Obsah (6)
§ 120§ 99§ 100§ 101§ 102§ 108KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Piret Randmaa Otsuse avalikult teatavaks 20.11.2019.a. avaliku e-toimiku kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja
) § 96 ja § 97 punkt 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja nende arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu
- oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6913 p 17, Riigikohtu
- oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt
§ 120lg 1 sätestatule.
11. Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib
§ 99
, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus 8. jaanuari 2014.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15).
§ 100
lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena).
§ 101
lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24. oktoobrist 2012.a. tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013.a. lahendis p 17 märkinud, et
§ 101
lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12).
§ 100lg 4 sätestab aga, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Lk 3
(6)Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust.
- Kohus võtab kõigepealt seisukoha selles kas elatise hagi kostja vastu on õiguslikult põhjendatud või mitte, sest vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 sätestatule võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendis 3-2-1-33-11 p 18 Riigikohus. Kohus on seisukohal, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et: - kostja on hageja isa; - hageja elab ema juures, isaga ei suhtle ning isa last vahetult üleval ei pea; - kostja ei ole hageja ülalpidamiseks elatist maksnud alates 2018.a. juulikuust. Eeltoodust tulenevalt oli hagi esitamine kostja vastu õiguslikult põhjendatud.
- Edasi kontrollib kohus kas hageja poolt nõutav elatise suurus on põhjendatud. Hageja palub esitatud hagis kostjalt elatise välja mõista elatise miinimumsummas nii tagasiulatuva perioodi eest kui ka edasiulatuvalt. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-7-05 p 20 jt asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus ning kohtuotsuse p-s 11 märgitu kohaselt ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada, kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära, tuleb asuda seisukohale, et hageja ülalpidamiskulud kahekordses miinimummääras on põhjendatud. Ka kostja ei ole lapse ülalpidamiskulude suurust vaidlustanud.
- Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul aluseid elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära nagu kostja seda teha on palunud.
102 lg 2 sätestab, et erandina saab alaealise lapse ülalpidamiseks välja mõista elatise alla seaduses sätestatud alammäära mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib
§ 102
lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on
§ 102
lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu
- märtsi
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on asunud oma lahendites seisukohale, et arvestada tuleb mõjuva põhjuse hindamisel esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Samuti on Riigikohus leidnud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele Lk 4
(6)ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Kohus asub seisukohal, et elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära ei saa olla käesoleval juhul asjaolu, et kostjal on veel 2 alaealist last, sest kostja ei ole seda oma väidet tõendanud, rääkimata sellest, et ta oleks tõendanud, et ta peab oma teisi lapsi korrapäraselt üleval. Kohus selgitas kostjale tema tõendamise koormust nii hagi menetlusse võtmisel, kui ka hiljem menetluse ajal. Kohtule jääb arusaamatuks kuidas kostja saakski oma teisi lapsi ülal pidada, kui ta väidab, et tal puudub vara ja sissetulek. Kuid ka nimetatu ei saa olla aluseks elatise vähendamisele alla seaduses sätestatud alammäära, sest kostjal kui täisealisel inimesel tuleb teha kõik endast olenev, et teenida töötasu sellisel määral, et oma alaealisele lapsele elatist maksta. Kohtu hinnangul ei tõenda ka kostjast tehtud foto, et tal oleks püsiv töövõimetus, mis takistaks tal töötada ja sellest tulenevalt ka elatist maksta. Asjaolu, et kostjal puudub hageja suhtes hooldusõigus, mis on samuti kostja paljasõnaline väide, ei võta temalt ära kohustust lapse ülalpidamiseks elatist maksta. Kõige eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjalt on põhjendatud elatis välja mõista alates hagi esitamisest seaduses sätestatud miinimummääras, milleks käesoleval aastal on 270 eurot. 15. Tulenevalt asjaolust, et hageja palus esitatud hagis kostjalt elatise välja mõista ka tagasiulatuvalt alates 2018.a juulikuust, mida võimaldab
§ 108
, kusjuures hageja esitatud poolte kirjavahetus tõendab, et hageja ema on kostjalt elatist hageja ülalpidamiseks küsinud ka enne elatisenõude kohtusse esitamist ja poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole lapsele elatist maksnud alates 2018,a, juulikuust, on põhjendatud kostjalt elatis välja mõista ka tagasiulatuvalt. 16. Kõige eeltoodu alusel ning arvestades asjaoluga, et elatise miinimummäär, mis on
§ 101
lg 1 kohaselt ½ Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära, oli 2018.a. 250 eurot kuus ja on käesoleval aastal 270 eurot kuus, kuulub kostjalt elatis väljamõistmisele hageja ülalpidamiseks perioodi 01.07.2018 kuni 04.03.2019.a (hagi esitamine kohtusse) summas 1874,74 eurot {1500 (6 x 250 (juuli - detsember 2018) + 340 (2 x 270, jaanuar - veebruar 2019) + 34,84 eurot (2019 märtsi 4 päeva elatis) ning alates 05.03.2019.a. 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära. Elatis kuulub väljamõistmisele kuni M D Vi täisealiseks saamiseni. 17. Tulenevalt hageja soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Kuna
§ 100
lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, tuleb kostjat kohustada kohtuotsusega maksma elatist ette iga jooksva kuu
- kuupäevaks, nagu hageja seda soovinud on, laste seadusliku esindaja L Vi arvelduskontole nr xxxx märkides maksekorralduse selgitusse kellele ja millise perioodi eest elatist tasutakse. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.
- TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lk 5
(6)Kuivõrd kohus rahuldab hagi elatise väljamõistmiseks, peab kohus põhjendatuks jätta kõik poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita kulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks kulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 177 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskuludeks õigusabikulud 550 eurot + käibemaks 110 eurot talle osutatud õigusabi eest 5 tunni ulatuses, mille palub hageja kostjalt välja mõista. Kohus leiab, et hageja õigusabikulud kokku summas 660 eurot on põhjendatud arvestades kohtuvaidluse kestvust ja selle keerukust ning esitatud menetlusdokumentide arvu ning nende sisu. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tema menetluskulude katteks 660 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Kuna hageja on taotlenud kooskõlas TsMS § 177 lg 4 sätestatuga menetluskuludelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, rahuldab kohus ka hageja sellekohase taotluse. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lõikele 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle lahendi peale edasi kaevates, millega kulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate kulude suurust saab vaidlustada selle lahendi peale edasi kaevates, millega kulude rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib kulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata, kui vaidlustatav kulude summa ületab 200,00 eurot. Tsiviilasja hinna määramine. 19. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 129 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Juhindudes Riigikohtu 08.01.2014.a. otsuse nr 3-2-1-165-13 p-st 19, mille kohaselt on minimaalse elatisenõude puhul tsiviilasja hinnaks kohtulahendi tegemise ajal kehtiv miinimumelatise üheksakordne korrutis, on käesoleva tsiviilasja puhul kummagi hageja hagihind 2430.- eurot (9 x 270). /digitaalselt allkirjastatud/ Piret Randmaa kohtunik Lk 6
(6)