Obsah (5)

§ 137§ 118§ 119§ 143§ 123

2-17-4101 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 27. september 2019, Tallinn Kohtuasja number 2-17-4101 Ko

) § 137 lg 1 mõttes täidetud, kuna vanemad elavad lahus ega jõua ühist hooldusõigust teostades lastele olulistes asjades kokkuleppele. Samas ei ole vanematel lapse hooldusõiguse teostamise osas põhimõttelisi eriarvamusi, v.a lapse elukoha riik. Seetõttu ei ole põhjendatud ühise hooldusõiguse täielikult lõpetamine ja lapse ühele vanemale ainuhooldusõiguse üle andmine. Küll aga on põhjendatud lõpetada ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas ja anda selles osas otsustusõigus ühise hooldusõiguse piires emale. Seda hoolimata sellest, et lapse isa soovib edaspidi osaleda lapse kasvatamises ja lapse elukorralduses. Kuigi laps on alates sünnist elanud kahes riigis, on lapse elukorralduse stabiilsuse huvides, ja tulenevalt vanemate ühiste perekondlike suhete puudumisest, põhjendatud ühe elukoha olemasolu. Lapsele määratud esindaja ja eeskosteasutused on tuvastanud, et emal ja lapsel on lähedane suhe ning et ema on võimeline lapse eest nõuetekohaselt hoolitsema. Eelnevat arvestades on põhjendatud, et laps elab ka edaspidi oma ema juures, kuid kohtub oma isaga kindlaksmääratud korra alusel. Seejuures on mõlemal vanemal on õigus reisida koos lapsega EL liikmesriikides ilma teise vanema nõusolekuta, kuid lapsega koos reisiv vanem peab teisele vanemale teatama, millises riigis laps koos vanemaga viibib. Lapse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine tervishoiukorralduse ja hariduskorralduse osas ei ole praegu vajalik. Asjaolu, et lapse vanemad elavad eraldi ning ei soovi koos lapse ühist hooldusõigust teostada, ei ole piisav, et hooldusõigus lapse tervisega ja haridusega seonduvates küsimustes ainult ühele vanemale üle anda. Praeguses asjas ei ole väidetud ega tõendatud, et ema või isa on jätnud lapse ilma ravita või on seadnud ohtu lapse tervise ja elu või et ema või isa on last tahtlikult vigastanud. Seega mõlemad vanemad lähtuvad lapse 5 2-17-4101 terviseküsimustes eelkõige lapse huvidest ning eraldi elamise korral saab ühise hooldusõiguse teostamine piirduda lapsele vajalike oluliste otsuste tegemisega. Arvestades, et vanematel ei ole lapse lasteaia valiku osas eriarvamusi, on vanematel kuni lapse kooli minekuni veel aega otsustada, kas nad on suutelised ise lapsele kooli valima ning ühise hooldusõiguse lõpetamine praegu oleks ennatlik. Eelnevast tulenevalt tuleb jätta mõlema vanema taotlused lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus tervise- ja haridusküsimustes rahuldamata. 8.

1. Vanemate taotlused suhtluskorra kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada ja määrata kindlaks lapse ning tema isa suhtlemiskord kuni lapse kooli minekuni, lähtudes seejuures lapse parimatest huvidest järgmiselt. Alates määruse tegemisest kuni
2. maini 2018 võtab isa iga kuu paaris nädala reede õhtul lapse lasteaiast või ema kodust ja annab lapse emale üle ema elukohas hiljemalt sama nädala pühapäeva õhtul kell 18.
3. Isa suhtleb lapsega Eestis isa valitud kohas ema juuresolekuta. Kui laps on isaga koos olles haige, hoolitseb lapse eest lapsega koos viibimise ajal lapse isa, kui vanemad ei lepi kokku teisiti. Ärajäänud kohtumised tuleb asendada ühe kuu jooksul. Samuti suhtleb isa lapsega Skype`i teel igal paaris nädalal vähemalt üks kord nädalas ja paaritul nädalal vähemalt kaks korda nädalas. Ema tagab, et laps on Skype`i kõneks sobiva seadme juures. Eelduslikult toimuvad videokõned igal paaris nädalal kolmapäeval ajavahemikul kl 19.00–20.00 ja paaritul nädalal kolmapäeval ja reedel ajavahemikul 19.00– 20.
4. Juhul, kui lapsel, emal või lapse isal ei ole sellel ajal võimalik videokõne läbi viia, toimub videokõne vanemate kokkuleppel mõnel muul ajal sama nädala jooksul. Alates
5. juunist 2018 kuni lapse kooli minekuni suhtleb isa lapsega igal kuul ühe nädala ilma ema juuresolekuta. Iga kuu kolmandal laupäeval kl 12.00 võtab isa lapse ema kodust ja annab lapse emale üle ema elukohas hiljemalt järgmise nädala laupäeval kl 18.
6. Isal on sel ajal õigus viibida koos lapsega Eestis või ilma ema nõusolekuta EL-i ülejäänud liikmesriikides. Isa peab emale teatama, millises riigis laps koos isaga viibib ja korraldama lapsele vähemalt ühe Skype`i videokõne suhtlemiseks emaga. Kui laps on haige, hoolitseb lapse eest lapsega koos viibimise ajal lapse isa, kui vanemad ei lepi kokku teisiti. Ajal, mil isa ei viibi koos lapsega, suhtleb isa lapsega Skype`i teel vähemalt üks kord nädalas. Ema tagab, et laps on üks kord nädalas Skype`i kõneks sobiva seadme juures. Eelduslikult toimuvad videokõned kolmapäeval ajavahemikul 19.00–20.
7. Juhul, kui lapsel, emal või lapse isal ei ole sellel ajal võimalik videokõne läbi viia, toimub videokõne vanemate kokkuleppel mõnel muul ajal sama nädala jooksul. Isa kohtub lapsega igal lapse sünnipäeval või sünnipäevale järgneval päeval. Päeva lepivad vanemad kokku hiljemalt
8. augustiks. Kui vanemad ei lepi kokku teisiti, on isal õigus lapsega kohtuda tema sünnipäeval lapse elukohas ajavahemikul kl 17.00–20.
9. Kumbki vanem austab lapse kiindumust teise vanemasse ja hoidub lapse juuresolekul teise vanema halvustamisest. Suhtlemiskorraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad on sellega kirjalikult nõustunud. Vanematel on alati õigus kokku leppida isa ja lapse teistsuguses, määrusega sätestatust erinevas suhtlemiskorras. Lapse vanemad elavad lahus ja nende omavahelised suhted on pingelised, mis avaldab paratamatult mõju ka lapsele. Praeguses asjas ei ole aga kinnitust leidnud põhjused, mille tõttu peaks keelama isal oma lapsega suhelda. Seejuures on Riigikohtu praktika kohaselt üldjuhul lapse huvides suhelda ka välisriigis elava vanemaga, sh selle vanema tavapärases elukeskkonnas, et laps saaks osa ka lahus elava vanema elust, keelest ja kultuurist. 6 2-17-4101 Praegu on laps ca 3 aastat 5 kuud vana ja kuigi lapsel ja isal on erinev emakeel, on isa lapse perekonna osaks ja temale lähedane ning laps on isaga kohtunud ja koos olnud, temaga Itaalias koos elanud ja isaga harjunud. Õige ei oleks jätta lapse isa kõrvale lapsega suhtlemisest ning last võimalusest oma lahus elavat vanemat ja isapoolseid sugulasi tundma õppida. Lapsel on õigus kohtuda temast lahus elava vanemaga (sh ööbida isa juures kodus tema elukohariigis) ja selle õiguse kasutamine ei tohi sõltuda vanemate tujudest. Seejuures ei ole lapse ema menetluses väitnud, et lapse isa kodu oleks lapse seal viibimiseks sobimatu või et sealsed elutingimused oleksid lapsele mingilgi viisil kahjulikud. Kuna lapse isal on võimalik korraldada tema ja lapse ühise suhtlemiskeele omandamine, sh lapsele itaalia keele õpetamine vastavalt lapse eale ja vastuvõtuvõimele, ei ole isa ja poja erinev kodune keel ületamatuks takistuseks isa ja poja suhtlemisel. Põhjendatud ei ole lapse ema kartused, et lapse isa ei tule lapse elukorraldusega toime sel ajal, kui laps on koos isaga või ei saa lapse eest hoolitsemisega hakkama. Lisaks omandab lapse isa lapsega suheldes praktilisi kogemusi ja muutub lapsega lähedasemaks, mis aitab mh vältida vanemate võimalikke omavahelisi tülisid lapse juuresolekul. Lapse isa vanus ei oma tähtsust kuna lapse emale oli see alati teada ning tuleb eeldada, et laps soovib alati oma vanematega suhelda. Praegusel juhul on lapse emotsionaalse turvalisuse tagamiseks vajalik kindlustada lapsele kindel rütm isaga kohtumistel ja teineteisega koosolemisel. Suhtlemiskorra määramisel on arvestatud mõlema vanema seisukohti osalisel ja seda, et laps kasvab ja areneb ning seega saavad kohtumised olla järjest pikemad. Kuna laps on isaga alates sünnist sageli koos olnud, on põhjendatud määrata isa ja lapse suhtlemine ilma ema juuresolekuta. Arvestades, et laps on ka Itaalia kodanik, peab tal olema võimalik külastada oma isa kodumaad ja tutvuda oma isapoolsete sugulastega ja saada osa Itaalia kultuurist, mistõttu tuleb määrata suhtlemiskorras ka Itaalia külastamise tingimused. Õige ei ole lapse ema väide, et lapse isa liigne tööle pühendumine näitab lapse suhtes hoolimatust või võimatust lapsega suhelda. Kindlasti ei ole lapse isa töötamine põhjuseks, mis annaks alust vanema hooldusõiguse kasvõi osaliseks lõpetamiseks või suhtlemise piiramiseks. Suhtlemise kord on kindlaks määratud kuni lapse kooli minekuni, kuna koolis käiva lapse ajakava erineb lasteaias käiva lapse ajakavast. Ühtlasi ei ole lapse viibimine Itaalias vastavalt suhtlemiskorrale takistuseks lapse alushariduse omandamisel ja kooliks ettevalmistamisel, sest reisidega avardunud silmaring ja teisest kultuurist omandatud teadmised on kasulikud ka tavapäraste teadmiste omandamisel. Samuti on võimalik viiel lasteaiapäeval õpitu omandada hiljem tagantjärele. Kuna vanematel on ühine hooldusõigus, on kindlustatud ka mõlemal vanemal hooldusõiguse teostamise võimalus täies ulatuses vastavalt sellele, kumma vanemaga koos laps suhtlemiskorra järgi viibib. Seega on vanemal, kes veedab koos lapsega aega vastavalt suhtlemiskorrale, õigus endal otsustada, kus ta lapsega viibib, kui kohtulahendis ei ole viibimiskoht täpselt määratud. Sel põhjusel ei saa lapse ema keelata lapse isal viibida koos lapsega isa poolt valitud kohas, kui seal viibimine on lapsele ohutu. Määruskaebused ja teiste menetlusosaliste seisukohad
10. Ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada osaliselt maakohtu määruse ning teha uue määruse, millega rahuldada avaldus. Ema täiendas oma esialgses avalduses esitatud lapsega suhtlemiskorra nõuet selliselt, et Itaalias on isal õigus lapsega kohtuda üksnes eeldusel, et isa kinnitab eelnevalt kirjalikult, et isal puuduvad ema 7 2-17-4101 suhtes igasugused pretensioonid ja ema suhtes pole isa algatusel alustatud Itaalias ühtegi süüteomenetlust. Menetluskulud palus lapse ema jätta lapse isa kanda.
11. septembril 2019 esitatud seisukohas palus ema määrata ringkonnakohtul ka isa ja lapse suhtlemise korra alates ajast, mil laps läheb kooli (
12. august 2021). Määruskaebuse ja selle täienduse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta menetluses esile toodud asjaolud, mille kohaselt ei ole lapse isa võimeline lapse eest iseseisvalt hoolitsema. Lapse isa ei ole olnud Itaalias kunagi lapsega kahekesi, nad ei räägi sama keelt ning lapse isal on tekkinud lapse eest hoolitsemisega ka Eestis olles probleemid. Mh ei ole maakohus arvestanud lapse õigusega omandada lasteaias teadmisi, mis on vajalikud kooli minekuks. Samuti ei ole maakohus arvestanud sellega, et lapse isa alustas lapse ema suhtes Itaalias kriminaalmenetlust, mille eesmärgiks on lapse emast eraldamine. Praeguseks on selgunud ka uus asjaolu, millest nähtub, et isa ohustab lapse heaolu. Nimelt viibis isa lapsega
13. jaanuaril 2018 kl 21.30 ajal Iiri pubis Mad Murphey, kus ta jättis suitsetamiseks ettenähtud ruumi minnes lapse järelevalveta. Lisaks lubas lapse ema ajavahemikel
14. augustist kuni
15. augustini 2018 ja
16. septemberist kuni
17. septemberini 2018 lapsel isa Itaalias külastada. Mõlema reisi ajal jäi laps haigeks ja pärast viimast reisi Itaaliasse oli laps 1,5 kg kergem ja pidi seetõttu haiglas tilgutite all olema. Itaalias olles takistas lapse isa lapsel emaga suhtlemast ega teavitanud ema lapse terviseprobleemidest. Eelnevat arvestades võivad lapse isal olla psüühilised probleemid, mistõttu võib olla vajalik ekspertiisi määramine. Olukorras, kus nii lapse isa kui ka ema taotlevad ühise hooldusõiguse lõpetamist, ei saa olla lapse huvides jätta vanemate ühine hooldusõigus lõpetamata. Samuti ei saa olla lapse huvides lubada teda praegu reisida isaga kahekesi Itaaliasse. Lapse isa määruskaebus on esitatud hilinenult ja see tuleb jätta tähelepanuta. Psühholoog Dr. RT eksperthinnang ei ole usaldusväärne.
18. Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada osaliselt maakohtu määruse ning teha uue määruse, millega rahuldada isa avaldus. Isa täiendas oma esialgses avalduses esitatud hooldusõiguse lõpetamise nõuet selliselt, et palub lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse ja anda isale ainuhooldusõigus. Suhtluskorda puudutavalt vaidlustas isa maakohtu määruse resolutsiooni p-de 7.1 ja 7.5 osas ning palus määrata suhtluskorra selliselt, et isa kohtub lapsega igal kuul kaks nädalat järjest ja suhtleb muul ajal lapsega iga päeva skype´i teel. Menetluskulud palus isa jätta lapse ema kanda. Määruskaebuse ja selle täienduste kohaselt ei kontrollinud maakohus piisavalt põhjalikult lapse isa väiteid selle kohta, et lapse ema käitumine kahjustab lapse huvisid. Samuti ei teinud seda kohaliku omavalitsuse vastavad ametiisikud. Lapse ema eesmärgiks on tõrjuda lapse isa ja tema isapoolsed sugulased lapse elust välja. Seda ilmestab eelkõige asjaolu, et lapse ema ei luba lapsel reisida lapse isaga väljapoole Eestit (sh Itaaliasse). Lisaks on lapse ema võtnud lapse viibimiskoha- ja terviseküsimustes vastu valesid otsuseid ilma lapse isaga nõu pidamata, mistõttu on lapse heaolu ohtu sattunud. Ka on lapse ema kergemeelselt riputanud sotsiaalmeediasse pilte lapses rikkudes seeläbi rahvusvahelisi konventsioone ja vanemate ühist hooldusõigust, sh on sellised teod Itaalias kriminaalkorras karistatavad. 8 2-17-4101 Lisaks tuleb maakohtu määruse läbivaatamisel arvestada sellega, et Itaalias oleks lapsel parem elukeskkond ja paremad võimalused tulevikus. Arvestades lapse vanust ja tema õppimis- ja kohanemisvõimet, ei mõjuks Itaaliasse kolimine talle halvasti. Ajal, mil asi on olnud Tallinna Ringkonnakohtu menetluses on lapse ema jätkuvalt lapse isa õigus rikkunud (sh ähvardanud vägivallaga) ja lapse huvide vastaselt käitunud. Lapse ema räägib lapse kuuldes isast halvasti, takistab isal lapsega suhtlemist (sh Skype´i kaudu) ega ole lapse isa teavitanud lapse terviseprobleemidest. Seejuures on lapse terviseprobleemid põhjustatud sellest, et lapse ema ei järgi Itaalia arstide lapse ravimiseks antud juhiseid, vaid usaldab Eesti lastearste, kes ei ole pädevad. Psühholoog Dr. RT hinnangu kohaselt on lapse isa tähelepanelik, haritud ja kultuurne isa, kes suudab lapsele pakkuda rahulolu, haridust ja kogemuste rohket elu. Seetõttu on Eesti sotsiaaltöötajate hinnangud lapse isa kohta valed. Mh tuvastas Dr. RT, et laps oskab Itaalia keeles rääkida ja saab sellest väga hästi aru. Itaalia ja Eesti vahemaa tõttu tuleks suhtluskord kindlaks määrata selliselt, et lapsel oleks võimalik vähemalt 15-l järjestikusel päeval kuus viibida isaga Itaalias ilma ema juuresolekuta.
19. Lapse ema ja lapse ise vaidlesid teineteise määruskaebustele vastu ja palusid jätta teineteise kaebused rahuldamata. Ema palus lisaks jätta isa määruskaebuse menetlusse võtmata, sest see on esitatud hilinenult.
20. Lapse esindaja arvates tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada. Olukorras, kus mõlemad vanemad taotlevad ühise hooldusõiguse lõpetamist, ei saa kohus jätta seda lõpetamata. Ka kohtumääruse resolutsioon ei ole selge ja täidetav. Vanemate ühine hooldusõigus tuleb lõpetada osaliselt ja anda ainuhooldusõigus igakordse viimiskoha-, hariduse- ja tervise küsimustes üle lapse emale. Maakohtu kindlaksmääratud suhtluskord ei vasta lapse huvidele, samuti ei vasta vanemate taotlused lapse huvidele. Lapse esindaja tegi ettepaneku lapse ja isa suhtlemise korra teisel viisil reguleerimiseks.
21. Tallinna linn (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu) esitas arvamuse lapse ema määruskaebuse kohta, kuid ei esitanud seisukohta isa määruskaebuse kohta. Ema ja lapse suhe on hea, kuid vanemate omavahelised suhted ei ole paranenud. Ei ole põhjust lapse elukorraldust oluliselt muuta. Lapse kasvades peaksid vanemad ise otsustama, millised on lapse suhted eraldi elava vanemaga.
22. Harju Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis kaebused rahuldamata ja saatis need TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
23. Isa esitas ringkonnakohtule taotluse, milles palus anda isale esialgse õiguskaitse korras otsustusõiguse lapse 14 päevaks Eesti Vabariigist Itaalia Vabariiki koos isaga lahkumiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis
24. augusti
25. a määrusega lapse isa esialgse õiguskaitse taotluse lapsega kaheks nädalaks Itaaliasse reisimiseks rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 tühistada osas, millega maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamata ja andis emale üksnes lapse viibimiskoha määramise otsustusõiguse. 9 2-17-4101 Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue määruse, millega lõpetab vanemate ühise hooldusõiguse ning annab ainuhooldusõiguse emale. Hooldusõigust puudutavas osas rahuldab kolleegium nii ema määruskaebuse kui ka osaliselt isa määruskaebuse. Isa ja lapse suhtlemise korra osas ei anna vanemate määruskaebused alust maakohtu määrust muuta, mistõttu jätab kolleegium selles osas määruskaebused TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu määruse põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 kordamata. Küll tuleb TsMS § 442 lg 5 järgi täiendada maakohtu otsust ja lahendada rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu edasise kohaldamise küsimus.
27. Esmalt märgib kolleegium, et isa määruskaebus on esitatud tähtaegselt, mistõttu ei ole ringkonnakohtul alust jätta seda läbi vaatamata. Maakohtu
28. veebruari
29. a määrus toimetati Kohtute Infosüsteemi andmetel isa volitatud esindajale kätte
30. veebruaril
31. Esindaja edastas
32. veebruari
33. a e-kirjaga isa koostatud allkirjastamata määruskaebuse ning
34. veebruaril 2018 saatis isa ise e-kirjaga allkirjastatud määruskaebuse koopia. Seega esitas isa tähtaegselt küll puudustega määruskaebuse, kuid kõrvaldas hiljem puudused, mistõttu ei ole alust arvata, et kaebust ei ole esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul, nagu väidab ema ekslikult vastuses määruskaebusele. Seda arvestades kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust nii ema kui ka isa määruskaebuse alusel.
35. Vanemad vaidlevad määruskaebemenetluses esmalt selle üle, kas nende ühine hooldusõigus tuleb osaliselt või täielikult lõpetada ning kas lõpetatud osas tuleb anda ühele vanematest ainuhooldusõigus. 18.
36. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et praegusel juhul on

§ 137

lg 1 järgi alust teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses, sest vanemad elavad lahus ning mõlemad vanemad on avaldanud, et soovivad ühise hooldusõiguse vähemalt osaliselt lõpetada. Seda arvestades asus aga maakohus ekslikult ning vastuoluliselt seisukohale, et ühist hooldusõigust ei ole alust lõpetada, kuid emale tuleb anda lapse viibimiskoha küsimuses otsustusõigus. 18.2. Kolleegium selgitab, et

§ 118

lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal

§ 137

lg 1 I lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sellisel juhul teeb kohus

§ 137

lg 2 p 2 ja § 123 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Praegusel juhul taotlesid mõlemad vanemad

§ 137alusel ühise hooldusõiguse (osalist) lõpetamist.

Paraku ei ole maakohtu määruse põhjendustest võimalik üheselt aru saada, kas 10 2-17-4101 maakohus soovis

§ 137

lg 1 alusel lõpetada lapse viibimiskohta puudutavalt vanemate ühise hooldusõiguse ja anda selles osas ainuhooldusõiguse emale või säilitada täielikult vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda emale

§ 119alusel lapse elukoha muutmise otsustamise õigus.

Maakohus viitas määruses

§-le 137, kuid maakohtu resolutsioon ja põhjenduste sõnastus viitavad pigem sellele, et maakohus soovis anda

§ 119alusel emale üksnes lapse viibimiskoha otsustusõiguse.

18.3. Iseenesest ei pea kohus vanemate lahkarvamuste korral tingimata vanemate ühist hooldusõigust

§ 137

alusel lõpetama ning kohus võib vanema taotlusel ka

§ 119

I lause alusel anda ühele vanemale otsustusõiguse last puudutavas olulises küsimuses. Siiski tuleb kohtul seejuures arvestada nende nõuete eripära. Riigikohus on selgitanud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded, mistõttu saab kohus lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga.

Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kohus ei ole

§-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13 ja
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). 18.
5. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul mõlema vanema avalduses esitatud taotlusi ja hooldusõiguses muudatuste tegemise vajaduse põhistusi arvestades kahtlust, et mõlemad soovivad kestvaid muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses, kuigi isa on alternatiivselt esitanud taotluse ka otsustusõiguse saamiseks lapse viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes. Mõlema vanema avaldusest nähtub, et nende soov on saada võimalus otsustada edaspidi üksi kõigi tulevikus tekkida võivate last (sh lapse viibimiskohta, haridust ja tervist) puudutavate oluliste küsimuste üle, mitte lahendada üksi konkreetne last puudutav aktuaalne küsimus (nt lapse kolimine välisriiki, lapse lasteaiavahetus või lapsele konkreetse raviteenuse osutamine). Seega taotlevad vanemad selgelt ühise hooldusõiguse (osalist) lõpetamist ja ainuhooldusõiguse (osalist) üleandmist ühele vanematest

§ 137tähenduses.

Arvestades seda, et vanemad elavad lahus ja eri riikides ning mõlemad soovivad ühise hooldusõiguse vähemalt osaliselt lõpetada, saanuks maakohus

§ 137

lg 2 p 2 järgi keelduda praegusel ühist hooldusõigust lõpetamast üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine ei oleks olnud kooskõlas lapse huvidega (oleks lapse huvidega vastuolus). Asjas ei ole aga esitatud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ei oleks lapse huvidega kooskõlas. Kuigi eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks hooldusõiguslikku 11 2-17-4101 vanemat, kes üksmeelselt otsustavad lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi, on vanemate konfliktsuse korral põhjendatud nende ühine hooldusõigus lõpetada, sest erimeelsused takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja lapse elu sujuvalt korraldada. Seda arvestades leidis maakohus ekslikult, et vanemate konfliktsus ja erimeelsused ei anna alust nende ühist hooldusõigus lapse viibimiskoha, tervise ja hariduse küsimustes lõpetada, ning vanemad suudavad langetada last puudutavaid olulisi otsuseid tulevikus ühiselt, sh võivad tulevikus probleemide tekkimise korral pöörduda uuesti kohtu poole. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad nii asjas esitatud menetlusdokumentide sisu kui ka kohtule esitatud vanemate vaheliste kirjavahetuste (vestluste) sisu selgelt seda, et vanemad ei suuda üksmeelselt otsustada lapse elu puudutavaid küsimusi ning nende omavahelised äärmiselt halvad suhted takistavad neil võtta vastu otsuseid, mis vastavad lapse parimatele huvidele, s.o korraldada üksmeelselt lapse elu. Seejuures nähtub isa esitatud menetlusdokumentidest ja neile lisatud tõenditest, sh määruskaebusest ning ringkonnakohtule hiljem esitatud dokumentidest, et ta on ema suhtes äärmiselt süüdistav. Samuti kinnitavad vanemate suhtluse kohta esitatud väljavõtted kirjalikest vestlustest seda, et isa kasutab vulgaarseid väljendeid ning ähvardab ema. Seega on vanemate suhted sedavõrd pingelised, et nad ei suuda võtta ühiselt vastu lapse huvidele vastavaid otsuseid ning koos lapse elu korraldada. Sellises olukorras eeldas maakohus ekslikult, et vanemad suudavad langetada edaspidi ühiselt kõiki lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi. Samuti ei saanud maakohus jätta vanemate konflikti arvestades nende probleeme lahendamata, viidates võimalusele pöörduda sama vaidlusega uuesti kohtu poole. Eeltoodut arvestades ei olnud maakohtul alust jätta vanemate avaldusi ühise hooldusõiguse (osaliseks) lõpetamiseks rahuldamata. Arvestades vanemate konfliktsuse astet ning seda, et mõlemad vanemad soovivad kas täielikult või vähemalt lapse viibimiskoha, tervise ja haridusküsimustes ühise hooldusõiguse lõpetada, on avalduste rahuldamine selles osas põhjendatud ning tagab lapsega koos elavale vanemale selle, et ta saab lahus elava vanemaga erimeelsuste puhul korraldada lapse elu ja heaolu puudutavad olulised ja esmatähtsad küsimused nii, et last puudutavad otsustused ei jää vastu võtmata. Selliselt on ühises hooldusõiguse osaline lõpetamine vajalik ka lapse huvide ja heaolu tagamiseks. Seetõttu lõpetab ringkonnakohus

§ 137lg 1 alusel vanemate ühise hooldusõiguse.

18.5. Ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise korral tuleb kohtul otsustada ka selle üle kummale vanemale anda lõpetatud osas üle ainuhooldusõigus.

§ 137

lg 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõigust ühele vanematest andes eelkõige lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Praegusel juhul kaalus maakohus asjas esitatud asjaolusid ja leidis, et ei ole alust muuta lapse senist elukeskkonda ja elukorraldust, mistõttu peab emale jääma õigus otsustada lapse viibimis- ja elukoha üle. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus seda järeldades kaalumise piiridest väljunud, mistõttu ei ole ringkonnakohtul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Maakohtu esitatud kaalutlused annavad aga kolleegiumi hinnangul alust anda emale mitte üksnes otsustusõigus lapse viibimiskoha määramiseks vaid

§ 137lg 3 järgi ainuhooldusõigus tervikuna.

12 2-17-4101 18.

1. Vastuseks hooldusõiguse muudatusi puudutavatele isa määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda selles, et isa hoolib lapsest ning soovib osaleda tema elus ja tagada lapsele suhted isapoolsete sugulastega. Siiski ei anna see alust järeldada, et ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise korral tuleb kõiki asjaolusid kaaludes anda ainuhooldusõigus (sh lapse viibimis- ja elukoha määramise õigus) üle isale, mitte emale. Maakohus leidis põhjendatult, et lapse parimates huvides on säilitada tema senine elukorraldus ning lähedane suhe ema ja vennaga, kellega ta koos elab. Isa erinevad etteheited emale ja tema käitumisele ei anna alust arvata, et ema on käitunud lapse huve kahjustavalt. Kuigi isa heidab emale ette seda, et ema on takistanud isal ja tema sugulastel lapsega suhelda, pidi ema lapse vanust arvestades hindama, kas isa soovitud tingimustel reisimine arvestab lapse huve ja tagab tema heaolu. Arvestades lapse vanust ja vanemate konfliktseid suhteid on mõistetav, miks ema varem piiras lapse reisimist välisriiki. Teisalt on isa esitanud ringkonnakohtule hulgaliselt tõendeid selle kohta, et laps on kohtumenetluse ajal korduvalt alates
2. a augustist kuni käesoleva aasta suveni isaga Itaaliasse reisinud. See kinnitab asjaolu, et ema ei kahjusta isa ja lapse suhet, ei takista neil suhelda ega käitu lapse huvide vastaselt või isa õigusi rikkuvalt. Ka see, et ema otsused last puudutavates küsimustes ei ole olnud isa hinnangul õiged, ei anna alust muuta lapse senist elukorraldust ja jätta ainuhooldusõigust isale. Seejuures ei veena isa väited ja nende kinnituseks esitatud dokumendid kolleegiumi selles, et ema korraldab lapse elu lapse huvide vastaselt. Isale ainuhooldusõiguse andmiseks ei anna alust ka see, et isa arvates on Itaalias lapse arenguks ja kasvamiseks parem elukeskkond. Kuigi laps kohaneks ilmselt ka isaga Itaalias elamisega, ei kinnita asjas esitatud asjaolud seda, et lapse elu- ja arengutingimused oleksid Itaalias isaga elades oluliselt paremad kui emaga Eestis elades. Samuti ei kaalu hooldusõiguse üle peetavas vaidluses materiaalsed tingimused ega elukoha kliima üles lapse lähedussuhet ning harjumuspärast elukorraldust ning -keskkonda. Eelnevat arvestades ei anna isa määruskaebuse väited alust kahelda maakohtu järelduses, et lapse viibimis- ja elukoha määramise õigus peab jääma emale. Koosmõjus sellega, et vanemad elavad eri riikides ning vanemate suhted on väga pingelised, on kolleegiumi hinnangul lapse huvides ja põhjendatud anda ainuhooldusõigus üle emale.
3. Lisaks hooldusõiguse muutmisele vaidlevad vanemad ka selle üle, millistel tingimustel peab isa saama lapsega suhelda juhul, kui laps jääb elama ema juurde. 19.
4. Arvestades seda, et maakohus määras isa ja lapse suhtlemise korra kindlaks kaheastmelisena (alates kohtumääruse tegemisest kuni
5. maini 2018 ning alates
6. juunist 2018 kuni lapse kooli minekuni) ning tänaseks on aktuaalne üksnes teise ajavahemiku suhtlemise kord, kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes selles osas, kas alates
7. juunist 2018 kehtestatud suhtlemise kord on seaduslik ja põhjendatud või tuleks seda vanemate määruskaebuste väited arvestades muuta. Kuigi ema avaldas
8. septembri
9. a menetlusdokumendis lisaks soovi määrata isa ja lapse suhtlemise kord kindlaks ka pärast lapse kooliminekut (alates
10. augustist 2021), ei määra ringkonnakohus isa ja laps suhtlemise korda kindlaks pikemaks ajaks, kui seda tegi maakohus. Ringkonnakohtu hinnangul oleks 13 2-17-4101 praegu ennatlik asuda reguleerima isa ja lapse suhtlemise korda kahe aasta pärast, kui laps läheb kooli. 19.
11. Ema määruskaebuse kohaselt tuleks maakohtu määratud isa ja lapse suhtlemise korda lapse huve arvestades piirata. Isa leiab seevastu oma määruskaebuses, et maakohtu määratud suhtlemise kord ei taga talle mõistlikku ja piisavat võimalust lapsega suhelda, mistõttu soovib isa lapsega ulatuslikumat suhtlemise võimalust. Ringkonnakohus selgitab, et lapsel on

§ 143

lg 1 järgi õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Vanemate lahuselu korral peavad vanemad

§ 143

lg 2¹ järgi leppima kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning kui nad seda ei suuda, määrab vanemate vaidluse korral kohus lapse ja lahus elava vanema suhtlemise korra. Seejuures juhindub kohus ka seda küsimust lahendades

§ 123

lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute huve. Seega määrab kohus lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korra lapse huvidest lähtudes, kaaludes kõiki asjas esitatud asjaolusid, ning kõrgema astme kohus sekkub alama astme kohtu kaalutlusotsusse üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Praegusel juhul ei anna kummagi vanema määruskaebuse väited alust arvata, et maakohus ületas kaalumispiire või eksis õigusnormide vastu. Maakohus on mõlema vanema esitatud väiteid suhtlemise korda reguleerides arvestanud ning määranud kõiki asjaolusid ja lapse huve arvestava suhtlemise korra, mis tagab isale eelkooliealise lapsega suhtlemiseks piisavad võimalused, koormata seejuures liigselt last. Isal on maakohtu määruse järgi võimalus viibida lapsega koos iga kuu üks nädal ning reisida sel ajal lapsega Itaaliasse või viibida Euroopa Liidu piires ka mujal. Isa taotletud 15-päevane kohtumine tähendaks lapsele vahelduvat elukohta erinevates riikides ning selline elukorraldus oleks eelkooliealisele lapsele selgelt ülemäära koormav. Ema taotletud isa ja lapse suhtlemine igal nädalavahetusel ema juuresolekul ning üksnes Eestis piiraks ebamõistlikult isa ja lapse suhtlemise võimalusi. Isa elab Itaalias ning seetõttu on sagedased lühiajalised kohtumised lapsega isale selgelt kulukamad kui harvemad ja pikemaajalised kohtumised. Samuti ei ole vähemalt ringkonnakohtu menetluse ajal enam alust arvata, et laps peaks kohtuma isaga üksnes ema juuresolekul. Laps on vahepeal viibinud korduvalt isaga Itaalias ning ema juuresolek ei ole lapse emotsionaalse turvalisuse tagamiseks enam vajalik. Samuti ei ole alust piirata isa ja lapse suhtlemise kohta Eesti territooriumiga. Arvestades seda, et isa on itaallane ja elab Itaalias, on lapse huvides veeta isaga aega koos ka isa harjumuspärases elu- ja keelekeskkonnas ning õppida tundma isapoolseid sugulasi. Seejuures ei oleks kolleegiumi hinnangul piisav ema pakutud lahendus, et laps viibib isaga üksnes ühe nädala aastas väljaspool Eestit (sh Itaalias). Lisaks ülalnimetatud kohtumistele saab isa maakohtu määruse järgi suhelda muul ajal lapsega vähemalt kord nädalas skype´i vahendusel. Ema ei ole selles osas maakohtu määrust vaidlustanud, kuid isa hinnangul on seda liiga vähe ja ta sooviks suhelda lapsega iga päev. Kolleegium mõistab isa soovi osaleda lapse elus iga päev, kuid arvestades lapse vanust, oleks sedavõrd sage kohustuslik suhtlemine skype´i teel lapsele ülemäära koormav. Samas tagab vähemalt korra nädalas suhtlemine selle, et isal ja lapsel on jätkuv kontakt ning nende lähedased suhted säilivad. Juhul, kui isa ja laps saavutavad sellise kontakti, et soovivad iga päev suhelda, on see maakohtu määruse järgi iseenesest võimalik. 14 2-17-4101 19.

1. Eelnevat arvestades ei ole kolleegiumil alust arvata, et maakohtu määratud isa ja lapse suhtlemise kord ei vasta lapse huvidele. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata osas, millega maakohus määras kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra.
2. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab kolleegium nii ema kui ka isa määruskaebuse osas, millega vanemad taotlesid maakohtu määruse tühistamist ja ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist. Muus osas jääb isa määruskaebus rahuldamata, kuid ema määruskaebus tuleb rahuldada ka osas, millega ema taotles maakohus määruse tühistamist ja endale osaliselt ainuhooldusõiguse saamist.
3. Lisaks märgib kolleegium, et TsMS § 442 lg 5 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 477¹ lg-ga 2 peab kohus hagita asjas tehtava lõpplahendi (määruse) resolutsioonis lahendama mh esialgse õiguskaitse abinõudega seotud küsimused. Praegusel juhul määras maakohus isa taotluse alusel
4. novembri
5. a esialgse õiguskaitse määrusega asjas lõpplahendi jõustumiseni kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra, kuid asjas tehtud maakohtu vaidlustatud määrusest kui lõpplandist ei nähtu, et maakohus oleks asja lahendades otsustanud esialgse õiguskaitse abinõude rakendamist puudutavad küsimused. Arvestades maakohtu esialgse õiguskaitse määruse sisu (määrata suhtlemise kord kohtumenetluse ajaks) ja seda, et vaidlustatud kohtumäärusega on kehtestatud uus suhtlemise kord, langeb esialgse õiguskaitse vajadus asja lahendava kohtumääruse jõustumisel ära. Seetõttu tühistab kolleegium TsMS § 386 lg 2 ja 5 alusel koosmõjus TsMS § 477¹ lg-ga 2 maakohtu
6. novembri
7. a esialgse õiguskaitse määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu (suhtlemise korra) ning täiendab selles osas maakohtu määruse resolutsiooni. Menetluskulud
8. Arvestades seda, et mõlema vanema määruskaebused on osaliselt põhjendatud, jätab kolleegium lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud (riigi õigusabi tasu) TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda ning teiste menetlusosaliste kulud TsMS § 172 lg 1 järgi nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin 15