Obsah (8)

§ 79§ 69§ 70§ 29§ 71§ 84§ 31§ 39

s KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohus Piret Rõuk Kohtunik Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 28. juunil 2019 Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht tsi

) § 79 alusel alates 05.12.

1. Lõpparve tasus tööandja 06.12.
3. Tööandja ei tasunud hüvitist kasutamata puhkuse eest, mis hageja arvutuse järgi 29,53 kasutamata puhkepäeva eest on 465,29 eurot (bruto). Hageja kinnitas, et ta ei ole puhkust kostja juures töötamise vältel kasutanud ja palus välja mõista põhinõudelt VÕS §-le 113 lg 1 alusel avalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 12,39 eurot.
4. Hageja vaidles kostja tasaarvestuse avaldusele vastu ja palus kohaldada kostja tasaarvestusele aegumist. Kostja vastuväited
5. Vastuväidete kohaselt oli töötajal vastavalt suulisele kokkuleppele õigus võtta puhkus omal algatusel, lähtudes vajadusest osaleda kohtuistungitel. Kuna hageja asus tööle 16.11.2016, siis 2016.a hagejal puhkust polnud. Perioodil 01.01.2017 kuni 05.12.2017 oli hageja puhkusel 2 korda. Esimest korda taotles hageja kostjalt suuliselt puhkust alates 25.04.2017 kestvusega 2 nädalat seoses reisiga Ungari, Poola ja Gruusiasse. Kuna hageja lubas vormistada puhkuseavalduse peale puhkust, tegi kostja korralduse hagejale puhkuse andmise kohta alates 24.04.2017 14 kalendripäevaks. Samaaegselt töötas hageja talle kuuluvas äriühingus X OÜ, kuskohast saadeti hageja töölähetusse Ungarisse ja Gruusiasse 24.04.201716.05.
6. Kuna hageja tuli tööle tagasi alles 22.05.2017, tegi tööandja uue korralduse, milles märkis, et hageja puhkuse kestust tuleb lugeda 25 kalendripäeva alates 25.04.2017 kuni 19.05.
8. 20.06.2017 pöördus hageja kostja poole suulise avaldusega võimaldada talle 2-nädalane puhkus, kuna ta soovib sõita Sankt-Peterburgi. Kostja tegi 20.06.2017 korralduse hagejale puhkuse andmise kohta, kuid hageja tuli tööle tagasi 03.07.2017, seega tegi kostja 03.07.2017 uue korralduse, milles märkis, et hageja puhkuse ajaks tuleb lugeda perioodi 20.06.2017 kuni 30.06.2017, so 11 kalendripäeva. Hageja tööstaaž kostja juures oli 1 aasta ja 19 päeva, seega on hagejal õigus puhkusele 28 kalendripäeva ulatuses. Reaalselt oli hageja puhkusel hoopis 36 kalendripäeva, mistõttu hageja nõue kasutamata jäänud puhkuse hüvitise 2 ja viivise kohta on põhjendamatu ja alusetu.
9. Kostja palub hageja nõudele kohaldada aegumist, kuna ta maksis hagejale lõpparve 06.12.2017 aga hüvitis nõude esitas hageja TVK-le 09.04.
10. Kostja esitas alternatiivselt vastuväite, et viivisenõue ei ole esitatud mõistliku tähtaja jooksul. Kostja esitas VÕS § 197 lg 1 järgi tasaarvestuse avalduse tulenevalt sellest, et ta on perioodil 2017 aprill-juuni hagejale maksnud töötasu 579,44 eurot ning tasaarvestas selle hageja nõudega 450,98 eurot. Kohtuotsuse põhjendused
11. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas kostja juures alates 16.11.2016 tähtajatu töölepingu nr 80 alusel juristina töötasuga 470 eurot kuus ning et tööleping lõpetati

§ 79alusel poolte kokkuleppel 05.12.2017.

10. Pooltel on vaidlus selles, kas hageja on töötamise ajal puhkust kasutanud ja kas tal on kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise ja viivise nõue. 11.

§ 69

lg-test 1 ja 2 tuleneb, et põhipuhkuse aja määrab tööandja, arvestades töötajate soove, mis on mõistlikult ühitatavad tööandja ettevõtte huvidega ning, et tööandja koostab puhkuste ajakava iga kalendriaasta kohta ja teeb selle töötajale teatavaks kalendriaasta esimese kvartali jooksul. Puhkuste ajakavasse märgitakse põhipuhkus ja kasutamata puhkus. Kui puhkuste ajakavasse on märgitud muud seaduses ettenähtud puhkused, siis antakse need vastavalt ajakavale.

§ 69

lg 3 kohaselt puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 12. Kostja vastusest tulenevalt ei koostanud ta töötajatele puhkuste ajakava ning pooltel vaidlus puudub, et hageja

§ 69lg-le 3 vastavat kirjalikku puhkuse avaldust ei esitanud.

Asjaolu, et puudub puhkuste ajakava või töötaja kirjalik avaldus puhkuse kasutamise kohta ei tähenda, et töötaja ja tööandja ei või puhkuse kasutamises suuliselt kokku leppida, kuid vaidluse korral tuleb tööandjal tõendada, et hageja viibis puhkusel.

1. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõuded ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, sama paragrahvi lg 2 kohaselt võivad tõenditeks olla muuhulgas dokumentaalsed tõendid ja tunnistaja ütlused.
2. Kostja 25.04.2017 ja 20.05.2017 korraldustest (I kd lk 75 ja 75 pöördel) nähtuvalt võimaldati hagejale puhkust alates 25.04.2017 kuni 19.05.2017 puhkusereisiks koos emaga Ungarisse, Poolasse ja Gruusiasse kestvusega 25 kalendripäeva. Kostja 20.06.2017 ja 03.07.2017 korraldustest (I kd lk 76 ja 76 pöördel) nähtuvalt võimaldati hagejal kasutada puhkust sõiduks Sankt-Peterburgi alates 20.06.2017 kuni 30.06.2017 kestvusega 11 kalendripäeva. Vaidlus puudub, et antud korraldusi hagejale ei tutvustatud. Kohus on seisukohal, et tegemist on kostja töötaja puhkuse korraldamise kohta koostatud dokumentidega, mille töötajale tutvustamise kohustust seadusest ei tulene.
3. Asjaolu, et hageja viibis 24.04.2017-16.05.2017 välismaal, tõendab hageja poolt vormistatud 3 käskkiri, mille kohaselt saatis X OÜ hageja töölähetusse Ungarisse ja Gruusiasse ajavahemikul 24.04.2017-16.05.2917 ja kviitung 02.05.2017 Gruusias kõrvaarsti vastuvõtul viibimise kohta (I kd lk 65, 65 pöördel, 66). Kohtule esitatud fotodega puhkusereisi kohta, hageja pangakonto väljavõttega välismaal ostude sooritamise kohta ja tunnistaja X X ütlustega selle kohta, et hageja rääkis kolleegidele välismaal veedetud puhkusest (I kd lk 105-127, 128-134, II kd lk 1-2) loeb kohus tõendatuks, et hageja viibis kostja korraldustes märgitud ajal puhkusereisidel välismaal.
4. Eeltoodud tõenditega kogumis loeb kohus tõendatuks, et kostja võimaldas hagejal töötamise vältel 01.01.2017 kuni 05.12.2017 kasutada puhkust kahel korral, kokku 34 kalendripäeva ja hageja on puhkust kasutanud. Hageja kinnitus, et ta ei ole kostja juures töötamise aja vältel puhkust kasutanud, on eeltoodud tõenditega vastuolus. Hageja ei ole tõendanud, et kostja esitatud tõendid oleksid kogutud õigusvastasel viisil, kuna kostja väitel olid tõendid kostja käsutuses, tema tööruumides ja töölaua sahtlis. Asjaolu, et hagejal oli töölepingu järgi võimalus teha kaugtööd, ei oma antud vaidluse puhul tähtsust, kuna pooltel ei ole vaidlust tööülesannete täitmise üle. Asjasse puutuvad ei ole ka hageja X OÜ-s töötamisega seonduvad ning hageja TVK-le esitatud ravikulude nõudega seonduvad asjaolud ja tõendid, v.a. kohtu viidatud X OÜ töölähetuse kohta esitatud tõend. 17.

§ 70

lg 1 järgi on töötajal õigus saada

§ 29

lg-s 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu.

§ 71

alusel on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas ja

§ 84

lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Hagejal oli õigus saada aegumata puhkust perioodi eest 16.11.2016 kuni 05.12.2017, seega 29,53 kalendripäeva ulatuses. Pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et hagejale maksti aprillikuus, maikuus, juunikuus ja juulikuus 2017 palka (I kd lk 33), mitte

§ 70

lg 1 ja § 29 lg 8 nimetatud korras arvutatud puhkusetasu brutosummas 465,29 eurot. Puhkusetasu mittemaksmise tõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist, mis TVK-sse avalduse esitamise ajaks alates lõpparve maksmisest, s.o 06.12.2017 05.04.2018 oli 12,39 eurot. 18.

§ 31

kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kohus on seisukohal, et hageja nõuded ei ole aegunud, kuna hageja hüvitise nõue muutus sissenõutavaks 05.12.2017 ja avaldus TVK-le on esitatud 05.04.2018, seega seaduses sätestatud neljakuuse tähtaja jooksul. Vastavalt TsÜS §-le 144 aegub viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega. Hageja pidi teada saama, et talle ei ole kasutamata jäänud põhipuhkust hüvitatud 06.12.

1. Seega ei ole ka hageja põhinõudega koos esitatud viivise nõue aegunud.
2. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
3. Riigikohus on lahendi nr 2-16-16481 p-s 15 märkinud järgmist: “Riigikohus on varem 4 leidnud, et nõuete tasaarvestamiseks ei pea isik esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas on ringkonnakohus sisuliselt käsitanud kostja
6. detsembri
7. a menetlusdokumendis esitatud avaldusi selliselt, et kostja esitas esmalt tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas oma kahju hüvitamise nõude hageja vastu hageja tasunõudega kattuvas ulatuses, ning seejärel vastuhagi, milles nõudis hagejalt selle kahju hüvitamist, mille võrra kostja kahju hüvitamise nõude suurus ületas hageja tasunõude suurust. Olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et kostjal oli
8. detsembri
9. a seisuga hageja vastu nõue, mida ta sai tasaarvestada, ja ta tegi sama kuupäevaga menetlusdokumendis kehtiva tasaarvestusavalduse, jättis ringkonnakohus hagi õigesti rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmist on ringkonnakohus aga eksitavalt põhjendanud nii, et kostja saab 7000 euro maksmisest lõplikult keelduda. Olukorras, kus poolte nõuded on kattuvas osas tasaarvestatud, on hagi rahuldamata jätmise põhjus see, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2), mitte see, et kostjal on õigus kohustuse täitmisest keelduda.“.
10. 18.04.2018 esitatud vastuses hageja avaldusele esitas kostja avalduse hageja nõude tasaarvestamiseks kostja poolt väljamakstud töötasuga (I kd lk 2-4). Kostja arvestuse kohaselt kandis ta perioodil 2017 aprillikuust juunikuuni hageja kontole töötasu 449,90 eurot (neto) /579,44 (bruto) eurot rohkem kui pidi maksma. Kostja arvestas, et hagejal oli õigus puhkusele 28 kalendripäeva, puhkusetasu suuruseks pidi olema 450,98 eurot (bruto) ning pärast tasaarvestust oli kostja nõue hageja vastu 128,46 eurot (I kd lk 2-4, 33, 87-73,77).
11. Kohus on seisukohal, et tulenevalt

§ 39

aegub tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või ettemakse. Kostja esitas avalduse töötasu tagastamiseks 18.04.2018, seega on nõue esitatud tähtaegselt ning aegumise kohaldamiseks puudub alus. Kohus leiab, et kostja töötasu nõue tuleb tasaarvestada hageja nõudega kokku summas 477,68 eurot (bruto), mitte 450,98 eurot, kuid kuna kostja nõue ületab ka sellisel juhul hageja nõuet, siis on hageja nõue VÕS § 186 p 2 järgi tasaarvestusega lõppenud. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi puhkusetasu ja viivise nõudes jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus

1. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud hageja. Kostja ei esitanud kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja, mistõttu tuleb jätta kostja menetluskulud kindlaks määramata ja hagejalt välja mõistmata. Kohtunik: /digitaalselt allkirjastatud/ 5