Obsah (5)
§ 231§ 442§ 162§ 174§ 177KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Määruse tegemise aeg ja koht 29.04.2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-18110 Tsiviilasi KCF Valdus OÜ (l
230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19).
§ 231
lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 12. Hageja on esitanud nõude kostja vastu suulisest laenulepingust tuleneva kohustuste täitmiseks. Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja 3
(7)laenulepingu kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
- Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt 01.06.2010 kostja kontole tasutud 94 000 000 krooni (so 6 007 694,96 eurot) selgitusega „vastavalt lepingule“ on tasutud suulise laenulepingu alusel või hageja täitis ülekantud summaga enda kohustust kostja ees. Seega on vaidlus selle üle, millisel õiguslikul alusel hageja 94 000 000 krooni kostjale üle kandis.
- Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt RKTKo nr 3-2-1-109-11).
- Hagiavalduses toodud asjaoludel raha saamiseks pidi hageja seega esmalt tõendama, et tema ja kostja vahel sõlmiti kehtiv suuline laenuleping. Kostja on praegusel juhul kogu menetluse kestel väitnud, et ta ei ole laenulepingut sõlminud, kuna hageja ei andnud 01.06.2010 ülekandega kostjale laenu, vaid tegemist oli 20.10.2010, 22.10.2010 ja 01.06.2010 lepingutes nimetatud hageja enda kohustuste täitmisega kostja eest. Seega väidab kostja, et ta ei ole 94 000 000 krooni ülekandmiseks laenuna tahteavaldust teinud. Kuna hageja nõuab raha laenulepingu alusel, pidi hageja tõendama, et poolte vahel sõlmiti kehtivalt laenuleping. Alles pärast laenulepingu tõendamist tekib kostjal kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada.
- Hageja on esitanud laenulepingu tõendamiseks maksekorralduse, millest nähtub, et hageja kandis 01.06.2010 kostja arvelduskontole 94 000 000 krooni (so 6 007 694,96 eurot) selgitusega „vastavalt lepingule (tl 8). Pooled selle üle ka ei vaidle, et hageja on kostja arvelduskontole teinud nimetatud summas makse. Kostja nõustub 01.03.2017 kirjas ülekande tegemisega, kuid leiab, et tegemist ei ole suulise laenulepingu alusel antud laenuga, vaid kohustuse täitmisega kostja ees (tl 11). Kohus leiab, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Hageja leiab ka, et laenulepingu sõlmimist tõendab 22.10.2010 nõuete loovutamise leping, milles preambula punktis d on ühemõtteliselt kirjas, et omandaja (hageja) on andnud 01.06.2010 loovutajale (kostjale) laenu ning, et kostja ei ole laenusummat lepingu sõlmimise kuupäevaks tagastanud (tl 18). Kohus leiab, et nimetatu ei tõenda suulise laenulepingu sõlmimist 94 000 000 krooni (so 6 007 694,96 eurot) osas. Samuti selgitas 17.01.2019 toimunud kohtuistungil tunnistaja H R, et nõuete lepingus on räägitud laenust, aga laenuga tegemist ei olnud ning ta on ta sellesse suhtunud lohakalt ja ei ole seda tähele pannud. O K ihujurist A V koostas lepingu teksti (tl 174 pöördel).
- Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et hageja kohustused kostja ees tulenesid kolmest lepingust, mis vormistati kirjalikult pärast ülekande tegemist ning on hageja esindaja poolt 4
(7)allkirjastatud. 20.10.2010 kohustuste ülevõtmise lepinguga võttis hageja üle xxx OÜ ja xxx OÜ kohustused kostja ees kokku summas 27 804 249,17 Eesti krooni (tl 17). 22.10.2010 nõuete loovutamise lepingu alusel omandas hageja kostjalt nõuded summas 37 466 731,11 Eesti krooni OÜ xxx vastu, loovutustasu tuleneb lepingust (tl 18). 01.06.2010 võlakirjade müügilepingu alusel ostis hageja kostjalt 28 729 019,77 Eesti krooni eest xxx võlakirju (tl 19). Eelnimetatud kolme lepingu alusel moodustusid hagejal kohustused kostja ees kokku summas 94 000 000,05 Eesti krooni, mis vastab summa poolest hageja poolt kostjale ülekantud summale. Samuti on 94 000 000 krooni tasumine 20.10.2010 kohustuste ülevõtmise lepingus, 22.10.2010 nõuete loovutamise lepingus ja 01.06.2010 võlakirjade müügilepingus nimetatud kohustuste katteks tõendatud väärtpaberkorraldusega, A V ja K V e-kirjadega ning 22.12.2010 e-kirja manuses oleva tabeliga (tl 137-140).
- Kohus nõustub kostja väitega, et ei saa olla juhuslik, et hageja poolt kostjale üle kantud summa 94 000 000 krooni kattub hageja kohustuste summaga kostja ees. Eluliselt usutav ei ole ka asjaolu, et kostja võttis hagejalt laenu 94 000 000 krooni olukorras, kus kostjal oli samas summas hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõudeid. Samuti ei ole kohtu hinnangul usutav, et 94 000 000 krooni suurune laen anti üksnes suulise lepingu alusel, ilma eelneva ettevalmistava kirjavahetuseta. Kohus on veendunud, et juhul kui poolte tahe oli sõlmida laenuleping, siis oleks nii suure laenusumma puhul märgitud selgituseks „laenuleping või laen“, aga mitte liiga üldsõnaliselt „vastavalt lepingule“. Samuti näitab laenulepingu puudumist asjaolu, et hageja hakkas väidetavat laenu tagasi nõudma alles kuue aasta möödudes. Juhul, kui oleks laenuga tegemist olnud, siis hageja ei oleks kuus aastat laenu tagasi nõudmisega oodanud.
- Kohus on seisukohal, et kõik kolm lepingut (20.10.2010 kohustuste ülevõtmise leping, 22.10.2010 nõuete loovutamise leping ja 01.06.2010 võlakirjade müügileping) on kehtivad Lepingutele ei tulene seadusest ega muudest allikatest kohustuslikku kirjalikku vormi ning pooled ei ole ka lepingutes kokku leppinud kohustuslikus lepingu sõlmimise vormis. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et kummalegi poolele jäi teise lepingupoole allkirjaga versioon. Õiguslikult ei ole oluline, kas lepingupool on talle jäänud eksemplaridele alla kirjutanud. Nimetatud lepingute kehtivus on tõendatud hageja poolt 22.10.2010 allkirjastatud tasaarvestuste protokolliga (tl 81). Samuti ei välista 01.06.2010, 20.10.2010 ka 22.10.2010 lepingute kehtivust ega täitmist asjaolu, et need vormistati pärast 01.06.2010 ülekande tegemist. Tasaarvestuse protokollist nähtuvalt võttis hageja 20.10.2010 sõlmitud kohustuste ülevõtmise lepingule üle xxx OÜ kohustused summas 27 804 249,17 krooni. Sama protokolli p 2 kohaselt on hageja teinud 01.06.2010 kostjale ülekande summas 94 000 000 krooni. Samuti kinnitab 94 000 000 krooni kohustuste olemasolu ja täitmist hageja endise juhatuse liikme ning kostja likvideerijaga seotud äriühingute vahel 30.04.2010 sõlmitud kokkulepe ning 10.04.2013 sõlmitud kokkuleppe lisa, mille kohaselt kolmest lepingust tulenevaid nõudeid vähendati ülekande arvelt (tl 90-92).
- Hageja leiab, et kohtul ei ole võimalik 30.04.2010 kokkuleppe punktile 14.4 tugineda, kuna seda väidet ei ole varem esitatud. Kostja mainis vastuses hagile 30.04.2010 sõlmitud kokkulepet ja sellele 10.04.2013 sõlmitud lisa, mis hõlmab kõiki hageja (nüüdseks endise) juhatuse liikme O Kga seotud äriühingute kohustusi kostja (nüüdseks endise) juhatuse liikme ja likvideerija M V seotud äriühingute ees ning milliste kohustustega O K ja temaga seotud äriühing AS xxx kokkuleppe ja kokkuleppe lisa sõlmimisel ühinesid. Seega mainis kostja kokkulepet ja selle lisa vastuses hagile ning esitas nimetatud dokumendid ka koos vastusega kohtule. 27.09.2018 toimunud eelistungil seletas kostja nimetatud tõendid täpsemalt lahti. 10.04.2013 sõlmitud kokkuleppe lisast nähtub, et lepingutest tulenevad nõuded on hageja poolt 01.06.2010 94 000 000 krooni ülekandmisega täidetud (tl 92 pöördel). O K on hageja seadusliku esindajana kokkuleppe allkirjastanud ning allkirjastamist vaidlustanud ei ole. 5
(7)Samuti ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks väite alusel, et hagejal ei ole kostja ees muid kohustusi.
- Kohus täitis 27.09.2018 toimunud korraldaval kohtuistungil selgitamiskohustust ning selgitas, et hagejal tuleb täiendavalt tõendada, et poolte vahel oli suuline laenuleping, sh tõendada, et poolte tahe oli kokku leppida ja pooled leppisid kokku laenu andmises (tl 112 pöördel). Ükski hageja poolt täiendavalt esitatud tõend laenusuhet ei tõenda. Kohtu ette toodud asjaolud on vaid üldsõnalised. Ka ei selgitanud hageja ega toonud kohtu ette täpsustavaid asjaolusid selle kohta, et poolte tahe oli kokku leppida ja pooled leppisid kokku laenu andmises. Kohus leiab, et hageja poolt 22.10.2018 esitatud H Ri 31.05.2010 e-kiri ei tõenda, et ülekantud 94 000 000 krooni puhul oleks tegemist suuliselt sõlmitud laenulepinguga (tl 118). Nimetatud kirjast ei nähtu, et tegemist oleks suulise laenulepingu sõlmimisega. Tunnistaja H R andis ütlusi selle kohta, et selgitusega „vastavalt lepingule“ pidas ta silmas aprillis sõlmitud kokkulepet ja selle punkti 14.1 (tl 173 pöördel).
- Kohus ei nõustu hagejaga, et laenulepingu sõlmimist tõendavad hageja tolleaegse juhatuse liikme O K poolt 17.02.2019 kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et 01.06.2016 ülekande puhul oli tegemist laenuga. O K ütlused on vastuolus kirjalike tõenditega. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et tunnistaja H Ri ütlused tõendavad, et 01.06.2010 tehtud ülekandega täitis hageja 20.10.2010, 22.10.2010 ja 01.06.2010 lepingutes nimetatud kohustusi kostja ees. Samuti on tunnistaja H R ütlused kooskõlas ka kirjalike tõenditega ja seetõttu usaldusväärsed. Tõendeid, mis võimaldaksid teha järeldusi poolte tahteavalduste kohta sõlmida vaidlusaluse summa suhtes laenuleping, hageja kohtu arvates täiendavalt esitanud ei ole. Seega ei ole hageja tõendanud, et ta sõlmis kostjaga suulise laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses ning hagi tuleb laenulepingu alusel raha saamiseks jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka intressi- ja viivisenõue.
- Hageja on hagis tuginenud raha nõudmisel ka alusetu rikastumise õigusele juhuks, kui kohus ei tuvasta poolte vahel laenusuhet. Kostja esitas nimetatule aegumise vastuväite. Hageja alternatiivnõudena nõuet alusetu rikastumise sätete alusel ei esitanud. Hageja avaldas 27.09.2018 toimunud korraldaval istungil, et hageja eeldusel ei ole sellel mõtet, kuna tundub, et see on aegunud (tl 112 pöördel). Kohus leidis, et laenulepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel ei ole tõendatud. Seega kui 01.06.2010 üle antud raha lugeda alusetuks soorituseks kostjale, on selle väljaandmise nõue aegunud. Arvestades kostja aegumise vastuväidet, jääks hageja alusetu rikastumise nõue rahuldamata aegumise tõttu. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse väidetavalt olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (RKTKo 18.03.2015, nr 3-2-1-180-14, p 12). Seega algab alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetute maksete tegemisega (RKTKo 17.02.2016, nr 3-21-169-15, p 10). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja on teinud kostjale makse 01.06.
- Seega nõue oleks aegunud 01.06.2013 ning aegumistähtaeg on möödunud. Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on nõude maksmapanek aegumise tagajärjel välistatud.
- Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tühistab kohus 05.12.2017 määrusega seatud hagi tagamise abinõud käesoleva kohtuotsusega.
§ 442
lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohus rahuldas 05.12.2017 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks osaliselt ja määras arestida First Telecom Trading OÜ-le (likvideerimisel) kuuluva xxx OÜ osa 6
(7)nimiväärtusega 20 000 EEK hageja KCF Valdus OÜ kasuks ja kanda käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks keelumärge äriregistrisse. Samuti määras kohus blokeerida First Telecom Trading OÜ-le kuuluv xxx OÜ osa nimiväärtusega 1 238 eurot Eesti väärtpaberite keskregistris. Riigikohus on märkinud, et just otsuse resolutsiooniga kohustab kohut rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka
§ 442lg 5 esimene lause.
Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi rahuldamata jätvat kohtuotsust (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-164-09, p 40). Seega määrab kohus hagi tagamise tühistamise jõustumise siduvaks käesoleva kohtuotsuse jõustumisega. MENETLUSKULUD 25.
§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. 26. Kooskõlas
§ 174
lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist
§ 177
lõikes 2 sätestatud korras.
178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik Põhjendusi muudetud Tallinna RK 20.12.2019 lahendiga. 7
(7)