KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 04.05.2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-897 Hal

) tähenduses. 2) Kaebajal ei ole õigus selles, et tema represseerituks tunnistamine tõendab iseenesest seda, et tal ei olnud enne 1960. aastat reaalselt võimalik Eestisse naasta. Asjaolul, et kaebajale on antud represseeritu tunnistus, ei ole

-s sätestatud pensioniõiguse tuvastamisel siduvat tähtsust.

4. ptk-s sätestatud pensioniõigus tuleb tuvastada eraldi ning kontrollida uuesti ka neid asjaolusid, mille alusel on isikule varem represseeritu tunnistus väljastatud. Isegi kui kaebajale represseeritu tunnistuse väljastamisel loeti tuvastatuks, et kaebaja sündis oma vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või ajal, mil vanemal ei olnud reaalselt võimalik Eestisse asuda, tuleb represseeritu pensioniõiguse tuvastamisel igal juhul eraldi tuvastada, kui kaua pensioniõiguse taotleja vastavas olukorras viibis. Seega ei ole välistatud, et rep- 2

§ 12

p 1 kohaselt on soodustingimustel vanaduspensionile õigus

§ 2

lg-s 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.

§ 13

lg 1 p 5 kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka

§ 2

lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil

§ 2

lg-s 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. Seda sätet tuleb mõista selliselt, et asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka arvestatakse kolmekordselt vanema asumisel oleku aeg, või juhul, kui lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanemale, tema reaalne asumisel oleku aeg. Kuna kaebajale ei antud vanematest sõltumatut luba Eestisse naasmiseks, siis tuleks tema pensioniõigusliku staaži hulka arvata kolmekordselt aeg sünnist kuni vanema asumisel oleku lõpuni. 4) Kaebaja asumisel oleku ja pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja kindlakstegemisel tuleb lähtuda tema represseeritud ema asumisel oleku ajast ning ka Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse olemasolu hindamisel tuleb võtta aluseks kaebaja ema võimalused. 5) Asjas ei ole iseenesest vaidlust selles, et kaebaja ja tema vanemad asusid Eestisse elama 1960. aasta sügisel. Sellest ei saa aga järeldada, et neil ei olnud varem reaalset võimalust Eestisse asuda. Kaebaja ema asumisel oleku aeg tuleb teha kindlaks vastavalt

§ 13

lg 1 p-dele 2 ja 4.

§ 13

lg 1 p 2 kohaselt loetakse pensioniõigusliku staaži hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt. Vastavalt

§ 13

lg 1 p-le 4 arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka represseeritud isiku puhul ka vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabastamisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, kolmekordselt.

§ 1

lg 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.194020.08.1991 õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Eelviidatud normidest saab järeldada, et

alusel annab soodustingimustel pensionile õiguse üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Selliselt on asjassepuutuvaid sätteid tõlgendanud ka Tallinna Ringkonnakohus 01.03.2016 otsuses nr 3-15-1468. Ringkonnakohus selgitas, et

§ 13

lg 1 p 4 mõtteks saab pidada seda, et kui välja saadetud isik vabanes asumiselt, kuid ilma Eestisse elama asumise õiguseta, saab aega kuni selle õiguse omandamiseni pidada õigusvastaselt represseeritud oleku ajaks, mis annab õiguse

-s sätestatud soodustustele. Kui aga isik oli asumiselt vabastatud ilma okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidiselt vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Ringkonnakohus märkis, et selliste piirangute puudumist saab samastada

§ 13lg 1 p-s 5 ja § 2 lg-s 2 nimetatud reaalse võimalusega Eestisse naasta.

Eelviidatud ringkonnakohtu seisukohad

sätete tõlgendamise kohta on asjakohased ka praeguse kaebuse lahendamisel. 6) Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 30.06.1989 õiendist nähtub, et CC viibis asumisel kuni 14.01.1958. Ühestki tõendist ei nähtu, et CC oleks asumiselt vabastatud ilma Eestisse naasmise õiguseta. Seega

§ 13lg 1 p 4 ei kohaldu.

Samuti ei nähtu ühestki tõendist, et okupatsioonivõimud oleks pärast CC asumiselt vabastamist teinud kaebaja perekonnale otseseid takistusi Eestisse naasmiseks. Eestisse naasmise reaalse võimaluse puudumisena saab käsitada õiguslikke või administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takis- 3

tähenduses. See, et rasedana või koos väga väikese lapsega oli pika teekonna ettevõtmine äärmiselt keeruline, on iseenesest usutav, ent tegemist ei olnud nõukogude võimu poolse õigusvastase represseerimisega kaasnenud vahetu mõjuga. Otsuses nr 3-15-1468 käsitles kohus praegusega sarnast juhtumit, kus asumiselt vabastatud ja Eestisse naasmise õigust omanud vanematel takistasid Eestisse naasmist väikesed lapsed ning Eestis töö- ja elukoha puudumine. Ringkonnakohus selgitas, et

eesmärkidega ei ole kooskõlas olukord, kus soodustingimustel vanaduspensionile annaks õiguse ka periood, mil välja saadetud isikud olid okupatsioonivõimude poolt liikumise piirangutest vabastatud, kuid ootasid sobivat aega Eestisse saabumiseks. 8) Vabariigi Valitsuse 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“ § 20 lg 1 kohaselt tõendatakse rehabiliteeritud isiku vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aega rehabiliteerimistunnistuse või muu dokumendiga, millest nähtub isiku kohtuväline represseerimine või alusetult süüdimõistmine ning õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg. Sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud, et rehabiliteeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aega kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, tõendatakse rehabiliteerimistunnistusega ja Rahvusarhiivi arhiiviteatisega või Eesti NSV Ministrite Nõukogu Büroo protokollilise otsusega või muu dokumendiga, millest nähtub isiku õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. Praegusel juhul on määruse nr 59 § 20 lg 1 kohaseks tõendiks ENSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 30.06.1989 õiend, millest tuleneb, et kaebaja ema viibis asumisel kuni 14.01.1958. Ühtki tõendit, millest nähtuks, et kaebaja emal ei olnud Eestisse naasmise õigust või tal oleks puudunud

tähenduses reaalne võimalus Eestisse naasta, ei ole. Kuna kaebaja sündis XX.XX.XXXX, ei ole ta sündinud vanema asumisel viibimise ajal ning seega ei ole tal

§ 13lg 1 p-s 5 sätestatud pensioniõigust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. 1) Ebaõige on kohtu seisukoht, et pole võimalik tuvastada, et kaebaja elas kuni
2. aasta septembrikuuni Venemaal tulenevalt sellest, et tal (tema emal) puudus õigus või reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Samuti on ebaõige seisukoht, et kaebaja poolt välja toodud asjaolud ei ole käsitatavad Eestisse naasmise reaalse võimaluse puudumisena

tähenduses. Kaebaja Eestisse saabumise aega tõendab isa Eestis tööle vormistamise kuupäev. Represseerituks tunnistamise taotluses olid kirjas põhjused, mis takistasid kaebaja emal pärast 1958. aasta jaanuaris asumiselt vabastamist koheselt Eestisse naasta (ema rasedus ning sellele järgnenud imiku eest hoolitsemise periood; ema endine kodu Saaremaal ei olnud säilinud; piiritsooni tagasipöördumise keeld; perele uue kodukoha otsimine mandrile oli aeganõudev tegevus; kolimise periood). Kaebaja tunnistatigi represseerituks, kuid nüüd, mil kaebaja soovib toetuda samadele represseerituks tunnistamise põhjendustele, et teha kindlaks pensioniõigus, on tekkinud tõrge. Kaebaja soovib, et kohus loeks tõendatuks kaebaja repressiooni perioodi XX.XX.XXXX-12.09.1960 nii, et võtab aluseks kaebaja sünnitunnistuse ja isa esimese töölepingu kuupäeva. 4

§ 13

lg 1 p-dele 2 ja 4, arvestamata, et kaebaja ja tema ema repressiooniperioodid ei lange ajateljel kokku. CC repressioon kestis 194114.01.

1. Kaebaja repressioon kestis XX.XX.XXXX kuni sügis
2. Kui kaebaja sündis, siis oli tema ema CC juba rehabiliteeritud ja vaba. Otsuses kirjeldatakse olukorda ainult kaebaja ema CC jaoks ning see kirjeldus ei puuduta kedagi teist. Otsuses viidatud ringkonnakohtu seisukoht ei pruugi olla asjakohane praeguse kaebuse lahendamisel.
3. Sotsiaalkindlustusamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel, ei ole ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ega ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise. Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud ning põhjendused ei ole vastuolulised. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Kaebaja ei väida ja asjaoludest ka ei nähtu, et tema puhul oleks tegemist õigusvastaselt represseeritud isikuga

§ 2lg 1 tähenduses.

Kuna kaebaja pöördus kohtusse

§ 12

lg 1 ja § 13 lg 1 p 5 kohaldamisel tähtsust omavate faktiliste asjaolude kindlakstegemiseks represseeritud isiku lapsena, keda loetakse represseerituks üksnes

§ 2

lg 2 tingimustele vastavuse korral, tuli halduskohtul esmalt tuvastada, kas kaebaja puhul on tegemist

§ 2

lg-s 2 nimetatud isikuga.

§ 12

lg 1 (soodustingimustel vanaduspension) kohaldamisel on tähtsust omavaks asjaoluks

§ 2

lg-s 2 nimetatud isiku asumisel viibimise aeg.

§ 13

lg 1 p 5 (pensioniõigusliku staaži arvutamine) kohaldamisel on tähtsust omavaks asjaoluks

§ 2lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel oleku aeg.

8.

§ 2

lg 2 kohaselt loetakse represseerituks sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Kui

§ 2

lg-s 1 nimetatud isiku laps sündis pärast

§ 2

lg-s 2 märgitud aega, ei ole tegemist isikuga, keda saab

§ 2

lg 2 alusel lugeda represseerituks ning sellisel juhul ei saa kohus tuvastada

§ 12lg 1 ja § 13 lg 1 p 5 kohaldamisel tähtsust omavat asjaolu.

Pelgalt faktiline asjaolu, et kaebaja ja tema vanemad asusid Eestisse elama 1960. aasta sügisel, mille osas tõdes halduskohus vaidluse puudumist, ei oma õiguslikku tähendust olukorras, kus kaebaja sündis pärast

§ 2lg-s 2 nimetatud aega.

Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja sündis pärast

§ 2

lg-s 2 nimetatud aega, sest kaebaja ema viibis asumisel kuni 14.01.1958 ning puuduvad tõendid, et tal ei oleks olnud Eestisse naasmise õigust või tal oleks puudunud

tähenduses reaalne võimalus Eestisse naasta. 9. Kaebaja heidab halduskohtule põhjendamatult ette kaebaja sidumist tema represseeritud ema puudutavate asjaoludega.

§ 2

lg-s 1 nimetatud isikut ja tema last puudutavad asjaolud on

§ 2lg-st 2 ning §-dest 12 ja 13 tulenevalt lahutamatult seotud.

Ebaõige on ka kaebaja arusaam, et

§ 2

lg-tes 1 ja 2 nimetatud isikud saavad olla represseeritud ajateljel erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab pärast vanema represseerimise lõppemist.

§ 2

lg-s 2 nimetatud isiku represseerimine ei saanud alata ega lõppeda tema vanema represseerimise lõppemisest ajaliselt hiljem (pärast vanema asumiselt vabanemist, ilma et talle oleks tehtud takistusi asuda elama Eestisse), vaid sai lõppeda üksnes varem, ning 5

§ 2

lg-s 2 nimetatud isikuga, kuid nii nagu praegusel juhul, oli tegemist olukorraga, kus pere ei naasnud pärast vanema asumiselt vabastamist koheselt Eestisse, ehkki võimude poolt ei tehtud selleks takistusi. 11. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud samuti vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 6