Tsiviilasi nr 2-18-134930 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-134930 Määruse tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2020. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler,

§4034

lg-st 7 ei või kostjalt lisaks laenusumma tagastamisele nõuda muud kui intressi

§-s 94 sätestatud määras.

1. Harju Maakohus rahuldas
2. novembri 2019 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingust nr L2700216477 tuleneva põhivõla 662.43 eurot, intressi 45.69 eurot, haldustasu 4.50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 68.11 eurot, lisaks lepingust nr L2700529258 tuleneva põhivõla 1 019.13 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 60.31 eurot ning sissenõudmiskulu 35 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 13,90% aastas lepingust nr L2700216477 tulenevalt põhivõlalt 662.43 eurot alates
3. veebruarist 2019 kuni põhinõude täitmiseni ning viivise 8% aastas lepingust nr L2700529258 tulenevalt põhivõlalt 1 019.13 eurot alates
4. veebruarist 2019 2

§ 170

II lausele on Intrum Estonia AS esitanud Intrum Debt Finance AG esindajana kostjale

1. juunil 2018 teate nõude loovutamisest, mille kohaselt AS Coop Finants loovutas
2. mail 2018 nõude kostja vastu koos kõrvalkohustuste ja kõigi sellest tulenevate õigustega Intrum Debt Finance AG-le ning Intrum Debt Finance AG volitatud esindajaks Eestis on Intrum Estonia AS (registrikood 10036074). Lisaks on Coop Finants AS on esitanud kostjale teatise nõude loovutamise kohta
3. veebruaril 2019, s.o pärast hageja poolt ärinime muutmist, kuid nõude loovutamise teatisest nähtub hageja registrikood, mis vastab hageja äriregistri väljavõttest nähtuvale registrikoodile. Maakohus jõudis seetõttu järeldusele, et tegemist on sama isikuga ning nõue on läinud üle Intrum Debt Finance AG-le. Volikirja kohta märkis maakohus, et see on väljastatud DN-le, kui Intrum Estonia AS-i töötajale, mitte kui eraisikule. Volituse sisu ja ulatuse määramiseks tuleb lähtuda esindatava poolt volituse andmiseks tehtud tahteavalduse sõnastusest. Esindatav on märkinud volikirja, et volitab Intrum Estonia AS-i töötajat. Kui esindatav oleks soovinud volitada DN kui eraisikut, poleks esindatav märkinud volikirja, et tegemist on Intrum Estonia AS-i töötajaga. Eelnevast tulenevalt ei ole DN-l isiklikult õigust võtta vastu Intrum Debt Finance AG-le kuuluvaid rahalisi õigusi, vaid nimetatud õigus on Intrum Estonia AS-il, mis tähendab, Intrum Estonia AS on õigustatud kostjalt võlgnevusi sisse nõudma. Maakohus tuvastas, et mõlema laenulepingu puhul on esialgne võlausaldaja, s.o Coop Finants AS, rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kohaldas seetõttu

§ 403lg-s 7 sätestatut laenulepingust nr L2700529258 tuleneva võlgnevuse osas.

Teisest laenulepingust, s.o nr L2700216477, tuleneva võlgnevuse kohta märkis maakohus, et kuna kostja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet, mis võimaldaks laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud regulatsiooni alusel vähenda kostja võlgnevust, siis puudub alus sellest laenulepingust tuleneva võlgnevuse vähendamiseks. Kuna praegusel juhul on hageja nõue kostja vastu üle 1 000 euro ja kohtule on esitatud tõendid, et hageja on esitanud kostjale meeldetuletuskirjad kostja poolt laenulepingutes märgitud aadressile Välja tn 4-35 Tallinnas 6. juulil 2018, 20. juulil 2018, 24. augustil 2018 ja 26. novembril 2018, mõistis maakohus

§ 1132

lg 2 p 3 alusel kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu summas 35.00 eurot. Kostja on vastavalt hageja poolt esitatud andmetele

1. juuni 2015 laenulepingust tulenevate maksete tasumisega viivituses alates
2. jaanuarist 2018 ning
3. märtsi 2017 laenulepingust tulenevate maksete tasumisega alates
4. märtsist
6. juuni 2015 laenulepingust tulenev igakuine osamakse tasumise tähtpäev oli iga kuu
7. kuupäeval ning
8. märtsi 2017 laenulepingust tulenev igakuine osamakse tasumise tähtpäev oli iga kuu
9. kuupäeval. Laenuandja ütles lepingud üles
10. maist
11. Seega oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Laenuandja on lepingu p-st 11.2 tulenevalt andnud kostjale vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, kuid kostja ei täitnud oma kohustust ka täiendava tähtaja jooksul. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et laenuandja poolt laenulepingute ülesütlemine on kehtiv. 3

§ 164lg 2).

Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et

1. veebruari 2019 algse võlausaldaja AS Coop Finants saadetud teatises oli märgitud lisaks uue võlausaldaja ärinimele ka registrikood CHE-100.023.266, mis on kordumatu ja võimaldab ettevõtjat identifitseerida. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja registrikood on CHE100.023.
2. Seega on tegemist ühe ja sama juriidilise isikuga ning seda ei muuda asjaolu, et ettevõtja on muutnud ärinime, mille all tegutseb. Seega ei võimalda esitatud asjaolu teha erinevat järeldust maakohtu tuvastatust, et loovutamine on tulenevalt

§ 170võlgniku suhtes toimunud.

Seega ei muuda kostja väide, et

1. juuni 2018 volikirjast nähtuvalt on hageja andnud volituse DN-le mitte Intrum Estonia AS-ile asjaolu, et võlgniku suhtes on nõude loovutamine toimunud hagejale, keda esindab kohtumenetluses vastavalt esitatud volikirjale DN mitte Intrum Estonia AS. Kolleegium leiab, et määravat tähtsust ei oma, kes hageja nimel meeldetuletuskirju saatis, sest kirjade saatmise puhul ei ole tegemist tahteavalduse tegemisega.
2. Teiseks tugineb kostja apellatsioonkaebuses sellele, et kuna maakohus tuvastas
3. juunil 2015 sõlmitud laenulepingu nr L2700216477 sõlmimisel laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise vastavalt laenulepingu ajal kehtinud

§-le 403², siis on kostjal õigus nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu esitab kostja apellatsioonimenetluses tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab laenuandja poolt laenulepingu nr L2700216477 vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tuleneva kahju nõude 1 359.40 eurot hageja poolt kostja vastu esitatud nõudega. Vaidlust ei ole nõude kvalifitseerimises, mistõttu ei tõusetu küsimust võimalikust kohtu selgitamiskohustuse rikkumisest (vrdl RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Esmalt ei jaga kolleegium kostja seisukohta, et tasaarvestusavalduse esitamist saab võrdsustada menetlusseaduses reguleeritud aegumise vastuväite esitamise õigusega apellatsiooniastmes ka juhul, kui aegumise kohaldamist esimese astme kohtus ei ole nõutud. Erinevalt tasaarvestuse vastuväitest on aegumise vastuväide menetluslik vastuväide, mille kohta on TsMS § 651 lg-s 2 kehtestatud erand, vastavalt millele saab aegumise kohaldamist taotleda esmakordselt ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja arusaamaga, et kuna tasaarvestusavalduse esitamiseks ei pea Riigikohtu seisukohtade järgi vastuhagi esitama, võib tasaarvestusavalduse esitada kohtumenetluses igal ajal. Kolleegium selgitab, et menetluses uusi väiteid, tõendeid ja vastuväiteid saab esitada üksnes juhul, kui seadus seda võimaldab. Kõik hagi aluseks olevad asjaolud ja vastuväited ning tõendid tuleb reeglina esitada maakohtu menetluses, selleks ettenähtud menetlusetappides. Arvestades, et kostja tugines maakohtus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, oli tal

§ 14

ja § 115 lg 1 alusel õigus nõuda laenulepingu nr L2700216477 puhul usalduskahju hüvitamist, millise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada krediidi tagastamise nõudega. Seega oli tasaarvestusolukord

§ 197lg 1 mõttes olemas maakohtu menetluse ajal, mistõttu tuli tasaarvestusavaldus esitada maakohtu menetluses (Ts

MS § 329 lg 1). Apellatsioonimenetluses saab uusi tõendeid ja asjaolusid esitada üksnes seaduses ammendavalt sätestatud juhtudel (TsMS § 652). Ka siis tuleb vastava taotluse apellatsioonimenetluses esitamist põhjendada, st kohtule tuleb esitada asjaolud, mis apellatsioonimenetluses konkreetse vastuväite esitamist 5

§ 4034

lg 7 teine lause ei piira vaid lepingust tulenevaid kohustusi, vaid viitab kõigile võlasuhtega kaasnevatele kohustustele (v.a saadud laenu tagastamise ja vähenenud intressi tasumise kohustus), mistõttu ei ole hagejal alust nõuda kostjalt viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, samuti mitte kohtumenetlusega seotud kulusid. Ringkonnakohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (

§ 4034lg 7).

Kolleegium leiab, et tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 teise lause mõttes käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Sätet ei kohaldata tsiviilkohtumenetluses tekkivate kulude hüvitamise suhtes, mille hüvitamise kohta on TsMS-is eriregulatsioon. 12. Samuti on maakohus kohaldanud õigesti materiaalõigust, kui leidis, et laenulepingute ülesütlemisel on täidetud

§ 416tingimused.

Asjaolu, et maakohus on tuvastanud käesolevas menetluses laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, ei tähenda, et selle rikkumise tagajärjena intressi vähenemist ja muude tasude nõudmise keeldu (

§ 4034

lg-s 7 ja 8) saaks arvestada tagasiulatuvalt laenulepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamisel. Olukorras, kus laenulepingu ühepoolselt ülesütlemise eelduseks on, et laenusaaja on täielikult või osaliselt vähemalt kolme üksteisele järgneva laenu ja intressimaksega viivituses, on maakohus õigesti laenulepingu ülesütlemise kontekstis hinnanud nimetatud eeldusi ülesütlemisavalduse esitamise ajaga. 13. Kostja leiab endiselt, et puudus alus sissenõudmiskulude väljamõistmiseks, sest nendes ei ole lepingus kokku lepitud. Maakohus on õigesti märkinud, et sissenõudmiskulude hüvitamist saab nõuda kahju hüvitamise sätete alusel (

§ 115

lg 1), mida piirab tarbija vastu esitatud nõude puhul

§ 1132

. Maakohus on tuvastanud, millal ja kuhu (laenulepingutes märgitud aadressile) on meeldetuletuskirjad saadetud (maakohtu otsuse VII punkt). Kostja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et ta ei ole hageja saadetud meeldetuletuskirju kätte saanud, mistõttu on põhjendamatud väited, et hageja ei ole meeldetuletuskirjade saatmist kostjale täiendavalt tõendanud. 14. Eeltoodust tulenevalt ei saaks apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust ilmselgelt rahuldada. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus seetõttu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, nendele käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust vastaspoolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellandi õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud 6