← Eesti

2-18-15686/183

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-15686 Määruse kuupäev Tartu, 19. veebruar 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Kohtuasi P.V. avaldu

) §-le 119, leidis ringkonnakohus, et isal peab olema võimalik lapsega reisida. Kui suhtlemiskorra alusel viibib laps isa juures, on isa otsustada, kuidas ta seda aega sisustab (arvestades seejuures lapse soove ning huve). Vaba aja sisustamine on otsustusõigusega seotud küsimus ning seda ka siis, kui laps reisib ajal, mil ta peaks olema isa juures, ja tegemist ei ole reisiga, mis vajaks erilisi ettevalmistusi. Eelduslikult ei saa reisimine last kahjustada. Reisimine aitab lapsel laiendada silmaringi ning kindlasti on see talle ka põnevaks vahelduseks. Samuti aitaks koos isaga reisimine, uued kogemused ja toredad mälestused tugevdada isa ja lapse suhet. Isa taotluse eesmärgiks oli saada õigus minna lapsega reisima ilma ema nõusolekuta. Isa ei soovinud saada otsustusõigust küsimuses, kuhu ema lapsega koos reisib. Seega tuleb isale anda otsustusõigus lapse koos isaga reisimise osas. Ringkonnakohus selgitab, et isal on õigus minna lapsega reisile siis, kui laps on vastavalt kehtivale suhtlemiskorrale isa juures. Lisaks sellele on isa kohustatud teavitama lapsega reisile minemisel ema vähemalt kaks päeva enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile lahkumise ja reisilt saabumise kuupäevadest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud määrata, et isa teavitaks ka reisi eesmärgist. Piisab sellest, kui isa teavitab, kuhu nad lapsega reisivad. Eelduslikult on reisi eesmärgiks isa ja lapse ühine ajaveetmine. 5

(9)2-18-15686 Esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ja selle rahuldamine praeguses menetluses ei olnud põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 13. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus osaliselt tühistada (st kohtumääruse resolutsiooni p-de 3, 8.4, 8.5 ja 8.6 osas (isale otsustusõiguse andmises reisimise osas)), ning palub tühistatud osas jätta jõusse maakohtu määrus, millega kohus jättis isa avalduse rahuldamata. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isiku I kanda. Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus juhindunud varasematest Riigikohtu seisukohtadest. Vaidlustatud määrusest tulenevalt kuulub hooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha osas ühele vanemale ning igakordne otsustusõigus lapse koos isaga reisimise osas teisele vanemale. Tegemist on vastuolulise ja materiaalõiguse põhimõtetega mitteühtiva olukorraga. Riigikohtu selgitustest asjas nr 3-2-1-159-15 (p 25) lähtudes ei saa ühele vanemale viibimiskoha osas ainuhooldusõigust üle andes otsustada, et sellega hõlmatud otsustusõigus kuulub samal ajal teisele vanemale. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-2-1-159-15 (p 25) nähtub üheselt, et kohtu hinnangul ei ole

§ 119

alusel võimalik otsustusõigusega reguleerida tulevikus igakordselt otsustatavaid küsimusi. See säte annab vanematele õiguse ühekordsete konkreetsete otsuste vastuvõtmiseks. Kohtumenetluse käigus vastavat õigust ühele või teisele vanemale üle andes peab olema selge, kas ja milline otsus selle õiguse alusel soovitakse vastu võtta. Pärast otsuse vastuvõtmist neis küsimustes taaskordne otsustusõigus puudub. Seetõttu ei olnud vaidlustatud ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punktis 8.5 kohtul võimalik anda isale igakordset otsustusõigust lapse koos isaga reisimiseks vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtlemiskorrale. Vaidlustatud ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt 8.5 (isaga reisimise osas otsustusõiguse andmine) tekitab seejuures ebaselge olukorra otsustusõiguse kuuluvuses, mis puudutab ema ja lapse reisimist. Olukorras, kus isal on igakordne otsustusõigus lapse ja endaga reisimise osas, jääb nimetatud punktist mulje, et reisimisega seotud muudes küsimustes on vanematel ühine otsustusõigus ning ainuhooldusõiguse kuuluvus viibimiskoha osas ei hõlma reisimist. Vältimaks kohtumääruse mitmeti mõistetavust ning võimalikku vaidluste tekkimist lapsega välisriiki minekul, on määruskaebuse esitaja hinnangul põhjendatud ringkonnakohtu määruse tühistamine resolutsiooni punkti 8.5 osas ning viia õigusaktidega vastavusse kogu vaidlustatud määrus. Jääb ka arusaamatuks, millest tulenevalt järeldas ringkonnakohus, et isal pole senini olnud võimalust lapsega reisida. 14. Puudutatud isik I vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta ringkonnakohtu määrus muutmata ning kassatsiooniastmes kantud menetluskulud avaldaja kanda. 15. Lapse esindaja leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Kuusalu Vallavalitsus leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 3 ei piira lapse ema võimalusi. Tartu Linnavalitsus leiab, et kohtumääruste alusel on tagatud lapsele igakülgselt stabiilne igapäevarütm ning elukorraldust ei ole vaja muuta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6

(9)2-18-15686
  1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese lause, § 695 ja § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada osas, millega ringkonnakohus andis emale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas ning rahuldas osaliselt isa avalduse igakordse otsustusõiguse saamiseks lapsega reisimise osas, andis isale otsustusõiguse lapse koos isaga reisimise osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtluskorrale ning määras, et isa on kohustatud teavitama lapsega reisile minemisel ema vähemalt kaks päeva enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile lahkumise ja reisilt saabumise kuupäevast. Kolleegium teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab ema ja isa avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt. Lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus antakse isale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps viibib suhtluskorra järgi isa juures. Ülejäänud osas antakse lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus emale. Muus osas jäetakse ringkonnakohtu määrus muutmata. Ema määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  2. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas ringkonnakohus sai ühelt poolt anda ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas emale ning samal ajal anda igakordse otsustusõiguse lapse koos isaga reisimise osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtluskorrale isale. 18.

§ 137

lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Praegusel juhul ongi ringkonnakohus kõiki asjaolusid kaaludes leidnud, et ema ja isa ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas tuleb lõpetada ning ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas tuleb anda emale. Samas on ringkonnakohus andnud isale igakordse otsustusõiguse lapse koos isaga reisimise osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtlemiskorrale, viidates seejuures

§-le 119.

§ 119

järgi, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Vanem saab lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust

§ 119

alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist

§ 137lg 1 alusel (vt Riigikohtu 25.

mai

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 12 ja 13; Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse kas täielikult või mingis osas andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13; Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 7

(9)2-18-15686 Seega saab vanem esitada

§ 119

alusel avalduse otsustusõiguse saamiseks siis, kui vanemad ei soovi ühist hooldusõigust konkreetses küsimuses lõpetada. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga lõpetanud

§ 137

alusel vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas ning andnud ainuhooldusõiguse viibimiskoha määramise osas emale. Viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19). Seega leiab kolleegium, et olukorras, kus ringkonnakohus lõpetas

§ 137

alusel osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja andis emale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas, ei saanud ringkonnakohus samal ajal kohaldada

§ 119

ja anda igakordset otsustusõigust lapsega reisimise osas isale ajal, mil laps viibib suhtlemiskorra järgi isa juures. Kolleegium leiab, et vastupidisele seisukohale asudes on ringkonnakohus teinud vastuolulise määruse ning kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi (

§ 119

). Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, millega ringkonnakohus rahuldas osaliselt isa avalduse igakordse otsustusõiguse saamiseks lapsega reisimise osas, andis isale otsustusõiguse lapse koos isaga reisimise osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtlemiskorrale ning määras, et isa on kohustatud teavitama lapsega reisile minemisel ema vähemalt kaks päeva enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile lahkumise ja reisilt saabumise kuupäevast. Ringkonnakohtu määrust tuleb muuta ka selles osas, milles ringkonnakohus andis avaldajale lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse. 19. Kolleegium leiab, et iseenesest on õige, et lapse huvides on see, et ta saaks koos isaga ka reisida, kui ta viibib suhtlemiskorra alusel isa juures. Asjas ei ole tuvastatud, et isaga koos reisimine last kahjustaks. Ainuhooldusõiguse andmisel igakordse viibimiskoha määramise osas tuleb kohaldada

§ 137

lg-t 1, mitte

§ 119, nagu ekslikult leidis ringkonnakohus.

Kuna asjas on tuvastatud eeldused, mis annavad aluse vanemate ühise hooldusõiguse

§ 137

lg 1 alusel osaliselt lõpetada, peab kolleegium võimalikuks teha tühistatud osas uue määruse. Kolleegium rahuldab ema ja isa avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt. Lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus tuleb

§ 137

lg 1 alusel anda isale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps viibib suhtluskorra järgi isa juures. Ülejäänud osas tuleb lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus anda

§ 137lg 1 alusel emale.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus on

§ 137

lg 1 alusel antud isale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps viibib suhtluskorra järgi isa juures, ei saa isa hooldusõiguse määramise asjas kohustada teavitama ema enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile minemise ja sealt saabumise kuupäevast. Selliseid tingimusi võib kohtumäärusega kehtestada lapsega suhtlemise korra raames.

  1. Puudutatud isik I on koos vastusega esitanud
  2. detsembril 2019 lisatõendeid. Avaldaja on
  3. jaanuaril 2020 esitanud samuti lisatõendi. Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna tõendid ei ole esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, siis jätab Riigikohus tõendid hindamata. Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, ei ole vajadust neid tagastada.
  4. Avaldajale riigi õigusabi korras määratud esindaja Rene Hallemaa esitas Riigikohtule taotlused, mille kohaselt palub avaldajale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga kokku 645 eurot 60 senti. Kolleegium leiab, et avaldaja esindaja taotlused on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ning 8

(9)2-18-15686 justiitsministri
  1. juuli
  2. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
  3. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja Kristi Haas esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub lapsele Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga kokku 243 eurot. Kolleegium leiab, et lapse esindaja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes RÕS §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri
  4. juuli
  5. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
  6. Kolleegium leiab, et arvestades vaidluse sisu ja määruskaebuse osalist rahuldamist, tuleb Riigikohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
  7. Tartu Maakohtu
  8. novembri
  9. a määrusega on määratud avaldajale riigi õigusabi korras kohtus esindajaks advokaat kohustusega 50% ulatuses võrdsete osamaksetega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud tehtava kohtulahendi jõustumisest alates kuue kuu jooksul. Kolleegium leiab, et TsMS § 190 lg 7 alusel tuleb avaldaja vabastada Riigikohtus kantud menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
  10. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada avaldajale määruskaebuselt tasutud kautsjon. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.