← Eesti

3-17-2456/85

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Tartu Halduskohus Kadri Palm 21. veebruar 2019, Tartu 3-17-2

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-17-2456 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Linnavalitsus otsustas
  2. oktoobri
  3. a korraldusega nr 3540 mitte tagastada õigustatud subjektidele A.U.ja M.T.ile kinnistut nr 3012 pindalaga 1217 m2 (p 1); kinnitada maa maksumuse määraja Riho Sulp´i poolt õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt nr 1385 ning endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 36 500 krooni (p 2); määrata kompensatsioon käesoleva korralduse p-s 1 märgitud maa eest õigustatud subjektidele U.U.¾ osas summas 27 375 krooni ja M.T.¼ osas summas 9125 krooni (p 3); kanda käesoleva korralduse p-s 3 märgitud kompensatsioonisumma õigustatud subjekti poolt esitatud vormikohase avalduse alusel erastamisväärtpaberiarvele. Kui õigustatud subjekt käesoleva korralduse vastuvõtmise päevast alates 6 kuu jooksul mõjuva põhjuseta ei esita avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks, kompenseerimise otsus tühistatakse ja kompenseerimismenetlus lõpetatakse (p 4) (I kd, tl-d 37-37p).
  4. Tartu Linnavalitsus otsustas
  5. augusti
  6. a korraldusega nr 816 kinnitada maa maksumuse määraja Riho Sulp´i poolt
  7. augustil
  8. a koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akti nr 1489 vastavalt lisale ning endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 2337 eurot (p 1); määrata kompensatsioon ¼ mõttelise osa eest käesoleva korralduse p-s 1 märgitud summast M.T. summas 584 eurot (p 2) (I kd, tl 26).
  9. Tartu maavanem tunnistas
  10. septembri
  11. a korraldusega nr 1-1/1024 õiguspäraseks Tartu Linnavalitsuse
  12. augusti
  13. a korralduse nr 816 ja luges nimetatud korralduse jõustunuks (I kd, tl 132).
  14. Kaebaja esitas
  15. oktoobril 2017 vaide Tartu Linnavalitsuse
  16. augusti
  17. a korralduse nr 816 peale (II kd, tl 47).
  18. Tartu Linnavalitsus otsustas
  19. novembri
  20. a vaideotsuses nr 1125 jätta M.T. vaie korralduse nr 816 peale rahuldamata (I kd, tl-d 27-28).
  21. M.T. esitas
  22. novembril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu linna vastu kahju hüvitamiseks ning Tartu Linnavalitsuse
  23. augusti
  24. a korralduse nr 816 tühistamiseks (I kd, tl-d 1-15). Tartu Halduskohtusse saabus
  25. märtsil 2018 M.T. kaebuse täiendus (I kd, tl-d 88-92).
  26. Tartu Halduskohus rahuldas
  27. jaanuari
  28. a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse osas, milles kaebaja soovis saada riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses, ja määras talle riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses haldusasjas nr 3-17-2456 (I kd, tl-d 53-54).
  29. Tartu Halduskohus võttis
  30. märtsi
  31. a määrusega menetlusse M.T. kaebuse Tartu Linnavalitsuse
  32. augusti
  33. a korralduse nr 816 tühistamiseks ja varalise kahju hüvitamiseks summas 27 885,47 eurot seoses ¼ mõttelise osa kaotamisega kinnistust asukohaga Võru tn xxx, Tartu ning seoses kohtu- ja täitemenetluses kantud kulutustega (I kd, tl-d 108-109). Samuti võttis kohus menetlusse viivise väljamõistmise nõude.
  34. M.T. esitas
  35. aprillil 2018 kohtule avalduse, milles selgitas, et tema esindaja on ilmselt esitanud kaebuse täienduse kohtule ilma, et kaebaja esindaja oleks seda eelnevalt kaebajaga arutanud. Kaebaja sõnul taotles ta kahjusummat suuruses 104 979,18 eurot (I kd, tl-d 119-120). 2 3-17-2456 Kaebaja täiendas eelnevalt kohtule esitatud avaldust
  36. aprillil 2018, kus selgitas, et muuhulgas tuleb arvestada kahju saamata jäänud üüri näol (I kd, tl-d 121-122).
  37. Tartu linn esitas
  38. mail 2018 vastuse kaebusele, milles esitas taotluse hüvitamiskaebuse menetluse lõpetamiseks, kuna hüvitamiskaebus on esitatud tähtaega ületades (I kd, tl-d 124129).
  39. M.T. esitas
  40. juunil 2018 kaebuse tervikteksti (I kd, tl-d 170-182).
  41. Tartu Halduskohus lõpetas
  42. juuni
  43. a määrusega kaebajale antud riigi õigusabi (I kd, tl-d 218-219). Kaebaja esitas sellele kohtumäärusele määruskaebuse (II kd, tl-d 14-16). Tartu Ringkonnakohus jättis
  44. augusti
  45. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu
  46. juuni
  47. a määruse peale rahuldamata (II kd, tl-d 17-18). Riigikohus tagastas
  48. septembri
  49. a määrusega kaebaja määruskaebuse (II kd, tl 33).
  50. Tartu Halduskohus lõpetas
  51. oktoobri
  52. a määrusega haldusasja nr 3-17-2456 menetluse hüvitamiskaebuse osas, jättis kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata, ning kohustas kaebajat teavitama kohut, kas kaebaja soovib viivise väljamõistmise nõude kaebusest välja jätta, ja oma nõusolekust või mittenõustumisest muuta kaebust määruse p-s 24 toodud viisil (II kd, tl-d 50-52).
  53. Kaebaja esitas
  54. oktoobril 2018 vastuse kohtumäärusele, milles leidis, et ta on esitanud kaebuse kohtule tähtaegselt, kaebaja poolt kaebuse tervikteksti esitamine ei ole kaebuse muutmine ning kaebaja taotleb kahjunõudelt viivise väljamõistmist (II kd, tl-d 55-57). Kaebaja rõhutas, et taotleb kohtult Tartu Linnavalitsuse
  55. augusti
  56. a korralduse nr 816 tühistamist ja Tartu linna kohustamist tegema asjas uus otsus, millega hüvitada tekitatud kahju.
  57. Vastusena
  58. oktoobri
  59. a kohtunõudele esitas kaebaja
  60. oktoobril 2018 avalduse, märkides, et jääb
  61. oktoobril 2018 esitatud vastuses toodud nõuete juurde ning
  62. oktoobri
  63. a vastuse puhul ei ole tegemist määruskaebusega (II kd, tl-d 58, 59-60). Seejuures palus kaebaja halduskohtumenetluses kaitsjat, kuna kaebaja on eakas pensionär ning ta on kohtus üksi kõrgelt kvalifitseeritud juristide ja kohtuniku vastu.
  64. Tartu Halduskohus jättis
  65. novembri
  66. a määrusega kaebaja taotlused kaebuse muutmiseks, viivise väljamõistmiseks ja riigi õigusabi saamiseks läbi vaatamata (II kd, tl-d 6162).
  67. M.T. esitas
  68. jaanuaril 2019 kohtule avalduse, milles taotles Tartu Linnavalitsuse
  69. augusti
  70. a korralduse nr 816 tühistamist ning Tartu Linnavalitsuse kohustamist asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus, millega hüvitada kaebajale tekitatud kahju summas 104 979,18 eurot seoses ½ suuruse osa mittetagastamisega kinnistust nr 3012 (p 1), kahjunõudele viivise lisamist (p 2), riigi õigusabi korras advokaadi määramist (p 3),
  71. juunil 2018 esitatud kaebuse tervikteksti menetlemist (p 4), Valli Murde poolt esitatud pöördumiste menetlemist (p 5) ning kohtumenetluse läbiviimist vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-tele 1 ja 4 ning § 152 lg-le 1 (II kd, tl-d 69-70).
  72. Tartu Halduskohus jättis
  73. jaanuari
  74. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning viivise väljamõistmise nõude ja kohtu- ja täitemenetluses kantud kulutustega seonduva kahju hüvitamise nõude, sh taotluse V. Murde poolt esitatud kolme pöördumise 3 3-17-2456 lahendamiseks läbi vaatamata ning kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (II kd, tl-d 74-75).
  75. Kohtuistung haldusasjas nr 3-17-2456 toimus
  76. jaanuaril 2019 (II kd, tl-d 80-82). Kaebaja esitas istungi protokolli parandamise taotluse (II kd, tl-d 91-92), mille kohus
  77. veebruari
  78. a määrusega osaliselt rahuldas (II kd, tl 98). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  79. Kaebaja palub Tartu Linnavalitsuse
  80. augusti
  81. a korralduse nr 816 tühistamist, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. 1) Kaebaja emale A.U. kuulus Tartus Võru xxx endisest kinnistust nr 3012 vähemalt pool kogu kinnistust nii hoonete kui maa osas ja selle vara ainsaks tagastamise õigustatud subjektiks on õigus kaebajal. 2) A.U. oli
  82. detsembril
  83. a loobunud notariaalse pärandist loobumise avaldusega oma
  84. septembril
  85. a surnud abikaasa A.U. pärandist, mistõttu A.U. oma surnud abikaasa A.U. pärandile enam õigust ei olnud. 3) Kaebaja keeldub ebaõige ja tühise kompensatsiooni 584 euro vastuvõtmisest, mida kaebaja ei ole kunagi taotlenud. Kaebaja on taotlenud emale kuulunud ½ kinnistu nr 3012 osas vara tagastamist (selle kinnistu õigusvastaselt võõrandatud varana tagastamine ei ole toimunud seaduste kohaselt). 4) Tartu Linnavalitsuse
  86. novembri
  87. a korralduses nr 1125 on jäetud tähelepanuta Riigikohtu halduskolleegiumi
  88. juuni
  89. a määrus nr 111-3/1-7/94; A.U. pärandist loobumise avaldus;
  90. septembri
  91. a Tartu Linnakohtu otsus Tartus Võru xxx endise kinnistu nr 3012 mittekinnistamise kohta A.U. nimele. Kõik need loetletud dokumendid on jõus tänaseni. Õigust mõistetakse sündmuse toimimise hetkel kehtinud seaduste alusel – selle asjaolu on jätnud Tartu Linnavalitsus oma korralduses nr 1125 arvesse võtmata, mistõttu ei ole korraldus seadustega kooskõlas. 5) Korraldusega nr 816 määratud kompensatsioon ei ole õiglane ega kata omandi kaotamisega tekitatud kahju. Korralduses märgitud hüvitis ei ole samastatav kaotatud omandi väärtusega. 6) Korralduse nr 816 väljaandmisega muutis vastustaja niigi segase tagastamismenetluse veelgi segasemaks.
  92. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad. 1) Tartu Linnavalitsuse
  93. oktoobri
  94. a korraldus nr 3540 on kehtiv haldusakt. 2) Käesolevaks ajaks on muutunud rahaühik ning kompensatsiooni avalduse esitamise regulatsioon. Seetõttu oli vajalik välja anda uus korraldus, milles kompensatsiooni summa oleks väljendatud eurodes. 3) Kaebaja on aastate jooksul pidanud hulgaliselt kohtuvaidlusi tagastamisele kuuluva mõttelise osa suuruse üle ja ei ole esitanud avaldust kompensatsiooni saamiseks. Sellega seoses pidi linnavalitsus vastu võtma uue korralduse maa kompenseerimise kohta, et viia
  95. oktoobri 4 3-17-2456
  96. a korralduses otsustatud maa kompenseerimine kooskõlla muutunud kompensatsiooni määramise korraga. Tartu Linnavalitsuse
  97. augusti
  98. a korraldusega nr 816 viidigi kaebajale maa kompenseerimise korraldus kooskõlla kehtiva normistikuga. Sisuliselt ei tehtud uut otsust, vaid varasem haldusakt viidi kooskõlla muutunud kompenseerimise regulatsiooniga. 4) Tartu maavanema
  99. septembri
  100. a korraldusega nr 1-1/1024 tunnistati vastustaja korraldus nr 816 õiguspäraseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  101. Kaebaja on esitanud tühistamisnõude Tartu Linnavalitsuse
  102. augusti
  103. a korralduse nr 816 tühistamiseks. Nimetatud korraldusega kinnitati
  104. augustil 2017 koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt nr 1489 ja endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 2337 eurot ning seejuures määrati kaebajale kompensatsioon ¼ mõttelise osa eest summas 584 eurot ja kohustati teda esitama avaldus kompensatsiooni väljamaksmiseks. Kaebaja taotles ka kahjusumma 104 979,18 eurot hüvitamist, kuid selles osas on kohus
  105. oktoobril 2018 menetluse lõpetanud ja vastav määrus on jõustunud.
  106. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
  107. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 sätestab, et kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 86 lg 1 kohaselt vormistatakse vaideotsus kirjalikult ja selles märgitakse resolutsioon vaide lahendamise kohta. Kohus leiab, et Tartu Vallavalitsuse
  108. augusti
  109. a korraldus nr 816 on õiguspärane ja vastab haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele.
  110. Asja materjalidest nähtub, et Tartu Linnavalitsus on
  111. oktoobri
  112. a korraldusega nr 3540 otsustanud mitte tagastada õigustatud subjektidele A.U.ja M.T.ile kinnistut nr 3012 pindalaga 1217 m2; kinnitanud maa maksumuse määramise akti nr 1385 ning endistelt omanikelt võõrandatud maa maksumuseks 36 500 krooni; määranud kompensatsiooni U. U. ¾ osas summas 27 375 krooni ja M.T.¼ osas summas 9125 krooni (I kd, tl-d 37-37p). Korralduse nr 3540 p-i 4 kohaselt kompenseerimise otsus tühistatakse ja kompenseerimismenetlus lõpetatakse, kui õigustatud subjekt korralduse vastuvõtmise päevast alates 6 kuu jooksul mõjuva põhjuseta ei esita avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks. Kaebaja vaidlustas korralduse nr 3540 kohtus. Tartu Halduskohus jättis
  113. veebruari
  114. a otsusega haldusasjas nr 3-353/2002 kaebaja kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis kohtuotsuses, et Võru xxx maa tagastamine ei ole võimalik, kuna taotletaval maal asub OÜ-le Suver kuuluv hoone ja selle juurde kuuluv krunt ning asja materjalidest nähtuvalt otsustati Tartu Linnavalitsuse
  115. aprilli
  116. a korraldusega nr 1867 määrata Võru xxx ehitise teenindamiseks vajalik maa ja nõustuti maa ostueesõigusega erastamisega OÜ-le Suver. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis
  117. märtsi
  118. a otsusega haldusasjas nr 2-3-2/2004 rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas, et kaebaja on tunnistatud õigustatud subjektiks pärijana üksnes Võru 134 kinnistu ¼ mõttelises osas ning see otsus on jõus. 5 3-17-2456 Riigikohtu
  119. juuni
  120. a määrusega jäeti kaebaja kassatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse võtmata.
  121. Poolte vahel pole vaidlust selles, et kaebaja ei esitanud korralduse nr 3540 alusel avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks, kuid kompenseerimise otsust siiski ei tühistatud ja kompenseerimismenetlust ei lõpetatud, kuigi linnal oli selleks seaduslik alus. Vastavalt Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lg-le 7 on õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohustatud vara kompenseerimise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja kompenseerimismenetlus lõpetatakse. Tartu Linnavalitsus leidis umbes 15 aastat hiljem
  122. augusti
  123. a korralduses nr 816, et kuna vahepeal on muutunud rahaühik ja kompensatsiooni avalduse esitamise regulatsioon, tuleb kaebajale määrata tagastamata endise kinnistu nr 3012 ¼ mõttelise osa maa eest kompensatsioon eurodes (I kd, tl 26). Ka Tartu maavanem leidis
  124. septembril 2017, et kuna käesolevaks ajaks on muutunud rahaühik ning kompensatsiooni avalduse esitamise regulatsioon, on vaja määrata kaebajale tagastamata endise kinnistu nr 3012 ¼ mõttelise osa maa eest kompensatsioon eurodes – seega tunnistas maavanem Tartu Linnavalitsuse korralduse nr 816 õiguspäraseks ja jõustunuks (I kd, tl 132).
  125. Istungil selgitas vastustaja esindaja, et „Tartu Linnavalitsusel oli võimalik see kompenseerimismenetlus lõpetada ja siis ei oleks M.T. midagi saanud. Kuid peeti ikkagi õiglaseks, et kui kompensatsioon on ette nähtud, siis ta võib selle ka saada. /---/ peale selle korralduse vastu võtmist jätkusid mitmed kohtuvaidlused M.T. poolt. Kuna kohtulahend ei olnud ette teada, siis Tartu Linnavalitsus ei kiirustanud selle korralduse tühistamisega. Lõplik kohtulahend tuli hiljem. Kohalikele omavalitsustele on antud ülesanne kõik seisma jäänud asjad üle vaadata, et omandireformi saaks lõpetada. Ma arvan, et maakorralduse osakond, neid toimikuid kontrollides, nägi et M.T. kompensatsioon on lahenduseta jäänud, võttis vastu uue korralduse.“ Seega järeldub vastustaja esindaja istungil antud selgitustest, et kuigi õigustatud subjekt ei teinud vajalikke toiminguid kompensatsiooni vastuvõtmiseks, andis linn kompenseerimise otsuse tühistamise asemel välja uue kompenseerimise otsuse. Sisuliselt on vastustaja pidanud kaebaja kohtumenetlusi mõjuvaks põhjuseks kompenseerimise menetluse lõpetamata jätmisel.
  126. Kohus nõustub kaebajaga, et korralduse nr 816 väljaandmisega muutis vastustaja niigi segase tagastamismenetluse veelgi segasemaks. Samas on korralduse väljaandmine olnud kaebaja jaoks soodne, sest ORAS-es sätestatu kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikul mitte ainult õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, vaid ka kohustus teha vara tagastamise või kompenseerimise menetluses ettenähtud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid, mida kaebaja aga teinud ei ole.
  127. Kuna Tartu Linnavalitsus jättis kompensatsioonimenetluse lõpetamata mõistliku aja jooksul pärast seadusega sätestatud kuuekuulise tähtaja lõppemist, siis oleks ta pidanud pärast halduskohtu määruse jõustumist andma kaebajale uue mõistliku tähtaja kompensatsiooni vastuvõtmiseks ja teavitama teda sellest. Lähtudes heast haldustavast, vastustaja selle uue tähtaja kompensatsiooni vastuvõtmiseks ka
  128. augustil 2017 andis, kuigi kohtu hinnangul oleks ta võinud seda teha tunduvalt varem.
  129. Kaebaja on seisukohal, et kompensatsiooni määramisel oleks linn pidanud lähtuma turuhinnast, mitte
  130. a tsoonihinnast. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul 6 3-17-2456 on õigesti ja seadusele tuginevalt määratud kindlaks kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratud kompensatsiooni suurus. Kaebaja soov, et õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritaks talle turuväärtuse ulatuses, ei põhine seadusel. Maareformi seadus (MaaRS) ei näe ette õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimist kompenseerimise otsustamise aja turuväärtusest lähtuvalt.
  131. MaaRS §-st 13 ja maa hindamise seaduse § 9 lg-test 5 ja 8 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud maa eest, mida ei tagastata, määratakse õigustatud subjektile kompensatsioon vastavalt õigusvastaselt võõrandatud maa maksumusele, mis määratakse Vabariigi Valitsuse poolt
  132. aasta maa korralise hindamise tulemuste alusel kinnitatud maksustamishindadest. Tiheasustusega alade maa maksustamishinnad, millest maa õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisel lähtuda tuleb, on kehtestatud Vabariigi Valitsuse
  133. augusti
  134. a määruse nr 276 lisas
  135. Endine kinnistu nr 3012 jäi Tartu linnas hinnatsooni nr 18, mistõttu on baas- ja tsoonihind 1,92 eurot/m2, nagu on õiguspäraselt märgitud ka maa maksumuse määramise aktis nr 1489 (II kd, tl 44). Aktist nähtub, et Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise komisjoni
  136. septembri
  137. a otsusega nr 50 ja
  138. märtsi
  139. a otsusega nr 108 määratud õigustatud subjektid A.U. ¾ ja M.T.¼ mõttelistes osades on esitanud Tartu Linnavalitsusele taotluse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Hinnatava maatüki maksumuse määramisel on aluseks võetud linna või teise üle 1000 el. asula maa 1993 tsoonihind 1,92 eurot/m
  140. Kuivõrd maa võõrandamisaegne üldpindala on 1217 m2, siis on õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus 2336,64 eurot (1217×1,92) ehk ümardatuna ühe euro täpsuseni 2337 eurot, millest ¼ on 584 (ümardatuna ühe euro täpsuseni).
  141. Kohtu hinnangul on ka teised vaidlusaluses haldusaktis ja vaideotsuses märgitud vastustaja argumendid õiguspärased. Muutunud on nii rahaühik kui kompensatsiooni määramise regulatsioon, mistõttu leidis vastustaja õiguspäraselt, et kaebajale tuleb määrata kompensatsioon eurodes. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
  142. juuli
  143. a määrusega nr 216 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korrale“ peab p-i 33 kohaselt kohaliku omavalitsuse täitevorgani korralduses kompensatsiooni määramise kohta olema märge selle kohta, et juhul, kui õigustatud subjekt ei esita mõjuva põhjuseta kolme kuu jooksul pärast kompenseerimise korralduse kättesaamist valdkonna eest vastutavale ministrile avaldust kompensatsiooni väljamaksmiseks õigustatud subjekti näidatud pangakontole, siis kompenseerimise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise otsus tühistatakse vastavalt ORAS § 13 lg-le
  144. Korraldus nr 816 sisaldab eelnimetatud märget (korralduse resolutsiooni p-s 3).
  145. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et talle kuulub ema pärand Võru 134 endise kinnistu osas, milleks on ½ kogu kinnistu maast ja hoonetest. Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise komisjoni
  146. septembri
  147. a otsusega nr 50 ja
  148. märtsi
  149. a otsusega nr 108 on tunnistatud A.U.¾ ja kaebaja ¼ (mitte ½) mõttelistes osades omandireformi õigustatud subjektideks endise kinnistu nr 3012 hoone ja krundi osas. Tartu Ringkonnakohus selgitas juba
  150. märtsi
  151. a jõustunud kohtuotsuses asjas nr 2-32/2004, et põhjendatud ei ole apellandi (M.T.) väide, et mõeldav oleks Võru xxx vara tagastamise uuesti otsustamine, võttes arvesse apellandi isa A.U.
  152. a notariaalset loobumise avaldust apellandi ema pärandi vastuvõtmisel. Apellant on tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni poolt õigustatud subjektiks pärijana üksnes Võru xxx kinnistu ¼ mõttelises osas ning see otsus on jõus. 7 3-17-2456
  153. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata M.T. kaebuse Tartu Linnavalitsuse
  154. augusti
  155. a korralduse nr 816 tühistamiseks. Nagu kohus eelnevalt selgitas on vaidlustatud haldusakt õiguspärane.
  156. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja pole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist kaebajalt, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.