KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-10119

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§ 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§ 659) kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

9. Kolleegium kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§ 659) järgi maakohtu otsust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

Kostja vaidlustab maakohtu määruse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 240 eurot ületavas osas. Muus osas on maakohtu määrus jõustunud (

§ 466lg 3).

10. Kolleegium märgib, et menetlusosalise õigus nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ja väljamõistmist teiselt menetlusosaliselt tuleneb

§ 174lg-st 1.

Menetluskulude jaotus määrab, kas menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud (

§ 175lg 1). Kuna menetluskulude jaotus on 3

§ 175lg-t 1.

Kolleegium selle väitega ei nõustu. Maakohus on

§ 175

lg 1 järgi piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja lepingulise esindaja toimingutele kulunud aega ning vaidlustatud määruse põhjendused on selles osas jälgitavad, arusaadavad ja veenvad. Seejuures vähendas maakohus hageja lepingulise esindaja kulusid, mis maakohtu hinnangul ei olnud põhjendatud ega vajalikud. Õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes kostja arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega või et neid toiminguid oleks võinud teha hageja ise. Ainuüksi asjaolu, et menetlusosalisel võivad olla piisavad õigusteadmised enda esindamiseks, ei anna alust jätta lepingulise esindaja kulusid vastaspoolelt välja mõistmata.

1. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja heidab määruskaebuses maakohtule ette esmalt seda, et talle ei toimetatud hageja menetluskulude nimekirju kätte, mistõttu ei olnud kohtupidamine tema suhtes õiglane. Kohtute Infosüsteemist (KIS) nähtuvalt on kostja esindajale ja/või kostjale avaliku e-toimiku (AET) kaudu kättetoimetud
2. septembri ja
3. oktoobri
4. a ning
5. aprilli
6. a menetluskulude nimekirjad.
7. veebruari
8. a menetluskulude nimekirja ei ole kostjale kättetoimetatud, kuid see on talle nähtavaks tehtud.
9. aprillil 2019 esitas kostja vastuväited hageja menetluskuludele. Maakohus on kontrollinud

§ 175lg 1 alusel hageja esindaja toimingutele nr 1–11 kulunud aega.

Eelnevat arvestades ei ole

1. veebruari
2. a menetluskulude nimekirja kättetoimetamata jätmine selline oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis muudaks asja lahendust. Kostjal oli võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda (

§ 306lg 1).

1. Nõustuda ei saa kostja väitega, et välja mõistetud menetluskulud ületavad põhimenetluses välja mõistetud hüvitist. Kohtupraktikast tulenevalt ei peaks kohus menetluskulude hüvitist rahaliste nõuete puhul üldjuhul välja mõistma tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses (vt nt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Praegusel juhul oli tsiviilasja hinnaks 6724 eurot, mis on menetluskulude hüvitisest suurem. Vastavalt hageja taotlusele jättis maakohus läbi vaatamata hageja nõude 2024,67 euro ulatuses, kuid

§ 168

lg 4 järgi jäid ka selle nõude osas menetluskulud kostja kanda (vt määruse p 10).

1. Asja materjalidest nähtub, et hagejat esindas nii TVK-s kui ka maakohtus lepinguline esindaja (sh TVK-s
2. aprillil ja
3. mail 2018 ning maakohtus
4. veebruaril 2019 toimunud kohtuistungil). Samuti nähtub KIS-ist, et hageja lepinguline esindaja on esitanud menetluskulude nimekirjas märgitud menetlusdokumendid. Maakohus ei pidanud küsima õigusabi eest arvete tasumist tõendavaid dokumente (

§ 176lg 6 teine lause).

Kolleegiumi hinnangul on menetluskulude nimekirjas toodud toimingud nr 1–11 piisavalt detailselt kirjeldatud, sest sellest nähtub nii tehtud toimingud kui ka nendele kulunud aeg. TVK-s kantud kulud on tsiviilkohtumenetluses hüvitatavad kohtuväliste menetluskuludena

§ 144p 4 alusel (vt Riigikohtu 21.

septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 p 33). Kolleegium leiab, et maakohus on hageja kohtueelse menetluse kulude (

§ 144

p 4) põhjendatust ja vajalikkust hinnanud kooskõlas

§ 175lg-s 1 sätestatuga.

Hagejal oli õigus kasutada menetluses lepingulist esindajat (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 12).

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). 4

§ 175

lg-t 1 õigesti kohaldanud ega ole kaalutlusõigust rikkunud ka hageja lepingulise esindaja ülejäänud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. Menetluskulude nimekirjade koostamiseks kulunud aja on maakohus vastavalt kohtupraktikale välja arvanud (toimingud nr 10 ja 11). Samuti on maakohus vähendanud hageja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurolt 100 euroni, mis on juristist esindaja puhul kohtupraktikaga kooskõlas. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks põhjendamatult arvestanud menetluskulude hulka kliendiga nõupidamiseks kulunud aega. 16. Asjaolu, et väidetavalt osutab hageja ise õigusteenust, ei välista menetluses

§ 217lg 1 alusel lepingulise esindaja kasutamist.

Kuna hageja kasutas menetluses

§ 218

lg 1 p 2 nõuetele vastavat lepingulist esindajat, tuli maakohtul hinnata tema kulude põhjendatust ja vajalikkust. Väidetav kostja büroo blankettide lubamatu kasutamine hageja poolt ei oma menetluskulude kindlaksmääramisel tähtsust. 17.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 18. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 5