TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-166 Määruse kuupäev 3. veebruar 2020 Kohtunik Ülle Polluks „X“ esindaja advokaat Valeriy Gimaev esialgse õiguskaitse taotlus Kohtuas

§ 37

lg-st 1 tuleneb, et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 37

lg 2 p 3 järgi ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (

§ 37lg 3).

Töövõimelisuse kindlakstegemisel on arstil ainupädevus ning seda küsimust ei saa otsustada meditsiiniõde. Arst täidab

§ 37lg 3 alusel töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet.

Tööle määramise kooskõlastuse andmine on haldusesisene menetlustoiming. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja.

1. „X“ on esialgse õiguskaitse taotluses jõudnud sisuliselt seisukohale, et kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel vanglas tuleks kindlaks teha töövõimetoetuse seadusega kehtestatud korras ja selleks on pädev üksnes Eesti Töötukassa või tema määratud ekspert, on väljakujunenud kohtupraktikaga otseses vastuolus. 1 Vt RKHK
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-15-3133,
4. jaanuari
5. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14,
6. septembri
7. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 ja
8. november 2014 otsus asja nr 3-3-1-44-14 ning neis viidatud praktika 2 3-20-166 Töövõimetoetuse seaduse § 7 lg 1 reguleerib töövõime tuvastamist eelkõige tööhõive ja töövõime kaotusega seotud leevendavate meetmete rakendamisel ega välista selliselt vangistusseaduses sätestatud töökohustuste täitmisel kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemist vangla perearsti poolt.

§ 37

lg 2 alusel kinnipeetava töövõimelisuse hindamine ei ole samastatav töövõimetoetuse seaduse (TVTS) 2. peatükis sätestatud töövõime hindamisega. Kinnipeetava töövõimelisuse hindamise eesmärgiks on teha kindlaks, kas kinnipeetava tervislik seisund võimaldab tal sooritada tööoperatsioone, mida vangla kavatseb kinnipeetavale ülesandeks teha. Hindamise tulemusel antaval vangla arsti kooskõlastusel ei ole kinnipeetava õigustele ja kohustustele mingisugust mõju väljaspool

§ 37lg-st 1 tulenevat vangistuse täideviimise ajal töötamise kohustust.

Sellest ei teki kinnipeetaval õigust riiklikule toetusele, ümberõppele või muule abile tööhõives osalemiseks, aga samas puudub kooskõlastusel ka negatiivne mõju selles vallas. Töövõimetoetuse seaduse eesmärk on aga pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine. Seaduses sätestatud korras osalise või puuduva töövõime tuvastamine annab isikule õiguse töövõimetoetuse saamiseks, v.a erandjuhul, näiteks ka karistuse kandmisel vanglas (TVTS § 12 lg 6). Seejuures ei too osalise või puuduva töövõime tuvastamine iseenesest kaasa piiranguid või keeldu tööle asumisele ega ka mitte isiku tööle määramisele vangistuse ajal k.a töövõime hindamise eksperthinnangu kohaselt treppidest liikumine võib olla piiratud, mistõttu selline töö ohustab „X“ i tervist. Nimelt ei näe

§ 37

lg 2 ega muu säte ette, et TVTS-s sätestatud korras osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral kinnipeetaval puuduks vanglas töötamise kohustus või et Eesti Töötukassa otsus oleks vangla arstile siduv kinnipeetava töövõimelisuse hindamisel.

1. Kohus leiab, et taotlejal on võimalik koristada talle sobivates asendites ja rahulikus tempos. Miski ei viita sellele, et lihtsamate koristustööde tegemine 1 tund päevas vastavalt arsti ettekirjutusele võiks kaebajale kaasa tuua pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kohus nõustub vastustajaga, et humaanravimite registri patsiendiinfo lehtede järgi ei liigitu ükski taotluse lisas märgitud ravimitest psühhotroopseteks määruse „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ tähenduses. Seega ei ole kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
2. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral ei kuulu selle taotluse eest tasutud riigilõiv samuti tagastamisele.
3. Kaebaja palvel asendab kohus avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt) 3