Obsah (9)

§ 162§ 657§ 654§ 652§ 238§ 232§ 173§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse kuupäev 20.11.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-8982 Kohtuasi XX hagi Y Osa

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Apellatsioonkaebus 3

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus oli asja arutamisel erapoolik ja ebaõiglane ning tuvastas valesti asja lahendamiseks olulised asjaolud. Isegi kui hageja viibis välismaal, ei välistanud see kaugtöö tegemist kostja huvides. Kostja ei võimaldanud hagejale tasustatud puhkust. Kostja töötajate puhkuste ajakava ei koostanud ja seadus ei võimaldanud puhkust suulise avalduse alusel. Hageja töötas Q OÜ-s alates 06.12.2017, mitte aprillist
2. Hageja pangakonto väljavõtetest ei nähtunud puhkusetasu maksmine. Kohus kuulas ebaõigest tunnistajana üle BB, kes allus kostjale ja ei teadnud kõiki asjaolusid (töölepingu tingimused, puhkuseraha saamine, kaugtöö tegemine) ning jättis ebaõigesti ärakuulamata hageja. Samuti jättis kohus vaatamata hageja palvele kostja tõendid lubamatuks tunnistamata. Tõendid olid lubamatud, sest sisaldasid hageja isikuandmeid, mille töötlemiseks hageja nõusolekut ei andnud ja kostja võis nende kogumiseks kasutada ebaseaduslikku jälitustegevust. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei olnud pooltel, et hageja töötas kostja juures 16.11.2016 sõlmitud töölepingu alusel kuni töölepingu lõpetamiseni poolte kokkuleppel 05.12.

1. Töölepingu p 4.1 kohaselt oli hagejal õigus iga-aastasele põhipuhkusele kestvusega 28 kalendripäeva. Ringkonnakohtus vaidlesid pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja kasutas kostja juures töötamise ajal puhkust ja kas tal on kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise nõue. Vaidlust ei olnud, et
2. aastal hagejal puhkust ei olnud. Hageja kordas apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Hageja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kostja ei võimaldanud talle puhkust, on asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Õige on, et kostja ei olnud koostanud puhkuste ajakava ja et hageja ei olnud esitanud kirjalikku avaldust puhkuse kasutamise kohta. Samas leidis asjas tõendamist, et tegelikult viibis hageja kostja juures töötamise perioodil puhkusel reaalselt 36 4 kalendripäeva, mistõttu hageja nõude kasutamata jäänud puhkuse hüvitise saamiseks jättis kohus põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohtul ei ole alust nõustuda apellandi etteheidetega tõendite hindamisele maakohtu poolt ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusnorme ja kaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Puudusid andmed, et kostja sai tõendid, millele kohus lahendi tegemisel mh tugines, kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega, mis oleksid andnud aluse jätta nendega arvestamata (

§ 238lg 3 p 1, lg 5).

Pelgalt asjaolu, et kohtule esitatud dokumentidel olid hageja isikuandmeid, ei muutnud tõendeid lubamatuteks. Et BB on kostja töötaja, kes ei tea kõiki asjaolusid (kaebuse kohaselt näiteks töölepingu tingimusi) ei välistanud tema ülekuulamist tunnistajana, sest tunnistaja kuulati üle hageja puhkusel viibimise fakti tuvastamiseks, milleks ei olnud vajalik tunnistaja teadmine hagejaga sõlmitud töölepingu tingimustest või puhkuseraha saamisest. Kohus hindas kirjalikke tõendeid ja tunnistaja ütlusi nende kogumis kooskõlas

§ 232lg-ga 1.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja viibis perioodil 01.01.2017 - 05.12.2017 puhkusel 2 korda. Esimest korda pöördus hageja kostja poole suulise taotlusega võimaldada talle puhkus alates 25.04.2017 kestvusega 2 nädalat seoses reisiga Ungari, Poola ja Gruusiasse ja teist korda 20.06.2017 puhkusereisiks Peterburi tähtajaga 2 nädalat. Kuna hageja lubas vormistada puhkuseavaldus peale puhkust, tegi kostja 25.04.2017 korralduse hagejale puhkuse andmise kohta 2 nädalaks (I kd, lk 89). Kuna hageja tuli tööle tagasi 22.05.2017, tegi tööandja uue korralduse, milles oli märgitud, et hageja puhkuse kestust tuleb lugeda 25 kalendripäeva alates 25.04.2017 kuni 19.05.2017 (I kd, lk 75 p). 20.06.2017 pöördus hageja kostja poole teistkordselt suulise avaldusega võimaldada talle 2-nädalane puhkus, kuna ta soovib sõita Peterburi. Kostja tegi 20.06.2017 korralduse hagejale puhkuse andmise kohta (I kd, lk 76). Kuna hageja tuli tööle tagasi 03.07.2017, tegi kostja 03.07.2017 uue korralduse, märkides, et hageja puhkuse kestuseks tuli lugeda 20.06.2017 30.06.2017, s.o 11 kalendripäeva. Hageja väide, et välismaal viibimine ei välista kaugtöö tegemist, on iseenesest õige, kuid hageja ei ole oma väidet tõendanud. Samas selgitas kostja, et samaaegselt kostja juures töötamise ajal töötas hageja ka talle endale kuuluvas Q OÜ-s ja viibis enda vormistatud käskkirja kohaselt Ungaris ja Gruusias töölähetuses (I kd, lk 70 p). Hageja kaebuse väide, et ta töötas Q OÜ-s alates 06.12.2017, mitte aprillist 2017, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal oli õigus saada puhkust perioodi 16.11.2016-05.12.2017 eest 29,53 kalendripäeva ulatuses. Tõendamist leidis palgalehtede ja konto väljavõttega, et hagejale maksti 2017 aprilli-, mai-, juuni- ja juulikuu eest palka (I kd lk 81-85, 128 jj), mitte TLS § 70 lg 1 ja § 29 lg 8 nimetatud korras arvutatud puhkusetasu brutosummas 465 eurot 29 senti. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal on õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates lõpparve maksmisest 06.12.2017 kuni töövaidluskomisjonile avalduse esitamiseni 12 eurot 39 senti. Kostja esitas 18.04.2018 hagi vastusega tasaarvestusavalduse, paludes tasaarvestada hageja puhkusetasu nõue kostja tasutud töötasu nõudega, tuginedes VÕS § 197 lg-le 1. Kostja arvestuse kohaselt kandis ta hagejale 2017 aprillist juunini üle 579,44 (brutos) töötasu rohkem kui pidi maksma. Maakohus tasaarvestas kostja töötasu nõude hageja nõudega 477 eurot 68 senti (465,29+12.39) ja kostja nõue ületas hageja nõude, siis hageja nõue lõppes VÕS § 186 lg 2 järgi tasaarvestusega. 5 Menetluskulud 8.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

§ 171lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses õigusteenust kokku 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta). Kostja nõuab hagejalt lepingulise esindaja kulude hüvitamist 520 eurot. Lepingulise esindaja kulud tulenesid järgnevatest toimingutest: otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumine, arutelu kliendiga 1 tund ja vastuse koostamine 3 tundi. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kulud on põhjendatud osaliselt. Riigikohus on selgitanud 27.02.2012 määruses asjas nr 3-2-1-143-11 p-s 14, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses kui oli hageja nõue (tsiviilasja hind). Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praeguses asjas erandlikke asjaolusid, millele tuginedes oleks võimalik kostja kasuks välja mõista suurem menetluskulude hüvitis kui on hagi- ja apellatsioonkaebuse hind (477,68 eurot). Pidades silmas vaidlustatud otsuse mahtu, apellatsioonkaebuse ulatust, kostja koostatud vastuse kontsentreeritust ja kostja esindaja kvalifikatsiooni, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 477,68 euro suurune menetluskulude hüvitis. Vastavalt kostja taotlusele tuleb

§ 177

lg 4 alusel hagejalt kostja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Vastuseks hageja poolt kostja menetluskuludele esitatud vastuväitele selgitab ringkonnakohus, et põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei ole oluline, et kostja on õigusbüroo, kellel oleks v-o olnud võimalik ka töötajate seast väärikas esindus leida. Menetlusosaline on vaba otsustama, kas esindada end ise, valida selleks välja mõni töötaja või sõlmida selleks leping advokaadiga. Kui menetlusosalisel, kelle kasuks määratakse menetluskulude jaotus, on esindusega seoses kulud tekkinud, siis tuleb need mõistlikul määral hüvitada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 6