) § 428 lg 1 p 5 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks oleva füüsilise isiku surma korral vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 1 kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused minna üle ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult 1 seotud. Perekonnaseaduse kohaselt on ülalpidamise saamise õigus lahutamatult seotud elatist saama õigustatud isikuga ning tema abivajadusega (PKS § 97 lg 3). Kuna ülalpidamisasi ei võimalda õigusjärglust, tuleb seoses I Li surmaga
lg 1 p 5 alusel asja menetlus otsust tegemata lõpetada.
lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.
lg 4 näeb ette kohtu diskretsiooniõiguse jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et kuivõrd menetluse lõpetamise tingis hageja surm, siis on käesoleval juhul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Õigusteoorias on samuti osutatud, et kui menetluse lõpetamise aluseks on asjas pooleks oleva füüsilise isiku surm olukorras, kus vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust, puudub mõistlik võimalus otsustada menetluskulude jaotus muul viisil kui jättes kulud poolte endi kanda (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad V.Kõve jt. Tallinn: Juura, 2017, § 168, komm 3.7.). Poolte menetluskulude endi kanda jätmisel puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Maido Roots 2
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.