarS § 121 alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Maakohus asus seisukohale, et YY tegu ei saa käsitleda keha vähese intensiivsusega mõjutamisena, vaid sellise tegevusega kaasnes tüüpilise tagajärjena valu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjaolud kogumis annavad aluse jaatada valu tekitamist. Tõsikindlat on leidnud tõendamist, et süüdistatav koputas kolmel korral tugevasti rusikanukkidega vastu kannatanu vasakut pea poolt, mitte ei puudutanud hellalt sõrmeotstega vastu pead. Tegemist ei olnud tegevusega, mis oleks tekitanud vaid hetkelist ebamugavust või valu. 13.2 Kolleegium nõustub maakohtuga, et objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna tundub reaalne, et kirjeldatud süüdistatava tegevus kannatanu suhtes tekitas kannatanule valu ning asjakohane on maakohtu järeldus, et ka tunnistaja UU on tajunud pähe koputamist füüsilise vägivallana. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatava käitumise väline intensiivsus minimaalne ning see ületas bagatellkäitumise piiri. 14
2. Apellant asub seisukohale, et ebaõige on maakohtu käsitlus hädakaitse osas ning süüdistatav oli KarS § 28 lg 1 kohaselt hädakaitses. Maakohus on võtnud otsuses seisukoha kaitsja ja süüdistatava esitatud kaitseversiooni, s.o õigusvastasust välistava asjaolu KarS § 28 märgitud hädakaitseseisundi osas. Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud (I kd, tl 187) ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Kolleegiumil tuleb vaid märkida, et igat ärritunud seisundit või trügimist ei saa võtta kui rünnakut ning see ei too kohe kaasa hädakaitseseisundit. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-111-04, p 12 märkinud, et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi, kuid ei ole vastuolus õiguskorraga). Antud juhul selliseid asjaolusid maakohtu poolt tuvastatud ei ole ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Seega ei ole kannatanu poolt tuvastatud sellist käitumist (rünnet), mis annaks alust rääkida hädakaitseseisundist. Kuna kaitseseisundit ei tuvastanud ka ringkonnakohus, siis ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks hakata analüüsima kaitsetegevust. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et YY käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi.
3. Kolleegiumil tuleb märkida ka järgmist väljaspool apellatsioonide piire. Maakohus on otsuse põhiosas leidnud, et 6.01.2019 YYY eramajas toimus konflikt YY ja kannatanu AA vahel ning tõendamist on leidnud süüdistuses toodud asjaolu, et YY tõukas kannatanu AA, kuid tõukamine oli väga väikese intensiivsusega, mis ei tekitanud valu. Maakohus jäi 9.12.2018 episoodis toodud seisukoha ja põhjenduste juurde ning ei hakanud neid enam kordama 6.01.2019 episoodi osas. Kuna maakohus mõistis 9.12.2018 episoodis süüdistatava YY õigeks kannatanu BB väärkohtlemises, siis asus maakohus sisuliselt 6.01.2019 episoodi osas seisukohal, et AA vastu rinda tõukamise osas tuleb YY õigeks mõista. 15.1 Kolleegiumi arvates oleks pidanud 6.01.2019 esitatud süüdistuses osaline õigeksmõistmine kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas. Eeltoodud järeldust maakohtu otsuse resolutiivosast aga ei nähtu. Riigikohtu poolt korduvalt sedastatu kohaselt peab süüdistuse mahu vähenemine väljenduma kohtuotsuse resolutiivosas ( nt otsus nr 3-1-1-11809). Kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohus on jätnud kohtuotsuse resolutiivosas märkimata otsuse põhiosas kajastatud süüdistuse mahu vähenemise, saab ringkonnakohus ise antud eksimuse kõrvaldada, mõistes YY süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks 6.01.2019 AA vastu rinda tõukamises. Eelnimetatu ei too endaga kaasa maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmist, kuna maakohus on juba karistuste mõistmisel süü suuruse arvestamisel lähtunud vähendatud süüdistuse mahust.
4. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et täiesti põhjendamatu ja alusetu on lähenemiskeelu kohaldamine ning aktuaalset kaitsevajadust ei esine. Maakohus on õigesti leidnud, et tõendatud on YY poolt kannatanu AA suhtes toime pandud süütegu KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, mis on isikuvastane kuritegu, seega on olemas menetlusõiguslik alus kohaldada KarS § 121 lg 2 p 2 alusel süüdimõistmisel lähenemiskeeldu. 16.1 Ringkonnakohus peab aga vajalikuks märkida, et lähenemiskeelu rakendamine kujutab endast otsest ning olulist adressaadi põhiseadusega kaitstud õiguste (nt õigust perekonna- ja 15 eraelu puutumatusele, liikumisvabadust) kitsendamist. Seetõttu on kohtu ülesanne leida kaitstavate ja piiravate õigushüvede vahel tasakaal, mis ühtepidi kaitseks kaitset vajavat isikut ähvardava ohu eest ja samal ajal piiraks lähenemiskeelu saajat üksnes sellisel määral, nagu ohu ärahoidmiseks vajalik. Teiste sõnadega – tehtav kohtulahend peab tagama, et rakendamisele kuuluv abinõu oleks kahjustatud isiku õiguste ohustatusega võrreldes proportsionaalne. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et taotletud lähenemiskeeld peab olema selle taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas ning et lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. 16.2 Maakohtu otsusega tunnistati YY süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi selles, et 6.01.2019 YYY asuvas eramajas koputas ta kannatanule AA-le nukkidega pähe, mille tagajärjel tundis kannatanu valu pea piirkonnas. Seejuures hindas kohus YY süüd keskmisest väiksemaks. Kannatanu ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et 6.01.2019 YYY asuvas eramajas toimus YY ja AA vahel konflikt, mille käigus YY tõukas AA ning koputas talle vastu pead. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on politsei fikseerinud konflikte süüdistatava ja kannatanu AA vahel mitme aasta vältel. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et pärast lahkuminekut ei ole YY rikkunud kannatanu eraelu ega isikuõigusi muul juhul, kui vaid lastega seonduvate kokkusaamiste käigus tekkinud mõlemapoolsete konfliktide tulemusel. Iseenesest on maakohus õigesti märkinud, et YY arusaam füüsilisest vägivallast ei vasta üldisele arusaamale, mistõttu on reaalne võimalus, et YY võib ka järgmisel korral ületada lubatud piiri konfliktide lahendamisel. 16.3 Teisalt on aga proportsionaalsuse põhimõtte järgimine isikuõiguste kaitse abinõu valikul ja selle kohaldamisala määramisel üks keskseid küsimusi, mille üle otsustamine on kohtu kaalutlusülesanne. Kaitset vajava isiku huvides seatavad meetmed peaksid samal ajal riivama lähenemiskeelu adressaadi õigusi nii vähe kui võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub eeltoodu lisaks kohaldatavatele abinõudele ka lähenemiskeelu ajalisele ulatusele. Kuigi lähenemiskeeldu on seaduse kohaselt võimalik seada korraga maksimaalselt kuni kolmeks aastaks, otsustab lähenemiskeelu ajalise kestuse igal üksikjuhtumil kohus. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtu ostus tuleb tühistada lähenemiskeeldu puudutavas osas, millega kohaldati VÕS § 1055 ja

§ 3101alusel YY-le lähenemiskeeld kannatanu AA suhtes tähtajaga 36 kuud.

Arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid ja YY süüd, on ringkonnakohtu hinnangul lähenemiskeeld tähtajaga 12 kuud antud juhul sobiv, vajalik ja mõõdukas taotletava eesmärgi saavutamiseks. Üks aasta on piisav aeg, et pinged asjaosaliste vahel jõuaksid lahtuda ning reguleerimist vajanud olukord normaliseeruda. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et maakohus kohustas YY 1-aastase katseaja jooksul osalema kriminaalhooldaja määratud sotisaalprogrammides, millised üldjuhul õpetavad isikule oskust lahendada konfliktsituatsioone vägivallata ning juhtida oma käitumist vastavalt ühiskonnas aktsepteeritud normidele. Lisaks nähtub Viimsi Vallavalitsuse 16.05.

1. a vastusest, et pärast 06.01.
2. a vägivallajuhtumit on YY-le järjepideva nõustamise võimaldamiseks suunatud ta lastekaitsespetsialisti poolt EELK Perekeskuse perenõustaja vastuvõtule, samuti on
3. aastal toimunud võrgustikukohtumised, millel on arutatud juhtunut ja suhete parandamise võimalusi (I kd, tl 117 pöördel). Samas ei tähenda 1-aastane tähtaeg seda, et kaitset vajav isik pärast tähtaja möödumist kaitseta jääks, ohu jätkuvuse korral on võimalik esitada tsiviilkorras uus lähenemiskeelu seadmise taotlus. 16.4 Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks luba suhelda YY-l AA-ga seoses nende ühiste alaealiste lastega vaid läbi AA-le kuuluva e-posti, mistõttu tuleb maakohtu ostus tühistada osas, 16 millega lubati YY-l suhelda AA-ga seoses nende ühiste alaealiste lastega vaid läbi AA-le kuuluva e-posti. Ringkonnakohus peab iseenesest põhjendatuks keelata YY-l suhelda AA-ga vahetult ning helistada AA-le telefoni ja interneti suhtluskeskkondade kaudu, kuid lastega seonduva informatsiooni ning nendega suhtlemise korraldamiseks edastatava informatsiooni suhtes tuleb võimaldada kahtlustataval suhelda kannatanuga nii SMS-i, e-posti kui ka interneti suhtluskeskkondade (Messenger, Viber, WhatsApp jt) vahendusel. Kuivõrd AA ja YY vahel on sõlmitud kompromiss (tsiviilasi nr 2-17-11529), milles on kokku lepitud kummagi vanema suhtluskord lastega, siis on eelkõige laste huvides, et neid puudutav informatsioon saaks vahetatud võimalikult kiiresti. Tsiviilasjas sõlmitud kompromissi kohaselt loetakse nt teatud kokkulepped sõlmituks, kui mõlemad vanemad lepivad selles SMS-i või e-kirja teel kokku. Kriminaalmenetluses kohaldatava lähenemiskeeluga ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi rohkem, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Selline lastega seonduv suhtlemine on AAga lubatav aga ainult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (saadetud sõnumid), mis tagab vajadusel kontrolli teostamise selle üle, kas suhtlus puudutab tõepoolest ainult lastega seonduvat. Juhul, kui YY sõnumid väljuvad lubatud piiridest, on kannatanul võimalik seda tõendada ja sellisel juhul on võimalik YY lähenemiskeelu rikkumise eest vastutusele võtta. 16.5 Samuti jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks on maakohus pidanud vajalikuks lubada YY-l läheneda kannatanu AA-le nende ühiste alaealiste laste üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas üksnes lastekaitsetöötaja juuresolekul, mistõttu tuleb maakohtu ostus tühistada ka osas, millega lubati YY-l läheneda kannatanu AA-le nende ühiste alaealiste laste üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas lastekaitsetöötaja juuresolekul. Tsiviilasjas nr 2-17-11529 kinnitatud kompromissis ei ole kokku lepitud, et laste üleandmise juures peab viibima lastekaitsetöötja. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu ka, et YY võib olla ohtlik lastele ning lähenemiskeeldu ei kohaldatud kriminaalasjas samuti laste isikuõiguste kaitseks, vaid üksnes AA isikuõiguste kaitseks. Lastekaitsetöötaja ülesandeks ei saa olla laste ema kaitsmine võimalike rünnete eest. Samas nähtub juhtumi asjaoludest, et YY võib kasutada füüsilist vägivalda AA suhtes just laste üleandmistega seonduvate kokkusaamiste käigus. Selle ära hoidmiseks peab ringkonnakohus vajalikuks, sobivaks ja proportsionaalseks meetmeks erandina üldisele 50-meetrisele lähenemiskeelule keelata YY-l läheneda kannatanule AA-le lähemale kui 3 meetrit nende ühiste alaealiste laste üleandmiseks eelnevalt kokku lepitud üleandmise ajal ja kohas. Selliselt ei saa tekkida poolte vahel füüsilist kontakti, mis võimaldaks YY-l kasutada AA suhtes füüsilist vägivalda.
4. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kannatanute lepingulise esindaja apellatsioonis toodule. Kannatanute lepinguline esindaja on märkinud apellatsioonis, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Apellant leides, et maakohtu poolt on rikutud

§ 399

lg 1 p 7 sätteid, kuid taotledes apellatsioonis uue, süüdimõistva otsuse tegemist, pole

§ 339

lg 1 p 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik sisulise otsuse tegemine ringkonnakohtu poolt. Ringkonnakohus tuvastades

§ 339

lg 1 p 7 rikkumise peab vastavalt

§ 341

lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on apellandi taotlus süüdimõistva otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud

§ 339lg 1 p 7 nimetatud rikkumisele.

17 17.1 Seejuures on lepinguline esindaja jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-63-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Apellandi apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

17.2 Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine süü küsimuse otsustamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 17.3 Kolleegium ei nõustu lepingulise esindaja seisukohaga, et maakohus on väljunud kriminaalasja piiridest ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele, et AA ütlused on 9.12.2018 episoodi osas osaliselt ebausaldusväärsed, sh osas, mis puudutab süüdistatava poolt BB tõukamise asjaolusid. Maakohus on hinnanud tõendeid ja kaalunud tõendite usaldusväärsust. Maakohtu otsuses hindabki maakohus kannatanu, tunnistajate ütlusi, nende ütluste usaldusväärsust ja kogutud tõendeid kogumis. Apellant jätab tähelepanuta, et

§ 61

lg 2 eeldabki tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Käesoleval juhul ongi maakohus selliselt toiminud, mitte ei ole väljunud kriminaalasja piirest. Väärib märkimist, et lühimenetluses lahendabki kohus kriminaalasja lühimenetluses toimiku materjalide pinnalt ning

§ 15

lg 2 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist on maakohus avaldanud ja uurinud kõiki süüdistusaktis loetletud tõendeid, sh materjale, mis ei puuduta otseselt tõendamiseseme asjaolusid vaid on iseloomustavad (I kd, tl 173-173 pöördel), mistõttu ei ole maakohus läinud vastuollu

§ 15lg 1 sättes tooduga.

Maakohus on kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 17.4 Kolleegium peab põhjendamatuks lepingulise esindaja apellatsioonis tehtud etteheidet, et maakohus luges AA ütlused 9.12.2018 episoodi osas osaliselt ebausaldusväärseks. 18 Maakohus ei ole tunnistanud AA 9.12.2018 episoodi osas antud ütlusi ebausaldusväärseks ega ole neid jätnud tõendite kogumist välja. Maakohus on sedastanud, et AA püüab liialdada nähtut ehk maakohus asus seisukohale, et AA antud ütlustesse selles osas tuleb suhtuda ettevaatlikult (arvestab neid, kuid tugineb otsuses eelkõige muudele tõenditele, I kd, tl 185-185 pöörel), mitte et tegemist on ebausaldusväärsete ütlustega. 17.5 Asjakohatu on apellandi viited Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8.07.2019 määruses toodule, et tegemist on tõendiga, mis kinnitab süüdistatava YY süüd temale inkrimineeritud 9.12.2018 kuriteos. Kolleegium peab vajalikus märkida, et tegemist on kohtueelsel uurimisel tehtud määrusega, millega lahendati ajutist lähenemiskeelu kohaldamist. Lugedes kohtueelsel uurimisel kuriteokahtluse põhjendatuks ja ajutise lähenemiskeelu kohaldamise vajalikuks, ei saa seda samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega selle kohta, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid kohtueelsel uurimisel ei pea olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Põhjendatud kuriteokahtluse kui ajutise lähenemiskeelu kohaldamise eeltingimuse tuvastamine ei ole ega saa olla isiku süü küsimuse lõplik otsustamine. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga (3-1-1-110-15).

1. Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatava YY ja kannatanu BB ütlusi ning tunnistajate AA, QQ, GG ütlusi ning esitatud dokumentaalseid tõendeid. Seejuures ei ole maakohtu poolt tähelepanuta jäetud kannatanute lepingulise esindaja väited. Maakohtu otsuses on üheselt käsitletud nii süüdistatava kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri ja kannatanute lepingulise esindaja seisukohti (I kd, tl 184 pöördel-186). Kolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning nõustub süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise, s.o tõukamise tuvastatuks lugemisega maakohtu poolt ning seda asjaolu ei vaidlusta ka apellant. 18.1 Kolleegium leiab, et eeltoodu ei tähenda aga, et tegu saaks automaatselt karistusõiguslikult süüdistatavale ka süüks arvata. Apellant jätab täielikult tähelepanuta maakohtu poolt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad. Seejuures isegi kui jaatada, et tõuge, millega põhjustatakse keha liikumine, toob ilmselgelt kaasa negatiivse aistingu või valu ning kui süüdistatava poolt kannatanu kehaline väärkohtlemine mõtteliselt eemaldada, langeks ära ka koosseisupärane tagajärg. See ei tähenda kohtupraktika kohaselt aga, et tagajärg oleks süüdistatavale täiendavate tingimusteta omistatav. Tagajärge ei omistata vaatamata naturalistliku kausaalsuse esinemisele isikule juhul, kui ta põhjustab tagajärje, mis on väljaspool normi kaitseala ning/või realiseerub risk, mis ei ole seostatav isiku eelneva käitumisega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-50-13 kitsendanud KarS § 121 kaitseala ning leidnud, et koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. 18.2 Apellant jätab samuti tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha, et valu tundmine ei saa tugineda vaid kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (nr 3-1-1-50-13, p 12, 12.2). Kolleegium nõustub maakohtuga, et sellele küsimusele olemasolevate tõendite valguses tuleb vastata eitavalt ning 19 kehaline väärkohtlemine ei olnud sedavõrd intensiivne, et seda kriminaalkuriteona süüdistatavale inkrimineerida. 18.3 Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistatav lükkas/tõukas kannatanut vastu voodit (I kd, tl 185 pöördel), mistõttu seisukoht, et maakohus on selle tähelepanuta jätnud on ainetu. Arvestades kriminaalasja kogutud tõendeid oli süüdistatava poolne tõuge kantud tahtest tõrjuda kannatanu haiglast ja hiljem palatist, kuna kannatanu ei ole lapse isa ja tal ei ole haiglasse asja. Nõustuda tuleb maakohtuga, et süüdistatav tõukas kannatanut käega nii välisukse juures kui ka palatis olles, põhjustades viimase liikumise, ent mitte kukkumise. Tegemist oli sellise kerge tõukamise või lükkamisega, mis tekitas pelgalt ebamugavustunnet ning mille tagajärjel jäi kannatanu püsti või liikus oma kohalt paar sammu. Antud asjaolu viitab sellele, et tõuked ei saanud olla intensiivsed ning ei anna alust jaatada valu tekitamist. 18.4 Kolleegium leiab üksmeelselt, et tõendite kogumi põhjal kujuneva välise teopildi põhjal saab nõustuda maakohtuga, et tegemist oli väheintensiivse füüsilise kontaktiga, millega põhjustati kannatanule ainult ebamugavust ning nn „objektiivsete kõrvalseisjate“ arusaamast tulenevalt ei olnud süüdistatava kogu tegevus kannatanu suhtes sotsiaalse arusaama kohaselt vaadeldav ründena ning ei ületanud esineda võivat ebamugavuse piiri. Süüdistatava käitumise väline intensiivsus oli minimaalne ning see ei ületanud bagatellkäitumise piiri. 18.5 Nõustuda tuleb maakohtuga, et lükkamisega vastu voodit ei kaasne alati valu. Seda enam, et intensiivse valuaistingu põhjustamise korral ei oleks selles tõsiselt haiget saanud kannatanu suuteline jääma rahulikult edasi palatisse ning jätkama tekkinud vaidlust süüdistatavaga. Ebaõiged on apellandi viited tunnistaja GG ütlustele, et kannatanu BB oli rahulik, kuid ilmselgelt kartlik. Tunnistaja GG on üheselt märkinud, et AA oli oma käitumises suhteliselt rahulik, kuid ilmselgelt kartlik. B oli rahulik ja emotsioonideta (I kd, tl 34 pöördel). Seega apellandi järeldus, et tunnistaja ütlustest tuleneks justkui tõukamise intensiivsus ja valuaisting ning piisav hirm, ei vasta tõele. Ka ei vasta tõele apellatsioonis toodu, et tunnistaja QQ oleks andnud ütlusi, et ta hakkas nutma, mistõttu oli ka lükkamise intensiivsus tajutav QQ-le. Tunnistaja QQ on jaatanud hirmul olekut, kuid eitanud nutma hakkamist (I kd, tl 43), mistõttu ei tulene tunnistaja ütlustest, et lükkamine oli nii intensiivne, et oleks toonud kaasa lausa tunnistaja nutma puhkemise. Ka ei tulene mitte ühestki kannatanute ega tunnistajate ütlustest, et BB oleks kaotanud tasakaalu ning kukkunud nagu väidab apellant apellatsioonis, vastupidi kannatanu on kohtueelsel uurimisel antud ütlustes kinnitanud, et pärast tõukamist jäi püsti. Kokkuvõtvalt kinnitab eeltoodu kolleegiumi veendumust, et tegemist ei olnud tuntavat valu põhjustanud teoga ning tegemist on olukorraga, kus isikutevahelise füüsilise kontakti põhjal tuleb karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust eitada. 18.6 Ebaõige on kannatanute esindaja seisukoht, et maakohus ei oleks saanud võtta arvesse kannatanu käitumist teo järel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et vaieldamatult tuleb võtta arvesse väidetava kannatanu käitumist teo järel (vt 3-1-1-50-13, p 13.2). Arvestades kannatanu käitumist (sündmuskohal avalduse tegematajätmine, avalduse esitamine 6 nädalat hiljem jms.) tuleb nõustuda maakohtuga, et tegemist ei olnud kaaluka kehalise väärkohtlemisega, et seda kriminaalkuriteona süüdistatavale inkrimineerida.
2. Mõistetud karistust pole apellandid apellatsioonides vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlastele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 74 sätte kohaldamise osas. 20
3. Süüdistatavalt YY-lt välja mõistetud menetluskulude osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem märkinud, et

§ 191

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus või Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata.

§ 180

lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 1065). YY mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi 9.12.2018 BB tõukamises ja KarS § 121 lg 2 p 2 järgi 6.01.2019 AA vastu rinda tõukamises. Seega on maakohus alusetult jätnud YY õigusabikulud tervikuna tema enda kanda, mistõttu tuleb maakohtu ostus selles osas tühistada. 20.1 Vastavalt kaitsja 26.08.2019. a taotlusele menetluskulude hüvitamiseks on kaitsja esitanud lähenemiskeelu vaidlustamise menetluses taotlused menetluskulu hüvitamiseks 2.07.2019 summas 500 eurot ja 5.08.2019 summas 350 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 8.07.2019. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja arvati menetluskulude hulka YY valitud kaitsjale ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluses makstud tasu 500 eurot (sh käibemaks).

§ 187

lg 2 teise lause kohaselt otsustatakse rahuldamata jäetud määruskaebuse lahendamise menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. Mis puudutab Riigikohtule määruskaebemenetluses esitatud menetluskulu hüvitamise taotlust, siis selles osas ei ole käesoleval hetkel võimalik seisukohta võtta, kuivõrd Riigikohus ei ole menetluskulude osas seisukohta võtnud. Seonduvalt kaitsja taotlusega hüvitada 50 eurot 12.06.2019 prokuratuuris toimunud kokkuleppe arutamisel osalemise ja toimikuga tutvumise eest, selgitab ringkonnakohus, et kohtueelse menetlusega seonduvate kulude kindlaksmääramise taotlus tuleb esitada kohtueelsele menetlejale, kelle pädevuses on otsustada, millises ulatuses on menetluskulud mõistlikud ja vajalikud ning kas need on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kui prokurör peab kulusid mõistlikuks ja põhjendatuks, arvab ta need kulud menetluskulude hulka ning seejärel on kohtul võimalik tekkinud menetluskulude hüvitamiseks kohustatud isik kohtuotsusega kindlaks määrata. Praegusel juhul ei ole kohtul võimalik hinnata, kas kokkuleppe arutamise eest taotletav tasu on proportsioonis sellele kulutatud ajaga, mistõttu jätab kolleegium selles osas kaitsja taotluse rahuldamata. Ajakulu 2 tundi 26.08.

1. a istungiks ettevalmistumiseks ning selle eest taotletavat tasu summas 312 eurot (sh käibemaks), s.o tunnihinnaga 156 eurot koos käibemaksuga, peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks. Samuti on kaitsja taotlenud hüvitada kaitsjatasu 26.08.
2. a istungil esindamise eest vastavalt tegelikult kuluvale ajale arvestusega 156 eurot tunnis. Harju Maakohtu 26.08.
3. a kohtuistungi protokolli kohaselt kestis kohtuistung 1 tund ja 13 minutit. 27.08.
4. a kohtuistungi protokolli kohaselt osales kaitsja ka kohtuotsuse kuulutamisel, mis kestis protokolli kohaselt 5 minutit. Seega on põhjendatud kohtuistungiks kulutatud aeg 1 tund ja 18 minutit, millest tulenevalt on põhjendatud tasuks 202,80 eurot (sh käibemaks). Seega peab ringkonnakohus põhjendatud ja mõistlikuks kaitsjatasuks kohtueelses ja maakohtu menetluses kokku summat 1010,80 eurot (sh käibemaks). 21 20.2 Kuivõrd YY mõisteti õigeks BB kehalises väärkohtlemises ja osaliselt AA väärkohtlemise süüdistuse osas, siis tuleb jätta osa YY menetluskuludest riigi kanda. Nagu eelnevalt märgitud, jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (RKKKo 3-1-1-93-15, p 138). Ringkonnakohus leiab esmalt, et AA väärkohtlemise süüdistuses ühes osateos õigeksmõistmist puutuvalt ei ole võimalik sedastada, et selle konkreetse osa menetlemisel oleks tekkinud kulud eristatavad kogu seda episoodi puudutava osa menetlemisest. AA vastu suunatud tegu moodustas tervikuna ühe episoodi, mille osas taotles kaitsja YY õigeksmõistmist eristamata seejuures osategusid ega ka õigeksmõistmist tingivaid põhistusi. Seega selles osas on põhjendatud mõista kaitsjatasu AA kasuks välja süüdistatavalt. Küll aga on võimalik sedastada, et BB väärkohtlemise süüdistuse osa moodustab poole tervest prokuröri esitatud süüdistusest ning ka kaitsja panus selles osas moodustab poole kogu kaitsetoimingutest. Seega on põhjendatud jätta pool kaitsjatasust, s.o 507,40 eurot YY kanda ning ülejäänud pool mõista riigilt süüdistatava kasuks välja. 20.3 Kannatanute lepinguline esindaja vaidlustab maakohtu poolt valitud esindaja tunnitasu alandamise 168 eurolt (käibemaksuga) 120 eurole (käibemaksuga). Õigusteenuse mahtu 5 tundi ja 50 minutit apellant ei vaidlusta. Asjaolu, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on esindaja viidatud lahendis sedastanud, et õigusteenuse tunnihind 140 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega, ei tähenda, et tegemist on üldtunnustatud hüvitamisele kuuluva tunnitasuga. Riigikohus on sisuliselt aktsepteerinud ka tunnitasu 150 eurot (ilma käibemaksuta), kuid seda vaid väga harvadel juhtudel (nt RKKKo nr 3-1-1-120-16, 1-16-6137). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et valitud kaitsjale õigusabi eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul ei ole tegemist keskmisest keerukama ega mahuka õigusvaidlusega. Samas, arvestades, et süüdistuse osas oli sisuline õigusvaidlus, mis päädis osaliselt õigeksmõistva otsusega, siis ei saa väita, et tegemist oleks olnud ka keskmisest oluliselt lihtsama kriminaalasjaga. Ringkonnakohus leiab, et tõstatatud õiguslike küsimuste pinnalt on põhjendatud kannatanute esindajale keskmise õigusteenuse tunnihinna maksmine. Riigikohtu praktikast nähtub, et õigusteenuse keskmiseks turuhinnaks on 130 eurot (ilma käibemaksuta) (vt nt RKKKm nr 1-17-7077, p 81-82; 1-17-5176, p 26). Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ning ringkonnakohus peab põhjendatud ja mõistlikuks esindaja tasu 5 tunni ja 50 minuti eest tunnitasuga 130 eurot, millele lisandub käibemaks, seega kokku summas 910 eurot koos käibemaksuga. Arvestades eeltoodut ning otsuse p-s 20.2 märgitut, leiab ringkonnakohus, et kannatanu esindaja kuludest tuleb YY-lt välja mõista AA kasuks 455 eurot ja riigilt BB kasuks 455 eurot.
5. Viimasena võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluse kulude osas. 21.1 Süüdistatava kaitsja taotleb mõista Eesti Vabariigilt YY kasuks välja apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 600 eurot. Taotluse kohaselt koosneb tasu apellatsioonkaebuse koostamise eest 500 eurot (fikseeritud tasu) ning kirjaliku vastuse koostamise eest kannatanute apellatsioonile 100 eurot (fikseeritud tasu). Ringkonnakohus arvestab kaitsjatasu põhjendatust hinnates asjaolu, et on eelnevalt hinnanud antud 22 kriminaalasjas mõistlikuks ja põhjendatuks tunnitasuks 156 eurot (sh käibemaks). Sellise arvestusega on õigusbüroo fikseeritud hind sisuliselt võrdne apellatsiooni ettevalmistamise ja koostamise osas ca 3 tunniga ja kannatanu apellatsioonile vastuse koostamise osas ca 40 minutiga. Selline ajakulu vastavate toimingute tegemiseks on igati mõistlik ja põhjendatud. Kuivõrd ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb kaitsjatasu 600 eurot Eesti Vabariigilt YY kasuks välja mõista. 21.2 Kannatanute lepinguline esindaja taotleb hüvitada kannatanute apellatsiooniastme menetluskulud kokku summas 2240 eurot. Taotluse kohaselt kulus esindajal Harju Maakohtu 27.08.2019. a otsusega tutvumiseks, apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks kokku 5 tundi ja 30 minutit, tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 924 eurot (sh käibemaks). Süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja apellatsioonivastuse koostamiseks ja esitamiseks kulus esindajal kokku 5 tundi ja 40 minutit, tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 952 eurot (sh käibemaks). Prokuratuuri vastusega tutvumiseks ja seisukoha ning taotluse esitamiseks kulus esindajal taotluse kohaselt kokku 2 tundi ja 10 minutit, tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 364 eurot (sh käibemaks). 21.2.1 Seonduvalt maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni esitamisega, märgib ringkonnakohus, et menetluskulude hulka kuulub valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (

§ 175lg 1 p 1).

Esindajatasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta muu hulgas arvesse, millises ulatuses on apellandi argumendid põhjendatud, samuti õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda ja osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt nt RKKKm nr 1-18-5023/12, p 31). Põhjendamatud on apellandi viited ajutisele lähenemiskeelule kui tõendile, mis kinnitab süüdistatava süüd (vt otsuse p 17.5). Ülejäänud osas on esindaja argumendid küll asjakohased, kuid arvestades apellatsiooni mahtu ja nende väidete õiguslikku argumentatsiooni ning vaidlustatud oli maakohtu järeldusi vaid ühe kannatanu ja kaitsja tunnitasu osas, ei saanud ringkonnakohtu hinnangul advokaadist esindajal kuluda maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks ning esitamiseks rohkem kui 3,5 tundi. Seega peab ringkonnakohus esindajale makstud mõistliku suurusega tasuks keskmise tunnitasuga ilma käibemaksuta 130 eurot (vt määruse p 20.3) 3,5 tunni ulatuses kokku 455 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o kokku 546 eurot. 21.2.2 Seonduvalt süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebusega tutvumise ja apellatsioonivastuse koostamisega jääb ringkonnakohtule esmalt arusaamatuks, kuidas sai esindajal kuluda selleks toiminguks rohkem aega kui maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni esitamiseks. Maakohtu otsus on 16 lehekülge ning apellatsioon 7 lehekülge, kaitsja apellatsioon on 6 lehekülge ning vastus sellele 7 lehekülge. Vastuses viidatakse taas ajutise lähenemiskeelu määrusele ning suures mahus on refereeritud maakohtu istungi protokolli ja otsust, mistõttu esindaja õiguslik argumentatsioon mahub paarile leheküljele. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus esindajale makstud mõistliku suurusega tasuks süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebusega tutvumise ja apellatsioonivastuse koostamise eest keskmise tunnitasuga ilma käibemaksuta 130 eurot (vt määruse p 20.3) 2 tunni ulatuses kokku 260 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o kokku 312 eurot. 21.2.3 Prokuratuuri vastusega tutvumise ja seisukoha ning taotluse esitamise osas kordab ringkonnakohus, et esindajatasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kaitsja töö mahtu ja kvaliteeti. Arvestades prokuratuuri vastusele esitatud seisukoha õiguslikku argumentatsiooni ja kvaliteeti, mille osas võttis ringkonnakohus seisukoha otsuse p-des 10.1-10.4, ei saa selle eest tasu maksmist pidada

§ 175

lg 1 p 1 23 mõttes põhjendatuks ega vajalikuks, mistõttu puudub alus seda kulu kaitsjale hüvitada. Ringkonnakohus peab põhjendatuks prokuratuuri vastusega tutvumist ja tasutaotluse vormistamist koos arvetega, kuid seda mitte rohkem, kui 0,5 tunni ulatuses keskmise tunnitasuga, seega kokku summas 78 eurot (sh käibemaks). 21.2.4 Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud ja mõistlikuks esindajatasuks apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest kokku 6 tunni ulatuses keskmise tunnitasuga ilma käibemaksuta 130 eurot, seega summas 936 eurot (sh käibemaks). Kuivõrd ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb eeltoodud summa Eesti Vabariigilt kannatanute kasuks välja mõista. Arvestades asjaolu, et esindaja apellatsioonis vaidlustati maakohtu otsust olulises osas BB huvides ning kaitsja tunnitasu mõlema kannatanu huvides ja esindaja vastus kaitsja apellatsioonile oli esitatud AA huvides, siis tuleb apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasutud summast pool välja mõista BB kasuks ning pool AA kasuks. 22. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium Harju Maakohtu 27.

augusti 2019. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue kohtuotsuse. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata ja kannatanute lepinguline esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ 24