Obsah (12)

§ 115§ 105§ 119§ 114§ 31§ 85§ 95§ 128§ 129§ 10§ 12§ 117

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene, Madis Ernits 26.04.2018, Tartu 3-16-1874 Urm

) § 105 ja § 31, intressi tasumise nõude alustena

§ 115lg 1 ja § 117 lg 1.

1. Kaebaja sõlmis kriminaalasjas nr 10760000064 kokkuleppe, mille Tartu Maakohus kinnitas 19.07.
2. a otsusega nr 1-16-
3. Otsus jõustus 04.08.
4. Otsuse resolutsiooni p 5 kohaselt tuli kaebajale kuuluvad rahalised vahendid kokku summas 85 341,08 eurot kanda MTA ettemaksukontole
5. ja
6. aasta parandusdeklaratsioonide esitamisega tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks; kui arestitud ja maksuameti kontole kantavatest vahenditest jääb maksu- ja intressikohustuse täitmisel vahendeid üle, kuuluvad need tagastamisele kaebajale.
7. 21.07.2016 esitas kaebaja vaide (tl 16-16p), milles taotles nimetatud korralduse kehtetuks tunnistamist. MTA jättis 12.08.
8. a vaideotsusega nr 6-1/3427-2 (tl 8-9p) vaide rahuldamata.
9. MTA esitas 06.09.2016 kaebajale intressinõude nr 13-3/133476 (tl 10-10p) kogusummas 72 763,85 eurot ja kohustas kaebajat tasuma intressivõla summas 61 770,07 eurot kümne päeva jooksul arvates intressinõude kättesaamise päevast. MTA oli seisukohal, et 10 993,78 eurot tuleb intressivõlast maha arvata, kuna vastav summa jäi üle maksukohustuse katteks laekunud arestitud summast. Intressi tasumise nõude alustena märkis MTA

§ 115lg-d 1 ja 3.

1. Kaebaja esitas 19.09.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 20.06.
2. a korralduse nr 13-11/34782 ja 06.09.2016 intressinõude nr 13-3/133476 tühistamiseks (tl 2-4). Kaebaja ei nõustunud MTA seisukohaga, et maksukohustuslane ei ole täitnud kohustust tasuda maksuvõlg. Kaebaja oli seisukohal, et kuivõrd Tartu Maakohtu 14.12.
3. a määrusega võeti ära kogu tema sularaha, pangakonto ja sõidukid arestiti ning kanti maksuhalduri kontole, siis tuleb lugeda tema maksukohustus tasutuks vara arestimise päevaga. Maksuhaldur oli teadlik, et kriminaalmenetluse käigus oli sõlmitud kokkulepe. Kaebaja leidis, et intressinõue ei saa ületada vaidlustatud maksusummat, mis oli 20.06.
4. a seisuga 50 248,04 eurot.
5. Vastustaja taotles vastuses kaebusele (tl 18-20p) kaebuse rahuldamata jätmist. Vastustaja vastuväidete kohaselt sai maksuvõlga

§ 105

lg 1 esimese lause järgi lugeda tasutuks üksnes sellest hetkest alates, kui see on laekunud selleks määratud kontole (isiku ettemaksukontole). 2 Kuigi kriminaalmenetluse käigus saavutasid prokurör ja kaebaja kokkuleppe, et arestitud rahast kaetakse kaebaja maksukohustused, ei teki kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppest mingeid õiguslikke tagajärgi enne, kui kohus on selle kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsusega kinnitanud. Seega sai kaebaja maksukohustuste tegelik täitmine toimuda alles Tartu Maakohtu 19.07.2016. a otsuse nr 1-16-3814 täitmise tulemusel. Kaebaja maksukohustusi ei tule lugeda tasutuks kaebaja vara arestimisest kriminaalmenetluses konfiskeerimise tagamiseks. Vastustaja oli seisukohal, et vaidlustatud korralduse andmise ajal, st 20.06.2016 ega selle sundtäitmise ajal ei saanud korralduses märgitud maksuvõlg kuidagi olla tasutud. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei omanud intressi arvestamise peatumise seisukohalt

§ 119lg 1 p 5 mõttes 20.06.2016.

a korralduses märgitud maksusumma mingisugust tähendust. Kaebaja poolt tähtajaks tasumata jäetud maksusummana olid käsitletavad tema poolt 27.04.2016 esitatud maksudeklaratsioonidel kajastatud summad, mille kogusumma 72 806,53 eurot oli välja toodud ka Tartu Maakohtu 19.07.

1. a otsuses.
2. Tartu Halduskohus jättis 12.04.
3. a otsusega (tl 42-43p) kaebuse rahuldamata. Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et vaidlustatud korralduses märgitud maksuvõla sai lugeda tasutuks temalt rahaliste vahendite arestimisega kriminaalmenetluses. Halduskohus viitas

§ 105

lg-tele 1 ja 3 ning nõustus vastustajaga, et maksuvõla sai lugeda tasutuks üksnes sellest hetkest alates, kui see on laekunud selleks määratud kontole (isiku ettemaksukontole). Kuna kohtuotsus tehti 19.07.2016 ning jõustus 04.08.2016, siis ei saanud vaidlustatud korralduse andmise ajal, st 20.06.2016 ega selle hilisemal sundtäitmisel, korralduses märgitud maksuvõlg tasutud olla. Kuna kaebaja ei tasunud vaidlustatud korralduses kajastatud maksuvõlga korralduses märgitud tähtajaks, siis oli maksuhaldur õigustatud alustama sundtäitmist, sealhulgas saatma krediidiasutustele korraldusi kaebaja pangakontode arestimiseks. Vaidlustatud korralduses kaebajale esitatud nõue täideti 04.08.2016 (tl 28). Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et vastustaja poolt 06.09.2016 tehtud intressinõue summas 72 763,85 eurot ei saa ületada 20.06.2016 tehtud maksusummat 50 248,04 eurot. Halduskohus viitas

§-le 32 ja § 119 lg 1 p-le 5 ning nõustus vastustajaga, et kuna maksuvõlg ei teki maksuvõla tasumiseks vastavasisulise korralduse andmisega, ei oma intressi arvestamise peatumise seisukohalt

§ 119lg 1 p 5 mõttes 20.06.2016.

a korralduses märgitud summa mingisugust tähendust. MTA poolt kaebajale 06.09.2016 tehtud intressinõude kohaselt oli tähtpäevaks tasumata maksusummadelt intressi arvestatud 72 763,85 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt oli antud juhul kaebaja poolt tähtajaks tasumata jäetud maksusummana käsitletavad maksuhaldurile 27.04.2016 esitatud maksudeklaratsioonidel (tl 29-37) kajastatud summad, mis kogusummana 72 806,53 eurot olid välja toodud ka Tartu Maakohtu 19.07.

1. a otsuses kriminaalasjas nr 1-16-3814, mille kohaselt tasuti arestitud raha arvelt tulumaksu- ja käibemaksukohustused ning ülejäänud 10 993,78 eurot kanti maksukohustustelt arvestatud intresside katteks. Seega kohustas maksuhaldur kaebajat tasuma intressivõla kogusummas 61 770,07 eurot MTA vastavale pangakontole. Halduskohtu arvates oli alusetu kaebaja etteheide põhimaksu võlasummat ületavast intressinõudest. 72 806,53 eurot oli suurem kaebaja poolt vaidlustatud 06.09.
2. a intressinõudes märgitud 72 763,85 eurost, kuid intressinõude lisast (tl 11) nähtuvalt ei ületanud ka ühegi üksiku deklaratsiooni osas intressi summa nõude summat. Halduskohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja maksukohustuse täitmiseks ei saanud lugeda tema vara arestimist kriminaalmenetluses konfiskeerimise tagamiseks, vaid see sai toimuda üksnes 19.07.
3. a kohtuotsuse täitmise tulemusel kaebaja ettemaksukontole kandmise kaudu. Seetõttu ei saanud ka kõnealuselt summalt intressi arvestamist pidada aegunuks. 3 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. Kaebaja esitas 12.05.2017 apellatsioonkaebuse (tl 45-46), milles palub halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

§ 105

lg 1 reguleerib olukorda, kus maksukohustuslasel on kohustus, aga ka võimalus täita maksukohustus. Antud juhul võeti kriminaalmenetluses ära kogu kaebaja vara, mille tagajärjel muutus võimatuks nii maksukohustuse täitmine kui ka järgnev elatise teenimine.

§ 105lg 5 käsitleb erandeid.

Järelikult nähtub juba ainuüksi asjaolust, et erandid on seaduses reguleeritud, et halduskohtu seisukoht, et ainult isiku ettemaksukontole laekumisega loetakse maksusumma tasutuks, on ekslik. MTA uurimisosakonna poolt ära võetud sularaha 31 850 eurot laekus raamatupidamise reeglite järgi 12.12.2011. a arestimisega maksuhalduri kassasse

§ 105lg 1 mõttes.

Sellega tuleb lugeda maksusumma tasutuks. Sama kehtib Tartu Maakohtu 13.03.

1. a määruse alusel raha arestimisele. Lähtuda tuleb analoogiast sundtäitmisega. Sõidukid, mis olid ainus kaebaja vara, olid riigi kontrolli all ja ka arvelduskontod olid arestitud. Sõidukite müügist saadud raha jõudis samuti maakohtu määratud kontole, mida kaebaja ei saanud mõjutada. MTA hoidis oma võimuorganite kaudu alates
2. aasta detsembrist kogu kaebaja vara enda kontrolli all. Kaebaja leiab, et lünk tuleks kõrvaldada tõlgendamise abil või kontrollida olukorra vastavust põhiseadusele. Olukord, kus isikult võetakse 5 aasta vältel igasugune võimalus nii maksukohustuse täitmiseks kui elatise teenimiseks ning kogu selle aja eest nõutakse karistuslikku intressi, ei saa olla kooskõlas põhiseadusega. Halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja taotlust maksuvõla kustutamiseks vastavalt

§ 114lg-le 3.

13. MTA palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 52-54) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb oma seni nii haldus- kui ka kohtumenetluses väljendatud seisukohtade juurde. Vastustaja leiab, et kuna vara arestimine kriminaalmenetluse käigus kujutab endast kriminaalmenetluse tagamise vahendit ning kriminaalmenetluses arestitud summat ei saa võrdsustada maksuvõla tasumise ega sissenõudmisega, siis on ekslik kaebaja seisukoht, nagu oleks talle kuulunud arestitud vara või selle võõrandamisest saadu MTA kontole kandmist võimalik käsitleda tema maksukohustuse täitmisena. Erikontol hoiustamisel oli MTA ülesandeks üksnes arestitud rahaliste vahendite ja apellandile kuulunud sõidukite võõrandamisest saadud summade hoidmine ja säilitamine ning asjaolu, et kõnealune säilitamine toimus riigi kontrolli all oleval pangakontol, ei oma asjas tähendust. Üksnes see, et apellandilt arestitud rahalisi vahendeid hoiti pangakontol, mille haldajaks on MTA, ei andnud MTA-le õigust iseseisvalt ega enne kriminaalasjas tehtavat lahendit otsustada nende summade kasutamise üle. Selline õigus oli ainult kohtul, kelle lahendi alusel oli raha arestitud. Kaebaja rahaliste vahendite kandmine deposiitkontole toimus kriminaalmenetluse raames ning seda asjaolu ei saa käsitleda kaebaja maksukohustuse täitmisena. Kriminaalasjas tagati vara säilimine, et spetsiaalsele deposiitkontole kantud raha tuleviku üle otsustaks kohus. Kriminaalasjas arestitud raha kasutamist ei otsusta haldusorgan ja konfiskeeritud raha arvelt ei saa maksuvõlga kustutada. Maksuvõlga saab

§ 105

lg 1 esimesest lausest tulenevalt lugeda tasutuks üksnes sellest hetkest alates, kui see on laekunud selleks määratud kontole (isiku ettemaksukontole). Antud juhul otsustas Tartu Maakohus kaebajale kuulunud rahaliste vahendite kandmise MTA ettemaksukontole alles 16.07.2016 kohtuotsuses (resolutsiooni p 5). Kaebaja sõidukid ega rahalised vahendid ei olnud arestitud kriminaalmenetluses konfiskeerimise tagamiseks. Nõusoleku kanda arestitud summa MTA ettemaksukontole oma 4

1. ja
2. aasta parandusdeklaratsioonide esitamisega tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks andis kaebaja ise kokkuleppe sõlmimisega kriminaalasjas nr 1-16-
3. Kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppest ei saa tekkida mingeid õiguslikke tagajärgi enne, kui kohus on selle kokkuleppe kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsusega kinnitanud. Seega kaebaja maksukohustuse tegelik täitmine sai toimuda üksnes 19.07.
4. a kohtuotsuse täitmise tulemusel, st alates 04.08.
5. Kuna kohtuotsus, milles nähti ette kaebajalt arestitud rahaliste vahendite kandmine tema maksukohustuste katteks, tehti 19.07.2016, siis ei saanud vaidlustatud korralduse andmise ajal, st 20.06.2016 ega selle hilisemal sundtäitmisel, korralduses märgitud maksuvõlg kuidagi olla tasutud. Kriminaalmenetluse käigus saavutatud kokkuleppest ei teki mingeid õiguslikke tagajärgi enne, kui kohus on selle kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsusega kinnitanud. Kuivõrd kaebaja maksukohustuse täitmiseks ei saa lugeda tema vara arestimist kriminaalmenetluses konfiskeerimise tagamiseks, vaid see sai toimuda alles 19.07.
6. a kohtuotsuse täitmise tulemusel kaebaja ettemaksukontole kandmise kaudu, ei saa ka kõnealuselt summalt intressi arvestamist pidada aegunuks. Maksuvõla kustutamise küsimuse otsustamise esmaseks eelduseks on maksukohustuslase poolt esitatud kirjalik ja põhjendatud taotlus, mille saamise järel on MTA-l kaalutlusõigus otsustada, kas maksukohustuslase taotluse põhjenduste alusel on võimalik maksuvõlga kustutada või mitte. Kui maksukohustuslane vastavasisulist taotlust esitanud ei ole, siis puudub MTA-l alus tema maksuvõla kustutamise põhjendatuse hindamiseks.

§ 114lg 3 kohaselt on maksuvõla kustutamise otsustamine MTA kaalutlusõigus.

Kohtul seevastu eelviidatud kaalutlusõigus puudub. Seega ei saa kohus isegi MTA-le esitatud maksuvõla kustutamise taotluse olemasolul hinnata selle põhjendatust, vaid saab anda omapoolse hinnangu selle taotluse osas tehtud otsuse õiguspärasusele ja põhjendatusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2. Esmalt käsitleb ringkonnakohus MTA 20.06.
3. a korraldust nr 13-11/34782 (I) ja 06.09.
4. a intressinõuet nr 13-3/133476 (II). Seejärel vastab ringkonnakohus kaebaja ülejäänud vastuväidetele (III). Lõpuks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV). I
5. 20.06.
6. a korralduse nr 13-11/34782 õiguslike alustena on MTA märkinud

§ 105

ja § 31.

§ 31

lg 1 punktid 1 ja 5 sätestavad, et maksuseadusest või

-st võivad tuleneda nii maksumaksja kohustus tasuda maksusumma (maksukohustus) kui ka maksukohustuslase kohustus tasuda intress, sunniraha või asendustäitmise kulud (kõrvalkohustus).

§ 31

lg 2 järgi tekivad lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused seadusega sätestatud tingimuste saabumisel, kui seadusega ei ole sätestatud, et kohustuse tekkimiseks on vaja maksuhalduri haldusakti.

§ 31

lg 3 p 1 kohaselt lõpevad lõikes 1 nimetatud nõuded ja kohustused tasumise või tasaarvestamisega (§ 105).

§ 105

lg 1 lause 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad (§ 31) tasuma selleks määratud kontole.

§ 105

lg 5 sätestab, et lõikes 1 sätestatud juhul loetakse tasumise päevaks tasutava summa selleks määratud kontole või maksuhalduri kassasse sularahana laekumise päev; kohtutäituri läbiviidava sundtäitmise korral loetakse tasumise päevaks summa 5 kohtutäiturile tasumise või tema ametialasele pangakontole laekumise päev. Ringkonnakohus leiab, et MTA on andnud 20.06.2016. a korralduse nr 13-11/34782 viidatud normide alusel. 17. Tasumisele kuuluva maksusumma arvutab välja kas maksukohustuslane ise maksudeklaratsiooni esitades (

§ 85

) või määrab selle kindlaks maksuhaldur maksuotsusega (

§ 95). Käesoleval juhul esitas kaebaja 2010.

ja

1. aasta maksudeklaratsioonid maksuhaldurile 27.04.2016 (tl 29-37p). Seega ei olnud 20.06.
2. a seisuga kaebaja tasumisele kuuluva maksusumma suurus poolte vahel vaieldav, kuid kaebaja ei olnud seda veel tasunud. Vastustaja 20.06.
3. a korralduse nr 13-11/34782 sisuks oli anda kaebajale konkreetne tähtaeg maksuvõla tasumiseks, millest alates oli maksuhalduril võimalik rakendada kaebaja suhtes sundtäitmist. 18.

§ 128

lg 3 järgi on maksukohustuslase poolt deklareeritud ja tasumata jäetud maksusumma või maksuteate alusel tasumisele kuuluva maksusumma sundtäitmine lubatud alles pärast seda, kui maksukohustuslasele on antud vähemalt üks kord tähtaeg maksuvõla tasumiseks koos hoiatusega kohustuse tähtajal täitmatajätmise tagajärgede kohta.

§ 129

lg 1 alusel on maksuhalduril õigus anda maksukohustuslasele korraldus tasuda maksuvõlg 10 päeva jooksul korralduse saamise päevast arvates. Käesoleval juhtumil on maksuhaldur neid

-s sätestatud nõudeid järginud. 19.

§ 10lg 2 p 3 järgi on maksuhalduri ülesandeks nõuda sisse maksuvõlad.

Seega ei olnud

järgi maksuhalduril kaalutlusõigust selles osas, kas ta peaks tegutsema. Kuna maksuseadused ei reguleeri sõnaselgelt maksuhalduri tegutsemise üksikasju sellises olukorras nagu käesoleval juhul, siis oli maksuhalduril valikukaalutlusõigus seoses kohaldatava meetmega.

§ 12

sätestab, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi MTA 20.06.2016. a korraldus nr 13-11/34782 ei sisalda sõnaselget viidet valikukaalutluse teostamisele, sisaldab see siiski selgitust, et korralduse andmise tingis asjaolu, et maksukohustuslane ei ole täitnud

§-s 105 sätestatud kohustusi. Ringkonnakohus peab seda antud juhul asjaolusid arvestades piisavaks põhjenduseks valikukaalutluse teostamisel.

1. Eelnevast tulenevalt on MTA 20.06.
2. a korraldus nr 13-11/34782 õiguspärane. II
3. 06.09.
4. a intressinõude nr 13-3/133476 õiguslikeks alusteks on märgitud

§ 115

lg-d 1 ja 3.

§ 115

lg 1 sätestab, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi; intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud.

§ 115

lg 3 lause 1 sätestab, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt

§ 115

lõigetes 1 ja 2 sätestatule, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg.

1. Kaebaja on väitnud, et nõutud intressisumma ei oleks tohtinud ületada vaidlustatud maksusummat, mis oli 20.06.
2. a seisuga 50 248,04 eurot.

§ 119

lg 2 järgi ei arvestata intressi tähtpäevaks tasumata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele käesoleva seaduse, maksuseaduse või tollieeskirjade alusel maksmisele 6 või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et MTA on selle normiga 06.09.

1. a intressinõudes arvestanud. Arvestada tuleb, et kaebaja maksuvõlg koosnes tasumata erinevate perioodide käibe- ja tulumaksust. Intressinõude lisaks olevast tabelist nähtub, et ükski intressinõue ei ületa põhivõlga. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et kaebaja poolt tähtajaks tasumata jäetud maksusummana olid käsitletavad tema poolt 27.04.2016 esitatud maksudeklaratsioonidel kajastatud summad, mille kogusumma 72 806,53 eurot oli välja toodud ka Tartu Maakohtu 19.07.
2. a otsuses. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et intressinõude laeks tulebki lugeda nimetatud summat.
3. Intressinõude valikukaalutlusõiguse teostamise kohta kehtib ülal otsuse punktis 19 öeldu vastavalt.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et 06.09.
5. a intressinõue nr 13-3/133476 on eelnevast tulenevalt õiguspärane. III
6. Järgnevalt vastab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse väidetele.
7. Kaebaja leiab, et talt võeti võimalus täita maksukohustust, kuna kriminaalmenetluses võeti talt ära kogu vara, mille tagajärjel muutus võimatuks nii maksukohustuse täitmine kui ka järgnev elatise teenimine. Samuti leiab kaebaja, et olukorras, kus isikult võetakse 5 aasta vältel igasugune võimalus nii maksukohustuse täitmiseks kui elatise teenimiseks ning kogu selle aja eest nõutakse karistuslikku intressi, on põhiseadusega vastuolus. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja on antud olukorra ise põhjustanud, kuna tal oli võimalus esitada korrektsed maksudeklaratsioonid õigeaegselt. Kui kaebaja oleks esitanud korrektsed maksudeklaratsioonid varem, siis oleks tõenäoliselt ka võimalik intressinõue väiksem. Käesoleval juhtumil oli kaebaja vara kriminaalmenetluses konfiskeerimise tagamiseks arestitud puht juhuslikult sama haldusorgani poolt, mis viis läbi maksumenetlust. Kriminaal- ja haldusmenetluse läbiviimine ühel ja samal ajal ühes ja samas asjas ühe ja sama haldusorgani poolt võib küll olla õigusriiklikult probleemne, kuid see ei puuduta käesolevat juhtumit. Intressi suuruse osas on aga Riigikohus leidnud, et

§ 117

lg-s 1 sätestatud maksuintressi määr on põhiseadusega kooskõlas (RKPJKo 29.03.2017, 3-4-1-15-16). 27. Väide, et MTA uurimisosakonna poolt ära võetud sularaha laekus maksuhalduri kassasse

§ 105lg 1 mõttes, ei pea paika.

Ringkonnakohus selgitab, et antud juhul ei ole määravaks raamatupidamise reeglid, vaid vara arestimise õiguslikud alused. Raha ja sõidukid arestiti kriminaalmenetluses konfiskeerimise tagamiseks. Alles kokkuleppe, mille Tartu Maakohus kinnitas 19.07.

1. a otsusega nr 1-16-3814, alusel tuli kaebajale kuuluvad rahalised vahendid kokku summas 85 341,08 eurot kanda MTA ettemaksukontole kaebaja maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks. Kaebaja vara arestimine tähendas sisuliselt tema vara külmutamist kuni selguse saabumiseni, mida tuleb sellega edaspidi peale hakata. Seetõttu ei saa arestitud varal olla maksuõiguslikult sama toimet nagu ettemaksu kontol oleval rahal. Analoogia sundtäitmisega ei ole asjakohane. Täitemenetluse seadustiku § 1 järgi sätestab seadustik võlgniku, sissenõudja ja kohtutäituri õigused ja kohustused ning täitedokumendi täitmise menetluse. Kogu sundtäitmine toimub ühe eesmärgi – sissenõudja nõude täitmise – nimel, arvestades samal ajal ka võlgniku õigustega, samas kui käesoleval juhtumil on tegemist kahe täiesti erineva menetlusega, mis toimuvad juhuslikult paralleelselt.
2. Kaebaja väitel oleks halduskohus pidanud käsitlema kaebaja taotlust maksuvõla kustutamiseks vastavalt

§ 114lg-le 3.

MTA on selgitanud, et kaebaja ei ole taotlust 7 maksuvõla kustutamiseks esitanud. Ringkonnakohtul ei ole põhjust MTA selgitustes kahelda. Seetõttu ei olnud kohtul ka alust maksuvõla kustutamise taotlust käsitleda. IV

1. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Riigikohtu 08.08.2019 kohtuotsus Resolutsioon
3. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
4. Tühistada Tartu Halduskohtu
5. aprilli
6. a ja Tartu Ringkonnakohtu
7. aprilli
8. a otsus osas, milles kaebus jäeti intressinõuet puudutavas osas rahuldamata.
9. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Maksu- ja Tolliameti
10. septembri
11. a intressinõue nr 13-3/
13. Mõista Maksu- ja Tolliametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 24 eurot.
14. Tagastada kautsjon. 8