Obsah (11)

§ 8§ 1§ 217§ 218§ 219§ 220§ 221§ 116§ 114§ 188§ 189

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse tegemise aeg ja koht 05.03.2019, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-1922 Tsiviilasi Mittetulundusühin

) § 208 lg 1 tähenduses sõlminud suulise ostu-müügilepingu, mille alusel on kostja müünud hagejale iluteenuste kinkekaardi maksumusega 500 eurot. 13. Hageja on seisukohal, et kuna kinkekaart on ostetud füüsilisele isikule, siis on tegemist tarbijale müügiga, mistõttu annab kohus esmalt hinnangu hageja nimetatud väitele.

§ 8

lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Nimetatud sättes sisaldub võlasuhte relatiivsuse põhimõte, mille kohaselt saab võlasuhe tekkida ainult poolte vahel ning kolmandad isikud, kes lepingut täidavad või osalevad mõne muu õigusliku seose kaudu lepingulises suhtes, ei omanda lepingust, mille pooleks nad ise ei ole, mingeid õigusi (vt P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 12).

§ 1

lg 5 kohaselt on tarbija võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kuivõrd käesoleval juhul on leping sõlmitud äriühingute vahel, siis ei ole tegemist tarbijale müügiga. Tähtsust ei oma, kellele hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ühing kinkekaardi ostis, tähtsust omab, kelle vahel on leping sõlmitud.

1. Pooled vaidlevad käesolevas asjas, kas kostja on oluliselt lepingut rikkunud ning, kas hagejal on sellest tulenevalt õigus lepingust taganeda ning nõuda kostjalt lepingu alusel üleantu tagastamist. Kostja hagiga ei nõustu ning leiab, et kostja ei ole lepingut oluliselt rikkunud, mistõttu puudus hagejal õigus lepingust taganeda ja nõuda üleantu tagastamist.
2. Tulenevalt

§ 217

lg 1 peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Müüdud asja lepingutingimustele vastavuse kontrollimise kriteeriumid sätestab

§ 217

lg 2, mille p 1 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi.

1. Hageja on seisukohal, et ostetud iluteenuste kinkekaart ei vasta lepingutingimustele. Kostja jättis hagejale avaldamata olulise info, et teenuse osutamise järel avalikustatakse teenuse saaja fotod meedias. Kostja väitel oli hageja nimetatud asjaolust teadlik. Hagejale selgitati suuliselt, et tegemist on avaliku projektiga. Tingimused olid olemas kostja sotsiaalmeediakonto Facebook lehel.
2. Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud, et ostetud kinkekaart ei vastanud lepingutingimustele.
3. Kohtule esitatud e-kirjavahetusega (tl 15-16) on tõendatud, et kinkekaart maksumusega 500 eurot pidi sisaldama endas: psühholoog, muutus stiilsed riided, uus imidž, juuksur kolorist; massöör-estetist, küünetehnik, kosmeetik (vajadusel süstimine), kulmude värvimine ja korrigeerimine, personaaltreener, toitumisnõustaja, noorendamiseks Naonasia, hammaste valgendamine, permanenti master, professionaalne make-up, stiilne soeng, professionaalne fotosessioon, professionaalsed fotod. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et hagejale on suuliselt selgitatud asjaolu, et teenuse saaja fotod avalikustatakse meedias. Kostja ei ole tõendanud, et on 3 hagejale selgitanud, et täiendavad tingimused asuvad kostja sotsiaalmeediakontol Facebook. Viidet nimetatud sotsiaalmeediakontole ei nähtu ka poolte e-kirjavahetusest enne kinkekaardi ostmist (tl 15-18). Kohtule ei ole ka esitatud tõendeid, et vastav info üleüldse kostja sotsiaalmeediakontol olemas on. Asjaolu, et hageja teadis, et iluteenuste kinkekaart tähendab osalemist projektis, ei tähenda, et hagejale oli teada, et sellega kaasneb teenuse saaja fotode avalikustamine meedias. Kohus on oma 02.11.2018 kirjas selgitanud, et kostjal lasub kohustus tõendada, et pooled leppisid kokku tehtavate piltide avalikustamises meedias (tl 68). Üldteada on, et ilma isiku eelneva nõusolekuta ei tohi isikust tehtud fotosid meedias avalikustada, milline asjaolu tuleneb ka teenuse müümise hetkel kehtinud Isikuandmete kaitse seaduse § 10 lg
4. Nimetatud seaduse §-st 12 tuleneb kohustus küsida kirjalikku nõusolekut andmete töötlemiseks. Kostja ei ole tõendanud nõusoleku küsimist ega asjaolu, et hagejat on üldse teavitatud isikuandmete töötlemise võimalikkusest. Seega on kohus seisukohal, et tegemist on olulise lepingu rikkumisega.
5. Järgmisena tuleb kohtul tuvastada, kas kostjat saab lugeda lepingu eseme puuduste eest vastutavaks.

§ 218

lg-st 1 tuleneb, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma (

§ 218

lg 4).

§ 219

lg 1 järgi kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

1. Kohtu hinnangul tuleb lugeda, et lepingutingimustele mittevastavuse eest vastutab kostja. Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole hagejat teavitanud olulisest asjaolust ehk isikuandmete töötlemisest ehk asjaolust, et teenusesaaja fotod avaldatakse meedias. Kostja ei ole tõendnaud, et hageja oli kinkekaardi ostmisel teadlik nimetatud lepingutingimusest. Tingimus ei ole ka nähtav selle ülevaatamisel ehk kinkekaardilt (tl 38).
2. Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas hageja teavitas kostjat lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul.

§ 220

lg 1 järgi peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

§ 220

lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama.

§ 220

lg 3 esimese lause järgi, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.

§ 221

lg 1 p 2 sätestab, et ostja võib lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. 22. Kohtu hinnangul on hageja järginud õigeaegse teavitamise kohustust. Kohus ei tähelda vaidlust, et kostja oli teadlik, et hageja ostis 06.11.2017 kinkekaardi sünnipäevaks hageja seadusliku esindaja abikaasale. Tõendatud on, et teenuste osutamine pidi algama 16.02.2018 (tl 2, tl 15-18). Tõendatud on, et 21.01.2018 e-kirjaga on hageja edastanud kostjale 19.01.2018 dateeritud avalduse, milles on teavitanud kostjat, et soovib lepingust taganeda, kuna kostja on lepingutingimusi muutnud (tl 9). Kohus on seisukohal, et kahe kuu jooksul lepingust taganemist võib pidada mõistlikuks tähtajaks lepingust taganemiseks. Kohus on seisukohal, et kuigi hageja ei ole piisavalt täpselt kirjeldanud, milliseid lepingutingimusi on kostja muutnud, siis on hagejal tulenevalt

§ 221

lg 1 p 2 õigus tugineda lepingutingimusele mittevastavusele, kuna kostja oli kinkekaardi müümisel teadlik asjaolust, et teenuse saaja fotod avaldatakse meedias, kuid ei teavitanud sellest hagejat, millise asjaolu on kohus eelnevalt tuvastanud. 4 23.

§ 116

lg 1 järgi lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine) ja lg 2 p 1 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud ning p 2 järgi siis, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kuivõrd kostja ei teavitanud hagejat olulistest lepingutingimustest enne lepingu sõlmimist ja, kuna kohus peab rikkumise eest vastutavaks kostjat, on kostja kohtu hinnangul lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Seega oli hageja õigustatud taganema lepingust. 24. Kohus leiab, et

§ 116

lg 4 järgi ei pidanud hageja andma kostjale

§ 114järgi täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks.

Kohus ei tähelda vaidlust, et ilma fotode avalikustamiseta meedias ei oleks kostja pakkunud teenuse saajale kokkulepitud teenuseid 500 euro eest. Kostja 23.01.2018 e-kirjast nähtub, et kostja püüdis hagejale pakkuda kompromissi kinkekaardi kasutamiseks erineval moel (tl 4). 16.10.2018 istungil selgitas kostja, et pakuti varianti kasutada teenuseid 500 euro eest, kasutada kinkekaarti tähtajatult või alandada hinda (tl 65) Hageja huviks oli aga saada 500 euro eest teenuseid, mida kostja lubas enda 04.11.2017 e-kirjas. Seega võib lugeda, et lepingu täpne järgimine oli hageja huvi püsimise eelduseks, mistõttu ei pidanud hageja andma täiendavat tähtaega lepingurikkumise kõrvaldamiseks. Samas istungil selgitatust ja e-kirjavahetusest võib näha, et hageja on pidanud kostjaga läbirääkimisi enne lepingust taganemist ehk andnud võimaluse lepingurikkumist kõrvaldada. 25. Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on hageja taganemisavaldus tehtud vastavuses

§ 188lg 1.

26.

§ 189

lg 1 on sätestatud, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja on nõudnud hagis kostjale üleantu 500 eurot tagastamist. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 500 eurot.

1. Kohus jätab tähelepanuta tl 40 oleva tõendi juhindudes TsMS § 33 lg
2. Kohus on selgitanud nimetatud kostjale 16.10.2018 istungil (tl 65 pöördel). Menetluskulude jaotus
3. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda.
4. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 ja 3 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
5. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14). TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 5
6. TsMS § 138 lg 1 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 100 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen Kohtunik 6