Obsah (14)

§ 162§ 177§ 175§ 394§ 657§ 438§ 230§ 232§ 654§ 169§ 171§ 178§ 150§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 28.11.2019, Tallinn Tsivi

) § 162 lõike 1 ja § 167 lõike 1 alusel jäid menetluskulud hageja kanda. 17. Kostja menetluskuluks on õigusabikulud 5057.90 eurot, tõendi kogumisega seotud kullerteenuse kulu 54 eurot ja tõendi tõlketeenuse kulu 64.97 eurot. Hageja ei ole kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust vaidlustanud. Kohus jättis

§ 162

lõike 4 ja § 174 lõike 1 alusel kostja esindajakulude hüvitamise nõude osaliselt rahuldamata. Kostja on kogu menetluse ajal esitanud mahukaid põhjendusi kindlustuslepingu tingimuste tõlgendamise kohta, mille kohus luges alusetuks. Sellest tulenevalt vähendas kohus poole võrra hagile vastuse koostamise ja sellele eelnenud ettevalmistusteks kasutatud aega (07.–21.02.2018, kokku kulunud 12h 39min), 14.01.2019 avalduse koostamise aega (kokku kulunud 6h 27min) ja 08.03.2019 avalduse koostamise aega (kokku kulunud 15.03.2019 4h 57min). Kokku kulutas esindaja nimetatud tööle 24h 3min. Kohus mõistis selle töö eest välja hüvitise 12h 3min töö eest. Kohus arvestas seejuures, et hageja pidi tegema kulutusi alusetuks osutunud vastuväidete ümberlükkamiseks. Kohus mõistis hagejalt kostjale välja hüvitise 24h 6min (36,1h-12h) töö eest. Lähtudes kostja nimetatud tunnitasust 138 eurot kuulub hüvitamisele 3325.80 eurot (24,1x138). Koos muude kulude hüvitisega mõistis kohus hagejalt kostjale välja menetluskulude hüvitisena 3444.77 eurot (3325.80+54+64.97). Eelnimetatud kulud sisaldavad käibemaksu, mis kuulub hüvitamisele, kuna kostja ei ole saanud arvestada kuludega seotud käibemaksu sisendkäibemaksuna tagasi. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 rahuldas kohus kostja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 18. Kolmanda isiku menetluskuluks on õigusabikulud 4313.20 eurot 43,132h eest tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Hageja esitas kulude osas vastuväite, millega kohus osaliselt nõustus. Kolmas isik on kasutanud menetluses läbivalt kahe vandeadvokaadist esindaja abi, põhjustades osaliselt ebavajalikku tööde dubleerimist. Kolmanda isiku töö maht on ebamõistlikult suur võrrelduna kostja esindamise töömahuga, kuigi kolmanda isiku seisukohad menetluses olid ulatuses kostja omast kitsamad, isegi alusetuks osutunud kostja vastuväited kõrvale jättes. Kohus määras põhjendatud kulu kindlaks hinnanguliselt ja mõistis hagejalt kolmandale isikule välja pool nõutud hüvitisest, s.o 2156.60 eurot. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 rahuldas kohus kolmanda isiku taotluse 6 menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus

1. 29.07.2019 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Kohus luges ekslikult tõendatuks kauba üleandmise kauba tegelikule tellijale. Otsuse punktides 8–11 viidatud tõendid vaidlusaluse kauba üleandmist kauba saajale ei tõenda. Viidatud tõenditele tuginedes jõudis maakohus valele järeldusele, et kaup ei läinud veo ajal kaduma ega saanud kahjustada ja see anti üle hageja määratud isikule. Hagejale jääb arusaamatuks kohtu etteheide, mille kohaselt ei vaidlustanud hageja kostja ja DHL-i poolt kauba kättetoimetamise kohta esitatud tõendite autentsust, sh millist menetlusõiguslikku tähendust tõendite autentsuse vaidlustamine võiks omada. Hageja selgitas istungil, et tõendid ei ole usaldusväärsed ning nendega ei ole võimalik tõendada asjaolusid, mille tõendamiseks need on esitatud. Tõendi usaldusväärsuse ja asjakohasuse vaidlustamine ei eelda tõendi ehtsuse vaidlustamist. Kohus jättis menetlusnorme rikkudes vastamata hageja poolt kõnealuste tõendite osas esitatud kriitikale. Ekslik on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja õigeaegselt selgitanud, mida konkreetselt oleks vedaja pidanud kauba kättetoimetamisel kahju ärahoidmiseks tegema teisiti ning et alles eelmenetluse lõppemise järgselt teatas hageja vastuseks kohtu küsimusele, et vedaja oleks pidanud küsima AA-lt isikut tõendavat dokumenti. Juba hagi punktis 2.1.2 heitis hageja vedajale ette kauba saajana esinenud isiku identifitseerimata jätmist ning märkis, et mõistlik ja hoolas vedaja oleks nõudnud kauba saaja esindajalt passi esitamist veendumaks tema isikusamasuses. Sarnaseid argumente esitas hageja mh 03.04.2018 menetlusdokumendi punktis 2.3.
3. Seega on vale väide, justkui ei oleks hageja viidanud isikusamasuse tuvastamise vajadusele menetluslikult õigeaegselt. Arusaamatu ja asjakohatu on kohtu etteheide, et hageja ei osanud täpsustada õigusakti ega lepingutingimust, millest tuleneb vedaja kohustus kauba saaja esindaja isikusamasuse tuvastamiseks. Kuigi tsiviilkohtumenetluses kohaldab õigust kohus, selgitas hageja siiski, et kõnealune kohustus on tuletatav üldisest hoolsuskohustusest. Olukorras, kus veolepingu järgi on vedaja põhikohustuseks tagada kauba kättetoimetamine saatedokumentides märgitud kauba saajale, on vedaja kohustus ühtlasi tagada, et kaup antakse üle õigele isikule. Milliseid meetmeid vedaja rakendab vastava kohustuse täitmise tagamiseks, on tema enda otsustada, kuid vaidluse korral peab ta tõendama, et kauba saaja isik tuvastati ja kaup anti üle selleks õigustatud isikule. Antud juhul ongi põhiprobleem selles, et vedaja kauba väidetavat üleandmist korrektselt dokumenteerinud ei ole ning tekkinud on vaidlus, et kas üldse ja kui, siis kellele on kaup üle antud. Seejuures on ainetu kohtu arutlus selle üle, et kas isiku tuvastamisel oleks võinud kauba saaja esindajana esinenud isik esitada vedajale võltsitud dokumendi, mille ehtsust olnuks vedajal väga keeruline kontrollida või kas dokumendi küsimine oleks hoidnud ära kauba sattumist petturi kätte. Reaalsus on see, et vedaja dokumenti ei küsinud, mistõttu pole tagantjärele võimalik tõsikindlalt väita, kas kauba saajana esinenud isiku tuvastamine oleks võimaldanud kauba üleandmist vältida või mitte.
4. Kauba tellimisega seotud asjaolud vedaja hoolsuskohustust ega kindlustusandja hüvitamiskohustust ei mõjuta. Hagejale jääb arusaamatuks otsuse punktis 13 toodud spekulatsioonide asjakohasus. Samuti ei oma vähimatki relevantsust see, kas kauba võis tellida hagejalt pettur eesmärgiga kaup välja petta. Lisaks eeltoodule leiab hageja, et kauba tellimisega seotud asjaolud, sh see, kas hageja võib langeda internetikelmuse ohvriks, ei oma õiguslikku tähendust ka seetõttu, et kahju tekkis hagejale mitte kauba 7 tellimisel, vaid üleandmisel tuvastamata isikule. Eelduslikult puudub vaidlus selles, et juhul, kui vedaja oleks kauba saaja esindajana esinenud isiku tuvastanud ja/või keeldunud tuvastama isikule kauba üleandmisest, siis ei oleks hagejale varalist kahju kaasnenud. Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas AA-na väidetavalt esinenud isiku tuvastamine oleks võimaldanud kauba üleandmise ära hoida või mitte. Kuna vedaja kauba saaja esindaja isikut ei tuvastanud, siis oli kauba saajal võimalik väidetav kelmus lõpule viia. Hagejale arusaadavalt on kohus ülaltoodu osas hagejaga nõustunud, kuivõrd kohus on nentinud, et hagi kuuluks rahuldamisele juhul, kui isik, kellele hageja soovis kaupa kätte toimetada, seda kaupa ei oleks kätte saanud, ning seda sõltumata asjaolust, kas kauba tellimise näol oli tegemist pettusega või mitte.
5. Kauba üleandmine valele isikule on käsitletav kauba kaotsiminekuna VÕS § 791 lõike 1 mõistes. Ei saa mõistlikult olla vaidlust selles, et kauba kaotsimineku mõiste hõlmab endas mh kauba üleandmist valele (volitamata) isikule, kuivõrd ka sel juhul on faktiline tagajärg sama – kaupa ei saa lugeda kohale toimetatuks. Seega tuleb lugeda vaidlusalune kaup kaotsiläinuks. Vaidlus puudub, et kindlustuslepinguga on hõlmatud mh kauba kaotsimineku risk ning et kauba kaotsimineku korral on kostja kohustatud hagejale tekkinud kahju kindlustuslepingu alusel hüvitama.
6. Hageja vaidlustab otsuse ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Hageja ei nõustu kohtuga, et ta ei ole kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust vaidlustanud. Vastavad väited on esitatud 03.06.2019 e-kirjas. Kohus vähendas kostja lepingulise esindaja tasu liiga väikeses ulatuses. Kindlustuslepingu tingimuste tõlgendamisega seotud argumendid moodustavad kostja hagivastusest vähemalt 3/4 ning 08.03.2019 menetlusdokumendist ligikaudu 5/
7. Seega on arusaamatu, miks kohus pidas nimetatud menetlusdokumentide koostamise ajakulu põhjendatuks 50% ulatuses. Hageja hinnangul saab pidada põhjendatuks maksimaalselt 6h. Kolmanda isiku menetluspositsiooni, paralleelselt kahe esindaja kasutamist ning esitatud menetluslike seisukohtade kattuvust kostja seisukohtadega silmas pidades ei ole hageja hinnangul võimalik lugeda kolmanda isiku esindajate tasu suurust põhjendatuks ja vajalikuks rohkem kui ½ ulatuses kostja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest. Kuivõrd hageja selgitas eelnevalt, et kostja lepingulise esindaja tasu saab põhjendatuks pidada maksimaalselt 2497.80 euro ulatuses, siis järelikult on kolmanda isiku menetluskulud vajalikud ja põhjendatud mitte rohkem kui 1248.90 euro ulatuses. Vastuapellatsioonkaebus
8. 15.08.2019 vastuapellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kostja menetluskulud jäid 1732.10 euro ulatuses kindlaks määramata ja hagejalt välja mõistmata ning teha selles osas uue otsuse, millega nimetatud summa hagejalt täiendavalt menetluskuluna välja mõista.
9. Kohus on kostja esindajakulusid kindlaks määrates ebaõigesti kohaldanud

§ 162lõiget 4 ja § 174 lõiget 1 ning valesti hinnanud tõendeid.

Kohtupraktika kohaselt

§ 162lõiget 4 menetluskulude kindlaksmääramisel ei kohaldata.

Isegi, kui nimetatud norm kohalduks antud olukorras, ei selgu vaidlustatud otsusest, miks on kostja kantud lepingulise esindaja kulude hagejalt tervikuna väljamõistmine hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 26. Kohus ületas lepingulise esindaja kulude hindamisel diskretsiooni piire, lähtudes toimingute ajakulu vähendamisel lubamatutest kaalutlustest.

§ 175

lõige 1 ei võimalda hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt väljamõistetava kostja lepingulise 8 esindaja kulude hüvitise vähendamist kostja üksikute vastuväidete põhjendatusele antud hinnangu alusel.

§ 394

lõike 2 punktist 3 tulenevalt on kostja kohustatud vastuses hagile esitama kõik väited (sh vastuväited). Seejuures on paratamatu, et kohus ei pruugi hagi rahuldamata jättes kõigi vastuväidetega nõustuda. Kui kohus saaks sellisel juhul kostja lepingulise esindaja kulusid vähendada põhjendusega, et kohus mõningate kostja vastuväidetega ei nõustunud või ei olnud kõiki vastuväiteid kohtu hinnangul vaja esitada, jääks märkimisväärne osa menetluskuludest alati kostja kanda. Kui kostja kasutas vastuväiteid esitades oma menetlusõigusi heas usus ning vastuväidete esitamise eesmärgiks ei olnud menetluse venitamine ega kohtu ja hageja tarbetu koormamine, ei saa üksikute vastuväidete arvestamata või käsitlemata jätmine olla lepingulise esindaja kulude vähendamise aluseks.

1. Põhjendamata on kohtu järeldus, mille kohaselt tuleb kostja vastuse koostamise, sellele eelnenud ettevalmistuse ning 14.01.2019 ja 08.03.2019 menetlusdokumentide koostamise ajakulu vähendada poole võrra. 22.02.2018 kostja vastuses (13lk pikk) käsitletakse kohtu osundatud teemasid ainult punktides 3.2.5–3.2.7, mis kokku moodustavad umbes 1/3 ühest leheküljest, s.o 2,6% kogu kostja vastuse mahust. 14.01.2019 menetlusdokumendis (10lk pikk) käsitletakse kõnesolevaid teemasid punktides 3.2.3 ja 3.2.4, mis kokku moodustavad samuti u 1/3 ühest leheküljest, s.o 3,3% kogu menetlusdokumendi mahust. Seega saanuks kohus viidatud menetlustoimingute ajakulu kulu vähendada vastavalt 2,6% ja 3,3% võrra. 08.03.2019 menetlusdokumendiga seonduvalt rõhutab kostja esmalt, et esitas selle kohtu 12.02.2019 e-kirjas sisaldunud kohtu nõude täitmiseks. Viidatud e-kirjas palus kohus kostjal selgitada mh ka veoste geograafilise piirkonna ja kaubavoogude suunaga seotud asjaolusid, mida kostja ka tegi. Seega ei saa kohus lugeda põhjendamatuks kulusid, mida pool kandis seoses kohtu soovitud selgituste esitamisega. Lisaks, kõnealuses 08.03.2019 menetlusdokumendis (8lk pikk) käsitletakse veoste geograafilise piirkonna ja kaubavoogude suunaga seotud kindlustuslepingu tingimusi punktides 2.3–2.5 ning teatud mööndustega ka punktides 2.10.2–2.10.4, mis moodustavad kokku umbes 1 lk, s.o 12,5% kogu menetlusdokumendi mahust. Seega saanuks kohus 08.03.2019 menetlusdokumendi koostamise kulu vähendada 12,5% võrra. Kostja väited veoste geograafilise piirkonna ja kaubavoogude suuna kohta olid tihedalt seotud hageja poolt enne kindlustuslepingu sõlmimist kostjale esitatud andmetega. Kostja väitis, et hageja esitas enne kindlustuslepingu sõlmimist kostjale edastatud veosekindlustuse sooviavalduses veoste marsruudi kohta kostjale valeandmeid. Hageja seda kostja väidet maakohtus sisuliselt ei vaidlustanud. Kohus ei ole hageja esitatud andmete õigsust tuvastanud. Seetõttu puudub alus väita, et kostja vastavad väited oli tervikuna põhjendamatud. Vastustajate ja kolmanda isiku seisukohad
2. Pooled vaidlesid vastaspoole kaebusele vastu. Kolmas isik esitas seisukoha üksnes hageja apellatsioonkaebusele, leides, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt menetluskulude kindlaksmääramise osas. Muus osas jääb vaidlustatud otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab AS-ilt Bestair täiendavalt välja Salva Kindlustuse AS-i kasuks maakohtumenetlusega seotud kulude hüvitise (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Lisaks kolleegium jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks 9 apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 30. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta on õige, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada viidetega asjakohastele materiaalõiguse normidele.

§ 438

lõike 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes mh millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Vaidlustatud otsuse põhjendustes puuduvad viited kohaldatud materiaalõiguse normidele.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus, et hageja ja kostja vahelise õigussuhe põhineb 09.09.2016 sõlmitud veosekindlustuslepingul, mille sõlmimist tõendavad poliis (t I kd lk 6) ja sertifikaat (samas lk 7) ning mille tüüptingimused tulenevad kostja Veosekindlustuse Üldtingimustest 01.11.1995 (samas lk 8-10) ja Kindlustuse Üldtingimustest (samas lk 11-14). Vastavalt poliisile olid kindlustatud kõik riskid vastavalt Cargo Clauses (A) 1/1/82 (t I kd lk 15). Hageja kindlustusvõtjana on esitanud kostja kui kindlustusandja vastu nõude kindlustushüvitise saamiseks, leides, et kaup läks vedamisel kaduma. Poolte vahel ei ole vaidlust Veosekindlustuse Üldtingimuste punkti 10.1 ning ICC lisatingimuste (Cargo Clauses (A) 1/1/82) punktide 1 ja 8.1 tõlgendamise üle, millest tulenevalt olid kindlustuslepingu kohaselt kaubad kindlustatud kadumise riski vastu alates veo alustamisest kaupade lähtekohast kuni kohaletoimetamiseni kauba saaja või muusse lõpplattu või ladustamise kohta sihtkohas.
2. VÕS § 422 lõike 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama juhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). VÕS § 423 lõike 1 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma lepingust tuleneva täitmise kohustuse ja sama sätte lõike 2 kohaselt on kindlustusriskiks oht, mille vastu kindlustatakse.
3. Poolte vahel on vaidlus, kas kokkulepitud kaupade kadumise risk konkreetsel juhul realiseerus, st, kas toimus hageja väidetud kaupade kadumine veo ajal. Kaupade kadumise mõistet veolepingu kontekstis reguleerib VÕS § 791, mille lõike 1 kohaselt võib saaja või saatja lugeda veose kaotsiläinuks, kui seda ei ole kohale toimetatud veotähtaja ega sellele järgneva veotähtajaga võrdse ajavahemiku jooksul, kuid rahvusvaheliste vedude puhul mitte vähem kui 30 päeva jooksul. Puudub vaidlus, et vaidlusalusele veole Eestist Ühendkuningriiki kohaldus rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR art 1.1), mistõttu on asjakohane kohaldada ka CMR art 20.1, mille kohaselt on kauba kaotsiminek vaieldamatu, kui see ei ole kohale toimetatud 30 päeva jooksul tähtaja möödumisest.
4. Tulenevalt

§ 230

lõikest 1 lasub hagejal, kes väidab faktilise asjaolu (kaupade kadumine) toimumist, selle asjaolu tõendamise koormus. Sama on kinnitanud kohtupraktika (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-17-06, punkt 11) ja oli kokku lepitud Veosekindlustuse Üldtingimuste punktis 15.2.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus jõudis järeldusele, et hageja ei suutnud tõendada konkreetsete kaupade kaotsiminekut veo ajal ja et kostja koos tema poolel kolmanda isikuna kaasatud 30.05.2017 veolepingu järgse vedajaga suutis piisava veenvusega tõendada kaupade üleandmise hageja poolt CMR saatelehel näidatud saajale AA-le 10 saatelehel näidatud kohas Londoni linnas. Ringkonnakohus ei tuvastanud tõendite hindamisel

§ 232lõigete 1 või 2 rikkumist ega näe alust ümberhindamiseks.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega tõendite hindamise osas ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, nagu saaks CMR konventsioonist tulenevalt tõendada vedaja kauba kohaletoimetamist vaid saaja allkirjaga CMR saatelehel. CMR art 4 kohaselt tõendab saatedokumendi koostamine veolepingu olemasolu saatja ja vedaja vahel, mh kauba üleandmist vedajale. Sama sätte teise lause kohaselt ei mõjuta saatedokumendi puudumine, ebaõigsus või kaotamine veolepingu olemasolu ega kehtivust. CMR art 13.1 reguleerib formaalsusi kauba üleandmisel, mille kohaselt annab vedaja saaja nõudmisel saajale üle kauba ja CMR saatedokumendi teise eksemplari, saaja annab vedajale kauba vastuvõtmise kinnitamiseks kviitungi. VÕS § 788, milline reguleerib saaja õigusi ja kohustusi, kviitungi andmist saajalt ei nõua. Erialakirjanduses (CMR konventsioon. Kommenteeritud väljaanne. R.Mahl. 2015, lk 130-131) märgitakse, et praktikas kinnitab saaja kauba vastuvõtmist vedajale jääval saatedokumendi eksemplaril, mis ongi nimetatud kviitungiks. Eeltoodu alusel asub kolleegium seisukohale, et tavapäraselt tõendab kauba saajale üleandmist saaja allkiri vedajale jääval CMR saatelehel, kuid kauba üleandmise vaidluse korral ei ole välistatud kohtueelses ega kohtumenetluses ka muude tõendite kasutamine vedaja poolt, et tõendada kauba üleandmist ja lükata ümber saaja või saatja vastupidised väited. Seega sai kostja tõendada kaupade kohaletoimetamist ja CMR saatelehe järgsele saajale üleandmist AA allkirjaga ka muul dokumendil kui vedajale jäänud saatelehe teisel eksemplaril. Hagejal oli võimalik lükata kostja tõendid ümber omapoolsete tõenditega, kuid hageja oma väiteid tõenditega ei kinnitanud. Hagejal oli eluliselt võimalik tõendada oma müügilepingu järgse partneri (kauba saaja) kaasabil, et kaup anti üle mitte sellele AA-le, kes oli müügilepingu järgse ostja esindajaks. Asjaolu, et hagejal puudub kontakt oma müügilepingu järgse ostjaga, ei muuda tõendamiskoormust kindlustusandja kahjuks.
2. Vastuseks apellatsioonkaebuse teistele väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium möönab, et maakohtu märgitu, nagu ei oleks hageja vaidlustanud kostja ja 3.-nda isiku tõendite kogumit kauba üleandmise kohta, ei ole kooskõlas maakohtus esitatud hageja menetlusdokumentidega. Hageja tõepoolest seadis maakohtu menetluse kestel korduvalt kahtluse alla kostja ja 3.-nda isiku tõendite asjakohasuse. Samas ei mõjutanud nimetatud rikkumine maakohtu järelduse (et tõendamata jäi hageja väide kindlustusjuhtumi toimumisest) õigsust. Kindlustuslepingu alusel kindlustusvõtja ja -andja vahelises vaidluses ei oma tähtsust, kas mõni allvedajatest võis rikkuda mõne allveolepingu tingimusi. Kui tõendatud on kauba kohaletoimetamine, ei ole tõendatud kindlustuslepingujärgse riski (kauba kaotsiminek veo ajal) saabumine. Sarnaselt ei oma asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust vaidlustatud otsusest nähtuvad maakohtu etteheiteid hagejale selle kohta, et hageja ei toonud esile, kuidas oleks olnud vedaja poolt korrektne kauba üleandmise vormistamine ning selle kohta, nagu ei oleks hageja osanud esile tuua õigusakti või lepingutingimust, mis kohustaks vedajat kauba saaja isikut tuvastama. Poolte kohustus on tuua kohtu ette vaidluse elulised asjaolud, poolte õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne (

§ 438lõige 1).

See, kuidas vedaja teeb kindlaks, et ta annab kauba üle CMR saatelehel märgitud saajale, on vedaja määrata. Olukorras, kus kauba saaja või saatja esitab tõendid, millest nähtuvalt ei ole kaup jõudnud kohase saajani, peab vedaja olema võimeline tõendama, et isik, kellele tema kauba üle andis, oli vastuvõtmiseks kohane isik. Käesolevas asjas ei esitanud kauba saatja ega saaja ühtki tõendit, millest saaks järeldada, et kaup oleks antud üle valele 11 isikule või et kaupa ei ole üldse üle antud. Seega ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kuidas vedaja konkreetsel juhul AA isiku tuvastas.

1. Järgnevalt võtab kolleegium seisukohad menetluskulude kindlaksmääramise põhjendatuse kohta maakohtu poolt. Kuivõrd nii hageja (apellatsioonkaebuses) kui kostja (vastuapellatsioonkaebuses) on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas, peab kolleegium põhjendatuks käsitleda selles osas kaebuseid koos. Hageja hinnangul on kohus vähendanud kostja ja kolmanda isiku õigusabikulusid liiga väikeses ulatuses. Kostja leiab, et tema kulusid on vähendatud liiga palju. Osas, milles kohus luges kolmanda isiku kulud osaliselt põhjendamatuks, ei ole seega otsust vaidlustatud.
2. Kolleegium on seisukohal, et hageja on iseenesest õigesti märkinud, et ebaõige on maakohtu väide, nagu ei oleks hageja kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust vaidlustanud. Hageja esitanud oma vastuväited, mh kostja kulude osas, 03.06.2019 ekirjas. Samas ei oma viinud viidatud ekslik seisukoht ebaõige otsuse tegemiseni, kuivõrd maakohus on siiski kostja kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud. Ka hageja ise märgib kaebuses, et kohus on siiski faktiliselt tema vastuväidetega arvestanud.
3. Kolleegium nõustub kostja väitega, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel ebaõigesti viidanud

§ 162lõikele 4.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et nimetatud säte menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei kohaldu (vt nt lahend nr 3-2-1-65-13, punkt 18), vaid tegemist on üksnes menetluskulude jaotust reguleeriva normiga. Maakohtu väär viide siiski ebaõige otsuse tegemiseni ei viinud, kuna otsuse põhjendustest nähtuvalt hindas kohus kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust

§ 175lõikest 1 lähtudes.

1. Ringkonnakohus, kontrollides maakohtu diskretsiooniotsustust hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, jõudis seisukohal, et maakohtule ei ole alust diskretsioonipiiride rikkumist ette heita kolmanda isiku menetluskulude hindamisel. Küll aga on maakohus rikkunud diskretsioonipiire kostja lepingulise esindaja kulude hindamisel, vähendades hüvitatavaid kulusid lubamatutel kaalutlustel.
2. Kostja poolel kaasatud kolmanda isiku puhul on maakohus põhjendanud kulude vähendamist ja toonud esile asjakohased kaalutlused. Tuleb arvestada, et dokumentide koostamise ja õigusteenuse osutamise põhjendatust ja vajalikkust ei saa hinnata tuginedes üksnes teise menetlusosalise hinnangule. Hageja ei ole vaidlustanud otsustust määrata kolmanda isiku kulud kindlaks n-ö hinnanguliselt, st konkreetselt iga toimingu ajakulu hindamata.
3. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene põhimõtet, et kohtul tuleb õigusabikulude põhjendatuse hindamisel hinnata menetlusosalise iga vastuväite sisu eraldi.

§ 169

lõikest 3 tulenevalt võib kohus põhjendamatu taotluse, väite või tõendi esitamisega seotud menetluskulud jätta menetluse tulemusest sõltumata menetlusosalise kanda, kes taotluse, väite või tõendi on esitanud. Samas saab kohus

§ 169

lõike 3 kohaldamise üle otsustada menetluskulude jaotamisel, mitte enam kulude rahalise kindlaksmääramise etapis. Praegusel juhul jättis maakohus vaidlustatud otsusega kõik 12 menetluskulud hageja kanda ja selles osas maakohtu otsustuse tühistamiseks alust ei ole. Kostja on kaebuses õigesti esile toonud, et kuivõrd tal on

§ 394

lõike 2 punktist 2 tulenevalt kohustus esitada hagile kõik vastuväited ja enamasti on paratamatu, et kohus kõigi nendega ei nõustu või ei olnud kõiki kohtu hinnangul vaja esitadagi. Maakohtu käsitluse puhul jääks ka hagi rahuldamata jäämisel osa kostja menetluskuludest peaaegu igakordselt kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks kirjeldatud olukord kooskõlas tsiviilkohtumenetluse olulise põhimõttega, mille kohaselt reeglina peab põhjendamatu hagiga kohtusse pöördunud isik hüvitama vastaspoolele menetluskulud. Kolleegium märgib, et maakohtu käsitlus võiks olla asjakohane nt olukorras, kus kostja on esitanud aegumise vastuväite koos aegumise osas vaheotsuse tegemise taotlusega. Sellisel juhul võib sõltuvalt konkreetsest menetluslikust olukorrast pidada põhjendamatuks sisuliste vastuväidete esitamist enne, kui kohus on vaheotsuse tegemise osas seisukoha võtnud. Praegusel juhul aga sellise olukorraga tegemist ei olnud. Samuti võib nõustuda kostjaga selles, et kui ta kasutas vastuväiteid esitades oma menetlusõigusi heas usus ning vastuväidete esitamise eesmärgiks ei olnud menetluse venitamine ega kohtu ja teiste menetlusosaliste tarbetu koormamine, ei ole põhjendatud vähendada esindajakulu üksikute vastuväidete arvestamata jätmise teel. Ka on kostja õigesti märkinud, et kohus ei saa lugeda põhjendamatuteks kulusid seonduvalt kohtu enda nõutud selgituste esitamisega.

1. Ringkonnakohus leiab, hinnates kostja 22.02.2018, 14.01.2019 ja 08.03.2019 menetlusdokumentide, samuti hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade mahtu ja sisu, et kostja esindaja õigusabitoimingud 07.02–21.02.2018, 14.01.2019 ja 05.03.2019 olid täies mahus põhjendatud ja vajalikud. Ei ole alust asuda seisukohale, et kostja kordaks menetlusdokumentides olulises mahus oma varasemaid seisukohti või et tegemist oleks dokumentide sisu ja mahtu arvestades ülepaisutatud ajakuluga. Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul alus kõnealuste õigusabitoimingute ajakulu vähendamiseks. Ülejäänud õigusabitoiminguid (enamuses korralduslikud toimingud – toimikuga tutvumine, e-kirjad jne + kohtuistungitega seotud toimingud) pidas maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti taotletud ulatuses põhjendatuks ning maakohtu otsusele vastavas osas ei ole ka hageja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad kostja õigusabikulud hüvitamisele täies ulatuses, s.o 36h 6min eest tunnitasuga 138 eurot (sisaldab käibemaksu), seega kokku 4981.80 eurot (36,1x138). Kolleegium lisab selgituseks, et kostja on menetluskulude nimekirjas ekslikult arvestanud nimetatud summaks 5057.90 eurot. Maakohtu otsustust hüvitada tõendi kogumisega seotud kullerteenuse kulu 54 eurot ja tõendi tõlketeenuse kulu 64.97 eurot ei ole hageja vaidlustanud. Seega tuleb kokku hagejalt kostjale välja mõista menetluskulude hüvitisena 5100.77 eurot (4981.80+54+64.97).
2. Eeltoodust tulenevalt oli õige maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta ja sellest tulenevalt esimese astme menetlusega seotud kulude hageja kanda jätmine

§ 162lõike 1 alusel.

45. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud

§ 171

lõike 1 (kostja kulud) ja § 167 lõike 1 alusel (kolmanda isiku kulud) hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, kuid kuna selle sisuks oli menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamine, jäävad selles osas menetlusosaliste kulud ringkonnakohtus iga menetlusosalise enda kanda (

§ 178lõige 4).

Kolleegium juhib vastuapellandi tähelepanu asjaolule, et ta tasus vastukaebuse esitamisel riigilõivu riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõigetest 15 ja 1 ning lisast 1 tulenevalt 13 ettenähtud 75 eurost rohkem, mistõttu on tal õigus taotleda enammakstu tagasi

§ 150lõike 1 punkti 1 ja lõike 4 alusel lõikes 6 ettenähtud tähtaja jooksul.

46.

§ 174

lõike 3 alusel määrab kolleegium kindlaks apellandi poolt vastustajale ja kolmandale isikule hüvitamisele kuuluvad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud.

1. Vastustaja taotluse ja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad tema apellatsioonimenetlusega seotud kulud tasust vandeadvokaadist lepingulisele esindajale järgmiste toimingute eest: 16.06.2019 maakohtu otsusega tutvumine ja e-kiri kliendile 32min, 23.08.2019 vastuse koostamine hageja kaebusele 4h 22min, 30.10.2019 kohtuistungiks ettevalmistamine 1h 27min ja kohtuistungil osalemine 1h 20min. Seega kokku 8 h 41min. Tunnihind 138 eurot (sisaldab käibemaksu). Vastustaja kinnitab, et ei saa tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna tagasi arvestada.
2. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja esindaja ajakulu istungiks ettevalmistamisel tuleb vähendada 27min võrra, arvestades, et osa kulutatud ajast pidi kuluma vastuapellatsiooni osas istungi ettevalmistamisele, kuid selles osas kulu hüvitamisele ei kuulu. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas lepinguline esindaja vastuapellatsioonkaebuse koostamisele 2h, hageja kaebusele vastamiseks aga 4h 22min. Sellest tulenevalt on põhjendatud lugeda ligikaudu 1/3 istungi ettevalmistamisele kulunud ajast seotuks vastuapellatsioonkaebusega. Muus osas vastab esindaja ajakulu tehtud toimingute sisule ja mahule ning tunnitasu kohtupraktikas tunnustatud keskmisele vandeadvokaadi tasule. Seega kokku tuleb hagejal kostjale hüvitada põhjendatud ja vajaliku menetluskulu hüvitisena 8h 14min x 138=1135.74 eurot.
3. Kolmanda isiku taotluse ja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad tema apellatsioonimenetlusega seotud kulud tasust vandeadvokaadist lepingulisele esindajale järgmiste toimingute eest: 26.08.2019 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 8h 36min, 30.10.2019 kohtuistungiks ettevalmistamine 2h ja kohtuistungil osalemine 1h 20min. Seega kokku 11 h 56min. Tunnihind 120 eurot (käibemaksuta). Kolmas isik kinnitab, et saab tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna tagasi arvestada.
4. Kolleegium on seisukohal, et kolmanda isiku esindaja ajakulu ei ole osaliselt põhjendatud kaebusele vastuse koostamise ja kohtuistungiks ettevalmistamise osas. Kolmanda isiku esindaja ajakulu ületab oluliselt menetlusosalise, kelle poolel ta oli menetlusse kaasatud, esindaja ajakulu, kuigi tema menetluslik positsioon on kitsam. Arvestades ka, et vastuses kaebusele kordab kolmas isik juba maakohtus esitatud väiteid, ei olnud esindajal mõistlik kulutada kaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele kokku üle 4h ja istungiks ettevalmistamisele mitte üle 1h. Tunnitasu vastab kohtupraktikas tunnustatud keskmisele vandeadvokaadi tasule. Seega kokku tuleb hagejal kolmandale isikule hüvitada põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna 6h 20min x 120=760 eurot.
5. Vastavalt

§ 177

lõikele 4 tuleb hagejal tasuda kostjale ja kolmanda isiku viivist menetluskulude hüvitamsiega viivitamise korral VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/