← Eesti

1-19-5599/15

Obsah (12)§ 180§ 306§ 339§ 341§ 292§ 288§ 266§ 61§ 175§ 185§ 337§ 187

1-19-5599 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-19-5599 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed

§ 180lg 1 alusel Kristo Aalistu kanda.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

  1. Mõista Eesti Vabariigilt Kristo Aalistu kasuks välja valitud kaitsjale vandeadvokaat Sandra Sepale apellatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasu koos käibemaksuga 144 eurot.
  2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsusega üldmenetluses tunnistati Kristo Aalistu süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel täitmisele pööramata, kui ta ei pane 1 aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. K. Aalistult mõisteti välja riigituludesse sundraha 810 eurot ja ekspertiisi tegemise kulu 183 eurot, mis tuleb tasuda igakuiste maksetena 12 kuu jooksul. Igas kuus tuleb tal tasuda 82,75 eurot.
  6. K. Aalistu tunnistati süüdi selles, et ta juhtis tahtlikult
  7. jaanuaril 2019 kella 04.47 ajal Tallinnas Suurtüki ja Rannamäe tee ristmikul suunaga Toompuiesteele mootorsõidukit MAN 8.163 registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (narkojoove metüleendioksümmetamfetamiinist (MDMA), 4-fluormetamfetamiinist (4FMA). Sellise tegevusega rikkus K. Aalistu liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund või LS § 69 lõikes 3 nimetatud alkoholi piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses (KorS) sätestatud korras. KorS § 36 lg 1 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutnud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. KorS § 36 lg 4 p 1 ja 2 kohaselt joobeseisundi liigid on alkoholijoove ning narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joove.
  8. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et K. Aalistu on talle süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud.
  9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Sandra Sepp, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatav tunnistab, et tarvitas paar päeva enne mootorsõiduki juhtimist süüdistuses märgitud narkootilisi aineid, kuid mootorsõiduki juhtimise ajal enam narkojoobes ei olnud. KarS § 424 lg 1 objektiivse koosseisu tuvastamiseks ei piisa üksnes faktist, et süüdistatav on enne mootorsõidukit juhtima asudes tarvitanud narkootilist ainet, vaid tõsikindlalt tuleb tuvastada süüdistatava joobeseisundis olemine sõiduki juhtimise hetkel. Kui alkoholijoobe tuvastamine on isiku veres või väljahingatavas õhus alkoholisisalduse määramisega võrdlemisi lihtne ning tõsikindlalt kontrollitav, siis narkojoobe puhul see nii ei ole. Eestis hetkel kasutusel olev metoodika ei võimalda tuvastada isiku organismis narkootilise aine kogust/hulka, mistõttu on narkojoobe tuvastamine oluliselt subjektiivsem ning komplitseeritum. Seejuures tuleb arvestada ka asjaoluga, et narkootiline aine jääb inimese organismi ja on tuvastatav oluliselt kauem kui alkohol, ning oluliselt kauem kui aine tarvitamisest tekkiv joove kestab. Välised tunnused, milliste alusel narkojoobe esinemist hinnatakse, ei ole omased üksnes narkojoobele. Need võivad inimesel avalduda ka joobele järgneval pohmeluse või jääknähtude ajal. Kaitsja esitas kohtule tõendina väljatrükid internetilehekülgedelt narko.ee ja et.wikipedia.org. Neist esimene on Tervise Arengu Instituudi poolt hallatav veebileht, kus avaldatakse kontrollitav ja teaduspõhine informatsioon. Teisel juhul on tegemist veebipõhise entsüklopeediaga, milles on viited algallikatele, mistõttu on nende sisu usaldusväärne ja kontrollitav. Mõlemal veebilehel 2

(15)avaldatud informatsioon on omavahel kooskõlas. Vaatamata sellele jättis maakohus need tõendid motiveerimatult kõrvale. Kohus leidis, et eksperdi arvamuses ei ole põhjust kahelda, kuid seda seisukohta põhjendanud ei ole. Võib vaid oletada, et selle tõendi usaldusväärsuse hindamisel on kohus arvestanud eksperdi pikaajalise staažiga. Kohus rikkus süüdistatava kaitseõigust, sest kõrvaldas korduvalt kaitsja poolt eksperdile esitatud küsimusi. Seega ei olnud kohus eksperdi ülekuulamisel erapooletu. Lisaks sellele on jätnud maakohus tähelepanuta, et joobeseisundi tuvastamisel ei ole kasutusel kindlat metoodikat. Ka tööjuhend, millest ekspert lähtub, ei anna eksperdile ette kindlaid kriteeriume ning peamiselt tugineb ekspert oma erialasele meditsiiniharidusele. Lisaks sellele on tööjuhend asutusesisene dokument, mis ei ole menetlusosalistele kättesaadav Seega ei ole eksperdi hinnangu kujunemine kontrollitav. Teistes riikides on kasutusel narkootilise aine kontsentratsiooni määramine veres, mis võimaldab narkojoobe taset mõõta ning oleks seetõttu kontrollitav. Tegemist on puudujäägiga Eesti seadusandluses. Vastava regulatsiooni puudumisel tuleb seda kriitilisemalt suhtuda olemasoleva metoodika ja selle kaudu loodavate tõendite usaldusväärsusesse. Vastava metoodika puudumisel ei ole võimalik objektiivselt kndlaks teha, kas tegemist on narkojoobega või pohmeluse ehk jääknähtudega. Kaitsja leiab, et praeguses asjas ei ole eksperdi hinnangu lähteandmed piisavad. Tuginetud on vaid süüdistatava terviseseisundi kirjeldamise protokollile ning joobeseisundi tuvastamise saatekirjale. Ekspert kinnitas ise kohtuistungil, et vaja oleks ka indikaatorvahendi kasutamise protokolli ning videomaterjali, et ekspert saaks isiku ka oma silmaga üle vaadata. Sellest võib järeldada, et ekspert on andnud oma hinnangu ebapiisava informatsiooni põhjal. Indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitud informatsioon erineb oluliselt arsti poolt terviseseisundi kirjeldamise protokollis märgitust. Vastuolu on ka tunnistaja BB poolt kohtuistungil antud ütlustega. Nimelt nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et süüdistatava sõidustiil oli erinevalt tunnistaja BB poolt kirjeldatust kindel, süüdistatav väljus sõidukist normaalselt ning kõndis kindlalt, tema aja ja koha tajumine ning kõne olid selged, füüsilisi eripärasid ei olnud. Eksperdi arvamus on subjektiivne. Ta on ise kohtuistungil kinnitanud, et on võimalik arvamuse andmisel eksida. Kaitsja viitab oma apellatsioonis Riigikohtu õigusteabe osakonna analüüsile KarS § 424 süüdistusasjades, milles on teostatud 50 joobeekspertiisi ja kõikides nendes asjades on tehtud ka süüdimõistev kohtuotsus. Kõik ekspertiisid teostas sama ekspert. Tegemist on sama eksperdiga, kes koostas hinnangu ka käesolevas kriminaalasjas – ekspert MT-ga. Süüdistataval ei ole ressurssi, mis võimaldaks kaitsjal iseseisvalt analüüsida kõiki neid kriminaalasju. Kaitsjat teeb selline teadmine ja statistika murelikuks. Sisuliselt on KarS § 424 alusel narkojoobes mootorsõiduki juhtimise eest süüdi mõistmine käinud ühe ainsa eksperdi subjektiivse ja kontrollimatu hinnangu põhjal. Kohtupraktika analüüs näitab, et ekspert ei ole kordagi oma hinnangut muutnud või ka tunnistanud, et on eksinud. Kaitsja hinnangul ei ole see eksperdi enda antud selgitustele tuginedes võimalik ega ka eluliselt usutav. Seega, kas ekspert ei saa aru, et ta eksinud on või ei taha seda endale tunnistada. Eksperdi kohtuistungil antud ütlused ei ole järjepidavad ega kooskõlas kaitsja poolt esitatud kirjalike tõenditega. 03. jaanuari 2019.a indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt reageeris indikaatorvahend metamfetamiinile, st süüdistatava süljest tuvastati metamfetamiini tarvitamise jälgi. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja nr 35T kohaselt leiti süüdistatava uriinist fluorometamfetamiini (4FMA) ning metüleendioksümetamfetamiini (MDMA). Apellandi küsimustele eelnimetatud ainete mõju avaldamise osas vastas ekspert, et nende ainete mõjud on üsna sarnased, kusjuures MDMA-d tarvitatakse peamiselt nö peoainena, meeleolu tõstmiseks. Kui apellant küsis ainetest tingitud joobe avaldumise täpsemaid tunnuseid, olid eksperdi 3
(15)vastused ebalevad ning ebaselged – mõlemad ained kuuluvad stimuleerivate ainete gruppi, ehk et võib olla erksust, aga mõnel just vastupidi, on väga uimane; meeleolutõus võib olla, aga ei pruugi olla; võib olla kiirenenud pulss, aga ei pruugi; pupill võib olla nii laienenud kui ka ahenenud; inimene võib olla agressiivne, aga võib olla ka rahulik; nüstagm võib olla, aga alati mitte jms. Ehk et täpsematele tunnustele ekspert konkreetseid vastuseid ei andnudki. Läbivalt kasutas ekspert väljendit, et see avaldumine on „hästi individuaalne“. Ülekuulamise alguses selgitas ekspert, et üheks alusmaterjaliks joobeseisundi tuvastamisel on „erialane kirjandus, kus on ära toodud, et missuguse narkootilise või psühhotroopse aine korral, missugused tunnused esinevad, et see on nagu aluseks“ (kohtuistungi protokoll, lk 8). Sellest vastusest järeldub loogiliselt, et 4FMA ja MDMA tarvitamise tunnused on ikkagi tuvastatavad ning et need on erialakirjanduses välja toodud. Viimast kinnitavad ka apellandi poolt kohtule esitatud kirjalikud tõendid (väljatrükid www.narko.ee ja et.wikipedia.org lehekülgedelt). Apellant rõhutab, et tegemist ei ole suvaliste internetilehekülgedega, ning on eelnevalt juba selgitanud, kes ja millist informatsiooni nimetatud lehekülgedel avaldab. Apellandi hinnangul võib eeldada, et Tervise Arengu Instituudi teaduritele ja ekspertidele on kättesaadav ning nad kasutavad samasugust erialakirjandust nagu hinnangu andnud ekspert. Apellandi esitatud tõenditest nähtub selgelt, et MDMA ja 4FMA tarvitamisest tekkiva joobeseisundi tunnused on äratuntavad ning eristatavad. Ka süüdistatav on ülekuulamisel selgitanud, et tundis nende tarvitamise järgselt meeleolutõusu, eufooriat ja et tema pupillid olid laienenud. Süüdistatava mootorsõiduki juhtimiselt peatamisel ja arstlikul läbivaatusel sellised väliseid tunnuseid enam ei tuvastatud. Kaitsja hinnangul kinnitab see, et süüdistatav ei olnud mootorsõidukit juhtides enam joobeseisundis. Süüdistataval tuvastatud välised tunnused saavad seega viidata üksnes jääknähtudele või pohmelusele. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et süüdistatava võimalikud tasakaalu- ja koordinatsioonihäired olid põhjustatud sellest, et süüdistatav viibis enne arsti ülevaatust pikalt väljas, olles ilmale mittevastavalt riides. Ta ei olnud kahel eelneval ööl korralikult maganud, kusjuures ööl vastu 1. jaanuari 2019 ei maganud üldse, vaid pidutses. Seejärel tegi öösel kurnavat kuid vaimset erksust nõudvat tööd. Kaitsja hinnangul ei ole põhjust süüdistatava ütluste usaldusväärsuses kahelda, sest tema ütlused riimuvad indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitud süüdistatava väliste tunnustega – selleks ajaks ei täheldanud politseiametnik mingisuguseid muutusi süüdistatava meeltes (tajus) ega meeleolus ning mootorsõiduki juhtimisel oli süüdistatav kindel. Ka pupillid ei olnud süüdistataval enam laienenud. Süüdistatava ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja AA ütlused. AA ütlustest nähtuvalt sai süüdistatav tol õhtul mootorsõidukite juhtimisega väga hästi hakkama, mitte mingisuguseid joobele viitavaid tunnuseid AA süüdistatava juures ei märganud. Süüdistatava ütluste usaldusväärsust narkootiliste ainete tarvitamise aja osas ei kummuta ka eksperdi poolt kohtuistungil antud ütlused. Kuigi ekspert hindas esmalt, et süüdistatav oli tarvitanud narkootilisi aineid kuni 8 tundi enne tema mootorsõiduki roolis tabamist, tõdes ekspert hiljem, et ei ole välistatud, et süüdistatav tarvitas narkootilisi aineid rohkem kui 8 tundi enne tema mootorsõiduki roolis kinni pidamist. Lisaks nentis ekspert, et MDMA ja 4FMA tarvitamisest tekkiva joobe tunnused võivad isikul püsida ka pärast joobe lõppemist, jääknähtudena või nn pohmeluse ajal. Jääknähud või pohmelus võivad seejuures kesta kuni 72 tundi (vt väljatrükid lehekülgedelt www.narko.ee ja et.wikipedia.org). Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et maakohus on eksinud süüdistatava käitumises KarS § 424 lõikes 1 sätestatud süüteokooseisu objektiivsete tunnuste tuvastamisel. Maakohus on süüdistatava joobeseisundi tuvastamisel tuginenud ebausaldusväärsele tõendile, jättes samal ajal süüdistatava ütlused ja apellandi poolt esitatud kirjalikud tõendid põhjendamatult tõendite kogumist kõrvale või neile hinnangu andmata. Hinnates tõendeid igakülgselt ja kogumis, 4
(15)jõudnuks maakohus järeldusele, et süüdistatava joobeseisundis olemine mootorsõiduki juhtimise ajal ei ole usaldusväärselt tõendamist leidnud. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav pani temale ette heidetud teo toime vähemasti kaudse tahtlusega, kuid jätnud selle seisukoha piisaval määral põhjendamata. Asjaolu, et süüdistatav on ka varasemalt narkootilisi aineid tarvitanud, ei tähenda automaatselt seda, et ta teadis või pidi teadma, et on mootorsõidukit juhtides veel joobeseisundis. Pigem kinnitavad süüdistatava ütlused seda, et süüdistatava enda hinnangul ei olnud ta enam joobeseisundis, ning et selle hinnangu andmisel tugines süüdistatav mh enda varasemale kogemusele. Süüdistatav selgitas, kuidas MDMA ja metamfetamiin talle mõjuvad ning kuidas end nende ainete tarvitamise järgselt tunneb. 02. jaanuari 2019.a õhtuks, kui süüdistatav tööle läks, ta end joobes enam ei tundnud. Süüdistatav oli küll mõnevõrra väsinud, kuid joobeseisundile viitavaid tunnuseid tal enda hinnangul ei olnud. Apellant rõhutab, et eelnimetatud ainete tarvitamise väliseid tunnuseid ei tuvastanud ka süüdistatavaga pikalt koos viibinud tunnistaja AA ega ka politseiametnik. Apellandi hinnangul on eluliselt usutav, et süüdistatav tundis end tööle minnes kainena. Tööl pidi ta suutma manööverdada kitsastel tänavatel sõidukiga ning tegi tööd koos oma tööandja/ülemusega. Joobeseisundis tööle minnes, seejuures ülemusega koos töötades oleks süüdistatav riskinud ka ilmselt enda töökoha kaotusega. Apellandi hinnangul puudub igasugune loogiline põhjus, miks süüdistatav oleks pidanud seda tegema. Teadlikult või tahtlikult narkootiliste ainete tarvitamist ei saa samastada mootorsõiduki joobes juhtimisega. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ka menetluskulude osas. Kaitsja esitas kohtuistungil kohtule taotluse hüvitada süüdistatavale menetluskulud seoses valitud kaitsjale makstud tasuga, tuues välja kaitsjale makstud tasu suuruse ning esitades kohtule menetluskulude tekkimist tõendavad arved. Vaatamata sellele ei ole maakohus seda kulu kohtuotsuses käsitlenud.

§ 306

lg 1 punkt 14 sätestab, et kohus peab kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse ka selles, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Nimetatud sättest tuleneb üheselt, et isegi juhul kui menetluskulud jäävad süüdistatava kanda, peab maakohus kohtuotsuses käsitlema kõiki tekkinud menetluskulusid. Maakohtu otsusest nähtuvalt ei oleks süüdistataval selliseid menetluskulusid justkui üldse tekkinud, milline asjaolu ei vasta tegelikkusele. Kaitsja esitas koos apellatsiooniga ringkonnakohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt K. Aalistu kasuks välja valitud kaitsjale vandeadvokaat S. Sepale apellatsioonimenetluses makstud tasu koos käibemaksuga 1008 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja töö maakohtu otsusega tutvumises, süüdistatavaga nõupidamises, kohtupraktika analüüsimises ja apellatsiooni koostamises.

  1. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ja seisukohtade esitamise tähtajaks
  2. jaanuar
  4. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha prokurör, kes taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, sest kohtuotsus on seaduslik ja motiveeritud. Kohus on põhjalikult põhjendanud, miks K. Aalistule inkrimineeritav kuritegu on kvalifitseeritav KarS § 424 lg 1 järgi, millistest tõenditest lähtuvalt on kohus jõudnud siseveendumusele, et süüdistatav on toime pannud temale inkrimineeritava kuriteo ning kohtu seisukoht on jälgitav ja arusaadav. Kohus analüüsis tõendeid nende kogumis. Samuti on kohus põhjendanud süüdistatavale karistuse mõistmise aluseks olevaid asjaolusid. 5

(15)Kohtuliku uurimise käigus uuriti joobeseisundi tuvastamist kinnitavaid järgmisi tõendeid: K. Aalistu terviseseisundi kirjeldamise protokollist 9/9 nähtub, et süüdistataval tuvastati 03.01.2019 kella 05.45 ajal Wismari Haiglas nüstagm, Rombergi asendi ebakindlus, täpsemate liigutuste ebatäpsus, värin sõrmedes, laugudes ja keeles. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast 35T ja 14.01.2019 hinnangust isiku joobeseisundi kohta nähtub, et süüdistataval leiti uriinist metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) ja 4-fluorometamfetamiini (4FMA) ja tuvastati narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joove. Kohtuliku uurimise käigus kuulati üle ekspert MT, kelle ütlustest nähtub, et ta on narkojoobe tuvastamisega tegelenud igapäevaselt alates 2014. aastast, kohtutoksikoloogia eksperdina on töötanud 15 aastat. Ekspert jäi 14.01.2019 antud arvamuse juurde. Samuti selgitas ekspert kohtuistungil, et joobe tuvastamisel tugineb ta labori vastusele ning arsti arvamusele, kes on inimese läbi vaadanud. Arvamuse kujundamisel tugineb ta kliiniliste tunnuste kogumile. Käesoleval juhul ei olnud isikul kaebusi terviseseisundi osas, samuti puudusid andmed ravimite tarvitamise kohta. Samas esinesid isikul häired täpsemates liigutustes, Rombergi asendis, oli värin sõrmedes, laugudes, keeles, samuti esines nüstagm. MDMA ja 4FMA joobetunnused on üsna sarnased. Pupillid võivad olla ahenenud või laienenud. Samuti nähtub eksperdi ütlustest, et MDMA ja 4FMA puhul on joobetunnusteks tasakaaluhäired, nüstagm, sest mõlemad ained kuuluvad stimuleerivate ainete gruppi. MDMA – d kasutatakse n-ö peoainena, et meeleolu tõuseks. MDMA tarvitamisest suu kaudu tekib narkojoove 10 - 15 minuti jooksul ning täiesti ilmselgelt on joove nähtav 30 minuti pärast ning narkojoove kestab sõltuvalt isikust 4 tundi kui ka 8 tundi. Kui on tegemist kahe ainega koos nagu selle kriminaalasjas puhul, siis võib joove kesta 8 tundi. MDMA tarvitamise järgselt tekib isikul uimasus, tahtejõuetus, nõrkus, kuid kindlasti mitte tasakaaluhäired. 4FMA puhul on joobetunnused sarnased MDMA joobetunnustega, kuid selle aine puhul ei ole alati tegemist meeleolu tõusuga, vaid võib esineda ka meeleolu langust. 4FMA puhul tekib joove 10 - 15 minuti jooksul ning on 30 minuti pärast on see ka nähtav. Narkojoove kestab umbes 4 - 8 tundi. 4FMA aine tarvitamisest tingitud jääknähud on sarnased MDMA jääknähtudega, kuid taas ei ole ka selle aine puhul jääknähuks tasakaaluhäired. Eksperdi ütlustest nähtub, et narkojoobes isikul esineb tasakaaluhäire ja nüstagm ning need on peamised narkojoobe tunnused. Tema ütlustest nähtub veel, et süüdistatavale tehti kiirtest ning 4FMA võib olla organismis tuvastatav kuni 5 päeva, keskmisel 3 päeva, kuid vaatamata sellele jäi ekspert enda arvamuse juurde, et isikul esines narkojoove 03.01.2019, sest lisaks testi positiivsele tulemusele esinesid isikul nii tasakaaluhäired kui ka nüstagm, mis on aga narkojoobe põhitunnused ning tegemist ei ole narkojoobe n-ö jääknähtudega. Samuti nähtub eksperdi ütlustest, et kui süüdistatav tarvitas narkootilisi aineid ööl vastu 01.01.2019, siis 03.01.2019 oleks pidanud tasakaaluhäired olema läinud. Kaitsja küsimusele, kas tasakaaluhäired võisid olla sellest, et isikul on külm ning värin tekkis külmast ja see võis põhjustada tasakaaluhäireid, vastas ekspert, et tegemist on värinaga laugudes, mis ei tulene külmast. Samuti on arsti kabinetis on soe. Kaitsja on seisukohal, et eksperdi hinnang ei ole usaldusväärne, et Eesti Vabariigis puudub kindel metoodika joobeseisundi tuvastamiseks. Kaitsja väide põhineb väljatrükkidel Vikipedia, www.narko.ee, Tervise Arengu Instituudi lehekülgedelt ning tuginevalt just netist saadud informatsioonile leiab kaitsja, et süüdistatav ei olnud 03.01.2019 kell 04.47 enam narkojoobes 6
(15)ning tal võisid esineda jääknähud. Kaitsja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal oleksid eriteadmised meditsiiniteaduse valdkonnas. Seega kaitsja netist saadud informatsiooni põhjal tehtud järeldus on põhjendamatu, paljasõnaline ning ebaprofessionaalne. Erinevalt kaitsjast leiab prokurör, et ekspert MT hinnang ja kohtuliku uurimise käigus antud ütlused on usaldusväärsed tõendid. Ekspert MT on pikaajalise staažiga ekspert, kes on teinud hinnanguid erinevates kriminaalasjades ning juhul, kui isikul on kiirtesti tulemus olnud positiivne, kuid narkojoobele viitavaid obligatoorseid tunnuseid ei ole, siis on ekspert andnud ka hinnangu, et isikul ei esinenud narkojoovet. Kui laekub eksperdi hinnang selle kohta, et isikul kinnipidamisel ei esinenud narkojoovet, siis kriminaalasi lõpetatakse kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kaitsja on apellatsioonikaebuses toonud välja näiteid, kus arutamisel olid kriminaalasjad, milles oli hinnangu teinud ekspert initsiaalidega M. T (kaitsja automaatselt tõlgendas neid initsiaale kui MT), samas aga jättis ta analüüsimata mitu kriminaalasja oli lõpetatud seoses sellega, et ekspert pärast tõendite uurimist nende kogumis jõudnud järeldusele, et isikul ei esinenud narkojoovet vaatamata sellele, et kiirtesti tulemus oli positiivne. Kaitsja väide, et ekspert ei tunnista enda eksimusi, on paljasõnaline ja alusetu. Selle kriminaalasja puhul jäi ekspert enda arvamuse juurde, et isikul esines narkojoove. Samuti selgitas ekspert põhjalikult, millel põhineb tema hinnang. Asjaolu, et apellandile ei meeldi eksperdi hinnang või et ta ei ole sellise hinnanguga nõus, ei anna veel alust kahelda eksperdi usaldusväärsuses ja professionaalsuses. Prokuratuur ei nõustu kaitsja väitega, et Eestis ei ole kasutusel kindlalt metoodikat joobeseisundi tuvastamiseks. Joobeseisundi tuvastamisel tehakse esialgu kiirtest, selle positiivse tulemuse korral toimetatakse isik haiglasse, kus võtab teda vastu arst, kellel on meditsiinilised eriteadmised. Seejärel kogutud materjal edastatakse eksperdile hinnangu koostamiseks ning hinnang koostatakse kogumis, analüüsides kõiki eelnevalt kogutud tõendeid ja analüüse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri vastuväitega apellatsioonile, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited on põhjendatud osaliselt. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 7.1 Kaitsja leiab, et rikutud on oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest maakohus on põhjendamatult eelistanud tõendina eksperdi arvamust ja tema selgitust kohtuistungil, kuid kõik kaitsja poolt esitatud tõendid on maakohus põhjendamatult kõrvale jätnud. Maakohus kõrvaldas eksperdi ristküsitlemise käigus mitmed kaitsja poolt esitatud küsimused, ehkki seadus seda ei võimalda. Sellega on rikutud süüdistatava kaitseõigust. Lisaks sellele on kohtuotsus valdavas osas põhjendamata ja kaitsja väited on jäetud ümber lükkamata, mistõttu kohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja poolt maakohtule tehtud etteheited niivõrd olulised, et on käsitletavad

§ 339

lg 1 p-s 12 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena.

§ 341lg 3 sätestab, et tuvastades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise Kar

S § 339 lõike 1 punktis 12 või lõikes 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. 7

(15)Praeguses asjas leiab kaitsja, et maakohus ei olnud süüdistatava suhtes erapooletu, sest ei lubanud kaitsjal eksperdile küsimusi esitada, võttes need omal initsiatiivil maha. Kohtukolleegiumi hinnangul on viidatud rikkumine niivõrd tõsine, et seda ei oleks võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega ei oleks kaitsja pidanud apellatsioonides taotlema mitte õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, vaid kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Järgnevat annab kohtukolleegium vastuse küsimusele, kas maakohus on ka tegelikult olnud süüdistatava suhtes erapoolik, millega on rikkunud tema kaitseõigust ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kaitsja väidab oma apellatsiooni punktis 22, et kohus takistas kaitseõiguse teostamist, sest võttis eksperdi küsitlemisel hulgaliselt kaitsja poolt esitatud küsimusi maha. Kaitsja hinnangul puudus kohtul selleks õiguslik alus. Kohus oleks pidanud laskma kaitsjal eksperdile küsimusi esitada ja kohustama eksperti nendele vastama. Kohtukolleegium kaitsja etteheitega ei nõustu.

§ 292lg 3 kohaselt juhindutakse eksperdi ülekuulamisel Kar

S § 2862-2891 ja 291.

§ 288

lg 5 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel jätta ristküsitluse käigus kõrvale tunnistajale esitatud küsimuse, mis on lubamatu ja asjakohatu. Kohus võib omal algatusel jätta kõrvale küsimuse, mis alandab tunnistaja väärikust. Seega peab valdavalt küsimuste kõrvalejätmine toimuma kohtumenetluse poolte vastavate taotluste alusel. Praktikas ei ole aga välistatud, et kohtumenetluse pool mingil põhjusel ei taotle asjakohatute küsimuste kõrvalejätmist. Sellisel juhul on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et tugineda tuleb

§-s 266 sätestatud kohtuistungi juhtimise volitusele.

§ 266lg 1 kohaselt juhib kriminaalasjades kohtuistungit kohtunik või eesistuja.

Sama sätte lõike 2 kohaselt kohtumenetluse pooled ning teised istungisaalis viibijad peavad tingimusteta täitma kohtuniku korraldusi. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium

  1. juuni
  2. a otsuse nr 3-1-1-43-10 punktis 46 selgitanud, et kriminaalasja arutava kohtu ülesanne on vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul

§ 288lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused.

Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega. Ka inimõiguste kohus on menetlusaja mõistlikkuse tagamise kontekstis leidnud, et menetluse juhtimine, sh oluliste ja ebaoluliste tõendite eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine on asja arutava kohtu pädevuses (vt Stoji? v. Horvaatia, otsus 1. juunist 2006, p 26). Kohtumenetluse poolte obstruktsionistlik tegevus ei tohi hakata dikteerima kohtumenetluse kulgu ega muuta kohut protsessiosaliste pantvangiks. Eeltoodust nähtub, et kehtiv menetlusseadus ja senine kohtupraktika võimaldab kohtul ristküsitlemisel teatud küsimusi kõrvale jätta nii kohtumenetluse poole taotlusel kui enda initsiatiivil. Seega ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et kohtul puudus õigus kaitsja küsimusi maha võtta. Lisaks sellele nähtub kohtuistungi protokollist, et kaitsja lubamatud ja asjakohatud küsimused eksperdile on kohus kõrvaldanud mitte enda initsiatiivil, vaid prokuröri taotlusel. Ekspert on kaitsja küsimusele vastanud, et pohmeluse korral tasakaaluhäireid ei esine. Seejärel on kaitsja küsinud, et kas tasakaaluhäired hõivad esineda väsimuse ja magamatuse tõttu isikul, kellel on pohmelus. Kaitsja on keeldunud sellele küsimusele vastamast, sest vastus oleks oletuslik. Kaitsja kordas küsimust ja kohus võttis selle prokuröri taotlusel maha. 8

(15)Kaitsja küsib eksperdilt, et kas on täiesti välistatud, et pohmeluses ja väsinud ning magamata isikul võivad avalduda samasugused välised tunnused nagu aktis märgitud. Kohus võtab selle küsimuse prokuröri taotlusel maha, sest tegemist on oletusega. Edasiselt on kaitsja küsinud korduvalt küsimusi selle kohta kui kaua võib kesta pohmelus MDMA tarvitamisest ning kas teadusele tuginedes on võimalik, et jääknähud avalduvad veel 24-48 tunni jooksul pärast tarvitamist. Samuti on ta korranud juba varem korduvalt esitatud küsimust, et kas välised tunnused avalduvad ka pohmeluse korra. Kohus on ka need küsimused prokuröri taotlusel maha võtnud, sest need on olnud lubamatud või asjakohatud. Eeltoodut arvesse võttes ei tuvastanud kohtukolleegium, et maakohus on eksperdi küsitlemisel rikkunud seaduse nõudeid. Kaitsja leiab oma apellatsioonis, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 tähenduses, sest paljudele tema poolt tõstatatud küsimustele ei ole maakohus oma otsuses vastanud. See tähendab, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Kohtukolleegiumi hinnangul on arutatavas kriminaalasjas vaidlustatud maakohtu otsuses järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on K. Aalistu talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistatud ja selline karistus mõistetud. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses põhjenduse puudumist. Sisuliselt taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja apellatsioonis korratakse sisuliselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba ammendavalt vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). 9

(15)Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab

§ 61

ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtulik uurimine ei ole olnud ühekülgne ega puudulik. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-44-13 märgitud seisukohale, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljaspoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väidetega, et maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet

§ 339

lg 1 p 12 tähenduses ning

§-s 312 sätestatud põhjendamiskohustust. 7.2 Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et K. Aavistu 3. jaanuari 2019 varahommikul Tallinnas Suurtüki ja Rannamäe tee ristmikul mootorsõidukit juhtis. Tema uriinist leiti uuringu käigus narkootilisi aineid (MDM ja 4FMA). Wismari Haiglas tuvastati K. Aalistul nüstagm, Rombergi aseni ebakindlus, täpsemate liigutuste ebakindlus, värin sõrmedes, laugudes ja keeles. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja. Vaidlus käib senises menetluses vaid selle üle, kas K. Aalistu oli narkootilises joobes või olid tal narkootilise aine tarvitamise tunnused (kaitsja väljendit kasutades jääknähud või pohmell). K. Aalistu narkootiliste ainete tarvitamist ei eitagi, kuid tegi seda mitu päeva tagasi ja arvab, et ta enam joobes ei olnud. Eksperdi hinnangul oli K. Aavistu narkootilises joobes, sest tema uriinist leiti narkootilisi aineid ja tema terviseseisund viitas narkootiliste ainete tarvitamisele. Kaitsja leiab, et vaatamata uriinist narkootiliste ainete tuvastamisele ei olnud K. Aavistu narkootilises joobes, sest muutused tema terviseseisundis olid põhjustatud külmast ja väsimusest. Kaitsja on seisukohal, et erinevalt alkoholist ei ole võimalik narkootilise aine täpset kogust uriinis määrata, mistõttu puudub Eestis metoodika narkootilise joobe kindlakstegemiseks. Narkootiline joove tuvastatakse vaid eksperdi subjektiivse arvamusega, mis on subjektiivne ega ole kontrollitav. Seega on tegemist lüngaga Eesti seadusandluses. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja selline Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. käsitlus õiguslikult arvestatav. Nimelt on KorS § 37 lg 1 p-s1 sätestatud, et politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, 10

(15)alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Sama sätte lg 2 kohaselt võib lisaks sellele joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise protseduurile allutada sõidukijuhi, kui see on vajalik ohu ennetamiseks liikluses. Narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi tuvastamise kord on sätestatud KorS §-s 41. Sellest nähtub, et politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib tuvastada narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine esinemise organismis indikaatorvahendi abil või toimetada isiku bioloogilise vedeliku proovi võtmiseks ja vajaduse korral terviseseisundi kirjeldamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse (lg 1). Narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi kahtluse korral peab korrakaitseorgan kirjeldama isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid (lg 5). Enne narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist indikaatorvahendiga või enne isiku toimetamist tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse, selgitatakse talle tema järgmisi õigusi: 1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest; 3) õigus tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) õigus esitada vaie korrakaitseorgani juhile või kaebus halduskohtule; 5) õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga (lg 6). Kui korrakaitseorgani ametiisik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga, võib nimetatud ainete tarvitamise tuvastamisel piirduda indikaatorvahendi kasutamisega (lg 7). Kui isik keeldub narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamisest indikaatorvahendiga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse aine organismis esinemine kohustuslikus korras bioloogilise vedeliku proovi uuringuga (lg 8). Korrakaitseorgani nõudmisel on arst kohustatud kirjeldama isiku terviseseisundit ning tervishoiuteenuse osutaja või riiklik ekspertiisiasutus on kohustatud võtma, säilitama ja edastama vajaliku koguse bioloogilise vedeliku proovi (lg 9). Bioloogilise vedeliku proovi võtmise tagamiseks on korrakaitseorganil õigus kasutada proovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu (lg 10). Isiku poolt korrakaitseorganile indikaatorvahendiga kontrollimiseks vabatahtlikult antud bioloogilise vedeliku proovi edastab korrakaitseorgan indikaatorvahendi positiivse näidu korral riiklikule ekspertiisiasutusele bioloogilise vedeliku proovi uuringu tegemiseks, kui see on vajalik narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või joobeseisundi tuvastamiseks (lg 11). Kui bioloogilise vedeliku proov võetakse tervishoiuteenuse osutaja juures, korraldab korrakaitseorgan võetud proovi toimetamise riiklikku ekspertiisiasutusse narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamiseks bioloogilise vedeliku proovi uuringuga. Kui korrakaitseorgani nõudmisel kirjeldab arst isiku terviseseisundit, korraldab korrakaitseorgan terviseseisundi kirjelduse protokolli toimetamise võimaluse korral koos bioloogilise vedeliku prooviga joobeseisundi tuvastamiseks riiklikku ekspertiisiasutusse (lg 12). 11
(15)Bioloogilise vedeliku proovi uuringu tulemuste ning isiku terviseseisundi kirjelduse protokolli põhjal annab riiklik ekspertiisiasutus hinnangu isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta (lg 13). Arsti poolt isiku terviseseisundi kirjeldamise nõuded ja korra ning sellekohase protokolli vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (lg 14). Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega (lg 15). Narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamiseks kasutatava indikaatorvahendi kasutamise ning selle dokumenteerimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (lg 16). Bioloogilise vedeliku proovi uuringu tulemuse ekspertiisiakti vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega (lg 17). Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobe tuvastamine on Eestis õiguslikult reguleerimata ja puudub metoodika selle kindlakstegemiseks. Praeguse asja materjalidest nähtub, et tunnistaja BB oli 3. jaanuari 2019 varahommikul koos DD-ga politseipatrullis. Tema kohtuistungil antud ütlustest (tl 62-64) nähtub, et nad peatasid Toompuiesteel sõiduki, mille sõidustiil oli ebakindel ja kaldus oma sõidurajalt kõrvale. Sõiduki roolis oli K. Aalistu, kellel olid narkojoobele viitavad tunnused. Ta oskab joobe tunnused tuvastada, kuna on läbinud vastava koolituse. Tema sõnade kohaselt oli isik äärmiselt närviline, käed värisesid, silmad punased, uimane, silmad hüplevad, liikumine ebakorrapärane. Isik nõustus narkootilise aine kiirtestiga ja tulemus oli positiivne amfetamiinile (tl 13). Indikaatorvahendi kasutamise protokolli koostas teine patrullpolitseinik. Pärast seda toimetati K. Aalistu tervisekontrolliks Wismari Haiglasse, kus oodati arsti juurde saamist maksimaalselt 5 minutit. Tunnistaja BB ütlused lükkavad ümber kaitsja väited selle kohta, et arsti järjekorras tuli oodata õues pikka aega, mistõttu K. Aalistul oli külm, ta värises ja nägu punetas. Kaitsja peab tunnistaja BB ütlusi ebausaldusväärseks, ehkki ta maakohus tunnistaja BB kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tunnistaja ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks avaldada ei ole taotlenud. Järelikult langevad tunnista BB kohtuistungil antud ütlused kokku tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kaitsja kahtleb tunnistaja BB ütluste usaldusväärsuses veel seetõttu, et indikaatorvahendi protokolli kohaselt oli K. Aalistu sõidustiil kindel ja tal täheldati vaid silma sidekesta punetus ning pupillide ahenemine. Kohtukolleegiumi kaitsja väited tunnistaja BB ütluste õigsuse kahtluse alla seadmises ei veena, sest tunnistaja ütlused on olnud vastuoludeta ja järjepidavad ning ta on kohtuistungil selgitanud, et indikaatorvahendi protokolli koostas ja allkirjastas teine patrullis olnud politseinik. Seetõttu ta ei tea, mida protokolli sündmuse tehiolude ja kontrollitava isiku iseloomustamiseks kirja pandi. Wismari Haiglas koostatud K. Aalistu terviseseisundi kirjeldamise protokollist nähtub, et tal tuvastati nüstagm, Rombergi asendi ebakindlus, ebakindlus täpsemates liigutustes, värin sõrmedes, laugudes ja keeles. Isik on ise uimastite või alkoholi tarvitamist eitanud. Temalt on võetud uriini proov (tl 14). Joobeseisundi tuvastamise saatekirja vastusest nähtub, et K. Aalistu uriinist leiti MDMA-d ja 4FMA-d ja seoses sellega tuvastati narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joove (tl 17). 12
(15)Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi Lõuna-Eesti kohtuarstliku ekspertiisiosakonna arst-kohtutoksikoloogiaekspert MT arvamuse kohaselt esines uuritaval K. Aalistul
  1. jaanuaril 2019 kell 5.45 narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine (MDMA ja 4FMA) tarvitamisest tingitud joove. Sellise järelduse võimaldab teha K. Aalistu terviseseisundi kirjeldamise protokollis fikseeritud kliiniline leid (nüstagm, tasakaal ja koordinatsioon, Rombergi asend ebakindel, täpsemad liigutused ebatäpsed, värin sõrmedes, laugudes ja keeles) ning tema uriinist leitud ained (tl 18). Ekspert MT on kohtuistungil kinnitanud oma arvamust ja selgitanud ekspertiisi tegemise korda üldiselt ning selle konkreetse juhtumi puhul. Tema ütluste kohaselt on ta narkojoobe tuvastamisega tegelenud igapäevaselt alates
  2. Kohtutoksikoloogia eksperdina on töötanud 15 aastat. Joobe tuvastamisel tugineb ta labori vastusele ning arsti arvamusele, kes on inimese läbi vaadanud. Arvamuse kujundamisel tugineb ta kliiniliste tunnuste kogumile. Käesoleval juhul isikul ei olnud kaebusi terviseseisundi osas, puudusid andmed ravimite tarvitamise kohta. Isikul esinesid häired täpsemates liigutustes, Rombergi asendis; värin sõrmedes, laugudes, keeles; nüstagm. MDMA ja 4FMA joobetunnused on üsna sarnased. Pupillid võivad olla ahenenud või laienenud. Kui terviseseisundi kirjeldamise protokollis kliinilist leidu fikseeritud ei ole, kuid uriinist on leitud narkootilist või psühhotroopset ainet, siis ta alkoholijoovet ei tuvasta ja kriminaalasi lõpetatakse. Seega on sellisel juhul isik küll narkootilist või psühhotroopset ainet tarvitanud, kuid sellest tingitud joovet ei esine. Ekspert selgitab, et ta tuvastab joobe ainult siis, kui terviseseisundi kirjeldamise protokollis on fikseeritud vähemalt neli kliinilist tunnust. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et eksperdi arvamus ja tema kohtuistungil antud ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu need tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kaitsja poolt esitatud erinevate internetilehekülgede väljatrükid ei lükka ümber eksperdi arvamust, mis põhineb arsti poolt koostatud süüdistava terviseseisundi kirjeldusel ja laboratoorse uuringu tulemustel. Praeguses asjas on tegemist konkreetse isikuga ja tema terviseseisundi kirjeldamisega kogumis, mitte abstraktse kirjeldusega. Narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest tingitud joobe tunnused avalduvad igal inimesel erinevalt, need on individuaalsed. Seega ei tunnistanud maakohus kaitsja poolt esitatud internetilehekülgede väljatrükke mitte lubamatuks tõendiks, vaid hindas neid kogumis teiste tõenditega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selleski, et süüdistatava K. Aalistu ütlused narkootiliste ainete tarvitamise aja kohta ei ole usaldusväärsed. Süüstavaid tõendeid ei kummuta ka tunnistaja AA ütlused. Tunnistaja ütluste kohaselt suhtleb ta K. Aalistuga ainult talvel. Ta ei ole süüdistatavat narkojoobes kunagi näinud ning ei tea, milline on süüdistava käitumine sellises seisundis. K. Aalistu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb kohtukolleegiumi hinnangul arvesse võtta ka seda, et sõiduki kinnipidamise, uriiniproovi võtmise ning arstliku läbivaatuse käigus ei ole ta avaldanud, et on väsinud ja magamata. Alkoholi ja narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamist on ta sõnaselgelt eitanud (tl 14). Seega on hakanud K. Aalistu tunnistama narkootiliste ainete tarvitamist alles pärast seda kui tema uriinist leiti narkootilisi aineid. Lisaks sellele on K. Aalistu Wismari Haiglas arstile öelnud, et ta ei tööta. Ka süüdistusaktis on märgitud, et K. Aalistu ei tööta (tl 3). Maakohtu istungil kinnitas K. Aalistu samuti, et ta ametlikult ei tööta (tl 61). Kaitseaktis on kaitsja märkinud, et ta soovib esitada tõendid 13
(15)süüdistuses märgitud ajal K. Aalistu tööl viibimise, selle kestuse ja töökoormuse kohta (tl 6 pöördel). Tegelikult süüdistatav ega kaitsja kohtule selliseid tõendeid ei esitanud. Tunnistaja AA ütluste kohaselt käib K. Aalistu tal talviti abiks, kuid tema ütlused ei ole kontrollitavad. Seetõttu puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et K. Aalistu sellel öösel tööl oli. Kuid nagu kohtukolleegium juba varem märkis, ei ole sellel asjaolul kuriteo tõendatuse ja kvalifikatsiooni seisukohast ka tähtsust, sest K. Aalistul tuvastati narkootiline joove ning ei ole välistatud, et ta töötas narkootilises joobes viibides. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et K. Aalistu on väärteokorras, sealhulgas narkootiliste ainete tarvitamise eest korduvalt väärteomenetluse korras karistatud. Seetõttu oli talle väga hästi teada, millist mõju narkootilised ained talle avaldavad ja kui kaua nende ainete mõju kestab. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et K. Aalistu pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega mõista K. Aalistu talle esitatud süüdistuses KarS § 424 lg 1 järgi süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. 7.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium kriminaalmenetluse kulude küsimusel. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohtuotsuses on jäetud võtmata seisukoht valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise küsimuses. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles küsimuses. Kriminaaltoimikust nähtub, et kaitsja esitas maakohtule taotluse süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks summas 777,60 (tl 32, 55). Maakohtu otsuse motiveerivas osas on märgitud, et

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Samuti on kohtuotsuses märgitud, et muuhulgas on menetluskuluks

§ 175

lg 1 p-s 1 sätestatud valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Seega on kohtuotsuses õigesti märgitud, et praeguses asjas tehakse süüdimõistev kohtuotsus ja valitud kaitsja tasu jäetakse süüdistatava kanda. Küll aga ei ole maakohus ära näidanud kaitsja poolt taotletud konkreetset summat. Samuti on see otsustus ära näitamata kohtuotsuse resolutiivosas. Sellega on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Kohtukolleegium peab võimalikuks seda maakohtu minetust ringkonnakohtus parandada, tehes maakohtu otsusesse vastava täpsustuse. Kohtukolleegium täiendab kohtuotsuse resolutiivosa lausega, et valitud kaitsjale makstud tasu summas 777,60 eurot jätta

§ 180lg 1 alusel Kristo Aalistu kanda.

8. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 185

lg 1 ja

§ 337

lg 1 p 4 sätestavad, et kui apellatsioonimenetluses tühistatakse esimese astme kohtu otsus täies ulatuses või osaliselt ja tehakse uus kohtuotsus, siis kannab menetluskulud riik.

§ 175

lg 1 p 1 näeb ette, et menetluskuluks on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. detsembri
  2. a määruse nr 1-17-7077 punktis 79 ja
  3. detsembri
  4. a otsuse nr 3-1-1-79-14 punktis 44 korranud oma varasemat seisukohta, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav

§ 175lg 1 p 1 alusel üksnes 14

(15)osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist. Seetõttu on vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul

§ 187

lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Praeguses asjas esitas valitud kaitsja vandeadvokaat Sandra Sepp koos apellatsiooniga ringkonnakohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt K. Aalistu kasuks välja 1008 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud oma ülesannete täitmiseks aega kokku 7 tundi. Ühe tööühiku hind on 120 eurot. Kaitsja töö seisneb maakohtu otsusega tutvumises, süüdistatavaga nõupidamises, kohtupraktika analüüsimises ja apellatsiooni koostamises. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotletud tasu põhjendatud osaliselt. Kuna süüdistatav mõisteti maakohtus süüdi, siis on taotluses märgitud õigusteenus kohtukolleegiumi hinnangul vajalik. Kohtukolleegium ei vaidlusta ka ühe tööühiku hinda. Küll aga ei nõustu kohtukolleegium taotletud tasu suurusega, sest kaitsja apellatsiooni argumendid ei ole valdavas osas põhjendatud. Kohtukolleegium nõustus kaitsjaga vaid selles, et maakohus on jätnud valitud kaitsjale makstud tasu osas seisukoha võtmata. Tegemist ei ole mahuka ega keeruka asjaoluga, mida apellatsioonis vaidlustada. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas põhjendatud lugeda mõistlikuks töötasu 1 tunni eest summas 144 eurot, sealhulgas käibemaks 24 eurot. Seetõttu mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt K. Aalistu kasuks välja valitud kaitsjale vandeadvokaat S. Sepale apellatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasu koos käibemaksuga 144 eurot. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 9.

oktoobri 2019. a kohtuotsuse sisuliselt muutmata, kuid täiendab kohtuotsuse resolutiivosa lausega, et valitud kaitsjale makstud tasu summas 777,60 eurot jätta

§ 180lg 1 alusel K. Aalistu kanda. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.