Vangla ja prokuratuur ei toeta samuti kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist. 2 Määruskaebus
lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. A. Gruznovi kaitsja esitas Soome karistuse kohta tõendi ja selle tõlke eesti keelde eesmärgiga, et maakohus kaalutlusõiguse teostamisel võtaks arvesse ka Soomes määratud karistusega seotud asjaolusid. Maakohus ei ole nimetatud tõendit hinnanud. Riigikohus asjas nr 3-1-1-82-14 luges kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses seda, et kohtud ei ole neid tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks need tõendid hindamata jäeti. Seega on kohtud eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes (p 8.2.). 3.
§-s 76 või §-s 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkusele, kinnipeetava ohtlikkusele ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks, kui kinnipeetav taotleb enda vabastamist
Seega käesolevaks ajaks distsiplinaarkaristuste olemasolu või puudumine ei oma niivõrd olulist tähtsust isiku ennetähtaegsel vabastamisel. Kehtiva seadusandluse kohaselt ei saa ainuüksi distsiplinaarkaristuste olemasolu olla taksituseks ennetähtaegseks vabastamiseks. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-12-17 punktis 19 järeldanud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab
lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Seega kinnipeetava käitumist vanglas tuleb hinnata koosmõjus muude asjaoludega, näiteks sotsiaalprogrammides osalemine. Maakohus on tuvastanud, et A. Gruznov on läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning õppinud riigikeelt A1 tasemel. Sotsiaalprogrammid suunavad A. Gruznovi seaduskuulekale teele, kuna annavad teadmisi ja oskusi vabaduses õiguskuulekalt toime tulla. Samas lahendis Riigikohus on leidnud, et süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Maakohus on tuvastanud, et need asjaolud toetavad A. Gruznovi vabanemist. 3.
lõiked 1-3) ja korda (
Teisisõnu ei võimalda karistusseadustik kinnipeetava automaatset vabastamist pärast kohtuotsuse tunnustamist väljaandjariigi seaduse alusel. Määruskaebuses viidatud Euroopa Nõukogu Raamotsusest 2008/909/JSK ei tulene teisiti. Kaitsja tõlgendus raamotsuse artiklist 17 on ühekülgne. Sätte sõnastus ütleb siiski järgmist. Nimelt käsitleb artikkel 17 täideviimise suhtes kohaldatavat õigust. Karistuse täideviimist reguleeritakse täidesaatva riigi õigusega. Üksnes täidesaatva riigi asutused on pädevad vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatule otsustama täitemenetluse üle ja määrama kindlaks kõik sellega seotud meetmed, sealhulgas enneaegse või tingimisi vabastamise põhjused. (lõige 1) Täidesaatva riigi pädev asutus arvab kantava vabadusekaotuse kogukestusest täies mahus maha juba kantud vabadusekaotuse, mis oli seotud kohtuotsuse sisuks oleva karistusega (lõige 2). Täidesaatva riigi pädev asutus teatab taotluse korral väljaandjariigi pädevale asutusele võimaliku enneaegse või tingimusliku vabastamise suhtes kohaldatavatest sätetest. Väljaandjariik võib selliste sätete kohaldamisega nõustuda või tunnistuse tagasi võtta (lõige 3) Liikmesriigid võivad ette näha, et iga enneaegse või tingimisi vabastamise otsus võib arvesse võtta ka väljaandjariigi osutatud neid siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt on isikul õigus tingimisi vabastamisele kindlaksmääratud ajal. (lõige 4). Seega on selle sätte lõige 4 üksnes võimalust andev, küll mitte kohustav nagu üritab kaitsja väita. Erinevalt määruskaebuses väidetust leitakse ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, et karistuse täitmise üleandmisel ei muuda riikidevahelised erinevused ennetähtaegse vabastamise tingimustes süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 tähenduses (vt Veermäe vs. Soome, taotlus nr 38704/03, 15.03.2005 ja Vrancsik vs Ungari ja Austria, taotlus nr 16770/07, 11.10.2011). Lisaks on oluline märkida, et välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavuse lahendamisel on lahendatud küsimus ka karistuse pikkusest, mille osas on märgitud järgmist. A. Gruznovile mõisteti Soome Vabariigis 11-aastapikkune vangistus, mis ei ületa Eesti Vabariigis samade kuritegude eest ettenähtud karistuse maksimaalmäära, mistõttu ei kuulu temale Soome Vabariigis mõistetud karistus muutmisele. Määrus on jõustunud edasikaebamata. 7. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses tõstatatuga, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab
lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui
lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse ruum. 5 Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus käesolevalt kaalutlusviga ei tuvastanud. See, et kaebuses ei nõustuta maakohtu määruse põhistustega, ei tähenda, et tulenevalt sellest saaks asuda seisukohale, et maakohtu määrus oleks põhistamata, veelgi enam, et seal oleks tehtud kaalutlusviga. Ka ei ole võimalik tuvastada, et maakohus ei oleks järginud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet tulenevalt KrMS § 3051 lg-st 1. 8. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik vähetähtsustada A. Gruznovil olevaid kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Nimelt tuleneb kinnipeetava iseloomustusest, et süüdimõistetu on keeldunud töökohustuse täitmisest ning on vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele jätnud allumata. On märkimist väärt, et isikut karistati mõlemal juhul 7 päevaks kartserisse paigutamisega. Kaitsja hinnangul on see asjaolu vähetähtis ning kuna maakohus viitas vanale Riigikohtu lahendile, siis sellega võrreldes on käesolevaks ajaks seadus muutunud. Kaitsja on küll andnud pika ülevaate sellest, kuidas seadus on muutunud ning kuidas esitatakse ennetähtaegse vabastamise materjalid, kuid ka see ei anna alust vähetähtsustada süüdimõistetu käitumist vangistuses.
lg 4 sätestab üheselt, et arvestatakse süüdimõistetu käitumist karistuse kandmise ajal ning distsiplinaarkaristused koostoimes täitmiskavaga iseloomustavad just seda. Arvestades, et töötamine oli ette nähtud ka individuaalses täitmiskavas, millest süüdimõistetu keeldus, siis ei saa öelda, et süüdimõistetu käitumine vangistuses oleks olnud õiguskuulekas ning uute kuritegude toimepanemise risk oleks maandatud ja karistuse eesmärgid saavutatud. Kuigi süüdimõistetu on osalenud sotsiaalprogrammis, ei saa öelda, et individuaalses täitmiskavas märgitud eesmärgid oleksid saavutatud. Kehtivad distsiplinaarkaristused näitavad, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Ka on maakohus analüüsinud, miks faktiliselt positiivsed asjaolud ei anna alla alust arvamuseks, et need maandaksid uue kuriteo toimepanemise riske ja tagaks süüdimõistetu õiguskuuleka käitumise. 9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu 6. detsembri 2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Maarika Kuusk 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.