) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja hinnangul on tegu arvelduskrediidilepinguga
lg 1 mõttes, kuid kohus sellega ei nõustu.
lg 1 sätestab, et arvelduskrediidileping on tarbijakrediidileping, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki teatud suuruses ületada. Antud juhul ei saa olla tegu tarbijakrediidisuhtega, kuna laenusaaja ei ole füüsiline isik ja ei saa seega olla ka tarbija (
Kostja on seisukohal, et arvelduskrediiti antakse ka ettevõtetele – kohus on seisukohal, et olenemata nimetusest on sellisel juhul õiguslikult tegu siiski krediidilepinguga mitte arvelduskrediidiga. Igal juhul ei ole aga antud juhul tegu maksekonto jäägi ületamise (s.o sisuliselt konto miinusesse mineku) olukorraga, vaid kokkulepe on raha andmise kohta. Seega vastab suhe krediidisuhte tunnustele. Kostja on esitanud väite, et panga ülekannetele pidi eelnema igakordselt võlgniku tahteavaldus, kuid võlgnik pole esitanud tahteavaldusi, mille alusel pidanuks hageja krediiti väljastama. Kostja tugineb
Kohus selgitas eelnevalt, miks ei ole tegu arvelduskrediidiga ning kohane ei ole ka viidata panga arvelduskrediidi üldtingimustele. Antud juhul ei ole hageja poolt summade ülekandmise eelduseks pandud võlgniku poolt sellekohase nõude esitamist – sama ei tulene ka krediidilepingu ja laenulepingu kohta käivatest õigusnormidest. Asjakohane ei ole ka kostja väide, et kuivõrd hageja teadis, et võlgnik on pankrotieelses seisundis ning sellele vaatamata kandis võlgnikule mittepalutud raha, siis ei ole hagejal nõudeõigust pankrotivõlgniku vastu (kostja viitab
;
Hageja võtab makseraskustes isikule raha kandes endale riski, et ta ei pruugi enam seda raha tagasi saada maksejõuetuse tõttu, kuid see ei muuda hageja nõuet põhjendamatuks.
Kostja on tuginenud sellele, et lepingud ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud ja seega ei ole lepingud sõlmitud.
lg 2 sätestab, et kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 2 sätestab, et kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Mõlema lepingu p-s 9 on sätestatud, et „käesolev leping on koostatud eesti keeles ja allkirjastatud digitaalselt“. Kuivõrd lepingud on koostatud (vähemalt) ühe poole taotlusel, siis nähtub lepingutest (vähemalt) ühe poole tahe, et lepingud oleks digitaalselt allkirjastatud. Leping 2017-02 on esitatud käsitsi allkirjastatuna ning leping nr. 03 on täiesti allkirjastamata. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et vaidluse korral lepingu sõlmituks tunnistamise üle 5 kuulub kohaldamisele
ÜS § 83 („Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“ Varul, P. jt. Lk 256). Samuti on väljendatud seisukohta, et pooled võivad lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt kokkulepitud vorminõude oma hilisema kokkuleppega uuesti tühistada ja selline kokkulepe võib olla ka konkludentne, näiteks lepingu täitmaasumine („Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“ Varul, P. jt. Lk 256). Kohus on seisukohal, et lepingud ei ole tühised, kuna hageja ja võlgnik on väljendanud tahet olla lepingutega seotud vaatamata digitaalselt allkirjastamata jätmisele: o leping 2017-02 on allkirjastatud käsitsi, mis on võrdsustatav digitaalse allkirjastamisega (TsÜS § 80 lg 1); o hageja on täitnud mõlemat lepingut, tehes ülekandeid võlgnikule ja märkides selgitusse lepingute pealkirjad. o võlgnik on tasunud hagejale laenulepingu nr 3 (s.o täiesti allkirjastamata lepingu) alusel intresse ja osaliselt põhivõlga. Eelnevast tulenevalt ei saa antud juhul kohtu hinnangul väita, et lepinguid ei saa lugeda sõlmituks või et lepingud oleks tühised vorminõude rikkumise tõttu. Kostja arvates võivad lepingud nr 2017-02 ja nr.03 olla tühised ÄS § 181 lg 3 alusel. ÄS § 181 lg 3 sätestab: „Osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel“. ÄS § 181 lg 3 sätestatu kohaldub ka juhul, kui tehing tehakse juhatuse liikmega seotud isikuga. Riigikohtu lahendis 1-16-4197 p 41 on sellekohane praktika võetud kokku järgnvalt: „Kohtupraktikas on teatud juhtudel ÄS § 181 lõikeid 3 ja 4 laiendatud ka tehingutele, mis on tehtud juhatuse liikmega suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isikuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Lõige 2 sätestab: „Üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui: 1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; 2) 6 õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud; 3) tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga.“ Hageja kandis võlgnikule üle kokku 228 150 eurot, kuigi kohustust ei olnud olemas lepingute tühisuse tõttu.
Kostja hinnangul puudub alusetu rikastumine, kuna hageja sai võlgnikule kantud summad samaaegselt sularahas tagasi. Kostja on seisukohal, et kuna võlgnik võttis hagejalt saadud summa sularahas välja ja S H pidi sellest teadma, siis on sellega tagastatud summad hagejale. Kohus nõustub kostja vastuväitega osaliselt. Kostja on esitanud võlgniku kontoväljavõtted selle kohta, et 2017. aastal võeti võlgniku pangakontolt välja sularahas 223 150 eurot (t lk 58-73, 131-132). Kostja on seostanud hageja poolt võlgnikule kantud summad ja sularahas välja võetud summad mh põhjendusega, et summad on sarnased – hageja poolt kanti üle 228 150 eurot ja sularaha võeti välja 223 150 eurot. Kostja väide on osaliselt eksitav. Kostja on väljavõetud summade hulka arvanud ka 2017 jaanuar-märts sularaha väljavõtmised, kuid need toimusid enne esimest hageja poolt võlgnikule 17.04.2017 tehtud makset. Pärast selle makse tegemist võeti võlgniku kontolt sularahana välja 157 050 eurot. Hageja ei ole väidet sularaha väljavõtmise kohta vaidlustanud, kuid on seisukohal, et ehitussektoris on sularaha kasutamine tavapärane ja seda raha on kasutatud majandustegevuseks. Kohus tegi 03.12.2018 istungil hagejale ettepaneku tõendada, et võlgnik kasutas summasid oma majandustegevuses ning kohus selgitas ka seda, et pangakontoväljavõtted ei ole sularahatehingute puhul piisavaks tõendiks. Hageja kohtule sellekohaseid tõendeid ei esitanud. Hageja esitas vaid raamatupidamisdokumentide ja varade vastuvõtmis-üleandmisakti, mille kohaselt on võlgniku raamatupidamisdokumendid üle antud uuele juhatuse liikmele A Vile (t lk 125), kuid see dokument ei tõenda kuidagi sularaha kasutamist võlgniku majandustegevuses. Kuivõrd hageja ja võlgniku juhatuse liige on sama isik ning tõendatud ei ole, et võlgnik kasutas sularahas väljavõetud raha oma majandustegevuses, tuleb asuda seisukohale, et sularahas väljavõetud summa on tagastatud hagejale. Kostja on esitanud ka väited, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on välistatud, sest mis tahes seaduse sätte eesmärgiks ei saa olla ebaseadusliku maksusoodustuse saamine (sularahas välja võetud summalt ei makstud makse); hageja alusetu rikastumine (S H sai 2017 aastal sularahas 223 150 eurot); nende pankrotivõlausaldajate ebavõrdne kohtlemine, kelle nõuded ei rajane halvas usus käitumisel. Kohus leiab, et kuna sularaha väljavõtmine on arvatav hageja poolt tasutud summade tagastamisena, siis puudub vajadus neid väiteid analüüsida. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Hageja on võlgnikule üle kandnud 228 150 eurot, võlgnik tagastas ülekandega 6 900 eurot ning sularahas võttis võlgnik alates 17.04.2017 välja 157 050 eurot, mille kasutamine on tõendamata ja mille saab arvada hageja poolt alusetult tasutud summa tagastamisena. Seetõttu jääb põhjendatud nõude suuruseks 64 200 eurot. Kuna nõue ei ole tagatud pandiga, tunnustab kohus nõuet 64 200 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 nimetatud rahuldamisjärgu nõudena. Otsuses viitamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kuna need on asjasse puutumatud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 29% ulatuses, mistõttu jagab kohus menetluskulud sama protsendi järgi. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, 7 kohtukulud on mh riigilõiv. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja ei ole menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tasus hageja hagi esitamisel riigilõivu 300 eurot. Hagihinnaks on 3 500 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 300 eurot. See on põhjendatud kulu. Hagejat esindas menetluses vandeadvokaat, kuid menetluskulude nimekirja ning menetluskulude kandmist tõendavate dokumentide puudumise tõttu ei ole võimalik õigusabikulusid kindlaks määrata. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 300 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata. Kuivõrd kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja ja tõendite esitamiseks menetlusse võtmise määruses, kuid hageja dokumente ei esitanud ei tähtaegselt ega hiljem (hageja ei ilmunud ka viimasele istungile), ei saa hageja taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. Kostja menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide kohaselt on kostja õigusabile kulunud aeg 27,36 tundi ning tunnitasuga 130 eurot kujuneb õigusabikuluks 3 556,80 eurot. Hageja ei ole kostja õigusabikulude osas seisukohta esitanud. Kohus peab tehtud toiminguid (dokumentide koostamine, dokumentidega tutvumine, istungiteks ettevalmistumine, istungitel osalemine) põhjendatuks. Samuti on mõistlik ja turutingimustele vastav tunnitasu 130 eurot. Küll aga ei pea kohus põhjendatuks kahe esindaja ajakulu. Antud asi ei ole kohtu hinnangul sellise keerukusega, mille puhul oleks mitme esindaja osalemine põhjendatud. Seetõttu ei ole põhjendatud topeltajakulu istungiteks ettevalmistamisele ja kohus vähendab ajakulu 3 tunni võrra. Kostja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on seega 3 166,80 eurot. Eelnevast tulenevalt määrab kohus hageja menetluskuluna kindlaks 300 eurot, millest kostja peab hüvitama 87 eurot (29%). Kostja menetluskuluna määrab kohus kindlaks 3 166,80 eurot, millest hageja peab hüvitama 2 248,43 eurot (71%). TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Tasaarvuse tagajärjel kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 2 161,43 eurot (2 248,43-87). TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on sellekohase taotluse esitanud, kohus rahuldab taotluse ja mõistab välja viivise menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tallinna RK 13.11.2019 lahendiga. 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.