KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse kuupäev 22.11.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-103989 Kohtuasi OÜ ARVEL AU

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 0,02% päevas, mis on kokku 45,59 eurot. 4 000 eurolt oli hagejal õigus nõuda viivist alates 06.01.2018 kuni 14.02.

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 0,02% päevas, mis on kokku 32 eurot.

3 880 eurolt oli hagejal õigus viivist nõuda alates 15.02.2018 kuni 07.05.

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 0,02% päevas, mis on 63,63 eurot.

Seega oli põhjendatud viivisenõue 141,22 eurot. Tasaarvestuse osas leidsid kohus, et see ei olnud kehtiv: puudusid nii formaalsed kui materiaalsed eeldused. Seevastu ei välistanud tasaarvestuse teostamist asjaolu, et hageja vaidles kostja nõudele vastu. Kostja väitel esitas ta tasaarvestuse avalduse 14.02.2018 maksekorralduse kirjelduses. Kohus oli seisukohal, et kostja poolt maksekorralduse selgitus „Arve 5075 – meie arve nr 180330“ ei olnud käsitletav tasaarvestuse avaldusena. Sellest ei nähtunud tasaarvestuse sisu, kostja nõude tekkimise aeg ega muud VÕS § 197 eeldused. Selgitusest ei saanud tuletada, et kostja tasaarvestas enda kahjunõude hageja nõudega. 01.02.2018 arvest nr 180330, selgitusse märgitud „haagise avarii remont“, ei nähtunud, et arve tasumisega nõudis kostja hagejalt tekitatud kahju hüvitamist. Samuti oli hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega tõendatud, et arve saadeti pärast ülekannet. Tasaarvestuse materiaalsed eeldused ei olnud täidetud, sest kostja ei tõendanud kostjale kahju tekitamist hageja poolt. VÕS § 779 lg 1 kohaselt peab saatja veose vedamiskindlalt laadima ja 3 kohale paigaldama (pealelaadimine). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab vedaja looma võimaluse ja tingimused veose ohutuks peale- ja mahalaadimiseks. Seega vastutab saatja veose vedamiskindlalt pealelaadimise eest. Veose laadimise eest ei vastutanud hageja. Hageja seaduslik esindaja andis kohtule vande all ütlusi selle kohta, et seekord öeldi, et täiendavaid pakke detailide alla ei ole vaja ja kõik veavad niimoodi. Kuna öeldi, et on piisav, siis hageja ei hakanud vaidlema. Kostja ei tõendanud, et avarii, mille tagajärjel sai kostja haagis kahjustatud, oli põhjustatud hageja tegevusest. Hageja vande all antud ütlustega oli tõendatud, et hageja seaduslik esindaja valis sobiva kiiruse ning veendus manöövrit tehes, et autosid ei tule. Samuti oli tõendamata kahjus suurus. Kohtule esitatud arved ei tõendanud kahju tekkimist. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest nähtuvalt osales liiklusõnnetuses haagis registreerimisnumbriga 300YHA. Kostja ei tõendanud selle haagisega seoses arvete tasumist. Seega ei olnud kostjal õigust hageja nõude täitmisest keelduda. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 26% ulatuses hageja kanda ja 74% ulatuses kostja kanda. Protokolli parandamise taotlus oli põhjendatud ja tuli rahuldada. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse 3 880 eurot ja viivise 141,22 eurot. Tühistatud osas palus kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus eksis, kui leidis, et puudusid tasaarvestuse formaalsed ja materiaalsed eeldused. 1) Maksekorralduses tasaarvestusele viitamine oli praeguseid asjaolusid arvestades (hageja põhjustas kostjale kuuluva haagisega avarii, millega kahjustas haagist) piisav ja kõikidele arusaadav. Tasaarvestuse avaldusel ei ole vorminõudeid. Hageja vande all antud ütlused, et kostja koostatud arve kahju hüvitamiseks saadeti pärast ülekannet ja mingit tasaarvestusavaldust ei olnud tehtud, olid motiveeritud isiklikust huvist ja otsesõnu ebaõiged. Hageja saatis vastusena kostja 14.03.2018 tasaarvestusavaldusele e-kirja, milles teatas: „Ma väljendasin ka ennast selgelt, et see vana arve ei puutu mitte kuidagi sellesse teemasse ja see arve on teil tasumata. Teil pole õigus seda kinni hoida ja teha tasaarvestusi ühepoolselt.“ Seega sai hageja tasaarvestusavalduse kätte ja oli põhjendustega tuttav, ta mõistis nii tasaarvestusavalduse kui tasaarvestatavate nõuete sisu. 2) Hageja tekitatud avarii järel tekkis kostjale kahju. Maakohtu põhjendustest võis järeldada, et tema hinnangul põhjustas avarii kauba ebaõige pealelaadimine, mis oli kostja riisiko. Seda tõendasid vaid hageja juhatuse liikme ütlused. Hageja väide, et ta märkas juba laadimise ajal, et koorem ei ole piisavalt toestatud, oli vastuolus laadimistööde teostaja e-kirjaga. Isegi kui hageja juhtis laadija tähelepanu ebapiisavale toestusele, ei välistanud see hageja vastutust. Just sõidukijuht peab eeskirjade järgi kontrollima veose kinnitust enne veo alustamist, peatselt pärast väljasõitu ja aeg-ajalt veo vältel. Enne veo alustamist on sõidukijuhil õigus veose saatjalt nõuda veose laadimisel ja kinnitamisel tehtud vigade kõrvaldamist. VÕS § 779 kommentaaride järgi peab vedaja üldjuhul enne vedamise alustamist kontrollima pealelaaditud veose vedamise turvalisust ning ebaturvaliselt laaditud veose puhul ei tohi vedamist alustada. 4 Hagejal oli kõrgendatud hoolsuskohustus. Hageja oli professionaalne igapäevaselt majandus- ja kutsetegevuses veoteenust osutav isik. Riigikohus on selgitanud, et vedaja vastutus on lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest ainult juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Kui saadetis oli laaditud ebapiisavalt, oleks hageja pidanud vedamisest loobuma. Hageja oleks pidanud tõendama, et tema ei tekitanud kahju. Asjas ei õnnestunud ekspertiisi määrata, sest puudusid olulised digiandmed liikumise kohta, digimeeriku kiirusandmed, jälgimissüsteemi salvestised. Hagejal oli olemas videosalvestis, millelt ei saanud väidetavalt videot kätte. Digimeeriku andmeid hageja ei säilitanud. Olukorras kus hageja välistas kostja võimaluse tõendada liiklusõnnetuse põhjustanud ebaõiget sõidukiirust või valesid sõiduvõtteid, ei olnud ka hageja veenvalt tõendanud, et õnnetus ei saanud tema süül toimuda. Avariiga põhjustatud kahju suurus oli tõendatud. Kostja võis arvetele kahju suuruse tõendamisel tugineda. Pealegi tõendas kostja kahju suurust arvete kõrval ka teiste tõenditega. Vastus kaebusele
2. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuses osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja põhivõlgnevuse 3 880 eurot ja viivise 141,22 eurot. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude 120 euro ja viivisenõude 1 290,74 euro osas ning korraldas protokolli parandamise. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud edasikaebetähtaja möödumise tõttu (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja osutas kostjale arvel nr 5075 märgitud veoteenust ja kostja kohustus selle eest tasuma 4 652,7 eurot hiljemalt 17.11.
4. Kostja tähtaegselt summat ei tasunud, kuid maksis osa arvest, s.o 652,7 eurot 05.01.
5. Maakohus tuvastas, et kõnealusest arvest tasus kostja hagejale veel 120 eurot 14.02.2018 ja selles ringkonnakohtus enam vaidlust ei ole. Küll olid pooled eriarvamusel selles, kas kostjal oli kohustus hagejale tasuda arvest nr 5075 veel tasumata 3 880 eurot koos viivisega. Kostja oli veendumusel, et kõnealune kohustus langes ära pärast kostjapoolse tasaarvestuse avalduse tegemist 14.02.
6. Hageja oli veendumusel, et tasaarvestus oli alusetu: hagejale tasaarvestuse avaldust ei esitatud ja kostjal ei olnud hageja vastu rahalist nõuet. Tasaarvestuse esmane eeldus on tasaarvestuse õiguse tekkimine ehk tasaarvestusliku olukorra eksisteerimine. Tasaarvestuse õigus tekib juhul, kui kahe isiku vahel eksisteerivad vastastikused samaliigilised nõuded. Tasaarvestuse teostamiseks peab tasaarvestuse õigust 5 omav isik tegema tasaarvestuse avalduse ning tasaarvestus jõustub alates tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole poolt. Kuivõrd hageja oli vaidlustanud nii tasaarvestuse formaalsete kui materiaalsete eelduste esinemise, oli praegusel juhul otstarbekas esmalt tuvastada, kas tasaarvestuse olukord eksisteeris. Tasaarvestuse olukorra eksisteerimiseks peavad tasaarvestatavad nõuded olema samaliigilised ja vastastikused. Lisaks peab aktiivnõue olema sissenõutav ja passiivnõue täidetav. Iseenesest on nõue, mida kostja soovib tasaarvestuse raames maksma panna hageja nõudega, samaliigiline ja vastastikune. Samas on küsimuse all selle reaalne eksisteerimine. Kostja nõude olemasolu tuvastamiseks tuli maakohtul välja selgitada õigussuhe, mille raames kostjal hageja vastu tasaarvestuse aluseks olev nõue tekkis (nt rendileping, tasuta kasutamise leping vm), õigussuhte kvalifikatsioonist tulenevad poolte õigused ja kohustused ning kontrollida, kas hageja on oma kohustusi rikkunud, mille tõttu on kostjale tekkinud kahju. Maakohus jättis eelneva tuvastamata, rikkudes menetlusõiguse norme. Nimelt on seadusandja pannud kohtule kohustuse välja selgitada mh nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1, 3). Kohus peab TsMS § 438 lg 1 kohaselt õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses nõude aluseks olevate asjaoludega ja kvalifikatsiooni pooltega arutama ning hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Kuigi tegu on olulise minetusega, ei viinud see vaidluse eripära arvestades ebaõige tulemuseni. Samas on vajalik maakohtu põhjenduste muutmine osas, milles maakohus kontrollis tasaarvestuse eelduste esinemist. Maakohtu poolt ülekuulatud tunnistaja DD ütlustega on tõendatud, nagu maakohus õigesti ka leidis, et kostja haagise kahjustumiseni viis rikkumine veose laadimisel (II kd lk 24-25). VÕS § 781 lg 1 p-i 4 järgi vastutab saatja kahjude ja kulude eest, mis tekkisid veose mittenõuetekohasest laadimisest, s.t praegusel juhul mh haagise parandamise kulude eest. Seega langesid kahju tekitaja ja kahju saaja kokku, kuna haagis, mis kahjustus veose ebaõige laadimise tõttu tekkinud avariis, kuulus kostjale. Kuivõrd juba eos on võimalik nentida, et veose ebaõige laadimisega tekkinud kahju (haagise parandamise kulude) eest vastutab kostja sõltumata pooltevahelisest õigussuhtest ja sellest tulenevatest õigustest/kohustustest, mis puudutasid haagise kasutamist veose vedamisel, puudub vajadus eraldi analüüsida kostja nõude aluseks olevaid elemente, mida ringkonnakohus ülal kirjeldas. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses toodud vastuväidetele märgib ringkonnakohus, et tunnistaja DD ütluste, millele lahend suures osas tugineb, usaldusväärsust ei kahjustanud kostja esitatud OÜ TMB Element (kostja koostööpartner, kes laadis veose) logistiku kiri (I kd lk 50). Esiteks ei väidetud kirjas, et laadimine toimus korrektselt ja vedamiskindlalt. Teiseks koostas kirja isik, kes ise veost ei laadinud. Kolmandaks ei ole menetlusosalise palvel kohtule esitamiseks menetlusvälise isiku antud kirjalik selgitus sama usaldusväärne, kui on kohtuistungil antud tunnistaja ütlused, kelle ütlusi on võimalik ülekuulamise käigus kontrollida. Kostja väide, et avarii ja haagise kahjustumise põhjustas hageja autojuhi valitud ebaõige kiirus ja/või veose ebapiisav kinnitus, oli tõendamata jäämise tõttu pelgalt spekulatsioon. Kostja väide, et kui saadetis oli laaditud ebapiisavalt, oleks hageja pidanud vedamisest loobuma, on mõistetav, kuid ei muuda laadija ja vedaja seaduses sätestatud vastutuse vahekorda. Vastasel juhul muutuksid sisutühjaks nii VÕS § 779 lg 1 kui ka § 781 lg 1 p 4, kohaldudes üksnes senikaua, kuni veos asub veokil, mis ei ole veel sõitu alustanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks, et seadusandja soovis nimetatud õigusnormide kehtestamisel näha ette saatja vastutuse üksnes juhtumiteks, kus kahju tekib laadimisplatsil. 6 Kuigi liiklusseadus (LS) ning teede- ja sideministri määrus nr 81 „Vedamise ajal kehtinud autoveol veose laadimise ja kinnitamise eeskiri“ (eeskiri) näeb ka autojuhile ette teatud kohustused laaditud veose osas, tuleb silmas pidada, et kumbki kõnealustest õigusaktidest ei reguleeri veolepingu poolte lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi (vt LS § 1, eeskirja § 1 lg-t 3). Nimetatud õigusaktid on esmajoones mõeldud kaitsma isikuid, kes jäävad veolepingu reguleerimisalast välja. Eelneva tõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus hagejale arves nr 5075 märgitud veoteenuse osutamise eest tasuda täies mahus ja kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3 880 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 141,22 eurot. Menetluskulude jaotus
7. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab kohus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 7