Obsah (8)

§ 118§ 121§ 64§ 238§ 65§ 68§ 119§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 4. veebruar 2019 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-940 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarja

§ 118

lg 1 p 1, § 121 lg 2 p 3 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Jaanika Kõrgmaa Süüdistatav Viktoria Stankevitš, isikukood: 48801053740; Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 13.02.2013 kohtuotsusega

§ 118

lg 1 p 1 järgi 2 aasta 7 kuu ja 28 päeva vangistusega tingimisi katseajaga 3 aastat. Kaitsja Vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev RESOLUTSIOON: Viru Maakohtu

1. septembri 2018 kohtuotsus Viktoria Stankevitši süüdistuses jätta muutmata ning apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Viru Maakohtu 12 detsembri 2018 otsusega tunnistati Viktoria Stankevitš süüdi

§ 118lg 1 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust.

Lisaks tunnistati V. Stankevitš süüdi

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning karistuseks mõisteti 2 aastat 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust.

1

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti 5 aastat ja 8 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 13.02.2013 kohtuotsusega mõistetud ning ärakandmata karistuse -2 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust, võrra. Kandmisele jääb liitkaristus 8 aastat 3 kuud ja 28 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistus - 31.10.2016 kuni 02.11.2015, s.o 3 päeva ning 06.09.2018 kuni 25.09.2018, s.o 20 päeva, kokku 23 päeva, karistuse hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 aastat 3 kuud ja 5 päeva vangistust. Karistuse kandmise aeg kulgeb alates 26.09.

1. KrMS § 180 lg 1 ja § 180 lg 3 alusel tegi kohus menetluskuludega seotud otsustused.
2. V. Stankevitšit süüdistati selles, et tema 31.10.2015 kella 02.00 paiku, viibides alkoholijoobes Narva baari „Imbis“ juures, tegutsedes kättemaksust, lõi G.L. ile liigendnoaga kõhtu, tekitades viimasele kõhuõõnde tungiva tõrke-lõikehaava paremal pool maksa vigastusega, mis on eluohtlik. Sellisel viisil tegutsedes pani V. Stankevitš toime eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise, s.t

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Veel oli V. Stankevitšile esitatud süüdistus

§ 121lg 2 p 3 järgi 10.07.2016 ja 07.08.2016 toime pandud kehalises väärkohtlemises.

MAAKOHTU PÕHJENDUSED 3. Maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 Kohtuliku uurimise käigus kuulas kohus ära prokuröri, kaitsja, uuris kõiki kriminaalasja materjalides sisalduvaid tõendeid ning hindas neid kogumis. Kohus jõudis veendumusele, et V. Stankevitš on süüdi talle süüks arvatud kuritegudes. 3.2 Hinnates kannatanu G.L. i, tunnistajate S.V. i, A.L. i, E.L. ja I.K. i ütlusi ning süüdistatava V. Stankevitši ütlusi, samuti kirjalikke tõendeid (äratundmiseks esitamise protokoll, asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga, isiku ekspertiisiakt nr IDI0006), leidis kohtu arvates tõendamist, et süüdistatav V. Stankevitš tekitas kannatanule G.L. ile vähemalt kaudse tahtlusega eluohtliku tervisekahjustuse. Kohtueelne uurimine kvalifitseeris toimepandud teo õigesti

§ 118lg 1 p 1 järgi.

3.3 Vastuseks kaitsja seisukohale, et tegu tuleks kvalifitseerida

§ 119

1 lg 1 järgi märkis kohus, et tõepoolest toimus kaklus, kuid selleks ajaks, kui kannatanu juurde tuli süüdistatav, oli see juba lõppenud. Süüdistatav kakluses ei osalenud. Kohtu hinnangul viitavad sellele ka süüdistatav enda ütlused. Süüdistatava tegutsemise ajendiks oli kättemaks. Eeltoodud järeldust kinnitavad ka tunnistaja E.L. ja kannatanu G.L. i ütlused. 3.4 Veel osundab kohus kohtupraktikas omaks võetud seisukohale, et

§-s 119 1 ettenähtud kuritoekoosseisuga on tegemist sel juhul, kui surma või raske tervisekahjustusega lõppenud vägivallatsemise korral pole võimalik välja selgitada, milline konkreetne vigastus raske tagajärje põhjustas või kes oli selle põhjustaja. Antud juhul on tuvastatud nii konkreetne raske tagajärg kui ka selle põhjustaja. 3.5 Kohus analüüsis tõendeid V. Stankevitšile esitatud süüdistust kahes episoodis kehalises väärkohtlemises. Kohus tuvastas, et kogutud tõendid kinnitavad, et süüdistatav tekitas 2 11.07.2016 kannatanule R.V. ile noahaava, millega põhjustas talle lühiajalise tervisekahjustuse. Samuti on tõendikogumiga leidnud tuvastamist, et V. Stankevitš pani 07.08.2016 koos A.K. iga toime kannatanu J.V. i kehalise väärkohtlemise, lüües kannatanule korduvalt vastu nägi ja keha, meesterahvas peksis kannatanut samal ajal jalgadega. 3.6 Kohtu hinnangul pani süüdistatav eeltoodud episoodid toime otsese tahtlusega ning teod on õigesti kvalifitseeritud

§ 121lg 2 p 3 järgi.

3.7 V. Stankevitšile karistuse mõistmisel arvestas kohus järgmist.

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos on V.

Stankevitši süü keskmise suurusega, kuna ta pani toime üheepisoodilise kuriteo kaudse tahtlusega. Samas arvestas kohus, et süüdistatavat on ka varem samalaadse kuriteo eest karistatud. Veel tuvastas kohus, et karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kahetsus. Nimetatud asjaolusid arvestades pidas kohus otstarbekaks karistada V. Stankevitšit vangistusega sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. 3.8 Karistuse mõistmisel kahes kehalises väärkohtlemises

§ 121

lg 2 p 3 järgi leidis kohus, et süüdistatava karistamine rahalise karistusega ei ole põhjendatud, sest teda on varem vägivaldse kuriteo eest vangistusega karistatud, kuid vaatamata sellele pani ta jälle toime vägivaldse kuriteo. Kohus hindas V. Stankevitši süü keskmisest suuremaks, sest mõlemad vägivallateod on toime pandud otsese tahtlusega ning mõlema kannatanu suhtes kasutati väga intensiivselt vägivalda, seejuures kannatanu R.V. i suhtes kasutas süüdistatav nuga. Võttes arvesse, et süüdistatav tunnistas süüd ja kahetses, siis pidas kohus võimalikuks mõista talle karistuse sanktsiooni keskmises määras. 3.9 Lähtudes lühimenetluse põhimõttest, vähendati V. Stankevitšile mõistetavat karistust 1/3 võrra. Samuti kohaldas

§ 65

lg 2 sätteid ning mõistis süüdistatavale liitkaristuse, liites Viru Maakohtu 13.02.2013 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. 3.10 KrMS § 180 lg 1 alusel mõistis maakohus V. Stankevitšilt välja menetluskulud – sundraha, ekspertiisikulud ning kaitsjatasud.

§ 180

lg 3 alusel võimaldas kohus süüdistataval menetluskulusid tasuda osade kaupa 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. APELLATSIOON 4. Kaitsja taotleb tühistada Viru Maakohtu otsus ning mõista V. Stankevitš

§ 118

lg 1 p 1 järgi õigeks.

§ 121lg 2 p 3 järgi palub kaitsja määrata V.

Stankevitšile karistuseks 1 aasta vangistust. 4.1 Kõigepealt ei nõustu kaitsja sellega, et V. Stankevitš tunnistati G.L. i episoodis süüdi

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Kohtus esitas kaitsja väite, et tõenäoliselt tekkis konflikt erinevate isikute vahel, mille käigus sai kannatanu kehavigastusi. Kaitsja ei nõustu kohtu põhjendustega. Kohtu arvates sai M.L. vigastada mõned minutid peale konflikti lõppemist. Samuti osundas kohus süüdistatava väljendatud kahetsusele. Samas kaebaja osundab, et süüdistatav võttis õigeks selle, et kakluse käigus tekitas ta kannatanule noahaava. Toimepandud teole õiguslikku hinnangut süüdistatav ise anda ei saa. 4.2 Kaebaja märgib, et kakluse algus ja lõpp on subjektiivne kakluses osalejate arusaam selle käigust ja selle lõpetamise asjaoludest. Kõik isikud kinnitasid, et oli kaklus, erinevused 3 ilmnevad vaid selles, millega ning millal kaklus lõppes. Süüdistatav kinnitas, et ta kasutas nuga enne kakluse lõppemist, sest tema arusaamise kohaselt konflikt (kaklus) jätkus. Kaitsja hinnangul peab kohus arvesse võtma ka asjaolu, et süüdistatav on naine ning konflikt (kaklus) tekkis meesterahvaga. Seega on eeldatavasti naisterahva füüsilised võimalused vastupanuks füüsiliselt nõrgemad kui meesterahval. 4.3 Maakohus lähtus asjaolust, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Kannatanu ütluste kohaselt kasutas süüdistatav nuga pärast kakluse lõppu. Kaitsja kohtu positsiooniga ei nõustu. Nimelt lähtus kohus kakluse lõpu tuvastamise nende isikute ütlustest, kes olid kannatanu poolel. Kaebaja märgib, et kuna tegemist on lühimenetlusega, mille puhul toimub kohtulahendi tegemine kogu toimiku materjali pinnal, peaks kohus eriti kriitiliselt analüüsima kohtueelses menetluses kogutud tõendeid. 4.4 Kaitsja arvates erineb

§ 119

1 kuriteokoosseis

§ 118koosseisust selle poolest, milline on isiku ettekujutus teo lubatavuse kohta.

Kohus hinnangul on käesoleval juhul tegemist

§ 1191 teokoosseisuga.

Kaitsja toonitab, et kakluse sündmus ei lõpe sellega, et isikud lõpetavad kakluse füüsiliselt. Olukorras, kus süüdistatav tundis jätkuvalt, et füüsilise rünne jätkub ka pärast kakluse lõppu, siis ei ole õige järeldus, et kaklus oli lõppenud. Kaitsja arvates on seega oluline süüdistatava enda arusaam ründe lõppemisest. Seega, kui noahaava tekitas süüdistatav veel kestva kakluse ajal, siis on tegemist

§ 1191 lg-s 1 sätestatud olukorraga.

4.5 Apellant leiab, et juhul, kui kohus kvalifitseerib süüdistatava poolt toimepandu maakohtust erinevalt, siis tuleks tühistada maakohtu poolt mõistetud karistus ning mõista see alammäärast väiksemana. RINKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tutvus kriminaaltoimikuga ning jõudis kogutud tõendeid kontrollides ja maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhjendusi üle vaadates veendumusele, et kohtuotsus V. Stankevitši süüdistuses jääb muutmata.
2. Apellant taotleb kriminaalasjas kogutud tõenditele teistsuguse, maakohtus erineva hinnangu andmist.
3. Kolleegium osundab siinkohal kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705).
4. Ringkonnakohtu arvates hindas maakohus tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millised tõendid ning millistel põhjustel kinnitavad kogumis maakohtu siseveendumust süüdistatava V. Stankevitši süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Apellatsioonis ei sisaldu sellise kaalukusega argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid 4 tõdeda, et maakohtu kõiki põhjendusi siinkohal üle korrata ei ole vaja. Kuna nimetatud põhimõttest lähtuvalt tuleb vastata apellatsiooni põhiväidetele, siis paratamatult tulevad osaliselt kordamisele maakohtu seisukohad ja järeldused, sest kaebeväited on samad, mis esitati juba maakohtu menetluses ning millele on maakohus otsuses vastanud. 9. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas lõi süüdistatav V. Stankevitš kannatanu G.L. ile liigendnoaga kõhtu, millega tekitas kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool maksa vigastusega. Tekitatud vigastus oli eluohtlik. Maakohus analüüsis kogutud tõendeid ning nõustus süüdistusega, et V. Stankevitši süütegu on saanud õige kvalifikatsiooni

§ 118lg 1 p 1 järgi.

1. Apellant oma kaebuses jätkuvalt ei ole nõus maakohtuga. Kaebuses leitakse, et kohus hindas tõendeid valesti. Kohus pidanuks arvestama, et süüdistatav on naine, kes osales meestevahelises kakluses. Nuga kasutas süüdistatav kakluse käigus. Süüdistatav subjektiivselt tundis füüsilise ründe jätkumist, mistõttu õige on lugeda rünnaku lõppemise momendiks süüdistatava arvamust selle kohta.
2. Esmalt peab apellatsioonikohus vajalikuks rõhutada, et käesolevat kriminaalasja vaadati maakohus läbi lühimenetluse korras. Teatavasti lahendatakse lühimenetluses kriminaalasja toimiku materjalide alusel. Nagu kriminaalasjast näha, nõustusid süüdistatav ja tema kaitsja asja menetlemisega lühimenetluses. Seetõttu on alusetu teha maakohtule etteheiteid selle kohta, et lahendi tegemisel tugines kohus kogu toimiku materjalile, s.h ka süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustele.
3. Maakohus analüüsis süüdistatava V. Stankevitši, kannatanu G.L. i, tunnistajate S.V. i, A.L. i, E.L. ja I.K. i ütlusi, samuti kirjalikke tõendeid ning jõudis veendumusele, et süüdistatav tekitas kannatanule noaga kõhtu löömisega eluohtliku tervisekahjustuse ning kohtueelne menetlus on andnud sellele teole õige õigusliku hinnangu.
4. Maakohus tuvastas õigesti, et ajal, mil süüdistatav nuga käes lähenes kannatanule, oli igasugune eelnev konfliktolukord lõppenud. Seejuures on maakohus põhjendatult osundanud kannatanu G.L. i ja tunnistaja E.L. ütlustele, mille kohaselt ründas süüdistatav kannatanut noaga siis, kui eelnev konflikt oli mõni minut varem lõppenud.
5. Maakohus on põhjendatult välja toonud ka süüdistatava V. Stankevitši kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mille kohaselt läks ta pärast kakluse lõppu kannatanu juurde ning lõi viimast noaga kõhtu kättemaksuks. Kriminaalasja läbivaatamisel kohtus süüdistatav ütlusi anda ei soovinud.
6. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatav V. Stankevitš oleks eelnevalt osalenud meestevahelises konfliktis, mistõttu puudub vähimgi tõenduslik tugi kaitseargumendil, et süüdistatav osales kakluses ja et süüdistatava enda subjektiivne arusaam kakluse lõppemisest on määrav. Milline asjaolu annaks süüdistatavale põhjendatud aluse pidada konflikti jätkuvalt kestvaks, kaebuses välja ei tooda. Ringkonnakohtu hinnangul pelgalt süüdistatav enda subjektiivsest väitest sellise järelduse tegemiseks ei piisa.
7. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et V. Stankevitš tekitas kannatanule G.L. ile eluohtliku tervisekahjustuse ning süütegu on saanud õige kvalifikatsiooni

§ 118lg 1 p 1 järgi.

17. Veel soovib apellant, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse V. Stankevitšile

§ 121

lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse osas ning palub kaitsealusele määrata 1-aastase vangistuse. 18. Esmalt osundab apellatsioonikohus, et kaebuses ei sisaldu ühtegi argumenti, miks 5 tuleks maakohtu otsus V. Stankevitšile

§ 121lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse osas tühistada.

Maakohus mõistis süüdistatava süüdi kahes teise inimese tervise kahjustamises ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus karistuse mõistmise aluspõhimõtetest, hinnates kuritegude toimepanemise asjaolusid (mõlemas episoodis kasutas süüdistatav intensiivselt vägivalda, kusjuures ühes episoodis kasutas kannatanule kehavigastuse tekitamiseks nuga) ning süüdistatava isikut (varem vägivaldse kuriteo toimepannud isik). Kohtu hinnangul vääris süüdistatav

§ 121lg 2 sanktsiooni keskmises määras vanglakaristust.

Ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mille tõttu tuleks süüdistatavat karistada maakohtu otsustusest leebema karistusega, mistõttu ka selles osas jääb kaebus rahuldamata. 21. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse V. Stankevitši süüdistusasjas muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6