KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma Otsuse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2019, Tallinn Hald

„Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ (määrus nr 54) § 37 lõike 14 alusel XX 25.05.2018 matemaatika kitsa kursuse riigieksami mittesooritanuks ja märkis selle tulemuseks 0 punkti. SA-l Innove tekkis XX eksamitöö (kood 147-021) hindamisel kahtlus kõrvalise abi kasutamise osas. Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi eksamikomisjoni esimehelt ja eksamil viibinud välisvaatlejalt saadud selgituste põhjal ilmseid reeglite rikkumisi ei esinenud, eksami sooritamine toimus reeglitepäraselt, eksaminandile tutvustati eksami läbiviimise juhiseid ja kõrvalise abi kasutamise võimalused olid viidud miinimumini. XX väitis samuti, et käitus eksamisituatsioonis kooskõlas eksamireeglitega, kuid ei saa välistada, et temalt maha kirjutati, kuna kaks eksaminandi, kes istusid samas reas, üritasid temaga kontakteeruda, aga tema sellele ei reageerinud. Eksamiruumi istumisplaani kohaselt istusid kõik kahtlusalused eksaminandid ühes (tagumises) reas ja kõigi eksaminandide lahendustes esineb ühesuguseid vigu, mis tähendab, et eksamireegleid rikuti. Hindajate kinnitusel on eksamireeglite rikkumine esinenud 3. ülesande lahendamisel, kus kõrvalise abi kasutamine või võimaldamine on tuvastatav (nelja eksaminandi lahenduses sisalduvad kaks identset rida, millest üks on õige, kuid ebatraditsiooniline, ja teises esineb ühesugune viga). Samuti on küsitavusi 12. ülesande lahenduses (joonis ja lahendus ei ole kooskõlas ning lahenduses on mitmes kohas vead, kuid vastused tulevad kõik õiged). Praegusel juhul ei ole komisjon ega välisvaatleja tuvastanud kõrvalise abivahendi kasutamist või omamist eksami ajal, kuid see tuvastati eksami järgselt, eksamitöö hindamise ajal. Kui eksamitöö jõuab hindamisele ja selle raames tuvastatakse kõrvalise abi või mahakirjutamise juhtum, siis

§ 37

lg 14 kohaselt tuleb juhul, kui riigieksamitööde hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine (eri eksaminandide töödes süstemaatiliselt esinevad ühesugused vead ja/või parandused, identselt sõnastatud pikemad vabavormilised vastused, näiteks keeleeksami kirjutamisosas, ülejäänud vastuse loogikaga mittehaakuvad ühesugused õiged või valed lisandused vastusesse, loomevargus või muu selline, riigieksamiosa või kogu riigieksamitöö kirjutamisel), riigieksamitöö tervikuna hinnata 0 punktiga. 2

§ 37

lg 14 sisaldab mitteammendava loetelu nendest olukordadest, mille tuvastamisel eeldatakse kõrvalise abi kasutamist või mahakirjutamist. Sätte eesmärk on olnud kehtestada regulatsioon kõrvalise abi kasutamise või mahakirjutamise tuvastamiseks ka olukordadeks, kus seda ei tuvastatud eksami ajal. Kuna rikkumise hilisemal tuvastamisel ei ole võimalik eksamitööde põhjal kindlaks teha, milliselt eksamitöölt on maha kirjutatud, näeb regulatsioon ette võimaluse hinnata kõiki töid 0 punktiga.

§ 37

lg 14 koosseis on täidetud, kui eri eksaminandide töödes on tuvastatud süstemaatiliselt esinevad ühesugused vead ja/või parandused ning puudub vajadus tuvastada täiendavalt kõrvalise abi kasutamise või mahakirjutamise fakti toimumist. Kui

§ 37

lg 14 eeldused on täidetud, läheb tõendamiskoormus eksaminandile, kes peab tõendama, et tema ei kasutanud kõrvalist abi ega kirjutanud maha. Praegusel juhul on eksamireeglite rikkumine tuvastatud

1. ülesande lahendamisel (kõigis eksamitöödes identne lahendus, sh üks rida õige, kuid ebatraditsiooniline, ja ühes reas ühesugune viga) ning küsitavusi on
2. ülesande lahenduses. Hindajate järeldust on kinnitanud ka apellatsioonimenetlusse kaasatud eksperdid, kelle hinnangul on kõikide mahakirjutamises osalenud eksaminandide töödes ka
3. ülesande lahendus väga sarnane, sisaldades ühesugust spetsiifilist viga. Samuti esineb ekspertide hinnangul väga spetsiifilisi mahakirjutamise vigu eksaminandi
4. ja
5. ülesande lahendustes, mis kinnitavad täiendavalt kahtlusi kõrvalise abi kasutamises või mahakirjutamises. Eksamitöödes sarnaste vigade esinemist ei saa õigustada väitega, et eksaminandid on käinud ühes klassis ja neid on õpetatud ühte moodi, sest pole mõeldav, et õpetaja oleks neid õpetanud tegema samu vigu ning matemaatika eksami sooritas veel mitu sama õpetaja õpetatud eksaminandi, kuid nende eksamitöödes sarnaseid lahendusi ei olnud. SA-s Innove toimunud ärakuulamisel ei selgunud samuti asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et hindajate tuvastatud ühesugused vead saanuks tekkida teisiti kui kõrvalise abi kasutamise või mahakirjutamise teel. Kuna mahakirjutamine on hindajate ja ekspertide poolt tuvastatud, tuleb eksamitööd hinnata 0 punktiga, vaatamata sellele, et eksamikorra rikkumist ei tuvastatud eksami sooritamise ajal ja pole õnnestunud tuvastada mahakirjutamise konkreetseid tehnilisi asjaolusid (nt kuidas toimus infovahetus eksaminandide vahel). Vaideotsuse eelnõule 28.06.2018 esitatud vastuväited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. SA Innove kinnitusel ei ole eksaminande survestatud, vaid neile anti üksnes võimalus selgitada kõrvalise abi kasutamisele või mahakirjutamisele viitavaid vigu, kuid selliseid selgitusi ei esitatud.
6. XX esitas Tallinna Halduskohtule 30.07.2018 kaebuse SA Innove 18.06.2018 otsuse nr 1.1-5/82 ja HTM-i apellatsioonikomisjoni 30.06.2018 otsuse nr 10010 tühistamiseks ning SA Innove kohustamiseks hinnata kaebaja matemaatika riigieksamitööd sisuliselt.
7. SA Innove palus 16.10.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.
8. Haridus- ja Teadusministeerium palus 17.10.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.
9. Tallinna Halduskohus jättis 10.05.2019 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et eksami toimumise ajal eksamireeglite rikkumisi ei tuvastatud, vaid mahakirjutamine 3

§ 37

lg-t 14 ja kas praegusel juhul olid täidetud eeldused selleks, et lugeda kaebaja poolt riigieksam nimetatud sätte alusel mittesooritatuks.

§ 37

lg 14 esimesest lausest tuleneb, et kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, siis hinnatakse riigieksamitöö tervikuna 0 punktiga. Selles normis sulgude sees toodud loetelu ei ole ammendav, sest juhtumeid, mis võivad erinevate valdkondade riigieksamites viidata mahakirjutamisele või kõrvalise abi kasutamisele, ei ole võimalik lõplikult kindlaks määrata. Sulgude sees on toodud loetelu sagedamini esinevatest juhtudest, mille tuvastamisel saab mahakirjutamist või kõrvalise abi kasutamist eeldada.

§ 37

lg-s 14 ei ole eristatud mahakirjutamist ja mahakirjutamise võimaldamist / kaasaaitamist. See ei tähenda siiski, et nimetatud normi ei saaks rakendada selle eksaminandi eksamitöö hindamisel, kelle töö pealt maha kirjutati, vaid norm hõlmab ka mahakirjutamise või kõrvalise abi kasutamise võimaldamist. Seetõttu ei oma tähtsust, kelle töö pealt konkreetselt maha kirjutati. Olukorras, kus kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine tuvastati alles eksamitöö sisulise analüüsi kaudu, ei olegi reaalselt võimalik anda hinnangut sellele, kes kelle pealt maha kirjutas, vaid seda oleks saanud tuvastada üksnes eksami toimumise ajal vastava intsidendi vahetul avastamisel. Kui konkreetse eksaminandi töö sisulisel hindamisel ja teiste eksamitöödega võrdlemisel on mitmes eksamitöös tuvastatud identsed vead või muud kahtlust tekitavad spetsiifilised vead ning haldusmenetluse käigus ei leia tõendamist, et vastavad vead ei tekkinud mahakirjutamisel või kõrvalise abi kasutamisel, saab lugeda

§ 37lg 14 koosseisu täidetuks ja eksamitöö mittesooritatuks.

Kuna

§ 37

lg 14 ei eelda, et isik peab olema ise maha kirjutanud või kõrvalist abi kasutanud, siis ei pidanud ka hindaja tõendama, kes kelle pealt maha kirjutas. Eksamitööde hindamisel tekkinud põhjendatud kahtluse kinnitamiseks või välistamiseks alustatud haldusmenetluse käigus tuvastati nelja eksaminandi töödes mahakirjutamine või kõrvalise abi kasutamine. Kaebaja puhul tuvastati see vaidlustatud otsuse kohaselt

1. ja
2. ülesande lahenduste põhjal ning vaidemenetluses on eksperdid täiendavalt viidanud 5.,
3. ja
4. ülesande lahendustes esinevatele spetsiifilistele vigadele. Ei saa välistada, et vaidemenetluses võidakse tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis kinnitavad vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuid sellest ei saa järeldada, et eksperdid oleksid otsinud kaebaja eksamitööst vigu, et õigustada SA Innove ebaõiget hinnangut. Kaebaja ei ole vaidlustanud esile toodud vigade ja sarnasuste esinemist. Identseid vigu ei saa seostada õpetamisega, sest õpetaja ei õpeta tegema ühtemoodi vigu, samuti tuvastati ühesugune lahendus üksnes vaidlustatud otsuses märgitud ülesannetes ja teiste sama õpetaja õpilaste eksamitöödes sarnased lahendused puudusid. Kohtul ei ole alust kahelda eksamitööde hindajate pädevuses ja kogemuses, sh suutlikkuses arvestada konkreetse ülesande puhul võimalike alternatiivsete lahendustega. Kuna haldusmenetluses ei ilmnenud kahtlust välistavaid asjaolusid, siis on õigesti tuvastatud, et kaebaja on eksamitöö tegemisel kasutanud kõrvalist abi või maha kirjutanud või neid võimaldanud. Ülesannete nr 5, 8, 10 ja 12 osas ei ole vastustajad väitnud, et kaebaja töös esinesid teiste eksaminandidega identsed vead, vaid tuginesid asjaolule, et nende ülesannete lahendustes esinevad spetsiifilised vead, mis kinnitasid ülesande nr 3 põhjal tekkinud mahakirjutamise kahtlust. Kohati võib kaebaja käekiri olla mitmeti loetav, kuid valdavas osas on välja toodud vead või ebakõlad tuvastatavad. Kaks eksaminandi (DD, YY) on 15.06.2018 kohtumisel ka tunnistanud, et eksami sooritamise ajal toimus ülesannete lahenduste mahakirjutamine. Kaebaja väited SA Innove poolsest survestamisest on paljasõnalised ja pole usutav, et gümnaasiumi lõpetamisest huvitatud õpilased, kes on veendunud, et nad ei kasutanud oma eksamitööd tehes ebaausaid võtteid, tunnistavad sellele vaatamata, et kasutasid eksamil kõrvalist abi.

§ 37

lg 14 kohaldamiseks piisab sellestki, kui kas või ühe eksamitöös sisalduva ülesande puhul on tuvastatud mahakirjutamine või kõrvalise abi kasutamine, nagu praegu 3. ülesande puhul. 4

§ 37lg 14 ei ole vastuolus põhiseadusega (PS § 3 lg 1, § 13 lg 2).

Eksamitöö hindamisel kõrvalise abi kasutamise või mahakirjutamise tuvastamine on eksamitöö hindamise tingimuste ja korra lahutamatu osa ning jääb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 31 lgs 2 sätestatud volituse piiridesse. Säte on kooskõlas ka õigusselguse põhimõttega. Õigustloov akt peab paratamatult olema teatava üldistusastmega ega saa loetleda kõiki võimalikke konkreetseid juhtusid, mis võivad tagantjärgi osutada kõrvalise abi kasutamisele või mahakirjutamisele ja tingida eksamitöö mittesooritatuks lugemise. Kaebaja on ka ise märkinud, et eksami ajal keelatud tegevused on tuletatavad

§ 33

lg-s 10 ja § 37 lg-s 14 sätestatud eksamilt kõrvaldamise või eksamitöö mittesooritatuks lugemise tingimuste kaudu. Eksamireeglite rikkumise tagajärgede osas ei ole vahet, kas rikkumine avastatakse eksami toimumise ajal või alles eksamitöö hindamisel. Kaebaja viide, et ühegi sättega ei ole eksaminandile pandud kohustust aktiivselt takistada enda töö pealt maha kirjutamist, ei ole asjakohane, sest

§ 37

lg 14 kohaldamiseks ei pea tuvastama, kelle töö pealt maha kirjutati, vaid see norm võimaldab lugeda eksamitöö mittesooritatuks kõigil eksaminandidel, kelle töödes esinevad identsed vead, mida ei ole usutavalt põhjendatud. Kui eksaminand tajub eksamisituatsioonis, et tema pealt soovitakse maha kirjutada, ei ole tal küll kohustust sellest eksami läbiviijaid teavitada, kuid seda mitte tehes riskib eksaminand sellega, et ka tema eksamitöö võidakse lugeda mittesooritatuks. Väheintensiivne riive hariduse omandamise põhiõigusele on praegusel juhul põhjendatud. Kaebajal ei ole takistust sooritada matemaatika kitsa kursuse korduseksam ja selle positiivse tulemuse korral jätkata soovitud haridusteed. Kaebaja väited vaidlustatud otsusega tema au ja hea nime teotamisest on alusetud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. XX palub 10.06.2019 apellatsioonkaebuses (täiendatud 11.09.2019) tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kaebaja jääb vaidemenetluses ja esimese astme kohtus esitatud väidete juurde ning leiab, et tema ei ole eksamitööd maha kirjutanud ega kõrvalist abi kasutanud, mistõttu tulnuks tema eksamitööd hinnata sisuliselt. Vaidlust ei ole selles, et eksamireeglite rikkumist ei tuvastatud eksamitöö kirjutamise ajal, vaid seda järeldati nelja eksaminandi (sh kaebaja) eksamitööde sarnasuste põhjal ja apellatsioonikomisjon viitas täiendavalt kaebaja eksamitöös esinevatele spetsiifilistele vigadele. Halduskohtu otsus on vastuoluline küsimuses, kas vastustajad on tõendanud kaebaja poolt mahakirjutamise või kõrvalise abi kasutamise või on seda üksnes eeldatud. Kohus ei ole märkinud, milliste tõenditega on mahakirjutamine tõendatud, vaid viitas üldiselt eksamitöödes esinevatele sarnasustele. Eksamitöö mittesooritatuks lugemine pelgalt fiktsioonist lähtudes on õigusvastane. Kaebaja poolt mahakirjutamist või kõrvalise abi kasutamist tuleb tõendada. 5

§ 37

lg-s 14 sulgudes toodud loetelu kirjeldab küll määratlemata õigusmõisteid „mahakirjutamine“ ja „kõrvalise abi kasutamine“, kuid nende sisustamisel tuleb arvestada ka konkreetse eksamitöö eripära. Erinevalt halduskohtu ja vastustajate hinnangust ei saa nimetatud mõistetega aga lisaks hõlmata „mahakirjutamise võimaldamist“ ega „kõrvalise abi andmist“, sest ka neil juhtudel väljendab eksamitöö täiel määral eksaminandi teadmisi ja oskusi ning eksamitöö hindamisega on objektiivselt võimalik teha usaldusväärseid järeldusi eksaminandi omandatud teadmiste ja oskuste kohta. Sellise eksamitöö hindamata jätmine või hindamine 0 punktiga oleks pelgalt karistus moraalselt etteheidetava teo toimepanemise eest ja saab seetõttu toimuda vaid selge õigusliku aluse olemasolul (sellise õigusnormi puudumisel on tegemist üksnes moraali küsimusega). Halduskohus näib olevat sisuliselt nõustunud HTM-i seisukohaga, et tõendamiskoormus mahakirjutamist või kõrvalise abi kasutamis välistavate asjaolude osas on läinud üle kaebajale. Samas ei saa kaebajale panna tagantjärele kohustust tõendada, et ta ei ole eksamitööd maha kirjutanud ega kasutanud selle kirjutamisel kõrvalist abi ning õigusaktid ei näe sellist pööratud tõendamiskoormust ka ette. Selliseid tõendeid saaks eksaminand esitada üksnes eksamiolukorras vahetult (nt demonstreerida spikri puudumist vmt). Halduskohtu järeldusega, et esineb alus lugeda eksaminand osalenuks mahakirjutamises või kõrvalise abi kasutamises on regulatsiooni tõlgendamise teel laiendatud ka osavõtule, mis on täideviimisest oluliselt laiem ning isegi karistusõiguses kehtib osavõtja vastutus üksnes kuritegude, kuid mitte väärtegude puhul (vt karistusseadustiku (KarS) §-d 22 ja 23). Haldusorganil oli kohustus selgitada esmalt välja kaebaja tegevus ning alles seejärel on võimalik hinnata, kas see vastab rikkumisele, mis annab aluse hinnata tööd 0 punktiga. Ükski seni kogutud tõend ei kinnita, et kaebaja olnuks teadlik tema pealt maha kirjutamisest või oleks ise maha kirjutanud. Kaebaja hinnangul on

§ 37

lg 14 eesmärk tagada, et hinnatavas eksamitöös väljenduksid eksaminandi teadmised. Halduskohus ja HTM on seevastu omistanud normile karistusõigusele omase üldpreventiivse eesmärgi (st tagada eksaminandi üldist eetilist käitumist ning kohustust aidata kaasa eksami üldiselt õigus- ja eesmärgipärasele läbiviimisele), mis väljub volitusnormi piiridest ja on seetõttu põhiseadusevastane. Eksamil korra tagamine on eksami korraldajate ülesanne, mida ei saa määrusega kanda üle eksaminandidele. Määruses nr 54 on eksamitöö hindamata jätmise tagajärg seotud üksnes eksamilt kõrvaldamisega, kuid § 37 lg 14 sellist tagajärge ei sätesta. Halduskohus on ületanud tõlgendamise piire ja laiendanud normi toimet asjaoludele, mida see ei reguleeri. Objektiivselt hinnatava eksamitöö hindamata jätmisega kaasnev tagajärg (st eksaminand ei saa aasta jooksul asuda õppima ülikooli enda valitud erialale) vastab sisult ja raskusastmelt KarS §-des 49–522 sätestatud lisakaristustele ning seega on materiaalses mõttes tegemist karistusega (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 08.06.1976 otsus nr 5100/71, 5101/71, 5102/71, 5354/72, 5370/72: Engel jt vs. Madalmaad), mille kohaldamiseks kaebaja suhtes puudub õiguslik alus. Isegi kui selline tagajärg oleks

§ 37

lg-st 14 tõlgendamise teel tuletatav (millega kaebaja ei nõustu), rikuks selline laiendav tõlgendamine karistusnormi määratletuse põhimõtet. Kaebaja jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ka küsimustes, et teda ei ole nõuetele vastavalt ära kuulatud ning

§ 37

lg 14 ei määranud imperatiivselt kindlaks õiguslikku tagajärge, vaid haldusorgan oleks pidanud teostama kaalutlusõigust. Põhjendamatu on seisukoht, et kui eksaminand ei teavita eksamiolukorras mahakirjutamisest või kõrvalise abi kasutamisest või nende katsest, võtab ta ise riski, et tema eksamitöö võidakse jätta hindamata. Eksami korra järgimise kohustus on vastustajatel, mitte kaebajal, kes ei saa vastutada selle eest, et vastustajad ei suutnud eksamil korda tagada. Kaebaja eksamitöö hindamata jätmine riivab intensiivselt tema õigust haridusele, olenemata järeleksami sooritamise võimalusest. Samuti on ebaõige seisukoht, et vastustajate alusetud väited selle kohta, et kaebaja on eksamitöö maha kirjutanud või kasutanud kõrvalist abi, ei riku tema õigust aule ja heale nimele. Asjaolu, et kaebaja ei saanud gümnaasiumi lõpetada ja edasi õppida põhjusel, et ta ei saanud väidetava 6

sõnastuses ei tehta vahet, kes kelle pealt maha kirjutas, vaid eksamitöö 0 punktiga hindamise aluseks on fakt, et erinevate eksaminandide töödes esinevad sarnasused ja haldusmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et tegemist olnuks juhusliku kokkulangevusega. Kaebaja lähenemist ei toeta lisaks

§ 33lg-d 10 ja 11, mille loogikat järgib ka § 37 lg 14.

Teistsugune lähenemine oleks ka ebaloogiline ja diskrimineeriv. Eksami läbiviimise eesmärk on selgitada välja konkreetse eksaminandi teadmised ning kui seda ei ole võimalik teha, sest eksaminand kasutas eksami ajal kõrvalist abi või aitas teist ja nende tööd on teatud ulatuses identsed, siis jääb see eesmärk täitmata ning eksaminandi teadmisi ei ole võimalik objektiivselt hinnata. Selliste olukordade lahendamiseks näeb määrus nr 54 ette, et igasugune olukord, mille tõttu ei ole võimalik eksaminandi enda teadmisi hinnata, loetakse kõrvalise abi kasutamiseks ja eksamitööle antakse 0 punkti.

§ 37

lg-l 14 ei ole karistusõiguslikku eesmärki (st eesmärk on hinnata isiku teadmisi) ning sellega ei ole ületatud volitusnormi piire (st sätestada hindamise kriteeriumid). Eksamitööd ei jäeta hindamata, vaid seda hinnatakse 0 punktiga. Lisakaristuseks ei saa lugeda asjaolu, et riigieksami sooritamiseks on nähtud ette konkreetsed kuupäevad ja iga riigieksamit saab sooritada vaid üks kord aastas. Kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus ja kaebaja on seda kasutanud. Vastustaja on volituste piires kaalunud tuvastatud asjaolusid ning teinud nende pinnalt otsuse. Kaebaja eksamitöö hindamine 0 punktiga ei riku tema õigust aule ja heale nimele (vt Riigikohtu 24.01.2017 otsus nr 3-3-1-65-16, p 18). Arusaamatu on kaebaja väide, et temale ei ole antud võimalust hinnata kõigi asjaomaste eksamitööde sarnasust, sest kaebaja on 3. ülesande puhul vastuste sarnasuse koheselt omaks võtnud ja püüdnud selgitada selle põhjuseid (sh vaidemenetluses). 7

§ 37

lg 14 kohaselt hinnatakse eksamitöö 0 punktiga juhul, kui hindamisel tuvastatakse mahakirjutamine või kõrvalise abi kasutamine. Eksamitöö hindamisel ei saa üldjuhul enam tuvastada neid asjaolusid, mida sai tuvastada riigieksami läbiviimise ajal, mistõttu jäävad kaebaja viited

§ 33

lg 10 p-le 1 arusaamatuks.

§ 37

lg 14 sätestab mitteammendava loetelu olukordadest, mille tuvastamisel eeldatakse kõrvalise abi kasutamist või mahakirjutamist (sh puudub vajadus neid eristada või täpsemalt määratleda). Seda, et mahakirjutamine või kõrvalise abi kasutamine hõlmab ka nende võimaldamist, kinnitab juba asjaolu, et eksamitööde analüüsi põhjal ei olegi hindajal reaalselt võimalik tuvastada, kes kelle pealt maha kirjutas, vaid see olnuks võimalik üksnes eksami toimumise ajal vastava intsidendi vahetul avastamisel. Seega, kui eksamitööde võrdlemisel tekkinud kahtlust ei ole haldusmenetluses kõrvaldatud, saab lugeda sätte koosseisu täidetuks ja kõiki ühesuguste vigadega eksamitöid hinnatakse 0 punktiga.

§ 37

lg 14 kohaldamine ei eelda, et isik peab olema ise maha kirjutanud või kõrvalist abi kasutanud. Nii grammatilise kui ka süstemaatilise tõlgenduse järgi on ainuvõimalik, et kui

§ 37

lg-s 14 toodud eeldused on täidetud, läheb tõendamiskoormus üle eksaminandile, kellel on kohustus tõendada, et tema ei kasutanud kõrvalist abi ega kirjutanud maha. Kaebaja poolse tõlgendusega nõustumise korral muutuks säte sisutuks. Sättel on mh preventiivne eesmärk anda kõigile eksami sooritajatele sõnum, et kui nad aitavad mahakirjutamisele kaasa, võidakse kõiki sarnaseid eksamitöid hinnata 0 punktiga. Kui kaebaja märkas eksami ajal mahakirjutamist, oli tal võimalus sellele reageerida. Nõustuda ei saa väitega, et eksaminandil puudub eksamil korra järgimise kohustus (nt

§ 33

lg-d 5 ja 9) ja jääb arusaamatuks, milles seisneb vastustaja poolne väidetav rikkumine. Kaebaja poolt mahakirjutamine või kõrvalise abi kasutamine on tuvastatud haldusmenetluse põhimõtteid järgides ja kaebajale on nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus, mida ta on ka kasutanud. Määrus nr 54 on antud PGS § 31 lg 2 alusel ning eksamitöö hindamine mahakirjutamise või kõrvalise abi kasutamise tuvastamise korral jääb volitusnormi piiridesse. Kaebaja eksamitööd ei loetud mittesooritatuks üksnes sarnastel vigadel põhineva kahtluse alusel, vaid selle kahtluse kontrollimisel leidis tuvastamist, et kaebaja on kasutanud eksamitöö tegemisel kõrvalist abi või eksamitöö maha kirjutanud või seda võimaldanud.

§ 37

lg 14 on kooskõlas ka õigusselguse põhimõttega ning selles ei pea üksikasjalikult määratlema, millised tegevused on eksami ajal keelatud ja toovad kaasa eksami mittesooritatuks lugemise. Kui eksaminand tajub eksamisituatsioonis, et tema pealt soovitakse maha kirjutada, ei ole tal küll otsest kohustust sellest eksami läbiviijaid teavitada, kuid seda mitte tehes riskib ta võimalusega, et ka tema eksamitöö võidakse lugeda mittesooritatuks. Riigieksami mittesooritatuks lugemine ei takista kaebajal kõrghariduse omandamist, vaid lükkab edasiste õpingute algusaega üksnes edasi, sest kaebajal ei ole takistust sooritada matemaatika kitsa kursuse korduseksam. Väited au ja hea nime teotamisest on alusetud (vt lahend nr 3-3-1-65-16, p 18). Kuna

§ 37

lg 14 ei kohusta selgitama välja mahakirjutamises või kõrvalise abi kasutamises osalenud isikute n-ö panust, on konkreetse eksaminandi sildistamine juba ainuüksi seetõttu välistatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
2. PGS § 31 lg 2 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama gümnaasiumi lõpueksamite (sh riigieksamite) ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, 8

§ 27

lg 1 kohaselt tuleb gümnaasiumi lõpetamiseks sooritada mh matemaatika riigieksam, mille puhul eristatakse gümnaasiumi riikliku õppekava kitsa matemaatika ainekavale ja laia matemaatika ainekavale vastavaid eksamitöid ning õpilane saab ise valida, kumma eksamitöö ta sooritab (vt määruse § 27 lg 8). PGS § 31 lg 5 ja

§ 37

lg 15 kohaselt on riigieksam sooritatud, kui saavutatud on vähemalt 1% maksimaalsest tulemusest.

§ 36

lg 4 kohaselt õpilane, kes saavutas eksamil alla 1% maksimaalsest tulemusest, saab riigieksami sooritada järgmisel õppeaastal.

§ 33

lg 1 näeb ette, et riigieksamite läbiviimise ja riigieksamikorrast kinnipidamise eest koolis vastutavad riigieksamikomisjonid.

§ 33

lg 4 p 3 kohaselt hoiatab riigieksamikomisjon enne riigieksami algust eksaminande, et riigieksamil kõrvalise abi, sealhulgas mobiiltelefoni või muu sidevahendi kasutamisel või mahakirjutamisel kõrvaldatakse eksaminand riigieksamilt ning riigieksamitöö hinnatakse 0 punktiga.

§ 31

lg 6 p 4 kohustab riigieksamikomisjoni jälgima, et eksaminandid ei kasuta riigieksamil kõrvalist abi.

§ 33

lg 10 p 1 järgi kõrvaldab riigieksamikomisjoni liige või riigieksami välisvaatleja eksaminandi riigieksamilt, kui eksaminand kasutab riigieksami sooritamisel kõrvalist abi või kirjutab maha, üritab seda teha või aitab sellele kaasa või on võtnud eksamile kaasa mittelubatud abivahendeid.

§ 33

lg 11 näeb ette, et riigieksamilt kõrvaldatud eksaminandi eksamitööd hinnatakse 0 punktiga.

§ 33

lg 9 kohustab eksaminandi lisaks lähtuma riigieksamitöö sooritamisel vastava riigieksami läbiviimisjuhendist. Matemaatika riigieksami läbiviimisjuhendi p 7.12 järgi eksamil kõrvalise abi või keelatud (tehniliste) vahendite, sh mobiiltelefoni kasutamiselt või mahakirjutamiselt tabatud eksaminand kõrvaldatakse eksamilt, eksam loetakse mittesooritatuks ja eksamitöö hinnatakse 0 punktiga.

§ 37

lg 14 sätestab: „Kui riigieksamitööde hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine (eri eksaminandide töödes süstemaatiliselt esinevad ühesugused vead ja/või parandused, identselt sõnastatud pikemad vabavormilised vastused, näiteks keeleeksami kirjutamisosas, ülejäänud vastuse loogikaga mittehaakuvad ühesugused õiged või valed lisandused vastusesse, loomevargus või muu selline, riigieksamiosa või kogu riigieksamitöö kirjutamisel), siis hinnatakse riigieksamitöö tervikuna 0 punktiga. Kõrvalise abi kasutamise või mahakirjutamise tuvastab eksameid korraldav asutus eksamitööde hindamisel tekkinud põhjendatud kahtluse alusel, järgides haldusmenetluse põhimõtteid, kuulates ära kõik asjasse puutuvad isikud ning kaasates vajadusel kooli pidaja ja riiklikku või haldusjärelevalvet teostava asutuse esindaja, kes teeb järelevalvet selle kooli õppetegevuse üle, kus juhtum aset leidis.“ 13. Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumis sooritas 25.05.2018 matemaatika kitsa kursuse riigieksamit neli õpilast (sh XX). Vaidlust ei ole selles, et riigieksami toimumise ajal ei tuvastatud kõrvalise abi kasutamist ega mahakirjutamist, vaid sellekohane kahtlus tekkis alles eksamitööde hindamise käigus. Samuti ei ole vaidlust, et eksamitööde põhjal tekkinud kahtluse kontrollimisel ei ole suudetud konkreetselt tuvastada, millise eksaminandi töö pealt võidi maha kirjutada. 14. Halduskohus ja vastustajad on leidnud, et kuigi

§ 37

lg-s 14 on nimetatud üksnes mahakirjutamist ja kõrvalise abi kasutamist, hõlmab see norm ka mahakirjutamise või kõrvalise abi kasutamise võimaldamist, mistõttu ei olegi vaja konkreetselt tuvastada seda, kelle eksamitöö pealt maha kirjutati või kes abistas teisi eksaminande nende tööde kirjutamisel, sest ka tema eksamitöö tuleks hinnata 0 punktiga. Ringkonnakohus

§ 37lg 14 sellise 9

kehtestamisel peeti mahakirjutamise või kõrvalise abi kasutamise all silmas ka nende olukordade tekkimise võimaldamist. Kuna tegemist on isiku õigusi piirava sättega, siis tuleks kahtluse korral eelistada vähem piiravat tõlgendust (in dubio pro libertate). Kaebaja on põhjendatult rõhutanud, et riigieksamil korra tagamine ei ole eksaminandide, vaid eksamikomisjoni ja välisvaatleja ülesanne (vt

§ 31

lg 6, § 32 lg-d 1, 5 ja 6, § 33 lg-d 1 ja 10) ning kui

andja soovinuks näha § 37 lg-s 14 sätestatud range tagajärje ette ka selle eksaminandi riigieksamitöö puhul, kelle töö pealt on maha kirjutatud, pidanuks see olema sättes selgelt ette nähtud. Samuti tuleks eksaminande sellise tagajärje eest üheselt mõistetavalt hoiatada, kuid

§ 31lg 4 p 3 jääb selles osas ebamääraseks.

Ringkonnakohus möönab, et kuigi riigieksamikomisjon peab

§ 31

lg 4 p 2 kohaselt juhtima enne riigieksami algust eksaminandide tähelepanu muu hulgas

§ 33

lg 10 p 1 nõuetele ning selles sättes on riigieksamilt kõrvaldamise alusena märgitud mh mahakirjutamisele kaasaaitamine (ning sellel alusel riigieksamilt kõrvaldamine toob

§ 33

lg 11 kohaselt samuti kaasa eksamitöö hindamise 0 punktiga), ei anna see ikkagi alust tõlgendada

§ 37lg-t 14 laiendavalt.

Pigem viitab

§ 33

lg 10 p-s 1 mahakirjutamise ja sellele kaasaaitamise eraldi välja toomine, et neid tegevusi ei ole alust samastada ka määruse muudes sätetes. Erinevalt eksamitööde hindamise etapist on eksami toimumise ajal tõenäoliselt võimalik ka tuvastada, kas mahakirjutamise võimaldamine toimus teadvalt või mitte, mis võib selgitada sätetes toodud loetelude lahknevust. Lisaks võib mahakirjutamisele kaasaaitaja riigieksamilt kõrvaldamise üheks eesmärgiks pidada eksamil korra tagamist ja see võiks iseenesest anda aluse eksaminandi riigieksamilt kõrvaldamiseks ka

§ 33

lg 10 p 2 järgi (s.o eksaminandi käitumine häirib riigieksami läbiviimist või teisi eksaminande). 15. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka seisukohta, et olukorras, kus mahakirjutamine tuvastatakse alles eksamitööde sisulisel analüüsimisel, ei olegi enam võimalik hinnata, kelle töö pealt on maha kirjutatud, vaid seda saanuks tuvastada üksnes mahakirjutamise vahetul avastamisel ja seetõttu on põhjendatud kahtluse kontrollimiseks

§ 37

lg-s 14 ettenähtud haldusmenetluse eesmärk tuvastada üksnes seda, kas eri töödes esinevad identsed vead ja/või parandused (või muud samas sättes näitlikult loetletud ebakõlad) ei saa olla üksnes juhuslikku laadi. Kuigi on ilmne, et n-ö originaalse eksamitöö tuvastamine on tagantjärele raskendatud, võib see olla tuvastatav nii eksamitöö enda põhjal (nt võrdluses töö mustandiga, spetsiifiliste vigade või juurdekirjutuste puudumisest vmt) kui ka haldusmenetluse käigus (sh vaidemenetluses) kogutud tõendite alusel (nt eksaminandide seletustest). Kokkuvõtlikult ei piisa ringkonnakohtu arvates

§ 37

lg 14 koosseisu täidetuks lugemiseks pelgalt asjaolust, et mitmes eksamitöös on hindamisel tuvastatud nt identsed vead ja haldusmenetluse tulemusel on välistatud, et kokkulangevused võinuks olla juhuslikud, vaid sättes märgitud tagajärg on rakendatav üksnes selle eksamitöö suhtes, mille puhul on haldusmenetluse käigus leidnud kinnitust, et identsete vigade esitamise põhjuseks oli kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine. Siinkohal tuleb aga märkida, et kuna tegemist ei ole karistusnormiga, siis ei kehti selle puhul ka süüteomenetluslik tõendamise standard (s.o tuvastatud asjaolude esinemine on väljaspool mõistlikku kahtlust – nt Riigikohtu 30.11.2009 otsus nr 3-1-1-55-09, p 18.2), vaid mahakirjutamise või kõrvalise abi kasutamise tuvastamiseks piisab, kui seda kinnitavate tõendite kaal on suurem kui vastupidisele osutavate tõendite kaal. 16. XX on haldus- ja kohtumenetluses läbivalt väitnud, et tema ei ole eksamitööd maha kirjutanud ega eksamitöö kirjutamisel kõrvalist abi kasutanud. Ringkonnakohus nõustub 10

§ 37

lg-st 14 ei tulene eksaminandile kohustust lükata ise ümber tema riigieksamitöö hindamisel tõusetunud põhjendatud kahtlus mahakirjutamises või kõrvalise abi kasutamises, siis lasus vastavate asjaolude esinemise tõendamise koormus vastustajatel. Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (nt Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 20; 03.05.2016 otsus nr 3-3-1-5-16, p 12). Apellatsioonkaebuses on märgitud, et halduskohus on jätnud kaebaja ja teiste eksaminandide eksamitööde väidetava sarnasuse kontrollimata ning kogumata ka kontrollimist võimaldavad tõendid, millega on rikutud uurimispõhimõtet. Selliste tõendite puudumisele juhis kaebaja tähelepanu juba halduskohtule 05.04.2019 esitatud täiendavas seisukohas (tl 64). Iseenesest on õige, et SA Innove on esitanud halduskohtule üksnes kaebaja riigieksamitöö (koodiga 147-021) ja mustandilehed (tl 27-32p; tl 38-41), kuid mitte ülejäänud kolme eksaminandi eksamitöid. HKMS § 122 lg 2 p-st 5 ja Tallinna Halduskohtu 22.08.2018 määrusest tulenevalt pidanuks SA Innove kõnealused eksamitööd tõepoolest esitama (HKMS § 79 lg 1 p 3 ning § 88 lg-te 2 ja 3 alusel olnuks kohtul seejuures võimalik vajaduse korral ka piirata kaebaja õigust nendega tutvuda, nt varjates konkreetse töö koodi), kuid olukorras, kus eksamitööde kahtlustäratavale identsusele on SA Innove 18.06.2018 otsuses viidatud vaid

1. ülesande kahe rea osas ning asja materjalidest nähtuvalt ei ole ükski neljast eksaminandist selle asjaolu õigsust vaidlustanud, ei saanud kolme eksamitöö kohtule esitamata jätmine mõjutada vaidluse lahendamist. Kaebaja õigusi ei puuduta see, kas teiste eksaminandide töödes esines samuti mingeid muid spetsiifilisi vigu või parandusi, mis viitavad mahakirjutamisele või kõrvalise abi kasutamisele. Eeltoodust tulenevalt ei ole praeguse asja lahendamiseks ülejäänud eksamitööde väljanõudmine vajalik.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et tema riigieksamitöö puhul ei ole tõendatud kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, vaid seda on üksnes eeldatud. XX riigieksamitöös on tuvastatud
3. ülesande lahenduses kahe rea identsus teiste sama riigieksamit teinud eksaminandide töödega (st ühes reas identne õige, kuid ebatraditsiooniline lahendus, ja teises reas ühesugune viga) ning kaebaja eksamitöös esinevad lisaks mitmed sellist laadi vead, mis on omased mahakirjutamisele või kõrvalise abi kasutamisele (st ei ole hästi näha ja puudub arusaam sellest, mida kirjutatakse). Need kõrvalekalded on tuvastanud eksamitööde hindajad ja/või vaidemenetluses osalenud eksperdid. Vastustajad on õigesti rõhutanud, et kuna kaebaja mustandilehtedel
4. ülesande vaidlusalused read puuduvad, siis ei saanud kaaseksaminandid kuidagi kirjutada maha tema mustandilt, nagu kaebaja on oletanud. Samuti tuleb nõustuda, et kõnealused kokkulangevused ei ole seletatavad väitega, et eksaminandidel oli sama õpetaja, kes õpetas neid ühtemoodi, sest õpetaja ei saanud õpetada eksaminande tegema samasuguseid vigu.
5. Kaebaja riigieksamitöös on lisaks tuvastatud mahakirjutamisele või kõrvalise abi kasutamisele viitavaid ebakõlasid ülesannetes nr 5, 8, 10 ja
6. Ülesandes nr 5 peaks diskriminandi D arvutamisel sisalduma tehtes „– 3“ asemel „– 2“, sest vastasel korral ei saaks tulemus tulla õige. Kaebaja väide, et eksamitöös ongi kirjutatud „– 2“, on selgelt otsitud, sest juba sama ülesande lahenduskäigust nähtub, et vaidlusalune number on kirjutatud viisil, nagu kaebaja kirjutab numbrit „3“ ega vasta tema numbri „2“ kirjutamisviisile. Kuigi ülesande nr 8 puhul tuleb möönda, et kolmandas reas on kaebaja ilmselt tõepoolest kirjutanud „y“, mitte „4“, sest sarnasel viisil on „y“ mitmel puhul kirjutatud ka sama ülesande esimeses kahes reas ning selgemalt nähtub see ka eksamitöö mustandist – tl 39), jääb siiski arusaamatuks, kuidas on samas ülesandes saadud õige tulemus vaatamata sellele, et logaritmitav on ühes kohas pandud ebaloogiliselt astendajaks (seejuures asetseb number „16“ selgelt ülejäänud reast kõrgemal ja seda ka kaebaja töö mustandis – tl 39). Ülesande nr 10 puhul on mahakirjutamist või kõrvalise abi kasutamist järeldatud lahenduse lõppu lisatud neljast reast (milles leitakse, et „x = 3“), kuigi see pidanuks loogiliselt asuma lahenduse alguses. Kõnealuse lisanduse teises reas sisaldub ka võrdusmärgi asemel hoopis miinusmärk. Ehkki iseenesest ei saa välistada, et kaebaja võis „x“ väärtuse leida ka peast arvutamise tulemusel, viitab kõnealuste ridade vigane kirjutamine siiski 11

§ 37lg 14 alusel õigesti hinnatud 0 punktiga.

20. Ärakuulamisõiguse rikkumist puudutavate kaebaja väidete osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 16 toodud põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid üle korrata. Kaebaja on esitanud haldusmenetluse käigus oma seisukohad SA-le Innove 11.06.2018 kirjalikult (tl 20) ja 15.06.2018 suuliselt (tl 43) ning apellatsioonikomisjonile 18.06.2018 vaide (tl 9-9p) ja 28.06.2018 vastuväited (tl 12-13) vaideotsuse projektile (tl 1011). Kuna

§ 37

lg 14 sõnastus ei võimalda järeldada, et see jätaks sättes toodud asjaolu (st kõrvalise abi kasutamise või mahakirjutamise) tuvastamise korral hindajale mingi kaalutlusruumi tagajärje valikul (sh olenemata rikkumise ulatusest), vaid sellisel juhul tuleb riigieksamitööd tervikuna hinnata 0 punktiga, on kaebaja etteheited kaalutlusõiguse kasutamata jätmise kohta ainetud. Pidades silmas, et kõrvalise abi kasutamise või mahakirjutamise täpse ulatuse kindlaksmääramine ja selle hindamisel arvesse võtmine oleks äärmiselt keeruline või isegi võimatu, ei saa hindajal kaalutlusõiguse puudumist pidada iseenesest õigusvastaseks ega sättes ettenähtud tagajärge (st gümnaasiumi mittelõpetamine) ebaproportsionaalseks. Isikul ei ole põhiõigust kaalumisele, vaid tal on üksnes õigus sellele, et tema põhiõigusi ei piirataks ebaproportsionaalselt. Regulatsioon, mis ei jäta rakendajale kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda siiski proportsionaalse tulemuse, kui normi kehtestaja on selle proportsionaalsust ise 12

§ 37lg 14 alusel samuti 0 punktiga.

1. Kuna on tuvastatud, et XX kasutas 25.05.2018 matemaatika riigieksamitöö kirjutamisel kõrvalist abi või kirjutas eksamitöö vähemasti osaliselt maha, siis ei saa SA Innove 18.06.2018 otsus, millega eksamitööd hinnati 0 punktiga, ega HTM-i apellatsioonikomisjoni 30.06.2018 otsus, millega jäeti riigieksami tulemus muutmata, teotada kaebaja au ja head nime. Vaidlustatud haldusaktides ei ole väidetud, et kaebaja riigieksamitööle oleks omistatud 0 punkti tema teadmiste puudumise tõttu.
2. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10.05.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 87) ja taotleb apellatsioonimenetluses kantud 660 euro suuruste esindajakulude (tl 103-104) vastustajatelt väljamõistmist. Menetluskulude kandmine ja nende seos praeguse vaidluse menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. SA Innove ja HTM ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustajate menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 13