← Eesti

2-11-45703/116

Obsah (5)§ 657§ 662§ 238§ 171§ 178

Kohus Kohtukoosseis KOHTUMÄÄRUS Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-4570

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. 3

(6)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi (

§ 657

lg 1 p 2¹ koosmõjus

§-ga 659).

  1. Võlgnik on määruskaebusega ja
  2. detsembri
  3. a menetlusdokumendiga esitanud dokumentaalseid tõendeid. Määruskaebuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid (

§ 662lg 3).

Arvestades määruskaebuse sisu on täiendavad dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

  1. Praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldunud vabastamast võlgnikku tema pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
  2. Kolleegium selgitab, et füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib PankrS § 175 lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Seega, kui esineb mõni PankrS §-s 173 sätestatud alus, siis ei pea kohus kaaluma võlgniku ja võlausaldajate huve, sest võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud.
  5. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse PankrS § 175 lg 2 p 2 ja § 173 lg-te 1, 2 alusel seetõttu, et võlgnik ei tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega otsinud seda ning võlgnikul võis olla varjatud tulusid. Maakohus tuvastas, et usaldusisiku aruandes esitatud andmed ei olnud õiged, st ei kajastanud kogu võlgniku sissetulekut. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et nimetatud asjaolude tuvastamisel rikkus maakohus menetlusõiguse normi ja kohaldas materiaalõigust osaliselt ebaõigesti, kuid need eksimused ei mõjuta siiski asja lõpptulemust.
  6. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et võlgnik ei rikkunud menetluse kestel mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustust. Maakohus rikkus selle asjaolu tuvastamisel oluliselt selgitamis- ja põhjendamiskohustust, mis viis PankrS § 173 lg 1 ebaõige kohaldamiseni. Riigikohus on selgitanud, et tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega (Riigikohtu
  7. oktoobri
  8. a määrus tsiviilasjas nr 21124696, p 18). Maakohus seda teinud ei ole, vaid keskendus määruses üksnes võlgniku haridusele. Toimiku materjalidest nähtuvalt on võlgnik väikelaste ema ja tema suhtes viidi läbi kriminaalmenetlust (kriminaalasi nr X-XX-XXXX). Harju Maakohtu
  9. oktoobri
  10. a määrusega võlgniku suhtes kriminaalmenetlus lõpetati seoses mõistliku aja möödumisega. Määruskaebuses tõi võlgnik esile, et alusetu kriminaalmenetluse tõttu kannatas tema vaimne tervis. Kolleegiumi hinnangul on neil asjaoludel piisavalt alust arvata, et võlgnikul võis vähemalt keskmist töötasu makstava töökoha leidmine olla keeruline, kui mitte võimatu. Põhjendamatu on maakohtu etteheide, et võlgnik ei ole esitanud kohtule andmeid, millistele töökohtadele ta on menetluse ajal kandideerinud. Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnikule 4

(6)oleks menetluse kestel selgitatud, et ta peab koguma tõendeid tasuvama töö otsimiseks tehtud jõupingutuste kohta.
  1. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus tuvastas võlgniku tulude süülise varjamise ja sellega võlausaldajate huvide kahjustamise PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi valesti. Võlgnik on saanud ringkonnakohtus esitada täiendavaid selgitusi ja tõendeid, miks ei pea võlgnik pangakontole laekunud raha enda varaks. Ringkonnakohus peab vajalikuks PankrS § 173 lg 2 kohaldamise osas maakohtu määruse põhjendusi muuta. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole võlausaldajatele väljamakseid teinud, kuigi ta omas sissetulekut, mis väljamaksete tegemist võimaldas. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. UNICLEAN OÜ (äriühing) on võlgniku pangakontole ajavahemikul
  2. a maist kuni
  3. a märtsini kandnud üle 41 783 eurot, s.o. keskmiselt 1816,65 eurot kuus. Ringkonnakohus andis võlgnikule võimaluse selgitada, kas tegemist on tuluga, millest tulnuks seaduse kohaselt teha võlausaldajatele väljamakseid (vt ka Riigikohtu
  4. novembri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-31-16, p 16).
  6. Võlgnik esitas
  7. detsembril 2019 seisukoha koos dokumentaalsete tõenditega (UNICLEAN OÜ äriregistri üld- ja isikuandmed, YY ja Reisiosakond OÜ selgitused koos tõlkega). YY (võlgniku ema) kinnitab oma kirjalikus seletustes väljamakseid teinud äriühingu juhatuse liikme ja ainuosanikuna, et vaidlusalune summa koosnes osaliselt võlgnikule väljamakstud preemiatest ja osaliselt võlgnikule antud laenudest (IV kd, tl-d 45 ja pöördel). Kolleegiumi hinnangul on võlgnikule väljamakstud preemiad PankrS § 173 lg 3 mõttes tuluks, mida tuli kasutada võlausaldajate nõuete täitmiseks. Seda arvestades tuleb ajavahemikus
  8. a maist kuni
  9. a märtsini äriühingu poolt võlgnikule väljamakstud preemiaid ja selgitusteta ülekandeid käsitleda võlgniku tuluna. Nt kanti ajavahemikul
  10. a maist kuni oktoobrini äriühingu poolt võlgniku pangakontole raha järgmiste selgitustega: „töötasu“ 2810,38 eurot, „preemia“ 1328,46 eurot, „laen“ 3450 eurot ja „ülekanne“ 3590 eurot (III kd, tld 28–34 pöördel). Võlgnikul oli võimalus eeltoodud rahaülekannete sisu selgitada ning tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga PankrS § 173 lg-te 3 ja 5 mõttes või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele. Kolleegium märgib, et rahaülekannete kohta saab selgitusi ja tõendeid esitada võlgnik, sest nende asjaolude esinemine on võlgniku kontrolli all. Võlgniku selgitus tema pangakontole üle kantud raha kohta on jäänud üldsõnaliseks ning seega on põhjendatud PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine. Võlgnik on praegusel juhul oma sissetulekuid varjanud.
  11. Maakohus tugines PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamisel ka võlgniku elustiilile, millest maakohtu arvates saab järeldada, et võlgnikul võib olla varjatud tulusid. See seisukoht tuleb maakohtu määruse põhjendustest välja jätta. Praeguses asjas on ringkonnakohus tuvastanud, et lisaks töötasule sai võlgnik muud tulu.
  12. Maakohus leidis, et võlgnik oli tulude varjamisel raskelt hooletu. Kolleegium peab vajalikuks selles osas maakohtu määruse põhjendusi muuta. Tuvastades, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid varjanud, tuvastab kohus ühtlasi, et võlgnik on kohustusi rikkunud tahtlikult (vt eespool viidatud Riigikohtu
  13. novembri
  14. a määrus, p 17). Vara saab põhimõtteliselt varjata ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 mõttes. Kui kohus tuvastab, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi.
  15. Kuna maakohus tuvastas, et võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks esineb PankrS §s 173 sätestatud alus, on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud ja maakohus ei pidanud kaaluma võlgnikult vande all seletuse võtmist ega menetluse pikendamist. 5
(6)22. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta määruskaebuse esitaja kanda (

§ 171lg 1).

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 23. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). 24. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik (Pankr

S § 175 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.