Obsah (5)

§ 657§ 667§ 662§ 654§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-9499 Määruse tegemise aeg ja koht 20. november 2019, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilas

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 31. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21 ja § 659).

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 32. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha isa menetlusliku avalduse osas, millega viimane teatas, et soovib asja arutamist kohtuistungil. Ringkonnakohus istungi korraldamiseks vajadust ei näe.

§ 667

lg 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Määruskaebuse vastuses ei ole esile toodud põhjendusi, mis tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse. Menetlusosalised on isiklikult ära kuulatud maakohtus ning täiendava istungi korraldamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamiseks vajalik. 33. Kuna

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid, võtab ringkonnakohus vastu menetlusosaliste poolt määruskaebemenetluses esitatud tõendid.

1. Ema on vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega kohus ei lõpetanud ühist hooldusõigust osaliselt ja ei andnud emale lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõigust. Samuti vaidlustab ema maakohtu määrusega määratud suhtluskorda (v.a esialgse õiguskaitse osas).
2. Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt RKTKm nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). 13
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vanemate hooldusõiguse üle otsustamisel ületanud diskretsiooni piire, rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust, mistõttu puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohus on asjakohaselt põhjendanud, miks kohus pidas õigustatuks mitte rahuldada vanemate avaldusi ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid (

§ 654lg 6 ja § 659).

1. Ekslik on ema seisukoht, nagu tuleks vanemate ühine hooldusõigus lõpetada, kuna täidetud on PKS § 137 lg-s 1 sätestatud eeldused põhjusel, et vanemate vahel on tõsised erimeelsused lapse kasvatamise ja lapse parimate huvide osas ning vanemad ei suuda kokku leppida lapse viibimiskohas. Lisaks on ema seisukohal, et kohtumäärus on koostatud viisil, mis tingib lapse seitsmeaastaseks saamisel uue vaidluse, kuna vanemad ei suuda kokku leppida, millisesse kooli laps õppima asub. Ringkonnakohtu arvates jätab lapse ema arvestamata, et hooldusõiguse küsimuse üle otsustamisel juhindub kohus ka PKS § 137 lg 2 p-st 2, mille järgi avaldust ei rahuldata mh siis, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Sama sätte lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.
2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hooldusõiguse lõpetamise nõude menetlemisel täitnud korrektselt eelmenetluse ülesandeid ning on tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud. Maakohus on välja selgitanud lapse huvid ning leidnud põhjendatult, et lapse huvides on, et mõlemal vanemal on hooldusõigus. Lapsel on õigus hoida isiklikke suhteid ja kontakti nii emaga kui isaga. Maakohus on tuvastanud, et lapsel on lähedane ja turvaline suhe ning hingeline seotus mõlema vanemaga. Lapse isa on huvitatud lapse eest hoolitsemisest ja tema kasvatamisest ning on seda ka senini teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et vanemate vahel olevad vaidlused lapse viibimiskoha osas saab lahendada kohtu poolt määratud suhtluskorraga. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ei anna alust ka lapse ema väide, et vanemate vahel võib tulevikus tekkida vaidlus lapse koolivaliku osas. Esiteks on väide, et vanemad ei suuda tulevikus lapse kooli osas kokku leppida, oletuslik. Teiseks ei ole lapse ema esitanud nõuet hooldusõiguse lõpetamiseks haridusküsimuses tervikuna, vaid üksnes lasteaiavaliku osas. Mis puudutab lasteaia valiku küsimust, siis asja materjalidest nähtuvalt puudub käesoleval ajal selles osas vanemate vahel vaidlus.
3. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. PKS § 143 lg 2¹ sätestab, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Kolleegiumi hinnangul tuleb ka suhtlemiskorra osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata.
4. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus lapse huvid välja selgitamata, kui määras, et alates kolme aastaseks saamisest hakkab laps vanematega suhtlema kahe nädala pikkuste perioodide kaupa. Kolleegium ei nõustu selle väitega. Maakohus on tuvastanud, et laps on hea kohanemisvõimega, lapsele on tagatud turvaline elukeskkond ja hoolitsus nii ema kui 14 isa poolt ning laps on hingeliselt seotud mõlema vanemaga. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus nende asjaolude tuvastamisel tõendite hindamise reegleid rikkunud. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu poolt määratud suhtlemiskord alates lapse kolmeaastaseks saamisest võtab arvesse lapse ja vanemate suhteid ning aitab säilitada lapse lähedasi suhteid mõlema vanemaga. Riigikohus on 07.12.2018 määruses tsiviilasjas nr 217-3347 (p 23) selgitanud, et kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures ning et toodud järeldus on kooskõlas ka hiljutiste suundumustega Euroopas.
5. Riigikohus on samuti selgitanud, et üldjuhul on lapse huvides suhelda ka välisriigis elava vanemaga, sh ka selle vanema tavapärases elukeskkonnas. Seetõttu ei ole isa soov suhelda lapsega lisaks lapsele tuttavale elukeskkonnale ka isa elukeskkonnas iseenesest lapse huvidega vastuolus ega lapsele eelduslikult kahjulik, kuid sellist suhtlemist määrates tuleb arvestada, et reisimine lahus elava vanemaga suhtlemiseks ei muutuks lapsele ülemäära koormavaks (vt Riigikohtu
6. novembri
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, p 26). Käesoleval juhul on laps juba enne maakohtu 16.01.2019 määruse tegemist Šveitsi reisinud. Maakohus on 16.01.2019 määruses kohaldanud kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset ja määranud, et laps viibib isa juures Šveitsis
8. nädalal,
9. nädalal jne esmaspäevast pühapäevani. Suhtluskorra on maakohus määranud viisil, et kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni reisib laps isa juurde kuus korda aastas üheksaks päevaks ning kolmeaastaseks saamisest hakkab laps isa juurde reisima kahe nädala tagant. Seega on maakohus arvestanud, et laps vajab reisimisega harjumist ja on reisimise tihedust suurendanud järk-järgult. Eestkosteasutus Pärnu linn on 08.12.2018 seisukohas avaldanud arvamust, et alla 3-aastane laps ei pea iga kuu lendama, et enda suhtlemisõigust realiseerida, kuid hiljem ei peaks see olema enam takistuseks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ületanud sellisel viisil suhtluskorra määramisel kaalutluspiire.
10. Lisaks märgib kolleegium, et lapse isa 14.11.2018 seisukoha kohaselt ajal, mil vanemad võtsid vastu otsuse ühise lapse saamiseks, elas ja töötas isa Šveitsis ning vanemate kokkulepe oligi, et lapse elu hakkab olema korraldatud nii Šveitsi kui Eesti vahel. Lapse ema on 20.11.2018 menetlusdokumendis avaldanud, et lapse saamist planeerides elas ema Pärnus ja isa Zürichis ning kokku lepiti, et laps hakkab elama ema juures. Samas dokumendis ütles ema, et lapse isa on viimase kümne aasta jooksul elanud ja töötanud vähemalt neljas erinevas linnas (Doha, Bremen, Zürich, Tallinn). Kolleegiumi hinnangul on vanemate ütlused vasturääkivad osas, milline oli vanemate kokkulepe lapse tulevases elukohas. Küll aga on mõlemad pooled kinnitanud, et juba lapse planeerimise ajal elas lapse tulevane isa Šveitsis. Lapse emale oli teada, et lapse isa on ka teistes riikides elanud ja töötanud. Seega pidi lapse emale olema selge, et lapse isa võib ka tulevikus elada ja töötada välisriigis.
11. Määruskaebuses heidab lapse ema maakohtule ette, et kohus ei selgitanud välja lapse elamistingimusi. Kolleegium märgib, et lapse ema ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et isa elamistingimused ei pruugi lapsele olla sobivad. Samuti on ema tõstatanud küsimuse, kes hakkab last hoidma ajal, mil isa on tööl. Ringkonnakohus märgib, et lapse isa selgituste kohaselt on tal võimalik oma tööd korraldada viisil, et tal on piisavalt aega, et lapsega tegeleda ja tema heaolu eest hoolt kanda (nt teha poolikuid tööpäevi ja võtta mõned päevad vabaks). Samuti viibib lapsega samaaegselt välismaal ka lapse isapoolne vanaema, kellel on lapsega soojad suhted ning kes aitab isal lapse eest hoolt kanda. Lisaks on isa selgitanud, et ta saab ajal, mil laps tema juures viibib, teha koos lapsega arendavaid 15 tegevusi, mis aitavad last kooliks ette valmistada. Arvestades lapse isa senist pühendumust, puudub kohtul alus arvata, et lapse isa ei käitu lapse huvidest lähtudes.
12. Lapse ema soovib, et isa elukohana välismaal oleks määratud Šveits, kuna kui isa peaks elukohta vahetama, siis see muudab vajalikuks suhtluskorra muutmise. Kolleegium on seisukohal, et ema selline seisukoht on põhjendamata. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud sisulisi põhjendusi, miks peaks suhtlemise kord muutuma üksnes lapse isa elukoha vahetuse tõttu. Lisaks on lapse isa kinnitanud, et tal pole kavatsust asuda määruse kehtivuse ajal elama teise välisriiki.
13. Lapse ema soovib, et kohus määraks, et lapsega reisib lennukiga Šveitsi ja tagasi Eestisse lapse isa, kuna maakohtu põhjendused on vastuolulised osas, kes tohib lapsega reisida Šveitsi ja tagasi. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on määruse põhjenduste punktis 16 leidnud, et kuna lapse isa elab alaliselt teises riigis, siis on põhjendatud, et last võib transportida ka isa poolt volitatud lähisugulane, keda laps usaldab, s.o eelkõige lapse isapoolne vanaema. Määruse põhjenduste punktis 17 on maakohus sedastanud, et ajal, mil laps on kummagi vanema juures, on vanemal õigus lapsega ilma teise vanema täiendava nõusolekuta reisida. Kohus ei pea põhjendatuks määrata, et vanema esindajal on õigus lapsega koos reisida. Lapsega koos peaks reisima lapse vanem. Kolleegium nõustub, et maakohtu põhjendused on vastuolulised, kuna ka lapsega isa elukohta sõitmist saab pidada reisimiseks ajal, mil laps on isa juures. Maakohtu määruse järgi antakse laps isale üle lapse ema elukohas. Lisaks ei ole maakohus ka ise määruse resolutsioonis eristanud reisimist isa elukohta muust isaga koos reisimisest. Nii osas, milles maakohus on kehtestanud suhtlemiskorra kuni lapse kolme aastaseks saamiseni, kui osas, milles maakohus on kehtestanud suhtlemiskorra alates kolme aastaseks saamisest kuni seitsme aastaseks saamiseni, on maakohus määruse resolutsioonis määranud, et ajal, mil laps on kummagi vanema juures, on vanemal õigus lapsega ilma teise vanema täiendava nõusolekuta reisida. Asja materjalidest nähtuvalt on lapse isa huvi eelkõige see, et ta ei peaks Šveitsi ja tagasi Eestisse alati isiklikult koos lapsega reisima, vaid et seda võiks teha ka lapse lähisugulane (eelkõige isapoolne vanaema). Lapse esindaja avaldas maakohtu 18.12.2018 istungil, et ta on näinud lapse suhet vanaemaga ja vajadusel võib laps vanaemaga reisida. Arvestades, et lapse isa käib tööl ning tal ei pruugi olla alati võimalik lapsega koos reisida, siis on ringkonnakohtu hinnangul isa soov põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud määruses eristada vanema elukohta reisimist muust reisimisest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt hoolivad mõlemad vanemad oma lapsest ning ei ole alust arvata, et nad käituvad vastuolus lapse huvidega. Maakohtu määruse resolutsioonis punktides VI ja VII on vanemale antud ajal, mil laps on tema juures, õigus lapsega ilma teise vanema täiendava nõusolekuta reisida. Andes vanemale õiguse lapsega reisida teise vanema nõusolekuta, ei ole maakohus määruse resolutsioonis seda õigust piiranud. Kolleegium leiab, et kuna maakohus on andnud vanemale õiguse sellel ajal teise vanema täiendava nõusolekuta reisida, siis hõlmab see ka vanema õigust anda teise vanemata nõusolek, et laps reisib sellel ajal koos lähisugulasega. Eeltoodule tuginedes ei ole vaja maakohtu määruse resolutsiooni muuta.
14. Lapse ema taotleb, et kui isa ei esita lapse emale eelnevalt tõendit selle kohta, et ta plaanib Eestisse suhtluskorras määratud ajal tulla lapsega kohtuma, ei ole emal kohustust last isapoolsele vanaemale üle anda ning kui hiljem selgub, et isa tegelikkuses Eestisse ei tulnud, puudub emal kohustus järgmisel määratud ajal last isapoolsele vanaemale üle anda. Kolleegiumi hinnangul ei anna esitatud asjaolud alust eeldada, et isa ei kavatse suhtluskordade järgi lapsega suhtlema hakata, mistõttu puudub vajadus sellise tingimuse kehtestamiseks. 16
15. Määruskaebuses taotleb lapse ema, et laps viibib kuni kolmeaastaseks saamiseni isa juures 1 kord 8 nädala jooksul, s.o 6 korda aastas, suhtluskorra jõustumisest iga paaritu kalendrikuu esimese paaritu nädala laupäeva hommikust kell 9.00 kuni järgneva paaris nädala pühapäeva õhtuni kella 18.00-19.00 vahel, s.o 9 päeva. Suhtlemiskorra kehtestamisel kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, on maakohus määranud, et laps viibib isa juures välisriigis 1 kord 8 nädala jooksul paaritu nädala teisipäevast kell 09.00 kuni paaris nädala kolmapäevani kell 18.
16. Ka maakohtu määratud suhtluskorra kohaselt viibib laps isaga 9 päeva. Määruskaebuses ei ole põhjendatud, miks on vaja nädalapäevi muuta. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust selles osas maakohtu määrust muuta.
17. Lapse ema on määruskaebuses leidnud, et maakohtu määrus on vastuoluline osas, milles kohus määras, et laps saab isaga veeta kaks korda kuus selliselt, et ühel korral algab suhtlusaeg neljapäevast ja teisel korral reedest. Samas on lapse isa ise öelnud, et ta saab vaid ühe korra kuus reede vabaks võtta. Kolleegium selgitab, et lapse kolmeaastaseks saamiseni kehtestatud suhtlemiskorras algab isa ja lapse suhtlemise aeg Eestis maakohtu määruse resolutsiooni VI p 1 järgi esimese paaritu nädala nädalavahetusel neljapäevast kell 17.00 kuni pühapäevani kell 17.00 ning järgmise paaritu nädala nädalavahetusel reedest kell 17.00 kuni pühapäevani kell 17.
18. See tähendab, et kohus on arvestanud isa võimalusega reisida välismaalt Tallinnasse üks kord kuus neljapäeval ja teisel korral reedel.
19. Määruskaebuses taotleb lapse ema, et lapse sünnipäeva veedab laps paaritul aastal emaga ja paaris aastal isaga Eestis (v.a, kui lapse sünnipäev satub suhtluskorra kohaselt ajale, mil isal on õigus reisida lapsega Šveitsi ja on isa kord olla lapsega tema sünnipäeval). Ringkonnakohus märgib, et lapse ema ei taotlenud maakohtu menetluses lapse sünnipäeva osas suhtluskorra eraldi reguleerimist. Üldine lapsega suhtlemise kord hõlmab suhtluskorda ka sünnipäeva ajal. Samuti ei ole põhjendatud määruskaebus osas, mille kohaselt taotleb ema, et isa võib tähistada lapsega jõule, aastavahetust ning isadepäeva vaid Eestis. Lapse ema ei ole põhjendanud, kuidas on lapse huvides jõulude, aastavahetuse ning isadepäeva tähistamine isaga üksnes Eestis.
20. Määruskaebuses heidetakse maakohtule ette seda, et maakohus otsustas ärajäänud suhtlemiskorrad asendada. Kolleegium märgib, et maakohus otsustas ettenägematutel asjaoludel ärajäänud suhtlemiskorrad asendada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni kehtestatud suhtlemiskorras. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ärajäänud kordade mitteasendamisel jääks lapse ja isa suhtluskorda liiga pikk vaheaeg.
21. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on määruse põhjendustes leidnud, et aastavahetusel tuleb suhtlemise kord määrata vahemikus 31.12-01.01 vaheldumisi ühe ja teise vanema juures, kuid määruse resolutsioonis on kohus märkinud aastavahetusel kohalduva suhtlemise korra ajavahemikuks 31.12-02.
22. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu määruse resolutsioonis nimetatud ajavahemik on lapse huvides, kuna sel juhul saab laps vanemaga veeta lisaks ühe täispika päeva. Selliselt on määruskaebuses nimetanud ka lapse ema aastavahetuse vahemikku.
23. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 17
24. Hagita menetluses kannab menetluskulud

§ 172

lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Lähtudes

§ 172

lg-st 1 ja 3, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta lapse riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 18