Obsah (12)

§ 28§ 2§ 1§ 84§ 68§ 78§ 67§ 29§ 69§ 71§ 70§ 39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tsiviilasja menetlev kohtunik Andrea Lega Kohtujurist Andrei Polovnjov Otsuse tegemise aeg ja koht 17.05.2019. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-

) lühendatud aegumistähtaega, vaid kohaldub tavapärane tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS) tulenev kolmeaastane alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg. VASTUVÄITED VASTUHAGILE

1. 30.10.2018.a esitas A K (edaspidi hageja) vastuhagi osas oma seisukoha (I kd, tlk 85 - 88). Hageja märkis, et ta ei võta tema vastu esitatud vastuhagi õigeks ega tunnista ühtegi kostja poolt esitatud vastuhagi nõuet, kuna need on alusetud. Hageja selgitas, et ta pidi oma taskust tasuma kostjale kulud ja kostja maksis pärast hagejale kulud tagasi. Hageja tõendas seda arvestusega (Lisa nr 1 – I kd, tlk 86-87). Mis puudutab ülejäänud kostja nõuet, siis see oli vastav töötasu, mida hageja pidi saama töötamise eest.
2. Hageja juhtis kohtu tähelepanu

§-le 39, mis sätestab, et tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, mil 5 2-18-980 töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Seega töötasu nõudmine kostja poolt on aegunud. TAOTLUS VAHEOTSUSE TEGEMISEKS

1. 10.04.2019 esitas hageja taotluse vaheotsuse tegemiseks (II kd, tlk 11). Hageja palus lugeda vastuhagi nõue aegunuks alates 16.09.2018, sest kostja maksis 15.09.2017 hagejale tema viimase töötasu osa summas 398,46 eurot. Vastuhagi on aga esitatud alles 26.09.
3. Kohtuistungil vaidles kostja vaheotsuse tegemisele vastu. Kostja selgitas, et vaheotsuse tegemiseks sisuline vajadus puudub, kuivõrd pooled on lõpetanud asja sisulise arutamise ning vaheotsuse tegemine venitaks menetlust (kd II, tlk 15 pöördel). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada ja vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt ning poolte nõuded tuleb tasaarvestada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
5. Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: - - poolte vahel on 08.06.2015 sõlmitud kirjalik tööleping (TVK tlk 11-15), mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle assistent-müügijuhi ametikohale; tööülesannete täitmiseks vältimatute kulude osas sõlmisid kostja ja hageja suulise kokkuleppe, mille kohaselt olukorras, kui kulutus on kiire ja vältimatult vajalik tööülesannete täitmiseks, siis töötaja kannab nimetatud kulu isiklikest vahenditest ning tööandja hüvitab töötajale tööülesannetega seotud kulu tšekkide alusel; 22.08.2017 esitas hageja kostjale töölepingu korralise ülesütlemise avalduse ja tööleping lõppes 21.09.
7. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kostja vastu saamatajäänud töötasu ja puhkusehüvitise nõue; kas kostjal oli õigus teha hageja lõpparvega tasaarvestust; kas kostja maksis hagejale alusetult keskmist töötasu summas 1658,76 eurot ja majanduskulu summas 5888,34 eurot. Hageja esitas ka aegumise vastuväite ja taotluse vaheotsuse tegemiseks.
8. Esmalt lahendab kohus vaheotsuse tegemise taotluse (I). Teiseks võtab seisukoha selles osas, kas hagejal on saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitis (II). Kolmandaks annab kohus hinnangu sellele, kas kostja vastuhagis esitatud nõuded võivad olla aegunud ning lahendab küsimuse, kas kostja maksis hagejale alusetult keskmist töötasu ja majanduskulusid (III). Lõpus lahendab tasaarvestamisavalduse ja määrab kindlaks menetluskulud (IV). I
9. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja 6 2-18-980 nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega.
10. Kohus nõustub kostjaga, et antud juhul ei ole vaheotsuse tegemine otstarbekas, kuivõrd asi lahendatakse käesoleva otsusega. Riigikohus on 11.06.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5514 p-s 15 selgitanud, et olukorras, kus vaheotsuse taotlus on esitatud, kuid lõppotsuse tegemine on lähiajal võimalik, tuleks vaheotsuse tegemist vältida ning lahendada kogu asi lõppotsusega. Vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada. Vaheotsuse tegemine on maakohtu õigus, mitte kohustus (vt ka Riigikohtu 23.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 12). Seega leiab kohus, et hageja 10.04.2019 taotlus vaheotsuse tegemiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd hageja esitas kostja vastuhagi nõuetele aegumise vastuväite, tuleb kohtul võtta seisukoht kostja nõuete aegumise osas. Aegumise lahendab kohus otsuse III peatükis. II
11. Hageja töötasu nõude õiguslik alus on

§ 28

lg 2 p 2, mille järgi on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.

§ 2

järgi on töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepinguseaduses ette nähtud. Töötasu maksmine on töötaja seisukohalt töölepingu täitmisel tööandja poolseks põhikohustuseks

§ 1lg 1 järgi.

33. Hageja on oma töötasu nõude tõendamiseks esitanud poolte vahel sõlmitud töölepingu, töötasu nõude arvestuskäigu ja pangakonto väljavõtte 28.09.2015.a - 28.09.2017.a ajavahemiku kohta. Kostja selgitas, et tal oli alus pidada kinni hageja töötasu, mis oli 2017.a juuni ja juuli eest alusetult makstud ja 2017.a augusti eest välja teenimata brutosummas 456,76 eurot. Hageja ülejäänud augusti saamata töötasu netosummas 56,49 eurot tasaarvestati hageja lõpparves talle alusetult 2017.a juunis makstud majanduskuludega kattuvas ulatuses. Septembrikuu töötasu summas 329,82 eurot tasaarvestas kostja hageja lõpparves hagejale juunis ja juulis alusetult makstud majanduskuludega kattuvas ulatuses. 34.

§-s 71 on sätestatud, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas.

§ 84

lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Vastavalt

§ 68lõigetele 1 ja 2 antakse põhipuhkust töötatud aja eest.

Põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka arvestatakse lisaks töötatud ajale ajutise töövõimetuse aeg, puhkuse aeg, samuti aeg, kui töötajal on seaduse alusel õigus tööst keelduda käesoleva seaduse § 19 punktis 3 nimetatud juhul, ning muu aeg, milles pooled on kokku leppinud. Kohtu hinnangul ei arvestata põhjuseta töölt puudutud aega põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka. Kuivõrd pooled vaidlevad mh selle üle, kas hageja puudus töölt põhjuseta, siis puhkusehüvitise arvutamisel tuleb seda asjaolu hinnata ja selle mõjuga arvestada. Töölepingu kohaselt oli töötaja põhipuhkus 28 kalendripäeva aastas.

1. Hageja on oma puhkusehüvitise nõude tõendamiseks esitanud poolte vahel sõlmitud töölepingu, puhkusehüvitise nõude arvestuskäigu ja pangakonto väljavõtte 28.09.2015.a 28.09.2017.a ajavahemiku kohta. Kostja selgitas, et hageja puudus töölt 2017.a kokku 191 7 2-18-980 tundi, mis teeb kokku 23,87 tööpäeva. TVK-le esitatud puhkusearvestusest nähtub, et hageja on juba kätte saanud puhkusetasu suuremas ulatuses, kui tal oli väljateenitud puhkust.
2. Käesoleva tsiviilasja menetluses vaidlesid pooled selle üle, kas hagejal oli õigus kasutada õppepuhkust. Kostja leidis, et hageja kasutas õppepuhkust alusetult ning hagejal ei olnud õigust saada õppepuhkusel viibitud aja eest keskmist töötasu. Kostja leidis, et hageja on puudunud töölt alusetult ning on esitanud tööandjale majandamiskulude hüvitamise nõudeid suuremas ulatuses, kui töötaja tegelikult kandis. Sellest johtuvalt pidas kostja kinni hageja töötasu ning tasus puhkusehüvitist väiksemas ulatuses, kuivõrd kostja hinnangul hageja töötas vähem kui 177 päeva. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 78

lg-le 1 võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 78

lg 3 sätestab, et tööandja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu välja töötamata põhipuhkuse eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli tasaarvestamise kokkulepe või et hagejale oleks tehtud mingeid ettemakseid. TVK istungil selgitas kostja seaduslik esindaja, et kirjalik nõusolek selleks puudus. Seega ei ole kostja hageja töötasunõuet kehtivalt tasaarvestanud. Kostja selgitas, et hageja puudus töölt 2017.a kokku 191 tundi, mis teeb 23,87 tööpäeva. Kostja asus seisukohale, et hagejal puudub saamatajäänud puhkusetasu nõue, kuivõrd hageja ei ole nõutud osas puhkust välja teeninud ja väljateenitud osas on hageja puhkusetasu juba kätte saanud. Kostja esitas töötaja täidetud töölt puudumiste kalendri (tlk 4), töötaja täidetud tööaja tabeli – puudumised perioodile 12.06.2017.a – 31.08.2017.a (tlk 5-6) ja puudutud tööaja tabeli (tlk 54). Hageja selgitas, et ta ei ole põhjuseta töölt puudunud. Töötaja täidetud töölt puudumiste kalendri kohaselt puudus töötaja 2017.a töölt selle tõttu, et sooritas sõidueksamit (19.06.2017.a), külastas hambaarsti (10.04.2017.

1. a)ning osales ülikooli õpingutel, st kasutas õppepuhkust. Töötaja täidetud tööaja tabelist (puudumised perioodile 12.06.2017.a – 31.08.2017.
2. a)selgub, et töötaja puudus eelnimetatud perioodil kokku 59,55 tundi. Hageja esitas TVK-le kostjale saadetud e-kirjade väljavõtteid, millest selgub, et hageja teavitas tööandjat ülikooli õppepäevadest, mis leidsid aset 2015. a ja 2016. a, kuid 2017. a õpingute kohta hageja selliseid tõendeid ei esitanud. TVK istungil hageja selgitas, et tabelis olid päevad, millal ta koolis käis, samuti teavitas ta tööandjat õigeaegselt, et ta on koolis (TVK toimik, tlk 5 pöördel). Puudutud tööaja tabelist selgub, et töötaja puudus perioodil 2017.a juuni – 2017.a august kokku 76 tundi. On selgusetu, kuidas kostja leidis, et töötaja puudus 2017.a juunist – 2017.a augustini kokku 76 tundi ja 2017. aastal kokku 191 tundi. Töötaja täidetud tööaja tabelist nähtub, et töötaja puudus eelnimetatud perioodil kokku 67,91 tundi. Kostja selgitas 11.04.2019.a toimunud istungil, et hageja esitas tabeli, millal puudus, ning kostja arvestus ongi selle alusel koostatud (kd II, tlk 16 pöördel). Samuti kostja selgitas, et kui hageja pidi väidetavalt koolis olema, sõitis hageja kostjale maanteel vastu ning seetõttu tekkis kostjal kahtlus, kas hageja üldse käib koolis (kd II, tlk 16 pöördel).

§ 67

lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada õppepuhkust täiskasvanute koolituse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras. Täiskasvanute koolituse seadus (edaspidi TäKS) TäKS § 13 lg 1 kohaselt antakse töötajale tasemeõppes õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva 8 2-18-980 kalendriaasta jooksul, millest 20 kalendripäeva eest maksab tööandja töötajale TäKS § 13 lg 3 kohaselt keskmist kalendripäevapõhist õppepuhkusetasu. Lisaks on TäKS § 13 lg 4 kohaselt töötajal õigus saada tasemeõppe lõpetamiseks täiendavalt õppepuhkust 15 kalendripäeva, mille eest makstakse

§ 29lõike 5 kohaselt kehtestatud töötasu alammäära alusel arvutatud õppepuhkusetasu. Tä

KS ei piiritle, millises vormis õppes osalemiseks võib õppepuhkust võtta. See tähendab, et õppepuhkust võib võtta nii praktika kui ka iseseisva töö jaoks. See, et töötaja ei võta õppetööst osa, ei välista iseseisvat õppimist. Õppepuhkuse saamiseks tuleb teha üldjuhul avaldus vähemalt 14 kalendripäeva ette (

§ 69) ning esitada õppeasutuse teatis õppimise kohta (Tä

KS § 13 lg 1). Tööandja saab õppepuhkuse andmisest keelduda, kui töötaja ei teata vähemalt 14 kalendripäeva ette või ei esita tööandjale õppeasutuse teatist. Tegemist on tööandja õigusega, mille rakendamise kohustust

ega TäKS ette ei näe. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on andnud hagejale õppepuhkust ning hageja on seda kasutanud alates 2015. aastast. TVK menetluses on hageja esitanud ka õppeasutuse teatise, mille kohaselt A K õppis TÜ õigusteaduskonnas ajavahemikus 01.09.2011.a – 26.06.2017.a (TVK toimik, tlk 79). TVK istungil hageja selgitas, et tabelis olid päevad, millal ta koolis käis, samuti teatas tööandjat õigeaegselt, et ta on koolis (TVK toimik, tlk 5 pöördel). Töösuhtes tuleb töötajat käsitleda nõrgema poolena (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-143-11). Samuti väljendub töötaja kui nõrgema poole kaitse kohtumenetluses selles, et töötajal on võrreldes tööandjaga mõningatel juhtudel väiksem tõendamiskoormus. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-24-13 (p 15) märkinud, et

§ 2

eesmärgiks on tagada töötaja kui nõrgema poole kaitse mh olukorras, kus tööandja on mõjutanud töötajat nõustuma seaduses sätestatust kahjulikumate kokkuleppe tingimustega. Kohus leiab, et ei ole põhjendatud tööandjapoolne käitumine, kus ühel hetkel ta aktsepteerib töötaja õigust õppepuhkusele ning teisel hetkel leiab, et töötajal ei olnud õigust kasutada õppepuhkust, põhjusel, et hageja sõitis õppepuhkuse päeval kostjale maanteel vastu. Seega ei ole kohtu hinnangul õige kostja käsitlus, et töötaja kasutas õppepuhkust aluseta, mistõttu töötajal tekkisid põhjuseta puudutud päevad, millest tulenevalt hageja ei ole nõutud osas puhkust välja teeninud. Põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka arvatakse lisaks töötatud ajale ka puhkuse aega, sh ka õppepuhkust. Töötaja täidetud tööaja tabelis on märgitud, et ajavahemikul 12.06.2017.a – 16.06.2017.a puudus hageja 13,02 tundi, 19.06.2017.a – 22.06.2017.a puudus hageja 8,45 tundi, 10.07.2017.a – 14.07.2017.a puudus hageja 20,83 tundi ja 01.08.2017.a – 04.08.2017.a puudus hageja 11,42 tundi. Hageja on selgitanud 26.11.2017.a TVK-le esitatud vastuväites (TVK toimik, tlk 49), et tööandja vahetas firmakonto paroole ning tal puudus süsteemi ligipääs. Vastav asjaolu on märgitud punasega ka töötaja täidetud tööaja tabelis - ei olnud teinud kasutajakontot ega sisse loginud. Tabelis on märgitud ka erinevad märkused seoses tööülesannete täitmisega (näiteks Hinnapakkumise koostamine ja vormistamine + pildistamine Triest VAL). Kohtu hinnangul ei selgu töötaja täidetud tööaja tabelist, kas töötaja on alusetult puudunud töölt või mitte. Tabelist ei selgu, mida tähistab punasega kirjutatud tekst, kas tähistatud on eeldatav tööülesande tegemise aeg, mida tehti ajaliselt kauem kui on ettenähtud või mingit muud asjaolu. Kohus märgib, et tööaja arvestuse pidamine on

§ 28

lg 2 p 4 kohaselt tööandja kohustus, mistõttu on tööandjal kohustus tõendada, mil töötaja tööl ei viibinud. Kohus leiab, et kostja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et töötaja puudus 2017.a juunis – 2017.a augustini kokku 76 tundi. Seega oleks tööandja pidanud töötajale välja maksma kasutamata põhipuhkuse hüvitise. Kostja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud hageja nõusolek puhkusehüvitise tasaarvestamiseks. Seega ei ole kostja hageja puhkusehüvitise nõuet kehtivalt tasaarvestanud. 9 2-18-980

1. 21.12.
2. a esitatud menetlusdokumendis leidis hageja, et tema töötasu on 1000 eurot neto. Kostja märkis, et hagejal ei ole käesolevas menetluses alust ega õigust oma töötasu suurust vaidlustada, mistõttu on selge, et hageja töötasu moodustas 1000 eurot brutosummas. Kohus nõustub kostja väitega ning leiab, et hageja töötasu on 1000 eurot brutos. TVK on otsuses lähtunud töölepingus sätestatud töötasu suurusest 1000 eurot kuus brutotasuna. TVK on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud töötasu augusti ja septembri 2017.a eest kogusummas 911 eurot ning lähtutud on igakuisest töötasust 1000 eurot bruto. TVK 30.11.2017 otsuse on vaidlustanud vaid kostja ehk tööandja. Hageja ei ole nimetatud otsust vaidlustanud. Seega tuleb lähtuda brutosummast. Kohtu hinnangul on hageja töötasunõue põhjendatud. Hageja tõendas poolte vahel sõlmitud töölepinguga, töötasu nõude arvestuskäiguga ja pangakonto väljavõttega 28.09.2015.a 28.09.2017.a, et tal on osaliselt saamata jäänud augusti 2017.a ja septembri 2017.a töötasu summas 911 eurot.

§ 71

kohaselt on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas.

§ 70

lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada

§ 29

lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu.

§ 29

lg 8 alusel Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 vastu võetud keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust. Arvutamise vajaduse tekke kuu on käesoleval juhul september 2017, kuivõrd töölepingu lõpetamise päev oli 21.09.2017.a. Keskmise töötasu arvutamisel tuleb seega võtta arvesse septembrikuule eelnenud kuue kalendrikuu, s.o märtsist augustini 2017, sissenõutavaks muutunud töötasu. Hagiavalduse kohaselt oli ajavahemiku märtsist juulini sissenõutavaks muutunud töötasu 5872,18 eurot (mida kinnitab ka hagiavaldusele lisatud hageja arvelduskonto väljavõte, I kd, tl 34 pöördel). Kuna august

1. a eest nõuab hageja 1000 euro (bruto) väljamõistmist, on puhkusehüvitise arvutamise aluseks olev kuue kuu töötasu (5872,18 + 807,20 s.o netosumma 1000-st) 6679,38 eurot (neto). Eelnevalt nimetatud korra § 4 lg 1 kohaselt arvutatakse keskmist kalendripäevatasu eelkõige tööandja makstava haigushüvitise ja kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel. Sama korra § 4 lg-te 2 ja 3 kohaselt ei arvata keskmise töötasu arvutamisel põhipuhkusetasu maksmiseks ja avalikus teenistuses ette nähtud lisapuhkuse tasu maksmiseks kalendripäevade hulka rahvuspüha ega riigipühi. Keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Hageja kalendripäevatasu on seega (6679,38/177) 37,73 eurot (kalendripäevi on 184, kuid nende hulka ei arvestata ajavahemikus märtsist kuni augustini 2017 rahvuspüha ega riigipühi kokku 7 p). Hagiavalduse kohaselt on hageja väljateenitus puhkus 20,25 päeva. Töövaidluskomisjon on lähtunud arvestamisel väljateenitud puhkusest 20,25 päeva. Kohus ei ole tuvastanud, et hageja oleks puudunud alusetult töölt (otsuse p 36). Seega leiab kohus, et puhkusehüvitise arvestamisel tuleks lähtuda puhkusepäevade arvust 20,25 päeva, millisel juhul oleks hagejal põhimõtteliselt õigus saada puhkusehüvitist (20,25*37,73) 764,16 eurot (neto). Käesoleval juhul aga hageja TVK otsust rahuldamata jäetud osas vaidlustanud ei ole ning seega saab 10 2-18-980 kohus TVK otsuse vaidlustamise piiridest lähtuvalt mõista hagejale välja puhkusehüvitise summas 686,48 eurot (bruto). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus saada saamatajäänud töötasu summas 911 eurot (bruto) ja puhkusehüvitist 686,48 eurot (bruto). Hageja taotles tunnistada otsus viivitamata täidetavaks töötasunõude ja põhipuhkuse hüvitise nõudes. 11.04.2019.a toimunud kohtuistungil kohustati hagejat maksma viivitamata täidetavaks tunnistamise taotluse eest tagatist 1500 eurot (II kd, tlk 15 pöördel). Hageja nõustus tagatise suurusega. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks tagatise tasunud. Seega ei tunnista kohus hageja töötasu ja puhkusehüvitise nõuet viivitamata täidetavaks. III
2. Hageja esitas kostja vastuhagi nõuetele aegumise vastuväite. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub TsÜS § 142 lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Hageja leidis, et vastuhagi nõuded on aegunud

§ 39alusel.

Kostja selgitas, et enamus vastuhagis toodud nõudest (alusetult tasutud kulude nõuded) ei kuulu töötasu alla, vaid tegemist on kostjalt väljapetetud raha tagastamise nõudega. Kostja hinnangul olukorras, kus töötaja tegevus alusetult saadud raha tööandjalt väljapetmisel on õigusvastane, ei ole võimalik kohaldada

lühendatud aegumistähtaega, vaid kohaldub tavapärane TsÜS tulenev kolmeaastane alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg. 39. Kostja nõuete aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida õigussuhe, millest vaidlusalused nõuded tulenevad. Praegusel juhul on kostja esitanud hageja vastu poolte vahelisest töösuhtest tuleneva alusetult saadud töötasu 1658,76 euro ja majanduskulude 5888,34 euro tagastamise nõude. Vastuhagi oleks võimalik rahuldada alusetu rikastumise sätete kohaselt VÕS § 1027 ja § 1028 alusel ning see aegub TsÜS § 151 sätestatud korras.

§-s 39 sätestab aga erisuse, mille kohaselt aegub tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Kostja asus seisukohale, et vastuhagis toodud nõuded, eelkõige alusetult tasutud kulude nõue, ei kuulu töötasu alla, vaid on kostjalt väljapetetud rahaline nõue. Kohtu hinnangul on põhjendatud tõlgendada

§ 39

selliselt, et sellega on lisaks enammakstud töötasule hõlmatud ka muud tööandja poolt töötajale töösuhtest tulenevalt tehtud rahalised väljamaksed. Tööülesannete täitmiseks vältimatute väikeste kulude osas sõlmisid kostja ja hageja suulise kokkuleppe, et kui kulutus on kiire ja vältimatult vajalik tööülesannete täitmiseks, siis töötaja kannab nimetatud kulu isiklikest vahenditest ning tööandja hüvitab töötajale tööülesannetega seotud kulu tšekkide alusel. Pooled kokkuleppe sõlmimise ja kehtivuse üle ei vaielnud. Kohus asub seisukohale, et eelnimetatud kokkulepe on oma olemuselt töösuhtega seotud, kuna on mõeldud eeskätt töö tegemise käigus tekkinud kulude katmiseks ja seega tööülesannete täitmise hõlbustamiseks. Kostja leidis, et antud juhul

§ 39ei kohaldu, kuivõrd hageja on alusetult saadud raha tööandjalt välja petnud ning käitunud hea usu põhimõte vastaselt. Ts

ÜS § 138 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik 11 2-18-980 teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus saab erandlikel juhtudel lugeda aegumise vastuväitele tuginemise vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Vastuoluliseks käitumiseks loetakse muuhulgas sellist õiguste teostamist, kui läbi selle saadu peab õigustatud isik teisel seaduslikul alusel kohustatud isikule tagastama. Samuti on ühe isiku käitumine vastuoluline ning etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole või võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud. Aegumisele tuginemine võib olla lubamatu ja vastuolus hea usu põhimõttega ka olukorras, kui võlgnik on võlausaldajas tekitanud oma käitumisega arusaama tegelikkusest pikemas aegumistähtajas, või takistanud võlausaldajal oma nõude maksmapanekut või põhjustanud aegumise oma kohustuste rikkumisega. Kostja selgitas, et hageja perioodil oktoobrist 2015.a kuni juunini 2017.a esitanud kostjale võltsitud majanduskulude aruandeid ja saanud kostjalt alusetult majandamiskulusid summas 5888,34 eurot. Kohus nõustub siinjuures kostja seisukohaga, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja aegumine tuleb jätta käesoleval juhul kohaldamata. Hageja ei ole kordagi majandamiskulude nõude suurusele vastu vaielnud või tõendanud, et kostja on hagejale vaidlusalused majanduskulude hüvitised üle andnud õiguslikul alusel. Hageja on vaid selgitanud, et ta pidi oma taskust tasuma kostjale kulud ja kostja maksis pärast hagejale kulud tagasi, mille üle poolte vahel vaidlust tegelikult ei esinenud. Kostja heitis hagejale ette seda, et hageja esitas kostjale majanduskulude hüvitise nõude suuremas ulatuses kui hageja tegelikult kandis. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4313, p 14;
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Seega kohus leiab, et hageja oma õigusi kuritarvitanud, mistõttu kohaldub TsÜS §-s 151 sätestatud aegumistähtaeg. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on tööandja oma nõuetest aimu saanud 2017.a septembris (mil töösuhe lõppes) ning vastuhagi esitati kohtusse ca 1 aasta hiljem, s.o 26.09.2018, siis ei ole kostja nõuded hageja vastu aegunud.
7. Kostja leidis, et hageja on teadlikult esitanud kostjale ebaõiget infot (kostja hinnangul ei olnud hagejal alust õppepuhkust kasutada) ning kostja on selle info põhjal alusetult tasunud hagejale töötasu kokku summas 1658,76 eurot. Kostja nõuab hagejalt alusetult saadud töötasu tagastamist. Kohus leiab, et alusetult saadud töötasu tagastamise nõue summas 1658,76 eurot ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd kostja kandis hagejale töötasu õiguslikul alusel, st kostja maksis hagejale keskmist töötasu õppepuhkuse eest. Kohus käsitles õppepuhkusega seonduvat käesoleva otsuse punktis 36, mistõttu kohus käsitletud asjaolusid ja põhjendusi uuesti kordama ei hakka.
8. Kohus leiab, et kostja majanduskulude tagastamise nõue kuulub küll rahuldamisele, kuid seda osaliselt. Selleks, et kostja vastuhagi ei kuuluks rahuldamisele VÕS § 1027 ja § 1028 alusel, pidi hageja tõendama, et kostja poolt majanduskulude hüvitised on üle antud 12 2-18-980 õiguslikul alusel. Kohus selgitas hagejale, et tal on kohustus tõendada, et kõik töötasud ja majanduskulude hüvitised, mis on kostja poolt hagejale tasutud, on tasutud (üle antud) õiguslikul alusel, mitte pettuse teel, valeandmete esitamise tulemusena vms (I kd, tlk 117). Hageja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Vastavaid asjaolusid ei tõendanud ka hageja tunnistaja (II kd, tlk 18 pöördel). Kostja on esitanud vastuhagis nõude kujunemise tabeli, mis kostja hinnangul peaks tõendama majanduskulude nõude põhjendatust (I k, tlk 64). Samuti on esitatud töötaja arvelduskonto väljavõte, millest peaks nähtuma, et töötaja sai majanduskulu suuremas ulatuses kui ta tegelikult kandis (I kd, tlk 12 -13; TVK tlk 20). Selleks, et kohus saaks rahuldada kostja majanduskulude nõude VÕS § 1027 ja § 1028 alusel, peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) teisele isikule on midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud; 2) üleandmine on toimunud ilma õigusliku aluseta; soorituse õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise; 3) ei esine VÕS § 1028 lg-st 2 nimetatud nõuet välistavat asjaolu. Kostja on tõendanud, et ta on oma kohustuse täitmiseks majanduskulude hüvitist hagejale üle andnud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et majanduskulude suuremas ulatuses üleandmine on toimunud ilma õigusliku aluseta, st kohustust, mida üleandja täitis, ei olnud olemas. Kokkulepe oli sõlmitud tööülesannete täitmisel tekkinud kulude katmiseks, mille tööandja pidi hüvitama töötajale kulutšekkide alusel. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul ka VÕS §-s 1028 lg 2 nimetatud nõuet välistavaid asjaolusid. Nõuet välistavate asjaoludele ei ole hageja ka tuginenud. Kohus leiab, et hageja on kostja arvel alusetult rikastunud. Hageja on esitanud kostjale majanduskulude hüvitise nõude suuremas ulatuses kui ta tegelikult tööülesannete käigus kandis. Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus pool on tõendanud raha ülekandmise, tuleb teisel poolel tõendada, et ülekandjal ei ole õigust raha tagasi saada (vt selle kohta
9. märtsi
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Seega pidi hageja tõendama, et tal oli alus kostjalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Hageja sellised tõendeid esitanud ei ole. Hageja märkis ainult, et kostja nõue on alusetu (I kd, tlk 85). Põhjendust, miks kostja nõue on alusetu, hageja esile ei toonud. Kostja esitatud nõude kujunemise tabelist nähtub, et kostja palub välja mõista hagejalt nii tegelikult kantud majanduskulu kui ka valeandmetel põhinevat kulu, kokku summas 5888,34 eurot (I k, tlk 64). Kohtu hinnangul kostja saaks nõuda vaid valeandmetel põhinevat majanduskulu tagastamist summas 2533,93 eurot (5888,34 – 3354,41). IV
11. VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu
12. novembri
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16;
14. aprilli
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-23-11, p 11;
16. juuni
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10).
18. Kostja esitas tasaarvestuse avalduse. Kostja märkis, et kui kohus leiab, et hageja nõuded on kasvõi osaliselt põhjendatud ja kostja ei ole oma nõudeid hageja nõuetega käesoleva ajani seaduses sätestatud korras tasaarvestanud, siis ta soovib nõudeid tasaarvestada. Kohtu hinnangul esinevad tasaarvestuse alused. Kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Juhul, kui kostja esitab 13 2-18-980 tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud (vt nt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-111-06; 3-2-1-23-11, 3-2-1-42-12). Seega tuleb kohtul käesoleval juhul arvestada kostja esitatud tasaarvestusavaldusega. Tasaarvestuse vastuväidet hageja ei esitanud.
19. Kohus tasaarvestab hageja kasuks väljamõistetud summa kokku 1593 eurot (911 + 686,48) ning kostja kasuks väljamõistetud summa 2533,93 eurot ning selle tulemusel kuulub hageja poolt kostjale tasumisele 940,93 eurot (2533,93 - 1593). MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb menetluskulude jaotuses kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2).
21. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus tuvastas, et mõlemal poolel olid teineteise vastu kehtivad nõuded. Hagi kuulus rahuldamisele täies ulatuses ning põhihagi kuulus rahuldamisele osaliselt. Poolte nõuded tasaarvestati kattuvas ulatuses. Vaidluse põhjustasid eelkõige tööandja poolt töötaja nõuete ebaseaduslik tasaarvestamine ning töötaja poolt majanduskulude aruannetega manipuleerimine, mis tähendab, et minetusi oli mõlema poole tegevuses. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et käesolevas asjas tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kuna pooled kannavad ise oma kulud, siis ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
22. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 14