Obsah (9)

§ 29§ 97§ 103§ 101§ 113§ 8§ 76§ 100§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-11428 Tsiviilasi Altia Eesti AS hagi Fa

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kohtu hinnangul ei tähenda poolte ühisest tahtest lähtumine seda, et kokkuleppe teksti võiks kõrvale jätta ja kokkulepet vastavalt oma äranägemisele täiesti meelevaldselt tõlgendada. Käesoleval juhul tuleneb 16.05.2014 lepingu tekstist selgelt, et pooled leppisid kokku ettemaksuna boonuse tasumise summas 25 000 eurot tingimusel, et ostja täidab hiljemalt 4 aasta jooksul müügieesmärgi 105 000 eurot. Pool, kes väidab (antud juhul kostja), et poolte ühine tahe olevat olnud oluliselt erinev kokkuleppe tekstist ja kokkulepe olevat sisaldanud ka kokkuleppes kirjas mitte olevat teksti, peab oma väiteid ka tõendama (TsMS § 230 lg 1), mida kostja aga teinud ei ole. 27. Asjakohatud on kostja arutlused teemal, kas hageja poolt makstud boonus võiks olla vaadeldav „riskivaba laenuna“ või „ebaausa konkurentsieelisena.“ Kostja möönab ka ise, et pooled ei sõlminud laenulepingut ning arusaamatu on kostja loogika, et hageja poolt 25 000 euro suuruse ostuboonuse ettemaksuna tasumine võiks olla hageja jaoks ebaaus konkurentsieelis. Hageja märgib põhjendatult, et ostuboonuse eesmärgiks oli ostja motiveerimine eesmärki saavutama ja tegemist polnud laenu või krediidiga. Käesoleval juhul oleks kostja saanud ettemakstud 9 2-19-11428 ostuboonuse täies ulatuses endale jätta, kui ta oleks kokkulepitud müügieesmärgi saavutanud. Kohus nõustub hagejaga, et selline kokkulepe ei ole kuidagi teist poolt kahjustav, pigem vastupidi, ostja sai soodustuse koheselt 25 000 euro ulatuses ettemaksuna kätte. Igal juhul ei ole lepingu väidetav tasakaalustamatus aga käesoleva menetluse esemeks, sest kostja ei ole esitanud

§ 97

lg 1 järgset nõuet lepingu muutmiseks poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. Samuti ei tugine kostja sellele, et algse lepingu sõlmimine ja kostja poolt lepingu ülevõtmine ei olnuks poolte vaba tahe.

1. Hageja nõude suurus kostja vastu lähtub 16.05.2014 lepingus kokkulepitust, mille kohaselt ostja oli kohustatud nelja aasta jooksul lepingu sõlmimisest ostma 105 000 euro ulatuses lepingus kokkulepitud kaupu, mille eest tasus hageja ettemaksuna ostuboonuse 25 000 eurot. Pooled leppisid kokku, et ostuboonus summas 25 000 eurot jääb kostjale müügieesmärgi nõuetekohasel täitmisel ning tuleb proportsionaalses ulatuses müügieesmärgi täitmata jätmisega tagastada, kui ostja müügieesmärki ei täida. Hageja lähtus oma nõude suuruse arvestamisel sellest, et 30.10.2018 seisuga oli kostja ja tema õiguseellased ostnud hagejalt lepingus kokkulepitud tooteid summas 53 046,01 eurot ehk täitnud lepingu punktis 11.1 toodud müügieesmärgi 50,52% ulatuses. Hageja tugineb sellele, et seisuga 30.10.2018 oli lepingu sõlmimisest möödas rohkem kui 4 aastat, seega tuleb kostjal lepingu punkti 4.
2. alusel tagastada 49,48% lepingu punktis 4.3 kokkulepitud ostuboonusest ehk 12 370 eurot.
3. Vastuses hagile kinnitas kostja seoses hageja toodete müügiga, et „müüsime nende tooteid 53 046,01 € eest selle aja jooksul, mil meil neid võimaldati müüa“ (tl 24). Samuti kinnitas kostja hageja toodete müügisummat 53 046,01 eurot hagivastuse punktis 3, kinnitades samas, et kostja suutis täita ainult 50% lubatud müügikäibest (tl 24 pöördel). 09.09.2019 menetlusdokumendis väitis kostja, et müügisumma 53 046,01 eurot on „loodetavasti õige“ (tl 46). Alles 17.10.2019 ekirjas leidis kostja, et ostumaht 53 046,01 eurot on kontrollimata ja tõendamata“ (tl 86).
4. Kohus nõustub hagejaga, et kostja on hageja väited müügimahu osas omaks võtnud. TsMS § 231 lg 2 on sätestatud, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Kohus leiab, et vastuses hagile (tl 24 ja tl 24 pöördel) on kostja omaks võtnud hageja toodete müümise summas 53 046,01 eurot.
5. TsMS § 231 lg 3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Käesolevas asjas ei ole hageja andnud nõusolekut kostja poolt müügimahu summa omaksvõtu tagasivõtmiseks, samuti ei ole kostja ise väljendanud soovi omaksvõttu tagasi võtta ega tõendanud, et kostja poolt omaks võetud asjaolud ei vastanuks tõele ja et omaksvõtt olnuks tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Seetõttu ei arvesta kohus kostja poolt pärast müügimahu summa omaksvõttu esitatud kostja enda omaksvõtuga vastuolus olevaid väiteid.
6. Kohus märgib täiendavalt, et hageja esitas kohtule ka kostja ja tema õiguseellaste poolt tehtud ostuajaloo väljavõtte müügiprogrammist, millest nähtub ostude sooritamine summas 53 046,01 eurot (tl 94). Kohtuistungil selgitas hageja, et müügiarved väljastatakse läbi müügiprogrammi ja andmed jooksevad automaatselt müügiprogrammi kokku. Kohtul puudub alus hageja poolt esitatud andmete õigsuses kahelda. Kuigi kostja leidis, et müügiprogrammi väljavõttel puudub 10 2-19-11428 tõenduslik väärtus, ei ole kostja esitanud kohtule ka mistahes teistsugused tõendeid, mis võiksid hageja poolt esitatud (ja kostja poolt omaks võetud) müügimahu kahtluse alla seada. Kostja poolt kasutatav lauseituse positsioon ei anna alust hagi rahuldamata jätta, sest ka kostjal on oma vastuväidete tõendamise kohustus. Kohus viitab siinkohal veelkord Riigikohtu 21.06.2011 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, milles Riigikohus selgitas, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid. Kui kostja ei olnud päri hageja poolt esitatud müügimahu arvestusega, siis korrektne olnuks esitada kohtule omapoolsed arvestused ja neid kinnitavad tõendid. Pelgalt hageja tõendeid paljasõnaliselt kritiseerides ning oma menetluslikku positsiooni pidevalt muutes ei ole kostjal võimalik saavutada endale kasulikku eesmärki.
7. Kohus järeldab eelpool tuvastatud asjaoludest, et kostja ei suutnud täita tema poolt üle võetud 16.04.2014 lepingust tulenevat müügieesmärki, milleks oli hiljemalt 4 aasta jooksul lepingu sõlmimisest hageja toodete ostmine mahus 105 000 eurot. Kuna kostja suutis müügieesmärgi täita üksnes osaliselt, siis vastavalt lepingu p-le 4.
8. oli kostja kohustatud ettemaksuna tasutud ostuboonuse proportsionaalses ulatuses müügieesmärgi täitmata jätmisega tagastama. Arvestatud kokkulepitud müügieesmärgi täitmata jätmise ulatust, tuleb kostjal hagejale lepingu punkti 4.
9. alusel tagastada 49,48% lepingu punktis 4.3 kokkulepitud ostuboonusest ehk tagastamisele kuuluv summa on 12 370 eurot.
10. Kostja kohustust müügiboonuse hagejale osaliseks tagastamiseks ei muuda kostja paljasõnalised väited nn kaudsest müügist. Kostja väitel müüs ta palju hageja kaupa teistes müügikohtades (näiteks xxx) ning ka xxx jätkas hagejalt alkohoolsete toodete ostmist 2018 ja 2019 aastal. Kostja arvates oleks hageja pidanud oma nõudes kostja vastu ka nimetatud kaudset müüki arvesse võtma. Kohus kostjaga ei nõustu. Hageja selgitas kohtuistungil seoses teistele äriühingutele müüdud kaubaga, et selleks oli täiesti eraldi leping ja oma boonussüsteem ja see pole seotud kuidagi kostjaga. Kohus on seisukohal, et erinevaid lepinguid, samuti hageja ja kostja võimalikku koostööd vaidlusaluse 16.04.2014 lepingu väliselt ei ole põhjust segamini ajada käesoleva menetlusega. Käesoleva menetluse esemeks on hageja nõue 16.04.2014 lepingu alusel ettemaksuna tasutud ostuboonuse osaliseks tagastamiseks ning poolte muud võimalikud ärisuhted ei anna kostjale alust jätta täitmata oma kohustusi hageja ees 16.04.2014 lepingu alusel.
11. Kohus leiab, et kokkulepitud müügieesmärgi täitmata jätmine ei olnud vabandatav ning kostja tuginemine vääramatu jõu asjaoludele on põhjendamatu.

§ 103

lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. 16.04.2014 lepingu p-s 12.

1. on vääramatu jõuna mõistetud ülestõusu, üldstreiki, massilisi rahutusi poolte asukoha haldusüksuses, sõda või õigusakti, mis oluliselt takistab lepingu täitmist (vt tl 6). Kostja käsitleb vääramatu jõuna aga ekslikult asjaolu, et tal ei olevat olnud hagejaga lepingut sõlmides võimalik kehtivate opereerimislepingute katkestamist ette näha. Kostja väidab, et ei suutnud täita lepingutingimusi täies mahus põhjusel, mis oli väljaspool kostja kontrolli (vt tl 47 ja 47 pöördel).
2. Kohus kostja käsitlusega vääramatust jõust ei nõustu. Esiteks pole kostja esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et temaga sõlmitud operaatorlepingud või üürilepingud oleks ühepoolselt üles öeldud või katkestatud. 18.12.2017 e-kiri (tl 64) puudutas üksnes xxx (vt tl 98) ning ka sellest ekirjast ei nähtu üürilepingu ülesütlemist ega õiguslikku alust üürilepingu ülesütlemiseks. Hageja juhtis õigustatult tähelepanu ka sellele, et kostja poolt kohtule esitatud äriruumi üürilepingu punkti 10.
3. kohaselt oli üürilepingu korraline ülesütlemine välistatud (vt tl 58-63). Seega ei olnud võimalik pelgalt kinnisasja müügi tõttu lepingut ilma kostja enda poolse nõusolekuta lõpetada ja 11 2-19-11428 kostja oleks soovi korral saanud jätkata üürisuhet. Kohus palus kostjal kohtuistungil täpsustada, millisel alusel ja millal lõpetati kostja üürilepingud xxx, xxx ja xxx osas, millele kostja vastas, et tegelikult lõpetati kõik lepingud poolte kokkuleppel, sest kostja ei tahtnud ühelgi juhul üürileandjaga lepingu lõpetamise üle vaielda (vt tl 97 pöördel – tl 98). Kohus märgib, et kohtule pole esitatud tõendeid üürilepingute lõpetamise kohta. Samas isegi selliste tõendite olemasolul ei saaks üürilepingute kostja nõusolekul ja kokkuleppel lõpetamine olla vaadeldav vääramatu jõuna, mis õigustanuks kostja poolt kokkulepitud müügieesmärgi täitmatajätmist. Lisaks nõustub kohus hagejaga, et asjaolu, kas üürileandja lõpetab üürnikuga lepingu või mitte, on puhtalt kostja äririsk, millest tulenevate tagajärgede eest vastutab kostja, mitte hageja.
4. Vääramatu jõuna ega lepingu mittetäitmist vabandava asjaoluna ei kvalifitseeru ka kostja paljasõnalised etteheited hageja rangete müügitingimuste kohta. Kohus nõustub hagejaga, et igasugune ettevõtlus on alati seotud riskidega. Hageja märgib õigesti, et ta pole vastutav selle eest, et kostja ja kostja õiguseellased ei suutnud oma äritegevusega seotud riske (sh üürilepingute väidetav lõppemine, muutuvad turutingimused jms) ette näha ja võetud kohustusi täita. Kostjal oli 4 aastat võimalik kokkulepitud müügieesmärki saavutada ning kuna kostja seda ei saavutanud, siis on hageja õigustatud tagasi saama ettemaksuna tasutud ostuboonuse proportsionaalses ulatuses müügieesmärgi täitmata jätmisega, nagu pooled kokku leppisid.
5. Arvestades kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolusid, kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 12 370 eurot. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue.

§ 101

lg 1 p 6 annab võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivise tasumist. Müügilepingu punktis 10.4 on pooled kokku leppinud viivise suuruseks 0,1% võlgnetavalt summalt iga viivitatud päeva eest (tl 6). Hageja pöördus kostja poole ostuboonuse tagastamise nõudega 02.11.2018 ja palus kohustuse täita 5 tööpäeva jooksul (tl 11 pöördel – tl 12 pöördel). Kostja ei ole kohustust täitnud, mistõttu lähtub hageja sellest, et kostja on viivituses alates 10.11.2018.

§ 113

lg 2 on sätestatud, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Kostja ei ole esitanud eraldi vastuväiteid hageja viivisenõudele ega selle arvestamise perioodile. 39.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades eeltoodut ja käesoleva kohtuotsuse p-s 38 märgitut, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja vastavalt hageja taotlusele 30.07.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 3240,94 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks viivise protsendina põhinõudest (12 370 eurot) määraga 0,1% päevas alates 31.07.2019 kuni põhinõude täitmiseni. 40. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas. Asja lahendamisel kuuluvad kohaldamisele lisaks juba eelnevalt kohtu poolt viidatud õigusnormidele ka muud võlaõigusseaduse asjakohased sätted, mida kohus alljärgnevalt tsiteerib.

§ 8

lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmatajätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle 12 2-19-11428 täitmist. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

1. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna käesolevas asjas on tehtud otsus kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
2. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja poolt kohtuistungil esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1745 eurot, sh riigilõiv summas 900 eurot ning lepingulise esindaja tasu summas 845 eurot. Osalemise eest 30.10.2019 kohtuistungil palub hageja arvestada lepingulise esindaja tasu vastavalt istungi kestvusele arvestusega 1h 130 eurot (tl 100). Kohus leiab, et kohtuistungi kestvust arvestades on hageja kohtuistungiga seotud mõistlikuks õigusabikuluks 90 eurot. Seega kokku on hageja õigusabikulud (lepingulise esindaja kulud) 935 eurot ja koos riigilõivuga on hageja menetluskulud kokku 1835 eurot. Hageja kinnitab, et ta on käibemaksukohustuslane ja seetõttu taotleb õigusabikulude hüvitamist ilma käibemaksuta.
3. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 900 eurot (tl 13). Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot/h (käibemaksuta) on aktsepteeritav, kostja ei ole selles osas ka vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja poolt näidatud ajakulu on samuti põhjendatud ja vajalik. Seega leiab kohus, et hageja menetluses kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on kokku 1845 eurot (riigilõiv 900 eurot + eurot ja lepingulise esindaja kulu 935 eurot), milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
4. Kohus arvestab menetluskulude kindlaksmääramisel ka seda, et kostja kasutas käesolevas menetluses nn partisanitaktikat, esitades palju erinevaid vastuolulisi väiteid ja muutes erinevates küsimustes pidevalt oma menetluslikku positsiooni (vt nt kohtuotsuse p-d 22-24; 29-31). Sellega muutis kostja iseenesest lihtsa vaidluse põhjendamatult keerukaks ja ajamahukaks. Advokatuuri ja kohtute vahel arutamist leidnud kohtumenetluse parima praktika suuniste kohaselt on nn partisanitaktika kasutamine taunimisväärne. Kuigi nn partisanitaktika kasutamine on kohtu hinnangul vastuolus TsMS § 200 lg 1 sätestatud menetlusosalise kohustusega kasutada oma menetlusõigusi heauskselt, ei saa kohus siiski keelata menetlusosalistel erinevate põhjendamatute väidete esitamist. Samas peab kohus õigeks, et nn partisanitaktika kasutamisest tekkinud suurenenud menetluskulud tuleb täies ulatuses kostjalt välja mõista.
5. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 13 2-19-11428 14