KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuaril 2020. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-5668 Kohtukoosseis Kohtunik Peet T

) § 15 1 lg 1 p 2 rikkudes mootorsõidukit kiirusega 115+/-7 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 58 km/h.

1. PPA Lõuna Prefektuuri 24.10.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,011938 (tl-d 24-25) karistati Alvar Kängseppa selle teo eest

§ 227lg 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot.

Lisakaristusena võeti Alvar Kängsepalt

§ 227lg 5 p 2 alusel ära juhtimisõigus 4 kuuks.

3.1 Alvar Kängsepp esitas selle otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule (tl-d 2, 11-12). 3.2 Ta ei vaidlusta enda poolt toime pandud väärtegu, vaid märgib, et sellele puudub õigustus ja vabandus. Ta saab oma teo tõsidusest aru, sest seadis ohtu kaasliiklejad ja iseenda. Alvar Kängsepp väidab, et on oma veast õppinud, ning lubab liiklusreegleid ja -ohutust edaspidi hoolikamalt järgida. 3.3 Samas palub Alvar Kängsepp kohut, et tal ei võetaks teise karistusena ära juhtimisõigust. Ta töötab S. OÜ-s autojuht-kullerina ning see töökoht eeldab juhilubade olemasolu. Tööd kaotades ei ole tal võimalik tasuda määratud rahatrahvi ja samuti ei ole tal võimalik pärast nii pikka pausi sellele töökohale naasta. 4.1 Kohtuväline menetleja esitas Alvar Kängsepa kaebuse osas kohtule kirjaliku seisukoha (tld 17-20), mille kohaselt ei nõustu lisakaristuse tühistamisega. 4.2 Kohtuväline menetleja on seisukohal, et lisakaristuse kohaldamise tingib ühest küljest menetlusaluse isiku erakordselt suur süü, mis väljendub teo iseloomus. Nimelt ületas Alvar Kängsepp piirkiirust pimedal ajal linnaruumis olevas elamurajoonis ning teel, kus on mitmed ülekäigurajad. Lisaks jäi tema kiirus sanktsiooni mõõtevahemiku maksimaalse määra lähedale, olles seejuures pidevalt tõusev, saavutades oma haripunkti täpselt ülekäigurajal ja politseisõiduki vahetus läheduses. Menetlusalust isikut ei mõjutanud piirkiirust mitteületama ka vastu liikuv sõiduk, millise olemust ta ilmselt algselt ei tajunud. Samuti ei vähendanud ta kiirust enne reguleerimata ülekäigurada. Tegemist on äärmiselt ohtliku liiklusalase süüteoga – juba ainuüksi ideaaltingimustes on sellise kiiruse puhul peatumisteekond ligi 100 m, luues piisavalt võimalusi traagiliste tagajärgedega liiklusõnnetusteks,– ja sellisel juhul on ka esmakordse rikkumise puhul esmaselt juhilt juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud. 4.3 Teisest küljest pani Alvar Kängsepp toime teadliku rikkumise, mida oleks saanud vältida. Piirkiirust kahekordselt ületades võtab juht vastu teadliku otsuse, tajudes, et sellise rikkumise toimepanemisel on tema juhtimisõigus ohus. Isik, kes töötab autojuhina, peaks taolisi võimalikke tagajärgi selgelt tajuma ja tegema kõikvõimaliku, et neid vältida. Käesolevas olukorras sarnane teadmine värskelt

-i õppinud juhti paraku süüteo toimepanemisest hoiduma ei mõjutanud. Selliseid otsuseid tegev juht on kohtuvälise menetleja arvates ohtlik ja tuleb liiklusest kõrvaldada. Juhtimisõiguse kaotamise tagajärjel tuleb isikul läbida sotsiaalprogramm ja täiendavalt tõestada teadmisi eksamil. Need selgitavad välja Alvar Kängsepa sobivuse liiklusesse. Taolise kontrolli läbimine autojuhil, kes võtab liikluses vastu sedavõrd teadlikke ja ohtlikke otsuseid, on kohtuvälise menetleja hinnangul isegi inimlikult kohustuslik. 4.4 Veel märgib kohtuväline menetleja, et töökoha kaotamine ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. Juhtimisõigust ei tohi karistusseadustiku (KarS) järgi ära võtta isikutelt, kes kasutavad sõidukit oma liikumispuude tõttu, ning Alvar Kängsepp kohtuvälisele menetlejale 2 teadaolevalt selline isik ei ole. Rikkumise toimepanemise ajal oli menetlusalusele isikule tõenäoliselt teada, et sellise raske liiklusalase süüteo toimepanemise eest võidakse talle määrata rahatrahv, peatada juhtimisõigus või et ta võib isegi sattuda arestimajja. Ometi ei mõjutanud see teda süütegu mitte toime panema. 4.5 Kokkuvõtvalt on kohtuväline menetleja arvamusel, et kohaldatud karistused vastavad Alvar Kängsepa isikule ning süüle, on proportsionaalsed, asjakohased ning vajalikud. Sellest lähtudes taotleb kohtuväline menetleja jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

1. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 11, 19). Kohtu seisukoht
2. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 7.1 VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 7.2 Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 8.

§ 15

lg 1 p 2 kohaselt on asulasisesel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h.

§ 15

lg 2 p 2 ja lg 5 järgi võib kohalik omavalitsus või teeomanik olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast asulasisesel teel

§ 15

lg 1 p-s 2 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust vähendada või

§ 15

lg 4 alusel suurendada kuni 90 km/h.

§ 50

lg-st 1 tulenevalt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. 9.

§ 227sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

Nii tuleneb sealt, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut (

§ 227

lg 1), sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni (

§ 227

lg 2), sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni (

§ 227

lg 3) ning sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni.

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 26.09.
2. a kella 21:29 ajal juhtis Alvar Kängsepp Tartu linnas Ilmatsalu tänaval, s.o asulasisesel teel mootorsõidukit Opel Crossland X registreerimismärgiga XXX. See on üheselt tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli (vt tl 27), menetlusaluse isiku ütluste (vt tl 26) ja politseisõiduki pardakaamera salvestisega kogumis. 3
3. Nagu märgitud eespool, on asulasisesel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks reeglina 50 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 27) kinnitab, et tänavalõik, kus Alvar Kängsepp sõidukit juhtis, ei kuulunud erandkiirusega teelõikude hulka, vaid sealgi oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks

§ 15lg 1 p 2 järgne 50 km/h.

1. Juba viidatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub seegi, et Alvar Kängsepa sõiduki puhul näitas mõõtur lugemiks 115 km/h (vt tl 27 pöördel). Kuna kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks oli +/- 7 km/h, siis järelikult oli lõplikuks mõõtmistulemuseks ning ka menetlusaluse isiku poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks 108 km/h.
2. Seega ületas Alvar Kängsepp

§ 15

lg 1 p 2 rikkudes lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 58 km/h ning järelikult olid tema käitumises

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused. 14.1 Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 14.2 Menetlusalune isik väitis oma ütlustes, et ta ei jälginud kiirust (vt tl 26). Isegi kui lugeda tema ütlused tõeseks, ei jäta teo tehiolud – äratuntavalt linna piirides lubatust enam kui kaks korda kiiremini sõitmine – kohtule kahtlust, et menetlusalune isik teadis, et ta mitte ainult ei ületa suurimat lubatavat sõidukiirust, vaid et ta ületab seda oluliselt, sest kiiruste nii suur vahe, nagu on tõendamist leidnud eespool, on sõitjale endale füüsiliselt selgesti tajutav, selleks ei pea kiirust spidomeetrilt jälgima. Kui Alvar Kängsepp sellele vaatamata oma sõidukiirust ei vähendanud, siis võib väita, et ta ka tahtis või vähemalt möönis sellise kiirusega sõitmist. Järelikult subjektiivsest küljest tegutses ta

§ 227lg-s 3 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

1. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut Alvar Kängseppa tuleb selle teo eest karistada.
2. Nagu märgitud,

§ 227

lg-le 3 vastavalt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Seejuures sätestab KarS § 47 lg 1, et väärteo eest võib kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut ning et trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot.

§ 227

lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja

§ 227

lg-s 3 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni.

1. Kohtuväline menetleja määras Alvar Kängsepale rahatrahvi 100 trahviühikut ehk 400 eurot. Seega karistas ta isikut rahatrahviga napilt alla sanktsioonis ette nähtud keskmise trahvimäära, mis KarS § 47 lg-t 1 arvesse võttes on 101,5 trahviühikut ehk 406 eurot. Lisakaristusena võeti menetlusaluselt isikult 4 kuuks ära juhtimisõigus.
2. Kohus asub Alvar Kängsepa karistuse osas teistsugusele seisukohale, põhjendades seda järgnevalt. 4
3. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 20.1 Menetlusaluse isiku Alvar Kängsepa tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus Alvar Kängsepa kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), mis nähtub tema ütlustest (vt tl 26). Kohtul puudub alus kahelda selle kahetsuse puhtsüdamlikkuses, eriti kuna isik on seda väljendanud koheselt pärast tegu, kuid on veel üle korranud kohtule esitatud kaebuseski (vt tl 2). 20.2 Tõsi, eelnevale vaatamata tuleb nõustuda kohtuvälise menetlejaga, et Alvar Kängsepa süü on suur ja seda eelkõige teo asjaoludest lähtuvalt. Nimelt jäi tema juhitud sõiduki liikumiskiirus vaid napilt alla

§ 227lg-s 3 sätestatud kiiruse ülempiiri.

Tuleb arvestada sellegagi, et Alvar Kängsepp ületas kiirust Tartus, s.o ühes Eesti rahva- ja liiklusrohkemas linnas. Lisaks tegi ta seda pimedal ajal, mis ilmselgelt raskendas nähtavust. Kõige selle juures tuleb arvestada, et Alvar Kängsepa näol oli tegu isikuga, kel oli alles esmane juhiluba – Alvar Kängsepp sai juhtimisõiguse 11.02.

1. a – ning kelle oskused sõiduki valitsemisel ei olnud seetõttu ilmselgelt veel vilunud. Eelnev tähendab, et Alvar Kängsepa tegevusest lähtuv oht oli tavapärasest suurem, ning seda ei vähendanud oluliselt seegi, et tegu oli õhtuse ajaga, mistõttu nii sõidukeid kui ka jalakäijaid oli liikluses hõredalt (vt politseisõiduki pardakaamera salvestust), ja et tee, millel ta kiirust ületas, kujutas endast sirget ja laia asfaltkattega tänavat äärelinnas ning oli sel ajal kuiv (vt kiirusmõõturi kasutamise protokolli). Lisaks tuleb Alvar Kängsepa süü suuruse määratlemisel arvestada tema enda suhtumise intensiivsusega teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime tahtlikult (vähemalt otsese tahtlusega).
2. Ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb Alvar Kängsepa poolt toime pandud üleastumisse suhtuda ülima rangusega. Mootorsõiduki juhtimine lubatud sõidukiirust ületades on väga levinud, kuid samas ohtlik rikkumine, ning seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei saa sallida.
3. Mis puudutab karistuse eripreventiivseid eesmärke, siis pani Alvar Kängsepp oma teo toime ajal, mil tal puudusid kehtivad karistused varasemate õigusrikkumiste eest. Õige on küll see, et praeguseks ajaks on jõustunud – jõustus 19.12.
4. a – tema karistamine 03.03.
5. a toime pandud ning KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest, mis on oma olemuselt samuti liiklusalane süütegu. Samas ei ole kohtul andmeid, et isik oleks ka veel pärast 26.09.
6. a aset leidnud kiiruseületamist liiklusnõudeid rikkunud. Pigem tuleb uskuda Alvar Kängseppa, kes on tunnistanud, et saab aru oma teo tõsidusest, samuti sellest, et sellele puudub igasugune õigustus ja vabandus, ning on lubanud liiklusreegleid ja -ohutust edaspidi hoolikamalt järgida (vt tl 2). Kohus loodab, et Alvar Kängsepa teod olid toime pandud noore juhi uljusest ning et nii käesolev väärteo- kui ka varasem kriminaalmenetlus juba iseenesest on teda piisavalt distsiplineerinud ning mõistlikkusele suunanud. Seega ei tuleks Alvar Kängsepa eripreventiivset prognoosi hinnata halvaks.
7. Positiivsele eriprognoosile vaatamata leiab kohus, et Alvar Kängsepa süü suurusest ning üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt oleks Alvar Kängsepale kohaseks karistuseks olnud rahatrahv, mis tuntavalt ületab sanktsioonis ette nähtud keskmist määra. Seega oli kohtuväline menetleja, kui karistas isikut trahviga alla sanktsiooni keskmist, liiga leebe. Kuna aga kohtul 5 puudub VTMS § 132 p-st 2 tulenevalt õigus teha lahendit, mis raskendaks menetlusaluse isiku olukorda, siis ei ole võimalik Alvar Kängsepa rahatrahvi siinkohal ülespoole korrigeerida. 24.1 Kohus ei nõustu kohtuvälise menetlejaga ka kohaldatud lisakaristuse osas. 24.2 Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist tuleks kohaldada eeskätt juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib ühiskonnale olla jätkuvalt ohtlik. Seda on ka Riigikohus korduvalt oma lahendites rõhutanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kohtuasjas nr 3-1-1-18-17). 24.3 Käesolevalt ei tuvastanud kohus aga, et Alvar Kängsepa puhul on eripreventiivne prognoos halb ning et ta on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik (vt otsuse p 22). Ka kohtuväline menetleja ei ole lisakaristuse määramisel õigupoolest lähtunud eripreventiivsest prognoosist, vaid Alvar Kängsepa süü suurusest ja karistuse üldpreventiivsetest eesmärkidest (vt PPA Lõuna Prefektuuri 24.10.
8. a otsus väärteoasjas nr 2780,19,011938 ja kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht vastavalt tl-d 24-25 ja 17-20). See aga ei saa olla aktsepteeritav, kuna eelmärgitult on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmaseks eesmärgiks siiski tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kui kohtuväline menetleja leidis, et Alvar Kängsepa süü on sedavõrd suur, siis oleks tal olnud võimalik reageerida rahatrahvi määramisega selle kõrgemas määras, mitte aga lisakaristuse kohaldamisega. Lisaks eelnevale on käesoleval ajal jõustunud Pärnu Maakohtu
9. detsembri 2019 määrus kriminaalasjas 1-19-9138, millega võeti ära ka Alvar Kängsepalt mootorsõiduki juhtimise õigus. Seega väärteootsusele esitatud kaebust läbi vaatav kohus ei saa praegu Alvar Kängsepalt ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigust , sest isikul see õigus puudub. Lähtuvalt eeltoodust tühistab kohus kohtuvälise menetleja poolt Alvar Kängsepale määratud lisakaristuse, s.o juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6