TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-1826 Otsuse kuupäev 8. jaanuar 2020 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Ruslan Karevi kaebus Tartu Vangla 31. juul

) § 69 lg-s 1 ei ole vangla viidatud punkte. 7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kaebaja käitumist arvestades oli põhjendatud alus arvata, et kinnipeetav võib olla ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Füüsilist rünnet kinnitab videosalvestis. Kaebaja liigub kulmu pühkides varjualusesse ja lööb seal kahel korral teist kinnipeetavat. Kaebaja liigutusi ei saa tõlgendada mängulistena. Salvestiselt nähtub, et ka teine kinnipeetav ei taju kaebaja liigutusi mängulisena. Asjaolu, et teisel kinnipeetav ei tuvastatud kehavigastusi, ei tähenda, et kaebaja pole toime pannud füüsilist rünnet teise isiku vastu. Vangla möönab, et on eksinud õigusliku aluse märkimisel ning õige alus on

§ 69

lg 2 p-d 1, 3 ja 4, kuid nimetatud eksimus ei tingi haldusmenetluse (HMS) § 58 alusel käskkirja tühistamist. KOHTU SEISUKOHT

1. Vaidluse all on Tartu Vangla
2. juuli
3. a käskkirja õiguspärasus. Kaebaja palub nimetatud käskkirja tühistada, sest tema hinnangul puudus tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks alus. 9.

§ 69

lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik 2 3-19-1826 teistele isikutele või vangla julgeolekule. Samuti võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 2 p-de 1-4 näeb ette, et täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. 10.

§ 69

lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik kohaldada julgeolekuabinõusid ning valida sobiv

§ 69lg-s 2 sätestatud meede.

Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ning meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning tegemist on oma olemuselt prognoosotsusega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lgst 3 lähtuvalt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑33‑10, p 11 ja 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑88‑14, p 11). 11. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et vangla on ekslikult märkinud kohaldatud meetme õigusliku alusena

§ 69lg 1 p-d 1, 3 ja 4.

Tegemist on inimliku eksimusega ning vaidlustatud käskkirjast on aru saada, et tegelikult soovis vangla viidata

§ 69lg 2 p-dele 1, 3, 4.

Nimetatud eksimus ei tingi haldusakti tühistamist (HMS § 58).

1. Kaebajale kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid teiste isikute julgeoleku tagamise ning edasiste rünnete vältimise vajaduse eesmärgil. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et väidetavas konfliktis osalenud teisel isikul kehavigastusi ei tuvastatud ning ta eitab konflikti toimumist. Samuti eitab kaebaja konflikti toimumist. Vangla on ründe toimumise tuvastamisel tuginenud teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti ütlustele, mis on kajastatud vaidlustatud käskkirjas ning videosalvestile. Kohtul ei ole alust kahelda vanglaametniku ütluste tõelevastavuses, sest kohtule esitatud videosalvestis kinnitab üheselt vanglaametniku ütlusi. Videosalvestiselt nähtub, et jalutusaedikusse sisenenud kahe kinnipeetava vahel tekib konflikt. R. Karev siseneb aedikus olnud varjualusesse ning näha on kahte löögiliigutust teise kinnipeetava pea piirkonda. Kaebaja ja rünnatud isiku kehaasendid ei viita n-ö müramisele. Rünnatav isik üritab pead eest liigutades vältida kaebajalt löögi saamist, kuid see ei õnnestu täielikult. Teise löögi puhul (vasaku käega antud löök lõuapiirkonda) on ilmne, et kaebaja rusikahoop tabab rünnatavat isikut. Sellele viitab rünnatava isiku vaaruv kehaasend ning tahapoole liikumine. Seejärel nähtub isikute kehaasendist omavahelisele suhtlemisele omane miimika ning kaebaja katsub kulmu piirkonda. Seejärel kaebaja eemaldub mõne meetri kaugusele ja naaseb mõne aja pärast sama kinnipeetava lähedusse, asetab midagi pingile (tõenäoliselt kindad) ning astub ähvardaval kõnnakul teisele kinnipeetavale uuesti väga lähedale. Teise kinnipeetava kehakeel ei ole selline, mida oleks võimalik käsitleda rahuliku ning mängulisena, vaid see on omane ohtu tunnetava isiku käitumisele. Samuti iseloomustab teise kinnipeetava käteasend sellele, et ta üritab vältida kaebaja lähenemist tema privaatsfääri ning ennetada uut rünnakut. Kaebaja liikumine ning kehaasend kinnitavad, et ta soovis kasutada teise isiku suhtes füüsilist jõudu ning sellel pole mängulise iseloomuga liigutustele midagi omast. Seetõttu on kohus seisukohal, et vangla on õigesti tuvastanud kaebaja füüsilise ründe 3 3-19-1826 teise isiku vastu ning sellest lähtuva ohu sarnase käitumise kordumise võimalusele lähitulevikus.
2. Asjaolu, et rünnatud isik ja kaebaja ei kinnita konflikti ega pea seda tõsiseks olukorraks, ei muuda rünnet ega selle iseloomu. Olenevalt ründe tugevusest ning isiku tervislikust seisundist ei pruugi ka pea piirkonda hoobi saamisega kaasneda rünnatavale isikule nähtavaid kehavigastusi. Seega ei oma asja lahendamisel määravat tähendust asjaolu, et tervishoiutöötajad rünnatud isikul nähtavaid kehavigastusi ei tuvastanud.
3. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava käitumisest ning teistest asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada. Kohtu hinnangul andis vaidlusaluses käskkirjas kirjeldatu vanglale aluse põhjendatud kahtluseks, et tõenäoliselt võib kaebaja osutuda ohtlikuks teistele isikutele ning võib toime panna õigusrikkumisi ka tulevikus ning ohustada seeläbi vangla julgeolekut. Vangla on arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (

§ 66

lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli mh vältida tema poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Vangla on iga rakendatud meetme kohta esitanud põhjenduse, mida soovitakse meetme kohaldamisega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Kohtu hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13).

1. Vaidlustatud käskkiri vastab HMS §-des 54-56 sätestatud nõuetele. Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ning vastab vorminõuetele. Käskkiri on selge ja üheselt mõistetav. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis tõendaks, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane. Seetõttu puuduvad ka alused käskkirja tühistamiseks.
2. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata, menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4