Obsah (8)

§ 179§ 178§ 1451§ 64§ 65§ 68§ 121§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 3.veebruar 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-7391 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidl

§ 179

lg 1 § 26 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega;

§ 178

lg 11 järgi 1 aasta vangistusega ja

§ 1451

lg 2 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 järgi loeti M.-A.

Sidletskile mõistetud üksikkaristustest kergem karistus kaetuks raskeimaga, mõistes M.-A. Sidletskile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati M.-A. Sidletskile mõistetud liitkaristust 1/3 võrra, lugedes karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 65lg 2 alusel, mõistes liitkaristust mitme kohtuotsuse järgi, liideti M.-A.

Sidletskile mõistetud karistusele Pärnu Maakohtu 19.05.2015 kohtuotsusega nr 1-15-2208 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o vangistus 1 aasta 11 kuud 21 päeva, mõistes M.-A. Sidletskile liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 21 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti M.-A.

Sidletski karistuse kandmise aja alguseks tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o alates 24.05.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 15.05.
3. Tartu Maakohtu 13.01.2020 määrusega jäeti M.-A. Sidletski ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
4. M.-A. Sidletski on mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt poole, kuid mitte vähem kui neli kuud ning andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. Kriminaalhooldusametnik on kontrollinud süüdimõistetu vabanemisjärgset elukohta, mis on tema vanaemale kuuluv korter. Eluase on sobilik elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks. Süüdimõistetu ema ja vanaema on andnud kirjaliku nõusoleku elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks, süüdimõistetu onu on andnud oma nõusoleku telefoni teel. Seega esinevad formaalsed alused tema tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.
5. M.-A. Sidletski kannab karistust lapseealise seksuaalse ahvatlemise, lapsporno hoidmise ja alaealiselt seksi ostmise eest. Kuriteod, mille eest süüdimõistetu praegust karistust kannab, on toime pandud varasema kohtuotsusega määratud katseajal. M.-A. Sidletskile oli antud võimalus kanda talle mõistetud karistust vabaduses, kuid ta ei suutnud õiguskuulekalt käituda ja katseaega edukalt läbida. 2.
6. Süüdimõistetu käitumine vangistuse jooksul on olnud probleemne. Isik on karistuse kandmise ajal pannud vangistuses toime uue kuriteo ja talle on esitatud süüdistus

§ 121lg 1 järgi.

Vangla iseloomustuse kohaselt on M.-A. Sidletski suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ta osaleb sotsiaalprogrammis „Uus suund“, kuid enamus individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi (sotsiaalprogramm „Eluviisitreening“, töötamine, vabanemiseelne nõustamine) on veel läbimata. 2.

1. Vabanemise korral asuks M.-A. Sidletski elama oma pere juurde. Pereliikmete seas on ka kriminaalkorras karistatud isik. Kinnipeetav soovib asuda tööle oma varasemas töökohas. Kuigi tema vabanemisjärgsed elutingimused on pigem head, ei erine need oluliselt varasematest, mistõttu ei ole need määrava tähtsusega uute kuritegude ärahoidmisel. Senine vangistus ei ole olnud veel piisav, et saaks teha järeldusi, et see oleks mõjutanud M.-A. Sidletskit edasiselt õiguskuulekalt käituma. Kinnipeetavale individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused ei ole täidetud, programmid alles kestavad. Karistuse kandmise ajal kehtivad distsiplinaarkaristused küll puuduvad, kuid alustatud on kriminaalmenetlust seoses kaaskinnipeetava suhtes vägivalla tarvitamisega. Maakohus on seisukohal, et sellise isiku, kes kannab karistust katseajal toimepandud kuriteo eest ja lisaks on ka vangistuse jooksul jätkanud õigusvastast käitumist, vabastamine selleks seaduses sätestatud esimesel võimalusel ei ole põhjendatud. Määruskaebus
2. Tartu Maakohtu 13.01.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu M.-A. Sidletski, kes soovib vaidlustada maakohtu määruse. Süüdimõistetu toob välja, et individuaalne täitmiskava on tal peaaegu täidetud 15.01 seisuga – tal on veel 2 korda vaja käia Uue Suuna programmis. Vägivalla tarvitamine tulenes sellest, et teine isik teda provotseeris ja ähvardas. Vabaduses seda ei juhtuks, sest ta hoiduks sellisest seltskonnast. Nimetatud kaebusele esitas M.-A. Sidletski veel täiendava lisa, kus täpsustab varasema kaebuse asjaolusid, kuid midagi põhimõtteliselt uut ei lisa. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna süüdimõistetu määruskaebus alust maakohtu määruse tühistamiseks ning jääb edutuks.
4. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või 2 menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus ei tuvastanud määruskaebuse pinnalt ega ka toimikuga tutvudes, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea. Määruskaebuses leitakse, et süüdimõistetul on täitmiskava peaaegu läbitud, kuid kinnitused selle kohta puuduvad ning kohtule jääb ka arusaamatuks, mis ja kui palju on läbitud ehk mida tähendab „peaaegu täidetud“. Ka ei lükata määruskaebuses ümber maakohtu järeldusi teiste argumentidega. Maakohus on küll välja toonud, et süüdimõistetu suhtes on pooleli kriminaalmenetlus, kuid see ei ole asjaolu, mida käesoleval hetkel arvestada saaks. Seni kuni isiku suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust kehtib süütuse presumptsioon. Küll saab sellest asjaolust tulenevalt arvestada seda, et Tartu Vangla 02.07.2019 käskkirjaga on VangS § 69 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 3, 4 kohaselt kohaldatud süüdimõistetule täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis näitab, et kuigi süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused kujutab ta ohtu oma käitumisega. VangS § 69 lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetu on väidetavalt kasutanud vägivalda kambrikaaslase suhtes. Seega arvestades maakohtu poolt väljatoodut, asjaolu, et süüdimõistetu on varasemalt pannud toime uue kuriteo katseajal, tal oli elukoht, töökoht ja lähedaste toetus olemas ka varasemalt, leiab ringkonnakohus, et uute kuritegude toimepanemise oht ei ole süüdimõistetu suhtes piisavalt maandatud. Ka ei nähtu, et süüdimõistetul oleks täidetud individuaalse täitmiskava rehabiliteerivad tegevused. Lisaks ringkonnakohtu hinnangul ei ole uue kuriteo riskide maandamiseks süüdimõistetul puhul sobilik ka kriminaalhooldus. See meede oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. Arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist on süüdimõistetu näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et oleks põhjust süüdimõistetut usaldada ja rakendada tema suhtes kriminaalhooldust. Arvestades vangla iseloomustuses toodut, sh seda, et süüdimõistetu ei tunnista tegusid ega saa aru toimepandust, ei saa asuda seisukohale, et karistus on oma eesmärgi täitnud. 6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas 3