← Eesti

2-17-18385/64

Obsah (8)§ 268§ 2681§ 231§ 230§ 238§ 386§ 162§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2020. a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsivii

) § 333 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse kuulata vande all üle kostja seaduslik esindaja juhatuse liige R V. Kostja esitas 18.10.2019 kohtu tegevusele vastuväite.

§ 268

sätestab, et kohus võib vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Hageja ei andnud nõusolekut R V vande all ülekuulamiseks. Seega on kohus jätnud kostja taotluse rahuldamata kooskõlas

§ 268

sätestatuga ning ei ole rikkunud taotluse rahuldamata jätmisel menetlussätet.

§ 2681

sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Kohus leiab, et

§ 2681

ei kohusta kohut kuulama poolt vande all üle, kui pool ei ole suutnud täita omapoolset tõendamiskoormust.

§ 2681

annab kohtule õiguse koguda täiendavaid tõendeid poole vande all antud seletuse näol eelkõige siis, kui vaidlusaluse asjaolu kohta on esitatud tõendeid, kuid erinevates tõendites sisalduv teave ei võimalda (nt vastuolulisuse tõttu) kohtul asjaolu tõepärasuses seisukohta kujundada. Kohus leiab, et tal on võimalik käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal kujundada seisukoht asjas tähtsust omavate asjaolude tõendatuse või mittetõendatuse kohta. Seetõttu puudub alus kuulata R Vt vande all üle. Seega on kohus jätnud kostja taotluse rahuldamata kooskõlas

§ 2681sätestatuga ning ei ole rikkunud taotluse rahuldamata jätmisel menetlussätet.

Kuivõrd kohus ei ole kostja taotluse lahendamisel menetlussätet rikkunud, ei ole kostja vastuväide kohtu tegevusele põhjendatud ning kohus jätab vastuväite rahuldamata. 5. Kohus loeb tõendatuks või tõendamist mittevajavateks järgmised tähtsust omavad asjaolud: R R suri xxx. Pooled ei vaidle asjaolu üle, mistõttu ei ole seda vaja tõendada (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Kostja Creditor Inkasso OÜ kehtetu ärinimi on FM Valing OÜ. Pooled ei vaidle asjaolu üle, mistõttu ei ole seda vaja tõendada (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

R R määras 06.02.1998 notariaalse testamendiga kogu oma vara osas enda eelpärijaks Õ K (K) ja järelpärijaks hageja. Asjaolu on tõendatud testamendiga (I kd, tl 6). Lisaks ei vaidle pooled asjaolu üle, mistõttu ei ole asjaolu vaja tõendada (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Kostja esitas 01.09.2017 Tallinna notarile xx R Ra pärimismenetluse algatamise avalduse ja pärandi vastuvõtmise avalduse. Asjaolu on tõendatud avaldusega (I kd, tl 5). Lisaks ei vaidle pooled asjaolu üle, mistõttu ei ole asjaolu vaja tõendada (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

A L oli kostja juhatuse liige ajavahemikus 13.03.2017 kuni 23.03.2017. Asjaolu on tõendatud Äriregistri Teabesüsteemi üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrükiga (I kd, tl-d 59-60). Lisaks ei vaidle pooled asjaolu üle, mistõttu ei ole asjaolu vaja tõendada (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

6. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et kodune testament ei sisalda R Ra viimse tahte avaldust ja testamendi on koostanud asjast huvitatud kolmas isik. Pärimisseaduse (PärS) § 19 lg 1 sätestab, et testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (edaspidi testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. PärS § 19 lg 2 sätestab, et testamendi teeb testaator isiklikult. Testamendist nähtub järgmise sisuga korraldus: „Mina, R R [---], jätan käesoleva testamendiga kogu oma vara ja kohustused (ka käesolevas testamendis nimetamata vara ja kohustused) FM Valing OÜ3

(7)le [---], mida esindab R V“ (I kd, tl 10). Kohtu hinnangul on korraldus selge. Korraldusest nähtub testamendijärgse pärija isik (PärS § 39). Korraldusest on aru saada, et see on antud kõigi R Rale kuuluvate asjade ja kohustuste kohta. Isikuid ja asju on testamendis kirjeldatud selliselt, et R Ra tahte suhtes ei jää kahtlust (PärS § 29 lg 1). Kohus leiab eeltoodu põhjal, et testament sisaldab korraldusi R Ra pärandi kohta tema surma puhuks. PärS § 19 lg 2 kohaselt ei saa testaator teha testamenti esindaja kaudu. PärS § 19 lg 2 ei keela testamendi teksti koostamist kolmanda isiku poolt. Vorminõuete järgimine testamendi tegemisel peab tagama, et testament sisaldab testaatori tegelikku tahet. Eeltoodust tulenevalt ei too testamendi teksti väidetav koostamine kolmanda isiku poolt kaasa testamendi tühisust.
  1. Hageja põhjendab hagi väitega, et R Ra tahe ei kujunenud vabana teiste isikute mõjutustest. Kohus leiab, et tahte moonutatuse korral on võimalik testamendi kehtetuks tunnistamine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-des 92, 94 ja 96 sätestatud aluste esinemisel. Samuti võib tahte moonutatuse korral olla tehing tühine TsÜS § 86 sätestatud eeldustel. Hageja ei ole hagiavaldust põhistanud asjaoludega, millest nähtub testamendi tühisus TsÜS § 86 lg 1 või 2 järgi või testamendi tühistamise eeldused TsÜS §-de 92, 94 ja 96 järgi. Seetõttu ei anna hageja väide alust testamendi tühisuse tuvastamiseks.
  2. PärS § 23 lg 4 sätestab, et tunnistajaks ei või olla isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse. Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, et testamendile allakirjutanud tunnistaja A L oli vahetult pärast testamendi tegemist märtsis 2017 kostja juhatuse liige. Hageja on esitanud üldsõnalise väite, et tunnistajad on pärimisseaduse mõistes kõlbmatud. A L ei olnud testamendi tegemise ajal 21.01.2017 kostja juhatuse liige. Äriregistri Teabesüsteemist kostja üld- ja isikuandmete ajaloo kohta tehtud väljatrükist nähtuvalt oli tunnistaja A L kostja juhatuse liikmeks ajavahemikus 13.03.2017 kuni 23.03.
  3. Muid tunnistaja seoseid kostjaga registriandmetest ei nähtu (I kd, tl 59 pöördel). Kohus leiab, et kui testamendijärgseks pärijaks on juriidiline isik, laieneb PärS § 23 lõikes 4 sätestatud tunnistajaks olemise keeld ka juriidilise isiku juhatuse liikmele. Kohus leiab, et tunnistajaks olemise keeld peab esinema testamendi tegemise ajal. Kui isiku suhtes ei esinenud PärS § 23 lõikes 4 sätestatud keeldu testamendi tegemise ajal, kuid keelu eelduseks olevad asjaolud tekkisid pärast testamendi tegemist, ei too see kaasa testamendi tagantjärele tühiseks muutumist. A L ei olnud testamendi tegemise ajal kostja juhatuse liige, mistõttu tema saamine kostja juhatuse liikmeks pärast testamendi tegemist ei toonud kaasa testamendi tühisust. Hageja ei ole põhjendanud, miks on tema hinnangul pärimisseaduse mõistes kõlbmatu teine tunnistaja M J. Kohtu hinnangul ei nähtu hageja avaldatud asjaoludest, et M Jil oli PärS § 23 lg 4 järgi keelatud olla tunnistaja.
  4. Hageja põhjendab testamendi tühisust väitega, et allkiri kodusel testamendil ei kuulu R Rale.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtul puuduvad eriteadmised, mis võimaldaksid hinnata, kas kodusel testamendil olev allkiri kuulub R Rale. Kohus leiab, et võimalik erinevus R Ra poolt 06.02.1998 notariaalsel testamendil ja 21.01.2017 kodusel testamendil olevate allkirjade vahel võib olla tingitud nii inimese vananemisest kui ka tervisliku seisundi halvenemisest, mistõttu allkirjade visuaalsest erinevusest ei ole ilma eriteadmisi omamata võimalik järeldada allkirjade kirjutamist erinevate inimeste poolt. Hageja ei ole 4

(7)esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et allkiri kodusel testamendil ei kuulu R Rale, sh ei ole taotlenud hageja kohtult käekirjaekspertiisi läbiviimist. A L on notarile antud seletuses kirjalikult kinnitanud, et R R allkirjastas ise testamendi (I kd, tl 41). Kohus on eeltoodu põhjal seisukohal, et hageja ei ole tõendanud R Ra allkirja puudumist 21.01.2017 kodusel testamendil. 10. Hageja põhjendab hagiavaldust sellega, et R R ei olnud testamendi tegemise ajal teo- ja otsusevõimeline. TsÜS § 8 lg 1 sätestab, et täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 10 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine. TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuivõrd hageja tugineb R Ra piiratud teovõimele, on hagejal on tulenevalt

§ 230

lõikest 1 kohustus välja tuua ja tõendada pärandaja vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire, millest tulenevalt ei suutnud pärandaja testamendi tegemise ajal kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Samuti on hagejal

§ 230lg 1 järgi kohustus tõendada R Ra otsusevõimetus testamendi tegemise ajal.

Hageja on soovinud oma väiteid tõendada eksperdiarvamusega. Eksperdid xxx ja xx andsid kohtule kirjaliku arvamuse, milles leidsid kokkuvõtlikult järgmist: andmete nappuse tõttu ei ole võimalik üheselt vastata, kas uuritaval oli 21.01.2017 testamendi tegemise ajal vaimutegevuse ajutine häire või oli ta muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve, kuid küllalt kõrge tõenäosusega viibis ta seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve; olemasolevad andmed ei viita sellele, et R Ral oleks testamendi allakirjutamise ajal esinenud vaimuhaigus või nõrgamõistuslikkus. Suure tõenäosusega R Ral esines testamendi allakirjutamise ajal raske depressioon ja suure tõenäosusega selle tõttu ta ei suutnud 21.01.2017 testamendi tegemise ajal oma tegudest kestvalt aru saada või neid juhtida; suure tõenäosusega R Ra tervislik seisund ei võimaldanud tal 21.01.2017 testamendi tegemise ajal adekvaatselt ja õigesti aru saada juriidilise iseloomuga tehingu – testamendi – tähendusest ja selle õiguslikest tagajärgedest (I kd, tl-d 122-124). Kohus leiab, et eksperdid ei ole pidanud võimalikuks anda vastust küsimusele selle kohta, kas R Ral oli testamendi tegemise ajal vaimutegevuse häire või oli ta muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (I kd, tl 124). Eeltoodut arvestades ei tõenda ekspertide arvamus R Ra otsusevõimetust testamendi tegemise ajal. Kohus leiab, et eksperdiarvamusest nähtuvalt ei viita olemasolevad andmed R Ra nõrgamõistuslikkusele või vaimuhaigusele (I kd, tl 124). Seetõttu ei tõenda eksperdiarvamus piiratud teovõime eelduseks olevaid asjaolusid, milleks on isiku nõrgamõistuslikkus või vaimuhaigus. Eksperdid on leidnud, et suure tõenäosusega esines R Ral testamendi allakirjutamise ajal raske depressioon (I kd, tl 124). Kirjalikus ekspertide arvamuses on eksperdid oma järeldusi põhjendanud järgmiste asjaoludega: 5

(7)R Ra 21.01.2017 testament allkirjastati koridoris, sest korteris oli ebameeldiv lõhn; R R oli ajavahemikus 28.02.2017 kuni 03.03.2017 sundhospidaliseeritud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla xxx esmase diagnoosiga „täpsustamata dementsus“; R R kirjutati haiglast välja lõpliku diagnoosiga „raske depressioon“ (RHK-10 järgi F32.2); R Ra tundeelu tasakaalutus jätkus ajavahemikus 03.03.2017 kuni 28.03.2017 hooldusel xxx haiglas. Kohus leiab, et R Ra haiguslooga on tõendatud R Rale 28.02.2017 sundhospitaliseerimisel pandud esmane diagnoos „täpsustamata dementsus“ ja R Rale haiglast väljakirjutamisel lõpliku diagnoosi raske depressioon panemine (I kd, tl-d 99-111). Kohtu hinnangul on ekspertide arvamust ja nimetatud tõendeid arvestades tõendatud, et R Ral oli 28.02.2017 raske depressioon (RHK-10 järgi F32.2). Raske depressioon võib TsÜS § 8 lg 2 järgi olla piiratud teovõime eelduseks olevaks psüühikahäireks. Eksperdid ei ole tuvastanud, et R Ral oli raske depressioon juba 21.01.2017, st ligikaudu kuu aega enne sundhospitaliseerimist, kuid on pidanud seda haiguspildi ja R Ra korterist tuleva ebameeldiva lõhna tõttu võimalikuks suure tõenäosusega. Ekspert xxx on kohtus küsimustele vastates leidnud, et andmed või kirjeldatu ei anna alust kindlalt väita, et inimene oli teo- või otsustusvõimetu. Eksperdi sõnul ei ole eksperdid andnud kategoorilisi väiteid, sest neil ei ole selleks olnud piisavalt andmeid. Ekspert xxx on kohtus küsimustele vastates avaldanud, et praktiliselt puuduvad tõesed andmed selle aja kohta, kui R R testamendi allkirjastas. Ekspert avaldas, et kuu aega enne hospitaliseerimist toimunut võib oletada. Ekspert xxx hinnangul allub depressioon hästi ravile, depressiooniga kaasnev pseudodementsus võib kesta kuni kaheksa kuud, mistõttu võis R Ral olla samasugune seisund ka siis, kui testament alla kirjutati (II kd, tl-d 2-4). Kohtul ei ole võimalik R Ra tervisliku seisundi põhjal 28.02.2017 seisuga asuda seisukohale, et R Ra tervislik seisund oli 21.01.2017 samasugune. Ekspertide avaldatust nähtuvalt allub depressiooniga kaasnev pseudodementsus hästi ravile, pseudodementsuse kestus võib olla kuni kaheksa kuud. Kuivõrd R R sai ravi alates 28.02.2017 ja tema seisundi paranemine toimus sellele järgnevalt, ei ole kohtul võimalik teha järeldusi selle osas, kui pikalt oli R Ral depressiooniga kaasnev pseudodementsus juba esinenud. Haigusloo väljavõtte kohaselt võis R Ra seisund olla sarnane juba viie päeva jooksul enne sundhospitaliseerimist 28.02.2017, sest sotsiaaltöötajate andmetel ei lasknud R R viimase viie päeva jooksul tuppa (I kd, tl 110 pöördel). Samas ei võimalda R Ra seisund 23.02.2017 teha järeldusi tema seisundi kohta 21.01.2017. Kuigi R Ra korterist tulev ebameeldiv lõhn viitab raske depressiooniga kaasnevatele sümptomitele, milleks on energia ja tahteaktiivsuse alanemisest tingitud enda ja enda ümbruse hooletusse jätmine, ei ole kohtul võimalik ebameeldiva lõhna tegelikku allikat teadmata üksnes ebameeldiva lõhna esinemise põhjal lugeda R Ra psüühikahäiret tõendatuks. Kohus ei saa rajada otsust oletustele faktiväidete esinemise kohta. Ekspertide avaldatust nähtuvalt ei ole kategoorilist arvamust antud piisavate andmete puudumise tõttu. Kohus leiab, et ekspertide kirjalik arvamus ja kohtuistungil küsimustele antud vastused sisaldavad ekspertide oletusi ega anna tõendusteavet R Ra vaimse seisundi kohta testamendi allkirjastamise ajal. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja ei ole tõendanud R Ral psüühikahäire esinemist testamendi tegemise ajal. Kuivõrd psüühikahäiret pole tõendatud, ei saanud psüühikahäire põhjustada R Ra kestvat suutmatust oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kohus leiab, et R R ei olnud testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. 11. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes

§ 238

lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad. 12. Kohus leidis eelnevalt, et hagi aluseks olevad asjaolud, millega hageja põhjendab R Ra koduse testamendi tühisust, ei ole tõendatud, sh ei ole testament tehtud vorminõudeid rikkudes ning R R ei olnud testamendi tegemise ajal otsusevõimetu või piiratud teovõimega. Kohus leiab seetõttu, et R Ra 21.01.2017 kodune testament ei ole tühine. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata. 6

(7)13.

§ 386

lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kohus rahuldas 11.12.2017 määrusega hagi tagamise avalduse ja peatas R Ra pärimisasjas pärimismenetluse ning kõik sellega seonduvad toimingud. Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Seetõttu esineb hagi tagamise tühistamise eeldust

§ 386lg 4 järgi.

Kohus tühistab kohaldatud hagi tagamise. 14.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata ja tegi sellega hageja kahjuks otsuse. Kohus jätab menetluskulud hageja kanda. 15.

§ 177

lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Eksperdid on taotlenud istungil osalemise kulude hüvitamist. Kohus ei ole ekspertide taotlusi lahendanud. Seetõttu ei ole otsuse tegemise ajaks selgunud menetluskulude suurus maakohtus. Kohus ei määra seetõttu otsusega kindlaks menetluskulude rahalist suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.