← Eesti

3-16-2267/45

Obsah (7)§ 14§ 7§ 13§ 16§ 3§ 4§ 6

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 14 lg 1 alusel summas 1 136 191 eurot (sh ülemäärane saastetasu 1 002 138 eurot ja sellelt tasutud tulumaks 134 053 eurot) ning põhinõudelt viivise väljamõistmiseks. Kahju tekkis, sest alates

  1. jaanuarist 2013 kehtisid õigusvastased piirnormid Määruse nr 99 § 8 lg 2 jõustumise järel pidi heitvesi olema sama puhas kui veekogus olev vesi ning selle muudatuse tulemusel langes vase, tsingi ja üldkroomi piirväärtus heitvees sedavõrd, et kaebajal ei olnud enam võimalik tagada vette juhitava heitvee vastavust nõuetele. Seetõttu tuli kaebajal tasuda keskkonnatasu kõrgendatud määras ning ta kaotas võimaluse keskkonnatasude seaduse (KeTS) § 20 lg 5 alusel saastetasude vähendamiseks. Kahju on tekitatud avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega, sest määrus nr 99 kehtestati ilma sisulise analüüsita (sh jäeti arvestamata loodusliku fooni ja vee-ettevõtjate investeerimisvajadusega) ja vacatio legis põhimõtet rikkudes (sh ei olnud segunemispiirkonna määramise võimalus leevendusmeetmena piisav). Heitveele kehtestatud normid on isegi rangemad kui joogiveele kehtestatud normid, kusjuures määruse nr 99 seletuskirjast ei nähtu, kuidas neid üleminekuajata kehtestatud piirnorme saavutada (nende saavutamine ei ole kaebuse esitamise aja seisuga endiselt tehnoloogiliselt võimalik). Seejuures kehtisid merre juhitavale heitveele põhjendamatult rangemad nõuded kui jõgedesse ja järvedesse juhitavale heitveele, mistõttu oli kaebaja teiste vee-ettevõtjatega võrreldes põhjendamatult halvemas olukorras. Kehtestatud piirmäärade ebaproportsionaalsust kinnitab määruse nr 99 muutmine alates
  2. jaanuarist 2017, millega pöörduti sisuliselt tagasi varasemate piirmäärade juurde. Kui määruse nr 99 andmisel oleks võetud arvesse asjakohaseid looduslikke olusid, tehnoloogilisi võimalusi, majanduslikke mõjusid ja ettevõtete tehnoloogilist suutlikkust, siis oleks kehtestatud õiguspärased piirmäärad ning kaebajale ei oleks kahju tekkinud. Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma, sest määrus nr 99 puudutab väga piiratud isikute ringi (kokku viit ettevõtjat). Kaebajal ei olnud võimalik määrust nr 99 vaidlustada ning ta on kasutanud kõiki mõistlikke võimalusi hoidmaks ära kahju tekkimist. Kaebaja ei pidanud kahju ärahoidmiseks vaidlustama Keskkonnaameti
  3. detsembri
  4. a korraldust vee erikasutusloa muutmise kohta, sest saastetasu maksmise kohustus ei tulene nimetatud loast. Võimalik kohtuvaidlus poleks kahju ära hoidnud, sest oleks tõenäoliselt kestnud vähemalt kaks aastat. Kuna Keskkonnaamet ei aktsepteerinud parandatud keskkonnatasude deklaratsioone ning kohus ei võtnud selle keeldumise peale esitatud kaebust menetlusse, on maksukohustus muutunud sisuliselt vaidlustamatuks.
  5. Tallinna Halduskohus jättis
  6. juuni
  7. a otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud 4680 eurot. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Väidetava kahju tekkimine ei ole määruse nr 99 § 8 lg 2 kehtestamisega vahetult seotud. Keskkonnatasu suurus sõltub vee erikasutusloaga määratud heitvee reostusnäitajate piirväärtustest (KeTS § 5 ja § 20 lg 5). Seda kinnitavad asjaolud, et loa andjal on õigus määruses nr 49 sätestatud saasteainete sisalduse maksimaalset piirmäära vajaduse järgi vähendada ning et määruse nr 99 § 8 lg 2 ei mõjutanud kaebajat mitte selle jõustumise hetkest, vaid alles pärast seda, kui Keskkonnaamet muutis
  8. detsembri
  9. a korraldusega vee erikasutusluba.

§ 14eesmärgiks ei ole hüvitada kahju, mille hüvitamise eeldused on täitmata ning mille aluseks on tähtajaks vaidlustamata haldusakt. 3

(10)3-16-2267 Isegi kui möönda kahju tekkimise alusena määruse nr 99 § 8 lg-t 2, siis oleks kahju hüvitamine välistatud

§ 7

lg 1, § 13 lg 3 ja § 14 lg 1 järgi, sest kaebaja ei ole täitnud

§ 7

lg-s 1 sätestatud kahju vältimise kohustust olukorras, kus kahju tekkimine olnuks välditav. Kahju olnuks välditav, kui kaebaja oleks

  1. detsembri
  2. a korralduse vaidlustanud, määruse nr 99 § 8 lg-s 4 nimetatud taotluse esitanud või määruse nr 99 eelnõu kohta vastuväiteid esitanud. Kaebajale jäi Keskkonnaameti tegevuse tõttu määruse nr 99 § 8 lg 4 tingimuste täitmiseks tegelikult aasta aega ning soovi korral saanuks ta vältida kõrgendatud määras keskkonnatasu maksmist. Kaebaja esitatud aruandest ei nähtu, et segunemispiirkonna määramine oleks olnud eriliselt keeruline või aeganõudev. Selleks on olemas Euroopa Komisjoni koostatud tehniline juhend ning aruande järgi sõlmiti töövõtuleping
  3. juunil 2014 ja aruanne valmis
  4. juunil
  5. Seda, et segunemispiirkonna õigeaegne määramine aidanuks kahju tekkimist vältida, kinnitab asjaolu, et pärast loa muutmist
  6. septembril 2014 ei pidanud kaebaja enam kõrgendatud määras keskkonnatasu maksma. Seega ei ole täidetud kahju hüvitamise eeldus, et isikule on tekkinud kahju, mida ei olnud võimalik primaarnõuetega vältida ega kõrvaldada, või polnud mõistlik eeldada, et isik sellised nõuded esitaks (vt Riigikohtu
  7. novembri
  8. a otsus asjas nr 3-3-1-64-04, p 29). Riigi tegevust määruse nr 99 § 8 lg 2 kehtestamisel ei saa pidada oluliseks rikkumiseks

§ 14lg 1 tähenduses.

Määruse nr 99 § 8 lg-s 2 sätestatut ei saa pidada ebaproportsionaalseks või õiguspärast ootust riivavaks. Asjakohatud on kaebaja etteheited, et rikutud on vacatio legis põhimõtet, samuti tema väited ettevõtlusvabaduse ülemäärase riive ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta. Kaebaja on ka saastaja rahalise vastutuse põhimõtet sisustanud meelevaldselt, sest ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 14 lg 2 p 3 kohaselt peab veeteenuse hind katma ka keskkonnanõuete täitmisega seotud kulud, järelikult maksab need alati tarbija, mitte kaebaja. Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise välistaks praegusel juhul ka

§ 13

lg 3, sest vastustaja on määrust koostades lähtunud temale pandud kohustustest ning saatnud eelnõu kooskõlastamiseks ka erialaliidule. Tavapärast hoolsust järgides oleks kaebaja pidanud suutma välja selgitada määruse eelnõu mõju enda majandustegevusele ning esitama vajaduse korral oma ettepanekud eelnõu muutmiseks.

  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. oktoobri
  3. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja 3276 eurot õigusabikulude katteks, põhjendades otsust järgmiselt. Vastustaja ja halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et väidetava kahju ja määruse nr 99 kehtestamise vahel ei ole vahetut põhjuslikku seost. Seda kinnitab muu hulgas ka asjaolu, et kaebajalt pole nõutud kõrgendatud määras saastetasu maksmist ajavahemiku
  4. aprillist kuni
  5. detsembrini 2013 eest, mil määrus nr 99 kehtis, kuid kaebaja vee erikasutusluba lähtus varasema määrusega kehtestatud piirmääradest. Kui esinenuks määruse nr 99 § 8 lg-s 4 nimetatud erand, oleks Keskkonnaamet saanud määrusega nr 99 kehtestatud piirmääradest kõrvale kalduda. Erandi kohaldamise võimalus sõltus kaebajast. Halduskohus on määruse nr 99 ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seoses eitamise järel põhjendamatult asunud analüüsima

§ 14lg 1 tingimuste täidetust, kuid see pole viinud ebaõige lõpptulemuseni.

Kuna kaebaja ei saa vahetu põhjusliku seose puudumise tõttu nõuda kahju hüvitamist

§ 14

lg 1 alusel, siis tuleb hinnata, kas kahju hüvitamine oleks võimalik

§ 7lg-s 1 sätestatud üldkoosseisu järgi. Kahjunõuet pole ka selle sätte järgi võimalik rahuldada, sest kaebaja pole 4

(10)3-16-2267 kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega vaidlustanud
  1. detsembri
  2. a korraldust. Selles vaidluses oleks kaebaja saanud taotleda esialgset õiguskaitset nõnda, et muudatused poleks väljalasu TL017 kaudu merre juhitava heitvee kohta kehtinud kuni kohtumenetluse lõpuni. Vaatamata sellele, et kahju suurus selgus kaebajale alles pärast deklaratsioonide esitamist, pidi
  3. detsembri
  4. a korralduse õigusvastasus kaebajale kui kogenud vee-ettevõtjale olema arusaadav juba pärast haldusakti teatavaks tegemist ning ettenähtav ka saastetasu kõrgendatud määras tasumise kohustus. Seda eriti olukorras, kus kaebaja väitel pole määrusega nr 99 kehtestatud piirmäärasid võimalik tehnoloogiliselt saavutada. Seisukohad, mida Riigikohus on asjades nr 3-3-1-56-04 ja nr 3-3-1-64-04 tehtud otsustes väljendanud, pole praeguses vaidluses kohaldatavad, sest neis lahendites kajastatud asjaolud erinevad praegustest märkimisväärselt. Viidatud asjades oli ettevõtjatele kohustusi pandud üksikaktidega, mille aluseks olevad üldaktid oli Riigikohus asjas nr 3-4-1-4-02 tehtud otsusega põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistanud, sest need olid antud pädevust ületades. Erinevalt eelviidatud asjadest ei esine praeguses asjas ka olukorda, kus üksikakti vaidlustamisega poleks ilmselt saanud kahju tekkimist ära hoida. Eelkõige ei konkureerinud kaebaja vee erikasutusluba taotledes ühegi teise ettevõtjaga ning kuna luba väljastati viieaastase kehtivusajaga, siis poleks selle vaidlustamine kuidagi mõjutanud järgmise loa taotlemist või saamist, sest kohtuvaidlus lõppenuks tõenäoliselt enne loa kehtivuse lõppu. Vastustaja menetluskulude väljamõistmine kaebajalt on põhjendatud, sest kahju hüvitamise nõudega tegelemine ei kuulu kaebaja igapäevatöö hulka. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. AS Tallinna Vesi taotleb esitatud kassatsioonkaebuses ja täiendavates seisukohtades kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kaebaja põhjendab oma taotlust järgmiselt. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 14

lg-t 1 ega ole kahjunõude eelduste kindlakstegemisel järginud Riigikohtu praktikat. Nõue, et määruse nr 99 ja tekkinud kahju vahel peab olema põhjuslik seos, on täidetud ja kohus oleks pidanud kontrollima teiste eelduste täidetust. Arvestades asjas nr 3-3-1-84-12 tehtud Riigikohtu otsuse seisukohti, oleks kohus pidanud kõigepealt tegema kindlaks, millist kohustust on riik oluliselt rikkunud, sest põhjuslik seos tuleb tuvastada rikutud kohustuse ja kahju vahel. Määruse nr 99 andmisel on rikutud põhiseaduse (PS) §-st 11 tulenevat ülemäärasuse keeldu ja PS § 3 lg-st 1 tulenevat kohustust tegutseda kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg ning vajaliku põhjusliku seose võib tekitada ka tegude ahel. Selle tuvastamiseks tulnuks kasutada elimineerimismeetodit (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Keskkonnaameti 17. detsembri 2013. a korralduse õiguslik alus ja põhjendused viitavad selgelt kaebajale kahju põhjustanud määrusele nr 99. Kui määrust nr 99 poleks kehtestatud, poleks kaebajale kahju tekkinud. Keskkonnaametil puudus piirmäärade vee erikasutusloale kandmisel kaalutlusruum, sest need olid määratud määruses. Piirmäärade põhiseaduslikkuse kontrollita ei oleks korralduse vaidlustamine olnud tulemuslik.

§ 14

lg 1 koosseisu täidetuse korral ei ole vaja

§ 7

koosseisu kontrollida, kuigi praegusel juhul on ringkonnakohus õigesti analüüsinud ka kahjunõude üldaluse (

§ 7lg 1) eelduste täidetust.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud

§ 7lg-t 1 ega ole järginud asjakohast Riigikohtu praktikat.

Riigikohus on asjas nr 3-3-1-21-16 tehtud otsuse p-s 10.1 rõhutanud, et

§ 7lg 1 eesmärk ei ole suunata isikuid perspektiivituid taotlusi esitama, vaid üksnes selliste 5

(10)3-16-2267 õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid tõenäoliselt kahju ära hoidnud, selle kõrvaldanud või kahju ulatust vähendanud. Kuna kõrgendatud määras keskkonnatasu maksmise kohustus tuleneb seadusest, mitte keskkonnaloast, poleks korralduse vaidlustamine kaebajat sihile viinud. Ka keskkonnaloa vaidlustamise korral kehtinuks määruses toodud piirmäärad muutumatuna edasi ning kaebaja pidanuks tasuma saastetasu kõrgendatud määra järgi. Seega poleks korralduse tühistamise nõue praeguses asjas esitatud nõudest tõhusam, kuna oleks samuti eeldanud määruse nr 99 põhiseaduspärasuse kontrolli. Kaebajalt, kes vajab elutähtsa teenuse osutamise jaoks vee erikasutusluba, ei saa oodata vee erikasutusloa vaidlustamist (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-56-04, p 20). Kohtul poleks olnud võimalik kohaldada ka varem kehtinud vee erikasutusluba, sest nii tehes oleks kohus asunud korraldama vee erikasutust, mis on Keskkonnaameti pädevuses. Samuti poleks kohus saanud kohaldada mittekehtivaid keskkonnanorme. Ringkonnakohtu viide esialgse õiguskaitse kohaldamise võimalusele ei tugine kohtupraktikale (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-55-06, p 10), sest üldakti põhiseaduspärasuses kahtlemise korral üldjuhul esialgset õiguskaitset ei kohaldata. Seega, isegi kui kaebaja oleks taotlenud esialgset õiguskaitset, poleks see edasi lükanud tema kohustust tasuda ülemäärast keskkonnatasu ja tulumaksu. Vastustaja on viidanud võimalusele vee erikasutusluba muutnud korraldus tagasi täita. Vastustaja pole arvestanud kahju olemust – kahjuks on kõrgendatud määras makstud keskkonnatasu ja sellelt arvestatud tulumaks. Kuna korraldusega ei nähtud ette keskkonnatasu maksmist kõrgendatud määras, pole tühistatud korraldust võimalik tagasi täita. Kaebaja on kasutanud tõhusat õiguskaitsevahendit (vt nt otsus asjas 3-3-1-33-04, p 15), sest on Eesti Vee-ettevõtete Liidu kaudu pöördunud õiguskantsleri poole määruse nr 99 § 8 lg 2 põhiseaduslikkuse kontrolliks. Õiguskantsler lõpetas menetluse, kuna määruse nr 99 sätteid muudeti. Esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei välista kahjunõude rahuldamist, vaid võib tingida kahjunõude vähendamise.

§ 16

lg 1 alusel võib kaebaja nõuda ka õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist, kuid kahjunõude rahuldamist sellel alusel pole kohus üldse käsitlenud. Kahjunõude alusena tuleb praegusel juhul kõne alla kas

§ 14

või § 16 ning kummalgi juhul polnud kaebaja käsutuses õiguskaitsevahendeid, mis oleksid kahju vähendanud või ära hoidnud. Õige pole vastustaja väide, et ringkonnakohus ei pidanud

§ 16

lg 1 kohaldatavust kontrollima, sest kaebaja pole

§ 16alusel nõuet esitanud.

Kohus on õigusekspert, kes otsib kohaldatava normi ise. Kaebaja ei taotlenud ka

§ 7

kohaldamist, kuid kohus pidas vajalikuks selle sätte eelduste täidetust kontrollida. Kaebajalt pole alust vastustaja kasuks menetluskulusid välja mõista, sest praeguses asjas vastustaja õigusosakonna koostatud arvamused kinnitavad, et vastustaja juristidel on piisav kvalifikatsioon ning kahjunõude üle käiv vaidlus ei välju vastustaja tavapärase tegevuse raamidest. 9. Vastustaja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu järgmiste põhjendustega. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et nõude rahuldamiseks

§ 14

lg 1 alusel peab põhjuslik seos olema vahetu (Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-37-12, p 12 ja nr 3-3-1-84-12, p 42). Kuna korraldus on kahju vahetuks põhjustajaks, on üks kahjunõude rahuldamise eeldus täitmata ja kohus ei pidanud teiste eelduste täidetust kontrollima. See asjaolu on tuvastatud ka jõustunud kohtulahendiga asjas nr 3-15-3123 juba enne praeguse asja menetluse algust. 6

(10)3-16-2267 Väär on kaebaja seisukoht, et õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda ka siis, kui

§ 7lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise üldeeldused pole täidetud.

See seisukoht on vastuolus õigusliku regulatsiooni üldiste põhimõtetega. Olukorras, kus mingit küsimust reguleerivad nii üld- kui ka erisätted, kohalduvad õigusliku regulatsiooni üldiste põhimõtete kohaselt mõlemad. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et

§ 7

lg 1 üldpõhimõtteid (nõuet, et kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada esmaste õiguskaitsevahenditega) tuleb järgida ka

§ 14kohaldamisel (vt otsused asjades nr 3-3-1-84-12, p 13 ja nr 3-4-1-22-15, p 44).

Kaebaja oleks saanud kahju ära hoida, esitades kaebuse vee erikasutusloa muutmise korralduse tühistamiseks ja taotledes esialgse õiguskaitse korras määruse nr 99 kohaldamata jätmist ja korralduse täitmise peatamist või alternatiivselt Keskkonnaameti kohustamist andma välja uue vee erikasutusloa, milles on märgitud sobivad piirnormid. Kui kaebaja oleks korralduse vaidlustanud, oleks tal olnud võimalik nõuda selle tagasitäitmist. Õiguskaitsevahendi kasutamiseks ei saa pidada õiguskantsleri poole pöördumist määruse nr 99 põhiseaduspärasuse kontrolliks. Määruse nr 99 muutmist ei tinginud mitte taotluse esitamine õiguskantslerile, vaid asjaolu, et selles taotluses sisaldusid esimest korda vee-ettevõtjate vastuargumendid. Kui vee-ettevõtjad oleksid need argumendid esitanud eelnõu väljatöötamise etapis, oleks vastustaja neid juba siis kaalunud ja arvesse võtnud. Kaebust pole võimalik

§ 16

lg 1 alusel rahuldada samal põhjusel, miks seda ei saa rahuldada

§ 14

lg 1 alusel – kahju hüvitamise üldeeldused kohalduvad ka selle sätte puhul ning kaebaja on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Lisaks pole kaebaja sellele kahju hüvitamise alusele senises menetluses tuginenud. Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt on põhjendatud, sest vaidlusküsimus ei kuulu vastustaja põhitegevuse hulka, kaebaja majanduslikku olukorda arvestades pole menetluskulu väljamõistmine ülemäära koormav, kaebaja võib praegusel juhul olla kuritarvitanud kaebeõigust ning asjas tehtaval lahendil on Eesti õiguskorras põhimõtteline tähtsus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 10. Pooled on eri meelt küsimuses, milliseid

sätteid peab kohus kaebaja nõuet lahendades kohaldama ja milliste eelduste täidetust kontrollima. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui nõue

§ 14

lg 1 alusel rahuldamisele ei kuulu, tuleb kontrollida, kas kahju on võimalik hüvitada

§ 7lg-s 1 sätestatud üldkoosseisu järgi.

Kassatsioonkaebuses on kaebaja leidnud, et ringkonnakohus pidanuks kontrollima kahjunõude rahuldamise eelduste täidetust ka

§ 16

lg 1 alusel samamoodi, nagu kontrollis ilma kaebaja taotluseta

§ 7lg 1 eelduste täidetust.

Vastustaja on seisukohal, et

§ 7

lg 1 on nii

§ 14

kui ka § 16 suhtes üldnormiks, mille eelduste täidetust tuleb ka viimati nimetatud normide kohaldamisel kontrollida. 11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 esimene lause näeb ette, et vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Kaebuse aluseks on HKMS § 41 lg 2 kohaselt põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. HKMS § 41 lg 1 teise lause järgi ei või kohus teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kaebuse aluseks olevad asjaolud peab kaebuses 7

(10)3-16-2267 näitama kaebaja (HKMS § 38 lg 1 p 7), kaebuse aluseks olevatele asjaoludele antava õigusliku hinnangu osas pole kohus kaebaja seisukohaga seotud.
  1. Kohtumenetluse käigus uue toimingu, haldusakti või õigustloova akti näitamine kahju tekitanud asjaoluna tähendaks kaebuse aluse muutmist ning sama kahjuga seoses esitatud hüvitamiskaebuse põhjendatust tuleb sellisel juhul kontrollida iga aluse puhul eraldi. Toimingust või aktist sõltuvad näiteks haldustegevuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumid, nõude esitamise tähtaja kulgemine, vastustaja kindlaksmääramine ja põhjusliku seose tuvastamine. HKMS § 2 lg 3 näeb ette, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu.
  2. Praegusel juhul esitas kaebaja nõude määruse nr 99 kehtestamise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lg 1 kohaselt on Vabariigi Valitsuse määrus õigustloov akt. Õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri mitte

§ 7lg 1, vaid § 14 lg 1.

Kaebaja on ka kohtumenetluse käigus selgitanud, et ei pea kahju tekkinuks mitte õigusvastase haldusakti andmise, vaid määruse nr 99 kehtestamise tõttu. Ilma kaebaja sellekohase avalduseta ei olnud alust õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust kontrollida. Seega väljus ringkonnakohus kaebuse piiridest, kui asus lahendama Keskkonnaameti korraldusega tekitatud kahju hüvitamise nõuet (vrd ka Riigikohtu otsus nr 3-16-1603/75, p 15). Kui ringkonnakohus järeldas kaebuse asjaoludest, et kaebaja huvide kaitseks on mõistlik esitada nõue õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, oleks ringkonnakohus pidanud seda võimalust kaebajale selgitama (näiteks alternatiivse kahjunõude esitamise võimalust seoses Keskkonnaameti korraldusega). Kohtutele ei saa praegu siiski selgitamiskohustuse rikkumist ette heita, sest kaebajat on kogu menetluses esindanud vandeadvokaadid, mistõttu kaebaja ilmselt oli teadlik haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalusest, ning ta on järjekindlalt väljendanud selget tahet taotleda hüvitist just õigustloova aktiga tekitatud kahju eest. 14. Ringkonnakohus jättis põhjendatult kontrollimata

§ 16

kohaldamise eelduste täidetuse, sest kaebaja polnud kohtumenetluses väitnud, et talle oleks tekitatud kahju õiguspärase haldusaktiga. Ka kassatsioonkaebuses leiab kaebaja vaid seda, et kohus peaks, sõltumata kaebaja esile toodud asjaoludest, kontrollima kõiki seaduses sätestatud kahjunõude aluseid. See aga ei ole võimalik, nagu eespool selgitatud. Kahju tekitanud toimingu, haldusakti või õigustloova akti peab kaebuse esemena määratlema kaebaja. 15.

§ 7

lg-s 1 sätestatud eeldus, et kahju hüvitamist saab nõuda vaid siis, kui esmased õiguskaitsevahendid ei võimalda kahju vältida ega kõrvaldada, ei ole kohaldatav

  1. peatüki
  2. jaos sätestatud vastutuse erijuhtude korral.
  3. jaos sätestatud koosseisud (§-d 14–16) on iseseisvad kahjunõude alused, mille rakendamiseks tuleb kontrollida konkreetses normis sätestatud eeldusi. Sellist seisukohta väljendas Riigikohus ka asjas nr 3-3-1-84-12 tehtud otsuses, mille p-s 13 selgitati lähemalt

§ 14lg 1 alusel kahjunõude rahuldamise tingimusi.

Eeltoodud seisukohta kinnitab asjaolu, et nii õiguspärase aktiga kui ka kohtu tekitatud kahju puhul ei tuleks

§ 7lg-s 1 nimetatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kõne alla.

Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida

§ 7

lg 1 kohaselt kasutada tuleb, on haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue (

§ 3

), jätkuva toimingu lõpetamise nõue (

§ 4

) ning haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (

§ 6

).

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõudeid saab esitada üksnes haldusõigussuhetes ning isegi kui on olemas võrdväärsed vahendid, ei tulene

§ 7

lg-st 1 kohustust neid kohaldada vastutuse erijuhtude alusel kahju hüvitamise nõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 115). Õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju puhul ei oleks kahju 8

(10)3-16-2267 ärahoidmine või kõrvaldamine

§-des 3, 4 ja 6 nimetatud nõuete abil võimalik juba ainuüksi seetõttu, et nende nõuete üheks eelduseks on teo õigusvastasus. II 16.

§ 14

lg 1 näeb ette, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.

  1. Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud. Seepärast ei ole kohtud eksinud, kui alustasid kontrollimist põhjusliku seose tingimusest, kui enim kahtlusi tekitanust. Kohtud on kaebaja nõude jätnud rahuldamata seetõttu, et määruse nr 99 kehtestamise ja väidetavalt tekkinud kahju vahel ei ole vahetut põhjuslikku seost. Põhjusliku seose olemasolu on kohtud eitanud seetõttu, et kaebajale tulenesid saasteainete piirmäärad vee erikasutusloast. Seega ei mõjutanud kaebaja õiguslikku seisundit vahetult määruse nr 99 kehtestamine, vaid vee erikasutusloa väljastamine. Ringkonnakohus rõhutas, et kaebajal oli võimalik kasutada määruse nr 99 § 8 lg-s 4 ette nähtud erandit – segunemisala määramist –, mille korral oleksid vee erikasutusloaga määratavad piirmäärad olnud madalamad, ning erand jäi kohaldamata üksnes kaebaja tegevusetuse tõttu.
  2. Õige on kaebaja viide, et põhjuslik seos tuleb kindlaks teha avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja kaebajal tekkinud kahju vahel.

§ 14kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova aktiga.

Samale seisukohale on Riigikohus ka varasemalt asunud (otsused asjades nr 3-3-1-64-04, p 24; 3-3-1-48-08, p 15). Eelnevat arvestades on oluline kindlaks teha, kas kaebaja oleks pidanud järgima heitvee suublasse laskmisel määrusega nr 99 kehtestatud piirmäärasid ka juhul, kui talle poleks väljastatud vee erikasutusluba, ning kas kõrgendatud määras keskkonnatasu võeti temalt vee erikasutusloa alusel.

  1. Kolleegium nõustub kohtutega, et praeguses asjas ei tekitatud kaebajale kahju vahetult õigustloova aktiga. Ilma
  2. detsembri
  3. a korralduseta ei oleks kaebaja pidanud maksma keskkonnatasu kõrgendatud määrade järgi sõltumata määruse nr 99 olemasolust. Kui seda korraldust poleks antud, siis oleks kehtinud kaebajale
  4. a kevadel antud vee erikasutusluba ja sellega koos vanad piirmäärad, mida ta suutis järgida. KeTS § 5 lg 4 seostab keskkonnatasu kõrgendatud määra selgelt keskkonnaloas lubatud koguste ületamisega. Järelikult ei tulenenud kaebaja jaoks keskkonnatasu määr mitte vahetult määrusest, vaid keskkonnaloast. Keskkonnaluba oleks võidud väljastada kaebajale ka soodsamate nõudmistega, sest määrus nr 99 andis võimaluse teha erand kolmeks või kümneks aastaks (sõltuvalt aine ohtlikkusest), kui isik esitab asjakohase taotluse ja määratakse segunemisala.
  5. Eeltoodut arvestades ei ole alust kassatsioonkaebust kahjunõude osas rahuldada. Kolleegium muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja jätab neist välja osa, mis puudutab õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise eelduste täidetust, sest neid käsitledes ületas ringkonnakohus kaebuse piire. Kolleegium jätab tähelepanuta kaebaja ja vastustaja väited

§ 7lg 1 kohaldamise eelduste täidetuse kohta, sest sel alusel pole nõuet esitatud.

21. Kaebaja on kassatsioonkaebuses leidnud, et vastustaja haldusväliste õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt ei ole kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku ja kohtupraktikaga, sest tegemist ei ole vastustaja igapäevasest tegevusest väljuva kohtuasjaga. Kolleegium nõustub kaebajaga, et vastustaja põhitegevus ongi määruste eelnõude ettevalmistamine ja kehtestamine, 9

(10)3-16-2267 ühtlasi määruste õiguspärasuse tagamine, ning vastustaja õigusabikulusid pole põhjust kaebajalt välja mõista. Vastustaja väide, et kaebusega võis kaebaja kaebeõigust kuritarvitada, ei ole põhjendatud. Seega tühistab kolleegium kohtute otsused osas, milles kaebajalt mõisteti välja vastustaja õigusabikulud, ja jätab vastustaja õigusabikulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 6). Muus osas jääb kassatsioonkaebus rahuldamata.
  1. Kaebaja on palunud kassatsioonimenetluses vastustajalt välja mõista 9529 eurot ja 3 senti, vastustaja on palunud kaebajalt välja mõista 1092 eurot. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kaebus jääb rahuldamata (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja kulud jäävad tema enda kanda.
  2. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.