1-17-7149 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2018.a, Pärnu Kriminaalasja number 1-17-7149 Kohtunik Teet Olvik Kohtuistungi sekretär Anneli Kaljul

§ 361lg 1 järgi üldmenetluses Süüdistatav Kairo Sutt, isikukood: 37510134214; xxx. Juhindudes Kr

MS §-de 306, 310, 311, 313, 315, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Kairo Sutt

§ 361lg 1 järgi ning karistuseks mõista

§ 68lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 08.03.2016.a kuni 10.03.2016.a, s.o

§ 73lg 1 ja 3 alusel jätta kandmata vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Kairo Sutt ei pane

§ 78

p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 29.05.2018.a. RESOLUTSIOON Rahuldada Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) tsiviilhagi ning välja mõista Kairo Sutilt KrMS § 310 lg 1 ja KPS § 73 alusel Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) kasuks (14 512) neliteist tuhat viissada kaksteist eurot, mis kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011, viitenumber 2800049463. Asitõendid - nakkevõrgud (kokku 25 tk, pakendid 1-7) –

§ 83lg 1 alusel konfiskeerida ning Kr

MS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetult Kairo Sutilt menetluskulud riigi tuludesse –KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha

§ 12¹ p 1 oluline kahju.

Seega Kairo Sutt, kala püügi nõuete rikkumisega, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, pani toime

§ 361lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Kairo Sutt end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav selgitas, et 08.03.2016.a võttis ta merest välja nakkevõrke, mille silmasuurus oli lubatav, ehk 70 mm. Süüdistatava kaitsja leidis samuti, et süüdistatava süü talle esitatud süüdistuses ei ole tõendamist leidnud. Kaitsja hinnangul ei kasutatud võrgusilma suuruse mõõtmiseks lubatud mõõtevahendit. Kaitsja leidis, et mõõtekiil oleks pidanud olema taadeldud. Kannatanu Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) leidis, et süüdistatava süü talle ette heidetavas kuriteos on leidnud tõendamist. Kannatanu taotles tsiviilhagi välja mõistmist summas 14 512 eurot. Prokurör leidis, et süüdistatava süü talle inkrimineeritavas kuriteos on leidnud tõendmist. Prokurör taotles süüdistatava süüdi tunnistamist

§ 361

lg 1 järgi ning tema karistamist 2aastase vangistusega, millest arvata

§ 68

lg 1 alusel kantuks eelvangistuses viibitud aeg 08.03 – 10.03.2016.a, s.o kolm päeva. Kandmata vangistus jätta

§ 73lg 1 ja 3 alusel 3aastase katseajaga täitmisele pööramata.

Samuti esitas prokurör omapoolse seisukoha asitõendite ja menetluskulude osas. Kohtu sieukoht Kohus leiab, et süüdistatava süü talle ette heidetava kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt.

§ 361

lg 1 sätestab, et jahiuluki, kala või muu loodusliku loomastiku küttimise, püügi või muul viisil kasutamise nõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, samuti jahiuluki, kala või muu loodusliku loomastiku küttimise või püügi ebaseadusliku korraldamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

§ 121p 1 kohaselt on oluline kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot.

Vabariigi Valitsuse 09.05.2003.a määrus nr 144 „Kalapüügieeskiri“ (kehtiv kuni 31.12.2016.a) § 26 lg 2 sätestas, et paragrahvi 25 lõikes 5 ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhul ning nõukogu määruse (EÜ) nr 2187/2005 III lisas nimetamata kalaliikide püügil on keelatud kasutada nakkevõrku väiksema silmasuurusega, kui 70 mm. Viidatud sättest tuleneb, et Kairo Suti poolt 08.03.2016.a püütud kalade püügil ei tohtinud kasutada nakkevõrku väiksema silmasuurusega kui 70 mm. Samasisuline on ka kehtiva „Kalapüügieeskirja“ § 31 lg 2 ehk ka käeoleval ajal ei tohi K. Suti püütud kalade püügil kasutada nakkevõrke väiksema silmasuurusega kui 70 mm. Objekti kontrollimise protokollist nr 1060583 (t.l 26-28) nähtub, et 08.03.2016.a kell 14.50 alustati kutseliste kalurite kontrolli, kui märgati Tõstamaa lahest välja sõitvat paati. Paadi kontrollimisel tuvastati, et paadis oli kutseline kalur (t.l 120) Kairo Sutt, kellel oli paadis 6 3 1-17-7149 turbakotti nakkevõrkude ja kaladega ning üks kott nakkevõrkudega. Kõigis turbakottides olevad nakkevõrgud olid lubatust väiksema silmasuurusega. Kairo Sutile on väljastatud kalapüügiluba MA160012 (t.l 121), mille kohaselt on väljastatud luba 27 nakkevõrgule perioodiks 28.01 – 31.03.2016.a ning rannapüügipäevik 0016776 (t.l 114-118). Sündmuskoha vaatlusprotokolliga (t.l 30-56) on kindlaks tehtud, et Tõstamaa lahe suus peatati kutseline kalur Kairo Sutt, kellel olid paadis, reg. märgiga x, mis kuulus Kairo Sutile (t.l 119), turbakotid nakkevõrkudega, milles olid kalad. Kõik näha olevad kalad olid alles värsked ning mõned alles visklesid. Kohapeal hinnati nakkevõrkude silmasuurused lubatust väiksemaks. Munalaiu sadamas pakendati turbakotid, milles olid nakkevõrgud kaladega rohelistesse kilekottidesse, mis suleti tõkenditega B502648, 0056906, 0056907, 0056908, 0056909 ja

1. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga on üheselt tuvastatud, et süüdistatav on just tulnud võrkude väljavõtmiselt ehk 08.03.2016.a tegeles K. Sutt kalapüügiga. Nimetatut kinnitab asjaolu, et võrkudes olnud kalad olid värsked ning osad alles visklesid. 09.03.2016.a asitõendi vaatlusprotokolliga (t.l 108-113) on kindlaks tehtud 06.03.2016.a ja 08.03.2016.a merel navigeerimised, mille kohaselt oli süüdistatav Pärnumaal Tõstamaa vallas Seliste küla traaversis. Kaitsja leidis, et antud tõend ei ole lubatav, kuna GPS-seadme mõõtmistulemused ei vasta mõõteseadusele. Kohus sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et asitõendi vaatlusprotokolliga on kinnitust leidnud, et 08.03.2016.a viibis K. Sutt Seliste traaversis. Esiteks toetab sellist kohtu seisukoha asjaolu, et Kairo Sutt peeti 08.03.2016.a sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt kinni koordinaatidel N58016’40.7’’ ja E24001’49,4’’ ning GPS vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et K. Sutt viibis GPS-seadme kohaselt viidatud koordinaatide läheduses. Lisaks asukohtade salvestamine GPS-seadmesse eeldab erinevates blokkides valikute tegemist ning nende klahvivajutustega kinnitamist. Eelmärgitu viitab selgelt sellele, et GPS-seadmes pidid kajastuma asukohad, kus K. Sutt ka reaalselt viibis. Samuti eraisiku poolt GPS-seadme kasutamise puhul ei ole tegemist mitte ühegi mõõteseaduse § 5 lg-s 2 kirjeldatud olukorraga, mille puhul peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Seega on kohus seisukohal, et salvestati need asukohad, kus K. Sutt reaalselt viibis ning mõõteseadus ja selle nõuded ei oma siinkohal tähtsust. 08.03.2016.a asitõendi vaatlusprotokolliga (t.l 57-70) on kindlaks tehtud, et vähemalt osadel kottides olnud nakkevõrkudel oli silmasuurus lubatust väiksem. Samuti on vaatlusprotokolliga kindlaks tehtud, et Kairo Suti juuresolekul eemaldati võrkudest 897 ahvenat, 9 lesta, 2 vimba, 1 koha ja 15 kg kiiska. Võrkudest eemaldatud kalade arv on kinnitust leidnud ka kala loendamise aktiga (t.l 73). Kuna kalad riknevad kiiresti, siis need hävitati (t.l 131-134). Kohtus väitis K. Sutt, et kalu ei sorteeritud. Nimetatu vastab osaliselt tõele, sest vaatlusprotokolli juures olevatelt piltidelt on näha, et ahvenad ja kiisad pakendati eraldi, kuid näiteks lestad, vimmad ja koha pakendati kokku. Samas on vaatlusprotokolliga siiski tuvastatud, et kalad loendati liigiti. Nimetatud toimingu läbiviimist kinnitab kala loendamise akt 08.03.2016 a. (t.l. 73). Lisaks nähtub vaatlusprotokollist, et nakkevõrgud pakendati uuesti ning suleti tõkenditega 0056921, 005622, 0056923, 0056924 ja B
2. 11.03.
3. asitõendi vaatlusprotokollist (t.l 74-101) nähtub, et vaatluse käigus vaadeldi 25 nakkevõrku, millest nakkevõrgud nr 18 ja 19 olid lubatud silmasuurusega ehk vähemalt 70 mm ning ülejäänud võrkude silmasuurus oli alla 70 mm ehk ei vastanud kehtinud „Kalapüügieeskirja“ § 26 lg-le
4. 70 mm silmasuuruse sätestab ka kehtiva „Kalapüügieeskirja“ § 31 lg
5. Vaatlusprotokollist nähtub, et nakkevõrkude silmasuuruste mõõtmisel kasutati mõõtekiilu, mis oli 1 cm kaldega ja 8 cm pikkuse kohta kummalgi serval ja millele oli kantud mõõteskaala. Seega mõõtekiil vastas kehtinud „Kalapüügieeskirja“ § 17 lg-le
6. Samasugused nõuded mõõtekiilule seab ka kehtiva „Kalapüügieeskirja“ § 18 lg
7. Samuti nähtub vaatlusprotokollist, et silmasuuruse mõõtmiseks suruti mõõtekiil märja võrgulina silma ning mõõdeti 20 silma ühes reas piki lina, võimaluse korral mitte lähemal kui 10 silma või 50 cm küljeõmblusele (pinele, 4 1-17-7149 selisele). Seega mõõtmiseks silmade valimine toimus vastavalt kehtinud „Kalapüügieeskirja“ § 17 lg-le 2 ning kehtiva „Kalapüügieeskirja“ § 18 lg-le
8. Kairo Sutt väitis kohtus, et selleks ajaks kui nakkevõrgud pakendati olid pealmised võrgud juba kuivad. Vaatlusprotokollist nähtub, et mõõtekiil suruti märga võrgusilma. Kohtul ei ole alust kahelda vaatlusprotokollis kajastatus, samas K. Sutil on ilmselge motiiv seada kahtluse alla mõõtmiste nõuetekohasus, vabanemaks vastutusest. Seda, et võrgud olid märjad kinnitab ka asjaolu, et võrkudes olid kottidesse pakendamise hetkel kalad sees, samuti on kohtu hinnangul üldteada, et kui niiske/märg asi pakendatakse kilekotti, siis see ei kuiva ära vaid jääb niiskeks ning hakkab enne hallitama kui ära kuivab. Samuti kinnitas kohtus tunnistaja J. K., et mõõdeti märgi võrke ning üldjuhul kastetakse võrgulina ka enne mõõtmist märjaks. Seega K. Suti väited selle kohta, et võrgud võisid mõõtmisel juba kuivad olla, on ümberlükatud nii 08.03.2016.a ja 11.03.2016.a vaatlusprotokollidega kui ka menetleja ütlustega mõõtmisprotseduuride kohta. Kohus leiab, et mõõtmised vastasid kehtinud „Kalapüügieeskirja“ § 17 ning hetkel kehtiva „Kalapüügieeskirja“ §
9. Kaitsja leidis kohtus, et mõõtmistulemusi ei saa arvestada, kuna mõõtmised tehti taatlemata mõõtekiiluga ning ei ole tuvastatav ametnik, kes mõõtmised teostas. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Antud juhul on mõõtmised teostanud pädev mõõtja, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. 11.03.2016.a asitõendi vaatlusprotokollist nähtub uurimistoimingus osalenud ametnike nimekiri. Samas protokolli lisaks olevast mõõtmistulemuste tabelist nähtub, et mõõtmised teostas juhtivinspektor J. P., kellele on Keskkonnainspektsiooni peadirektori 21.07.2015.a käskkirjaga (t.l 136-139) antud õigus teha mõõtmisi. Seega J. P. oli pädev ametnik mõõtmisi teostama. Samuti juhindus ta mõõtmiste teostamisel kehtinud „Kalapüügieeskirjast“ ning Keskkonnainspektsiooni peadirektori 06.08.2015.a käskkirjaga kinnitatud mõõtemetoodikast (t.l 140-159). Eelnevast tuleneb, et käesoleval juhul on tuvastatav, et mõõtmised teostas J. P.. Seega on ümberlükatud kaitsja väide tuvastamata ametnikust. MõõteS § 5 lg 1 ühe alternatiivina on mõõtetulemus jälgitavalt tõendatud, kui mõõtevahend on jälgitavalt kalibreeritud. Antud juhul teostati mõõtmised mõõtekiiluga, mis on kalibreeritud 21.01.2015.a (t.l 105-106). Kalibreerimise on teostanud AS Metrosert, milline on Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud. Seega saab öelda, et võrgusilmade mõõtmisel kasutatud mõõtekiil on jälgitavalt kalibreeritud. MõõteS § 7 sätestab teatud mõõtevahenditele metroloogilise kontrolli nõude. MõõteS § 7 lg 2 täpsustab lg-t 1 ja selles toodud taatluskohustuslikke mõõtevahendite nimistut. Lõige 2 lisab metroloogilise kontrolli, sh taatlemine, täiendava tingimusena „kasutusele võtmise ja turule laskmise“. MõõteS § 2 lg 1 p 311 kohaselt on turule laskmine tegevus, millega tehakse mõõtevahend Euroopa Majanduspiirkonna riigis esmakordselt lõppkasutajale kättesaadavaks tasu eest või tasuta. Sama sätte p 61 kohaselt on kasutusele võtmine tegevus, mis seisneb lõppkasutajale mõeldud mõõtevahendi esmakordses ettenähtud otstarbel kasutamises. Eelmärgitu tähendab, et riikliku järelevalve käigus kasutataval mõõtevahendil on metroloogilise kontrolli ehk taatluskohustus siis, kui tegemist on turule lastud mõõtevahendiga ehk seeriatoodanguga, mis on turul kättesaadavaks tehtud kaubandustegevuse raames. Keskkonnainspektsiooni kinnitusel on mõõtekiil, mida kasutatakse võrgusilmade mõõtmisel, Keskkonnainspektsiooni eritellimusel spetsiaalselt võrgusilmade mõõtmiseks valmistatud vahend ja mitte kaubandustegevuse raames turule lastud seeriatoodang. Seega leiab kohus, et 5 1-17-7149 kasutatud mõõtekiil ei ole mõõteseaduse mõttes „turule lastud“ ja „kasutusele võetud“, mistõttu ei ole antud mõõtevahendil ka taatluskohustust. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et nakkevõrkude võrgusilmade mõõtmised on teostatud nõuetele vastavalt ning mõõtetulemused on jälgitavad. Käesoleval juhul on täidetud MõõteS § 5 lg 1 nõuded. Nimelt antud juhul on mõõtmised teostanud pädev mõõtja (J. P.), kes kasutas mõõtevahendit, mis oli jälgitavalt kalibreeritud ning järgis asjakohast mõõtemetoodikat. Seega mõõtmistulemused ehk 11.03.2016.a asitõendi vaatlusprotokoll on lubatav tõend. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul on leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et 08.03.2016.a kalapüügil kasutas K. Sutt lubatust väiksema silmasuurusega nakkevõrke. Kohtus kuulati tunnistajana üle J. K.. Kaitsja leidis, et kohus ei saa antud tunnistaja ütlustele tugineda, kuna tegemist on kohtuvälise menetleja ametnikuga, kes tegi kriminaalasjas ka ise toiminguid. Kohus märgib, et KrMS § 66 lg 2 teine lause sätestab, et uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi olnud, võib olla kohtumenetluses tunnistajaks tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. Riigikohus on lahendi 3-1-1-142-05 p-s 12 märkinud, et menetluse käiku puudutavate küsimuste osas võib uurimisasutuse ametnikku üle kuulata, kuid ka menetlejat nimetatakse sellises olukorras kokkuleppeliselt tunnistajaks. Käesoleval juhul ongi J. K. andud selgitusi selle kohta, et menetlustoimingud leidsid aset just selliselt nagu nad on tõendites, nt asitõendite vaatlusprotokollid, kajastamist leidnud. Näiteks kinnitas tunnistaja kohtus, et võrgusilmade mõõtmisel olid võrgud märjad ning üldiselt kastetakse võrgud ka enne mõõtmist märjaks. J. K. kinnitaski kohtus oma ütlustega, et tõendites kajastatu, nt vaatlusprotokollid jms, on usaldusväärne ning toimunu leidis aset just selliselt nagu on tõendites kajastatud. Eelnevast tuleneb, et menetleja andiski kohtus ütlusi tõendite usaldusväärsuse kohta. Seetõttu leiab kohus, et J. K. ütlused on lubatavaks tõendiks. Kohtu hinnangul on K. Suti selgitused selle kohta, et tema teada olid püügil kasutatud võrgud lubatud silmasuurusega ennast õigustavad, vabanemaks kriminaalvastutusest. Sellist seisukohta toetab ka asjaolu, et kohtueelses menetluses väitis süüdistatav, et ta oli kogemata kaasa võtnud võrgukoti, kus olid nakkevõrgud silmasuurusega 60mm. Seega kohtueelses menetluses süüdistatav tunnistas rikkumist, kuid kohtus eitas seda. Ütluste muutmist süüdistatav kohtule veenvalt põhjendada ei suutnud. Kaitsja väitis kohtus, et püügil kasutati lubatud suurusega võrke, kuid lisaks olid süüdistataval paadis kaasas ka väiksema silmasuurusega võrgud. Kohtu hinnangul on selline seisukoht ilmselgelt tagantjärele otsitud, sest kohtueelses menetluses ei avaldanud süüdistatav, et osad võrgud olid lubatud silmasuurusega ja osad väiksemad. Seega kohtu hinnangul ei saa süüdistatava väited võrkude silmasuuruste kohta pidada usaldusväärseteks. Prokurör on süüdistuses viidanud ka sellele, et kontrollimise hetkel ei olnud Kairo Sutil keskkonnakaitseinspektoritele esitada kalapüügiluba ega püügipäevikut. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole nimetatud väitetavatel rikkumistel vaja peatuda. Hiljem süüdistatav ka vastavad dokumendid esitas, sest tal lihtsalt ei olnud neid kontrollimise hetkel paadis kaasas, kuna oli need autosse unustanud. Käesoleval juhul on kahju kalavarudele põhjustatud siiski lubatust väiksema võrgusilmadega nakkevõrkude kasutamisest, mitte püügiloa või –päeviku esitamata jätmise tõttu. Seega ei oma viidatud väidetavad rikkumised kriminaalasjas tähtsust. Eelpooltoodud kaalutlustel leiab kohus, et käesoleva juhul on leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et Kairo Sutt kasutas 08.03.2016.a Pärnu maakonnas Tõstamaa vallas Seliste traaversis Heinlaiu, Kiveslaiu ja Seliste sadama vahelisel merealal kalapüügil, püüdes 897 ahvenat, 9 lesta, 2 vimba, 1 koha ja 15 kg kiiska, kasutades lubatust väiksema võrgusilmaga nakkevõrke. Sellise tegevusega rikkus süüdistatav kehtinud „Kalapüügieeskirja“ § 26 lg 2, mis vastab kehtiva „Kalapüügieeskirja“ § 31 lg-le
10. Antud asjas on tuvastatud nõuetele mittevastavate nakkevõrkude kasutamine, mistõttu ei ole ka

§ 361

lg 1 koosseisu realiseerimiseks oluline, kas võrkudega püüti alamõõdulisi kalu või mitte. Kalapüük toimus kehtestatud nõudeid rikkudes, millega on täidetud

§ 361lg 1 realiseerimise eeldus.

6 1-17-7149 Kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti (t.l 29) kohaselt põhjustas Kairo Sutt lubatust väiksema silmasuurusega võrkude kasutamisega kahju 14 512 eurot. Seega antud juhul on keskkonnale põhjustatud

§ 121p 1 mõttes oluline kahju.

Kahjusumma kujunemist käsitleb kohus täpsemalt tsiviilhagi puudutavas osas, mistõttu ei pea kohus vajalikuks siinkohal kahjusumma kujunemisel pikemalt peatuda. Eelmärgitust tuleneb, et 08.03.2016.a põhjustas K. Sutt lubatust väiksema silmasuurusega nakkevõrkude kasutamisega kalavarudele olulise kahju. K. Suti selline käitumine vastab

§ 361lg 1 objektiivsele koosseisule.

Kohus leiab, et K. Sutt pani antud kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. K. Sutt on kutseline kalur, kellele on väljastatud nii püügiluba kui ka –päevik. Seega süüdistatav ilmselgelt teadis kalapüügile esitatud nõudeid, sh millise silmasuurusega nakkevõrkude kasutamine on lubatud ning kuidas silmasuurust mõõdetakse. Seetõttu on kohus veendunud, et K. Sutt pidi teadma, et ta kasutab püügil lubatust väiksema silmasuurusega võrke. Märgitust järeldub, et süüdistatav teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, s.o kalapüüki lubatust väiksema silmasuurusega nakkevõrkudega, ning tahtis või vähemalt möönis seda. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas kriminaalasjas on leidnud täielikku tõendamist süüdistatava poolt talle

§ 361lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemine.

Süü ja karistus Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Seega on süüvõimeline süüdistatav Kairo Sutt pannud toime seaduses sätestatud süüteokoosseisule vastava teo.

§ 56lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemiset ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

§ 361

lg 1 sätestatud kuriteo eest on võimalik karistuseks mõista rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süüdistusaktis on karistust kergendava asjaoluna küll märgitud

§ 57

lg 1 p 3 nimetatud puhtsüdamlik kahetsus, kuid kohtuistungil süüdistatava muutis oma positsiooni, leides, et ta ei ole kuritegu toime pannud. Seega süüdistusaktis märgitud puhtsüdamlikku kahetsust ei saa kohus kergendava asjaoluna arvestada. Kohus leiab, et süüdistatava süüd tuleb antud kuriteo toimepanemises pidada keskmiseks. Kuriteo asjaolud ei olnud kuidagi erakordsed vms, mis suurendaks või vähendaks isiku süüd. Samuti tuleb süü hinnata keskmiseks ka seetõttu, et kalavarudele tekitatud kahju ei olnud selline, mis n.-ö. napilt täitis

§ 361

lg 1 koosseisu, vaid ületas

§ 121p 1 sätestatud kahju määra kordades.

Samas ei olnud kahju ka sedavõrd suur, mistõttu võiks isiku süüd hinnata suureks. Kohtu hinnangul oli antud juhul tegemist sellise tüüpilise röövpüügiga, milles ei olnud midagi erakordset. Seega leiab kohus, et süüdistatava süü hindamine keskmiseks on põhjendatud. Õiguskirjanduses on märgitud, et kui süüdlasel puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks, tuleks selle mõistmisest hoiduda, kaaludes

-s ettenähtud vabadusekaotuse alternatiivide kohaldamise võimalikkust (§ 69-692, 73-74).1 Kohus leiab, et süüdistataval ilmselgelt puuduksid vahendid rahalise karistuse tasumiseks. Süüdistatava 2015.a keskmine päevasissetulek oli vaid 5.80 eurot (t.l 124-128). Käesoleva otsusega mõistetakse süüdistatavalt 1 Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Juura 2015.a, lk 144. 7 1-17-7149 välja ka tsiviilhagi 14 512 eurot. Arvestades isiku sissetuleku suurust ning väljamõistetud tsiviilhagi, leiab kohus, et süüdistatav ei oleks võimeline rahalist karistust tasuma. Seega tuleb isikule karistuseks mõista vangistus. Samas leiab kohus, et vangistus on võimalik mõista tingimisi

§ 73alusel katseajaga.

Kairo Sutt on varasemalt kriminaalkorras karistamata (t.l 122-123). Seega on tegemist isiku esmakordse rikkumisega. Seetõttu ei ole ka kohtu hinnangul põhjendatud kohe esmakordselt reaalse vangistuse mõistmine. Kohtu hinnangul ei ole süütegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks vangistuse täitmisele pööramist või katseaja määramist kohustusega alluda käitumiskontrollile. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, siis kohaseks karistuseks on antud kuriteo eest üks aasta ja kuus kuud vangistust. Karistusest tuleb

§ 68

lg 1 alusel kantuks lugeda eelvangistuses viibitud aeg 08.03 – 10.03.2016.a, s.o kolm päeva (t.l 129-130). Seega kandmisele kuulub üks aasta viis kuud ja 27 päeva vangistust. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha kohaselt peaks katseaeg olema pikem mõistetud vangistusest. Kohus leiab, et arvestades kuriteo asjaolusid ning mõistetud karistuse pikkust, on kohaseks katseajaks

§ 73

alusel kaks aastat, mille algust tuleb arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 29.05.2018.a. Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud teo ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuritegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist. Menetluskulud

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna süüdistatav mõistetakse toime pandud kuriteos süüdi, siis kohustub ta hüvitama ka menetluskulud vastavalt § 180 lg-le 1.

§ 361

lg 1 sätestatud kuritegu on tulenevalt

§ 4lg-st 3 teise astme kuritegu. Seega vastavalt Kr

MS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 tuleb K. Sutilt välja mõista sundraha 750 eurot. Asitõendid - nakkevõrgud (kokku 25 tk, pakendid 1-7) –

§ 83lg 1 alusel konfiskeerida ning Kr

MS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Nakkevõrkude puhul on tegemist

§ 83

lg 1 mõttes süüteo toimepanemise vahenditega, kuna viidatud võrkudega püüdis süüdistatav kala. Kohus leiab, et vältimaks nõuetele mittevastavate võrkude kasutamist tuleb need

§ 83lg 1 alusel konfiskeerida. Kuivõrd tegemist on kasutatud nakkevõrkudega, siis on kohus seisukohal, et tegemist on Kr

MS § 126 lg 3 p 4 mõttes väärtusetute asjadega ning nende võõrandamine osutuks riigile ilmselt kulukamaks kui müügist saadav võimalik tulu. Samuti on vähetõenäoline, et keegi sooviks selliseid kasutatud nakkevõrke omandada. Seega, eelmärgitud nakkevõrgud tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. Tsiviilhagi Esmalt märgib kohus, et Riigikohus on lahendis 3-2-1-158-16 p-s 15 märkinud, et hagi esitamise ajal kehtinud KPS § 25 lg 7 nägi ette, et kalavarudele tekitatud keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon ning et kahjuhüvitis kantakse riigieelarvesse. Sisuliselt samasugune on ka kehtiva KPS2015 § 73 lg

1. Need sätted ei täpsusta, kuidas hüvitis sisse nõutakse. Täpsustust ei tulene ka KPS-i ega KPS2015 muudest sätetest ega ka muudest keskkonnakahju hüvitamist reguleerivatest õigusaktidest. Põhimõtteliselt on hüvitise sissenõudmiseks kaks võimalust: haldusakti kui täitedokumendi alusel raha maksma 8 1-17-7149 kohustamine, mida kohustatud isik saab vaidlustada halduskohtus, või hagi alusel hüvitise sissenõudmine maakohtus. Käesolevas juhul on Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) esitanud tsiviilhagi. Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) taotleb keskkonnakahju hüvitamist summas 14 512 eurot. Kahju on tekkinud seoses kalade püüdmisega kalapüüginõudeid rikkudes. Kairo Sutt kasutas kalapüügil lubatust väiksema silmasuurusega nakkevõrke. Kalapüügiseaduse (KPS) § 73 lg 2 sätestab, et kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju tuleb hüvitada. Samas paragrahvi lõige 3 sätestab, et kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi või veetaime ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni kümnekordsest turuhinnast, samuti kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Samas sätte lõige 6 sedastab, et kalavaru kahjustamise korral käesoleva seaduse §-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr. Kalavaru kahjustamise korral eriti suures ulatuses on kahju hüvitamise määr kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 või 5 alusel määratud kümnekordne määr. Kalavaru kahjustamiseks eriti suures ulatuses loetakse püüki elektri, mürk- ja narkootilise aine, tulirelva ning lõhkelaenguga või muul kalade asjatut hukkumist põhjustaval viisil. KPS § 72 lg 1 p 1 kohaselt loetakse kalapüügil sõltumata sellest, kas kalalaeva kasutatakse, kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 90 lõikes 1 nimetatud rikkumisi. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artikli 42 p 1 kohaselt on tõsine rikkumine tegevus, mida vastavalt artiklis 3 kehtestatud kriteeriumitele käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. Sama määruse artikli 3 p 1 e kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kasutatud keelatud või nõuetele mittevastavaid püügivahendeid. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et Kairo Sutt kasutas nakkevõrke, mille silmasuurus oli väiksem kui 70 mm ehk nakkevõrgud ei vastanud Vabariigi Valitsuse 09.05.2003.a määruses nr 144 „Kalapüügieeskiri“ (kehtiv kuni 31.12.2016.a) § 26 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Samasisuline on ka kehtiva „Kalapüügieeskirja“ § 31 lg
2. Seega K. Sutt kasutas nõuetele mittevastavaid püügivahendeid, mis vastavalt Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklile 42 p 1 ja artiklile 3 p 1 e loetakse tõsiseks rikkumiseks. Eelnevast tulenevalt on antud juhul leidnud tuvastamist, et tegemist oli KPS § 71 lg 1 p 1 sätestatud kalapüüginõuete tõsise rikkumisega, mistõttu vastavalt KPS § 73 lg 6 on kahju korral hüvitis viiekordne määr. Antud juhul kõik K. Suti poolt püütud kalad hävitati (t.l 131-134). Seega ei olnud tegemist enam eluvõimeliste kaladega, keda oleks olnud võimalik näiteks tagasi merre lasta, vältides seeläbi kalavarudele kahju tekkimist. Kuna K. Sutt kasutas kalapüügil lubatust väiksema silmasuurusega nakkevõrke ning K. Suti poolt püütud kalad tuli hävitada, siis on leidnud tuvastamist, et on tekkinud kahju kalavarudele. Kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et Kairo Sutt püüdis nõuetele mittevastavate nakkevõrkudega kokku 897 ahvenat, 9 lesta, 2 vimba, 1 koha ja 15 kg kiiska. Vabariigi Valitsuse 19.06.2015.a määruse nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ lisa 1 kohaselt on hüvitamise määrad isendi kohta järgmised: 1) ahven 3.2 eurot, 2) lest 2 eurot, 3) vimb 2 eurot ja 4) koha 10 eurot. Eelnevalt viidatud sätetele tuginedes tuleb kahjusumma arvutada järgmise valemi kohaselt: püütud kalade arv x isendi hüvitamise määr € x 5 ehk käesoleval juhul 897x3.2x5+9x2x5+2x2x5+1x10x5=14352+90+20+50=14512 eurot. 9 1-17-7149 Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 310 lg 1 ja KPS § 73, rahuldada Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) tsiviilhagi ning välja mõista Kairo Sutilt Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) kasuks 14 512 eurot, mis kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011, viitenumber
3. Tõkendit ei ole kohaldatud. (allkirjastatud digitaalselt) Teet Olvik kohtunik 10