lg 2 p 1, 4, 5 järgi üldmenetluse korras Vanemprokurör Gardi Anderson Süüdistatav JANEK KOVALJOV Isikukood või sünniaeg: 37704054211 Elu- või asukoht ja aadress: X Kodakondsus: X Haridus: X Emakeel: X Töökoht või õppeasutus: X Karistatus: 6 kehtivat kriminaalkaristust, viimati Pärnu Maakohtu 20.11.2015 otsusega
lg 1, 121 lg 2 p 2, 3, 136 lg 1 järgi vangistusega 2a, millisest kohesele kandmisele kuulus 6k ning ülejäänud osa vangistusest vabastati tingimuslikult 3a katseajaga koos käitumiskontrolliga. Karistus pöörati erakorralise ettekande alusel täitmisele 20.10.2017 Pärnu Maakohtu määrusega, asus karistust kandma 20.12.2017.a. Kontaktandmed: X Tõkend: ei ole Kaitsja Kannatanu vandeadvokaat Ants Nõmmik, määratud korras X Juhindudes KrMS § 315 lg 4, § 309, § 311 – 313, § 180 lg 1 kohus 1 1-17-11660 RESOLUTSIOON otsustas: Süüdi tunnistada Janek Kovaljov
lg 2 p 1, 4, 5 järgi ning mõista karistuseks 5 (viis) aastat vangistust.
lg 2 järgi suurendada karistust Pärnu Maakohtu 20.11.2015 otsusega mõistetud ja Pärnu Maakohtu 20.10.2017 määrusega täitmisele pööratud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuu ja 13 päeva (seisuga 07.11.2018) vangistuse võrra. Liitkaristuseks lugeda seega 5 (viis) aastat, 7 (seitse) kuud ja 13 päeva vangistust.
lg 1, 3 alusel arvata karisuseks kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16.09.2017-19.12.2017, s.o 3 kuud ja 3 päeva vangistust. Ärakandmata karistus on 5 (viis) aastat, 4 (neli) kuud ja 10 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvata alates 07.11.
lg 2 p 1, 4, 5 järgi, s.o varalise kasu väljanõudmine grupis, kui on ähvardatud kasutada vägivalda ja võtta vabadus isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse ja omastamise. Kohtuistungil prokurör nõudis J. Kovaljovi esitatud süüdistuses süüdimõistmist ja karistamist
Maha arvata eelvangistuses viibibtud aeg. 3 1-17-11660 Moodustada liitkaristus
lg 2 alusel Pärnu Maakohtu 20.11.2015 otsusega mõistetud ärakandmata karistusega. Kaitsja ja süüdistatav taotlesid õigeksmõistvat kohtuotsust. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et J. Kovaljovi süüdistus on tõendamist leidnud
Süüdistatav J. Kovaljov end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista. Käesolevas asjas puudub vaidlus tõendite ja poolte väidete kohaselt alljärgmistes asjaoludes: selles, et M. N., kes juhtis talle kuuluvat autot, koos J. Kovaljoviga läks süüdistuses toodud ajal kannatanu X otsima, et küsida võla tagasimaksmist, mille ta oli kunagi väidetavalt võlgu jäänud. Nad lasid D. S. kutsuda X enda kodust ning võtsid nad auto peale. D. S. väljus X mnt ning teised kolm jätkasid sõitu. Peatus tehti X asuvas metsamassiivis, seal vesteldi. Vaidlus puudub ka selles, et X helistas raha küsimiseks enda isale, kes keeldus raha andmisest. Seejärel sõideti tagasi linna ning X pandi auto pealt maha X hulgilao juures. Samas need asjaolud on tõendatud nii süüdistatava J. Kovaljovi ja M. N. kahtlustatavana ülekuulamise protokolliga kui ka kannatanu X ütlustega. Samuti on tunnistaja D. S. ütlustega tõendatud, et tema kutsus kannatanu ning koos sõideti kuni X mnt-le, kus tunnistaja väljus autost. Tunnistaja M. A. kinnitab, et J. Kovaljov käis X otsimas X ning tema otsimisest tunnistaja kannatanule edasi rääkida ei võinud. Kuigi tunnistaja kinnitas, et ta oli mitu päeva joonud, ei muuda see tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Samuti on J. Kovaljov ise kinnitanud, et käis seal. Iseenesest puudub vaidlus ka asjaolus, et X oli alkoholijoobes. Indikaatorvahendi kasutamise protokolliga on tõendatud, et tema joove oli 1,48 mg/l. Samuti on tõendatud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, et J. Kovjalovil oli alkoholijoove 0,92 mg/l. Samuti kinnitas ta ise, et ta tarvitas alkoholi. Vaidluse kese asjas seisneb selles, kas raha üleandmise nõudmisega kaasnes ka psüühiline vägivald ja võeti vabadus, mis moodustab inkrimineeritud kuriteokoosseisu. Süüdistatav eitab, et tema võlga nõudis, kuid tunnistab, et võla nõudmise käigus tegi etteheiteid kannatanule, et kuidas tal raha ei ole, ise on purjus, alkoholi jaoks saab raha, endal on kaks last ja M. N. on kaks last, kuid selle jaoks, et 50 eurot ära maksta, seda ei leia Kohus leiab, et sellise tegevuse kaudu siiski süüdistatav tunnistab, et nõudis kannatanult väidetava võla maksmist. Kohus selgitab, et varalise kasu üleandmise nõudmine seisneb selgelt väljendatud ettepanekus anda nõudjale või kolmandale isikule üle varaline kasu. Nõudmine moodustab käesoleva kuriteokoosseisu juhul, kui sellega kaasneb vägivald – s.o füüsiline või vähemalt psüühiline. Kohus on seisukohal, et süüdistuses on kirjeldatud ilmselge psüühiline vägivald – ähvardus, et kui kannatanu raha ei maksa, läheb hauda. Vägivald on kannatanu sundimise vahend. Kohus järgnevalt analüüsib süüdistuses kirjeldatud vägivalla tõendatust ja ka seda, kas J. Kovajov esitas nõude koos vägivallaga. 4 1-17-11660 Kohtus ülekuulamisel kannatanu ütlused on olnud vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, mis avaldati vastuolude tõttu. Kannatanu väitis kohtus, et kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole tõesed. Kannatanu eitas kohtus, et J. Kovaljov talle hauda näitas ja et ütles, et kui raha ei maksa, läheb ta sinna. Kaitsja on seisukohal, et vastuolude tõttu kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel ei saa kannatanu ütlusi kohtuotsuse tegemisel arvestada ning lisaks sellele andis kannatanu kohtueelses menetluses valeütlusi, kuna oli raskes joobes. Kohus on seisukohal, et kannatanu kohtus antud ütlusi ei saa võtta aluseks kohtuotsuse tegemisel selles osas, millises nad on diametraalses vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega – seda eelkõige psüühilise vägivalla mittekasutamise osas. Kannatanu ei ole veenvalt selgitanud, miks ta oma ütlusi muutis. Samas kannatanu on kohtus antud ütlustes möönnud, et talle võis see tunduda nii, et tegemist oli kaevatud hauaga. Kohus leiab, et seega on ta ikkagi sündmuste süüdistusekohast käiku möönnud. Pärast politseiga sündmuskoha vaatlusel selgus, et tegemist oli kraaviga ning seal oli lehehunnik, õigemini mädanenud õunte hunnik.
koosseis ei nõua, et oleks olemas reaalne haud, piisab vaid selliselt sõnalisest ähvardusest. Antud kontekstis ei tohi hauaga seoses silmas pidama tsiviliseeritud matmist ja tingimusi selleks. Piisav on ka, et inimene tunneb seda ähvardust reaalselt. Kuivõrd kannatanu ütlused kohtus on osaliselt kohtuotsuse aluseks võtmiseks ebausaldusväärsed, kontrollib kohus kannatanu kui tõendiallika usaldusväärsust tervikuna, kuivõrd antud tõendiallikast tulenevad ka erinevad kuulduste tõendid. Tõendid, mis tekkisid enne kannatanu poolt kohtus ütluste muutmist. Praktikas kannatanu mõjutamist ütluste alusetuks muutmiseks saab selgitada ka siis, kui süüdistatava lähedased kannatanuga menetluse käigus hakkavad kontakti otsima. Selline tegevus ei teeni objektiivsuse eesmärki, sest menetlust peavad läbi viima erapooletud õiguskaitseorganid ning vastupidisel juhul see tõstab riski, et kannatanu tunneb survet vaba tahet mitte avaldada. Tulemuseks on see, et kannatanu ütluste muutmist ei saa kohus võtta kui tõendit selle kohta, et kannatanu kui tõendiallikas on ebausaldusväärne nt kuulduste tõendite osas või et kannatanu eeluurimisel antud ütlused olid valeütlused. Süüdistatava õde A. K. kohtuistungil tunnistas, et on pärast sündmust võtnud kannatanuga ühendust. Samuti näitab kannatanule suure mõju avaldamist menetluse käigus ilmnenud faktid, kannatanu esmalt ei tunne kohtu asja vastu huvi, kuid kui kaitsja poolt soovib uuesti ristküsitleda kannatanut, on kannatanu ka istungil kohal. Kannatanu on rõhutanud, et mingit vägivalda ei olnud, pidades silmas aga eeskätt füüsilist vägivalda. Oluline on, et kannatanu teadis, et J. Kovaljov on tapmise eest kinni istunud. Seetõttu on igati usutav, et ta ka süüdistatavat kartis ja kardab. Kannatanu poolt kohtus antud ütlustest kogumis ning kannatanu olekust ilmneb kohtule kannatanu mõjutamine ütluste muutmiseks ja süüstavate ütluste mitteandmiseks. Lisaks kohtuistungil kannatanu ütluste andmisel ilmselgelt hoidis peal justkui pidurit, kuid küsitluse käigus siiski andis kannatanu järgi ja ilmnesid taas ka süüstavad asjaolud. Algul eitas 5 1-17-11660 vennale sündmustest rääkimist, kuid hiljem siiski ütles, et võib-olla ta tõesti midagi rääkis. Kannatanu on öelnud, et asi võib „hapuks minna“ ning selle selgitamiseks ütles ta kohtuistungil, et sai aru, et võib mingi vägivald järgneda, iga inimene mõtleks selle peale, kui temaga oleks sama asi juhtunud. Kohtu küsimuse peale, miks vend ütles, et kannatanu värises, vastas kannatanu, et tema ei ole värisenud, ta arvab, et vend ise värises. Kohus leiab, et sellised kohati süüdistatavat õigustavad jõulised, kuid äpardunud vastused veenvad, et kannatanu ütlused vägivalla mittetarvitamise osas ei ole tõesed ega saa olla kohtuotsuse aluseks. Kohtupraktikas ei ole midagi uudset ega eriskummalist, kui objektiivse tõendite kogumi alusel on alust arvata, et kannatanud kardavad süüdistatavat ja kogetu mõju võib ka kesta veel kohtumenetluses, iseäranis süüdistatavaga ühes ruumis olles. Sellisel juhtumil tuleb lihtsalt näidata ära kriteeriumid, mis kinnitavad ilmselt, et kannatanu kardab rääkida tõtt ja on valinud loomuvastase tee süüdistatava kaitsele asumiseks. Selliste kriteeriumine tuvastamisel, ei ole alust ka öelda, et kannatanu on pannud toime kuriteo ehk valeütlused, sest õigusvastasus tekitatud hirmu tõttu on välistatud. Isegi kui kannatanu on menetluse käigus hirmu sunnil enda ütlustest osaliselt taganenud, rekonstrueerivad kannatanu tegelikke läbielamisi ka teised tõendid, mis on vahetult kogetud läbi kannatanu saadud info. Selline taganemine võib ka teatud juhtudel omakorda kinnitada hirmu olemasolu ja jätkumist. Seda kinnitavat tõendite kogumit ei saa asjast nö ära mõelda ja see kujundab kohtu siseveendumust rõhuvalt. Asjas on ütlusi andnud tunnistajad, kellele kannatanu X rääkis kuriteosündmusest, teostatud psüühilisest vägivallast, vahetult pärast selle toimumist, seega on need kuulduste tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi. Järgmiste tunnistajate sellekohased ütlused riimuvad ka omavahel: 1) tunnistaja K. K. ütluste kohaselt nägi ta kuidas X istus M. N. autosse, kus oli veel üks meesterahvas. Samal õhtul, kui X tagasi tuli rääkis viimane, et teda oli X viidud ja hauda näidatud, kuna nõutakse raha maksmist. X värises ja oli šokis. Meesterahvas ütles, et kui ta ei maksa, siis läheb ta sinna hauda. X kartis, seda oli aru saada, kuna tal pisarad jooksid; 2) tunnistaja H. P. ütluste kohaselt, kui X tagasi tuli rääkis ta, et ta viidi X metsa, haud oli valmis kaevatud. Talle oli öeldud, et mine auku ja kaeva muld peale. X oli stressis, ta värises ja oli hirmunud; 3) tunnistaja M. T. ütluste kohaselt tema vend X rääkis talle kohe peale kuriteosündmust, et talt nõuti raha, näidati kraavi ning ta lubati auku visata. Vend oli ehmunud ning värises. X oli alkoholijoobes, kuid tundus selge, adekvaatne. Siis tuli politsei ja viis ta kaasa; 4) tunnistaja D. S. kinnitas, et kannatanu ütles samal õhtul talle, et J. Kovaljov ja M. N. sõidutasid ta X metsa ning ütlesid, et kui raha ei ole, on haud siin; 5) politseinikust tunnistaja S. K. ütluste kohaselt kannatanu oli joobes, ta nuttis, kuid oli aru saada, et tema käitumine ei tulene alkoholijoobest vaid sellest, mis oli toimunud. Kannatanu rääkis talle, et talle näidati auku ning J. Kovaljov ütles, et kui võlga ära ei maksa, siis on ta seal augus varsti. X ütles, et teab mis mees J. Kovaljov on olnud ning ta tõesti kartis. 6 1-17-11660 Tunnistaja T. H. kohtus ei mäletanud enam tolle õhtu sündmusi, meenutamiseks avaldatud ütlusi kohus tõendina kasutada saa, sest need ei meenunud. Arvestades erinevate isikute rohkust, kellele kannatanu endaga juhtunust rääkis ehedalt koos sundimatute emotsioonidega ning asjaolu, et kannatanu rääkis neile sündmustest vahetult peale sündmusi, lisab see tõendikogumile üksnes usaldusväärsust. Kõik need ütlused kinnitavad kogumis kannatanu suhtes toimepandud psüühilist vägivalda ning et kannatanu oli hirmunud ja tundis ähvardust reaalselt. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 21.02.2017 kohtuotsuses asjas nr 1-16-7047 analüüsinud sarnast olukorda - kui kannatanu on kohtumenetluses ütlusi diametraalselt muutnud, sisuliselt loobudes oma varasematest ütlusest sellest, et nende süüdistatav on vägivallaga nendelt raha nõudnud, saab kannatanu maakohtus antud ütlusi vägivalla mittekasutamise kohta pidada ebausaldusväärseteks ning mitte neid selles osas arvestada, kuna esinevad vastuolud (arvestada saab ütlusi osaliselt). Samuti olid nimetatud asjas ülekuulatud tunnistajad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel ning pole mingit põhjust, miks kohus oleks pidanud eelistama kannatanute ütlusi osas, milles need olid tunnistatud ebausaldusväärseteks ja tõendikogumist kõrvale jäetud. Lisaks asjas nr 1-12-9573 süüdistatav süüdi mõistetud olukorras, kus ta Häirekeskuse kõnes võttis teo omaks, kuid ülekuulamistel taganes sellest, mis ei võtnud alust võtta otsuse aluseks kuulduste tõendina Häirekeskusele öeldut. Politseinikust tunnistaja R. K. ütluste kohaselt kuulas tema kannatanut üle. Kannatanu ütles, et ta ei soovi ütlusi anda, kuna tal on hirm. Tema hirm väljendus ka tema olekus, närvilisuses. Siiski kannatanu andis ütlusi. Kohus märgib, kui juba nii varases staadiumis on välja joonistunud kannatanu nii tugev hirm anda ütlusi süüdistava vastu, võib see kesta ka kohtus. Iseäranis kui ka süüdistatava lähedane, A. K., on kannatanuga kontakti otsinud. Kaitsja väited R. K. vihavaenust J. Kovajovi vastu ning seetõttu tema ütluste mitteusaldusväärsuse osas on otsitud ning eluliselt mitteusutavad. Kohus on seisukohal, et tunnistaja on andnud teiste usaldusväärsete tõenditega riimuvaid ütlusi ning ei ole mingit alust tema ütlustes kahelda. Asjaolu, et R. K. oli varasemalt J. Kovajoviga tööalaselt kokku puutunud, ei saa muuta tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Politsei tööalane suhe kahtlustatavaga, sh varasem, ei tähenda konflikti. Konflikt on reeglina kahtlustataval kannatanuga, politsei on konfliktile õiguslikku lahendus otsiv organ, mitte konflikti osapool. Kui kahtlustav peab seda konfliktiks, on see kahtlustatava probleem, et ta mõistlikult asjadest ei taha aru saada, et politsei teeb oma tööd ja takistab konflikte, mitte ei loo konflikte. Samuti ei muuda R. K. ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et ta ei mäletanud kohtus, kas sündmuskohal käidi enne või pärast ülekuulamist. R. K. kuulas kannatanu üle, sest ta oli adekvaatne, kuigi joobes. Kohus leiab, et nimetatud joobesolekut on kannatanu puhul ületähtsustatud, liiatigi kui ei ole vaidlust, et kannatanul on alkoholi liigtarbimise probleem. Kaitsja poolt on nähtud selles probleemi, ülekuulamist sellise tõsise kuriteo puhul ei saa aga edasi lükata, samuti tuleb arvestada kannatanu eripära, kui tal ongi alkoholiliigtarbimise probleem, see ei tähenda seda, et tema vastu võib toime panna kuritegusid ja ta ütluseid on tühise väärtusega. Selline tõlgendus ei lähtu inimväärikusest. Kohus 7 1-17-11660 ei näe ka elulist vastuolu ega probleemi selles, kui teatud joobes inimesel on julgem rääkida tõde joobeseisundis ning kardab seda teha kaines olekus. Menetluses on süüdistatav tähtsustanud kannatanu joobesolekut, teisalt muudes asjaoludes märkides, et ise menetluse kiirel käivitumisel politsei eest peitis end, sest oli tarvitanud alkoholi, sest see oli vastuolus tingimisi karistusest vabastamise kohustusega – alkoholi tarvitamise keeld. Antud asjaolust ei tee ka kohus järeldust, et kui keegi on alkoholi tarvitanud, siis a priori tuleb öelda, et valetab. Kohus on seisukohal, et tunnistaja on piisavalt põhjendanud ning on ka eluliselt selge, miks kannatanu koheselt üle kuulati. Selliste kuritegude puhul on põhjendatud kannatanu kohene ülekuulamine objektiivsuse huvides, arvestades ka siiski tunnistaja ütlusi, et kannatanu oli selleks piisavalt adekvaatne ja seetõttu on võimalik tagada aus menetlus. Seejärel hiljem kogutud tõendid ka üksnes kinnitasid kannatanu versiooni, mistõttu politsei sai kinnitust kannatanu versioonis. On ka arusaadav, et purjus kannatanul võis tekkida väsimus ning ta tahtis koju saada, kuid samas selliste kuritegude menetlemisel on igati põhjendatud ja vajalik, kui menetleja julgustab isikut koheselt ütlusi andma. Asjaolu, et kannatanu rääkis menetlejale kuriteosündmuse kohta sama juttu, mida teistele tunnistajatele, kinnitab süüdistust ja lükkab ümber püstitatud versiooni täielikult, et politsei on kirja pannud ütlused, mida tegelikult justkui kannatanu ei andnud. Tunnistaja K. kinnitas, et tehti vaheaegu ülekuulamisel, kuna kannatanul tekkis väsimus. Kaitsja toob välja, et miks need siis ei nähtu menetlustoimingu protokollist. Kohus nõustub prokuröriga, et pausid ei ole võrdsustatavad ülekuulamise katkestamisega. Lisaks kohus ei võta ega ole võtnud nagunii süüdistuse tõendamiseks kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, süüdistuse tõendatuseks piisab ka kuulduste jt tõenditest, mis lihtsalt langevad kokku ka kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kohus on kasutanud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlusi üksnes kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel, mille tulemusena kohus leidis, et kannatanu kohtus antud ütlusi saab kohtuotsuse aluseks võtta üksnes osaliselt. Kaitsja on seisukohal, et esineb vastuolu kannatanul alkoholijoobe tuvastamise kohas. Tunnistaja S. K. on öelnud, et joove tuvastati X ühiselamu ees, R. K. ütluste kohaselt aga politseis. Kohus leiab, et eluliselt usutav on, et arvestades juhtumite arvu ja aega, siis ametnikud ei mäleta igat konkreetset tööjuhtumit nii täpselt ning antud asjaolu ei oleks ka mingi määrava tähendusega. Kaitsja väitel on oluline vastuolu ka see, et tunnistajate ütluste kohaselt olid kannatanul seljas lühikesed püksid ning nii ta läks ka politseiautosse, kuid politseis tehtud piltidel on pikad riided. Kohus leiab, et on eluliselt usutav, et tunnistajad, kes nägid kannatanut vahetult pärast kuriteosündmust hirmunult värisemas, on jätnud enda mällu pildi just sellest ning mäletavad kannatanu riideid sel hetkel. Kohus on seisukohal, et vastuolu ei ole määrava tähendusega ning üksnes tähendab seda, et tunnistaja H. P. ei mäleta seda, et X oleks vahepeal käinud riideid vahetamas. Mittemäletamine ei tähenda aga alati valefakti. Kaitsja poolt väljatoodud K. K. ja T. H. karistatuse küsimus ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole kohtu hinnangul asjakohane. Samuti on ebaloogiline kaitsja poolest sellele viidata, sest sellisel juhul ka varem korduvalt karistatud süüdistatava J. Kovaljovi ütlused peaks kohus 8 1-17-11660 justkui a priori sellisel argumendil ilma igasugu analüüsita kohe tõendite kogumist välja heitma. Tunnistaja M. T., kannatanu isa kinnitas kohtus, et kannatanu helistas talle, ütles, et on metsas ja küsis raha, samas temaga ta tolle õhtu sündmustest ei rääkinud. Tunnistaja kinnitas, et kannatanult juba pikemalt aega nõutakse raha. Eeltoodu ei lükka kuidagi ümber usaldusväärsete tõenditega kogumiga juba tuvastatut. Süüdistatav J. Kovaljov ütluste kohaselt helistas X sõidu ajal isale. Vahepeal ütles X, et ta ei kuule midagi telefonis, et jätke auto seisma. Nad jätsid auto seisma tee ääres. Ta valetas isale, et tal on vaja 50 eurot, et ta on praegu kuskil metsas, silmad kinni seotud, auku visatud, et kui isa ei anna 50 eurot, siis ta enam poega ei näe. J. Kovaljov ja M. N. pöördusid tema poole, et mis ta ajab, siis selle peale pani ta näpu suu peale, läks autost välja, et olge tasa. J. Kovaljov võttis temalt telefoni käest, et rohkem kellelegi ei helistaks. Nad ei jalutanud ja ei rääkinud ning mingit auku ei näidanud. J. Kovaljovi ütluste kohaselt peatusid nad küll metsa ääres, kuid seda pärast uut silda, kus on tagasikeeramise koht, ütles ta M. N., et seal saab ringi keerata. Algselt pidid nad sõitma X, et J. Kovaljov viia X, kuid M. N. ei julgenud üksi koos X tagasi sõita ning seetõttu sõideti otsustasid nad tagasi linna sõita. Ka M. N. selgitab enda ütlustes, et nad keerasid suurelt teelt ära vasakule, enne vanadekodu ning mööda seda teed sõitis ta veel natuke edasi, enne kui seisma jäi. Kuigi M. N. ja J. Kovaljov ütlused peatumise koha kohta riimuvad, ei ole need siiski eluliselt usutavad, et seisma jäädi just selles kohas. Samas mööda nimetatud teed saab sõita ka kannatanu ettenäidatud ning süüdistuses märgitud kohta. Kannatanu liikumine süüdistuses toodud koha läheduses on tõendatud ka sideettevõtjalt saadud andmete protokollidega, milliste kohaselt kannatanu viibis süüdistuses toodud ajavahemikul X mobiilimastide piirkonnas, milliste leviulatus jääb kuriteopaiga ümbrusesse. Tunnistajad M. T. ja M. T. on ütlusi andnud, et kannatanu rääkis neile, et ta viidi X metsa. Kohus leiab, et siin on tõesti vastuolu, kuid see on eluliselt usutav, et tunnistajad võisid segi ajada X ja X. Vaidlus puudub, et kannatanu X metsa äärde viidi ja seal pimedas oli võimalus seega hauale osundada. Seega usaldusväärse tõendite kogumi ja eeskätt kuulduste tõendite alusel, kohus on seisukohal, et süüdistatava ütlused psüühilise vägivalla mittetarvitamise ning nõude mitteesitamise osas ei ole usaldusväärsed. Kohus on seisukohal, et J. Kovaljov ja M. N. tegutsesid kaastäideviimise vormis. Kuigi J. Kovaljovile ega M. N. kannatanu võlgu tegelikult ei olnud läks J. Kovaljov M. N. kaasa, et nõuda talt raha maksmist. M. N. süüd ei tunnistanud, kuid ta on kokkuleppemenetluses
Kohus sõltumata antud kohtuotsusest on kohustatud ja tuvastab aga käesolevaga kaastäideviimise küsimuse esitatud tõendite järgi. Mõlemad isikud on andnud olulise kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Tunnistaja A. K. ütlustega on tõendatud, et M. N. tuli tema elukohta, kus oli ka J. Kovaljov ning M. N. tahtis, et J. Kovaljov läheks temag kaasa. Samas ei ole oluline, kelle plaan see algselt oli, oluline on see, et Sindist ära minnes asuti ühiselt ja aktiivselt tegutsema. Nad kooskõlastatult sõitsid linna, otsisid kannatanu üles, lisaks käidi otsimas ka X mnt korterist 9 1-17-11660 enne X tänavat. Nad võtsid ta auto peale, et ta kesklinnast välja viia, metsa sõidutada ning talt raha välja pressida. Oluline oli kannatanu sõidutada just pimedasse kõrvalises kohas asuvasse metsa, et seal talle piisavalt mõjusalt ähvardus raha saamiseks esitada. M. N. jaoks oli oluline tegu toime panna ühiselt just J. Kovaljoviga, et välja pressida kannatanult raha, sest ilma temata ta raha kannatanult ei saanud. Seda just olukorras, kus kannatanul polnudki M. N. ega J. Kovaljovi ees mingit võlga. Seega ei olnud J. Kovaljov M. N. lihtsalt kaasas, vaid tal oli äärmiselt oluline roll kuriteo toimepanemisel – keskne roll. Küsimus on selles, kuidas sundida isikut maksma võlga, mida pole olemas, kas on eluliselt usutav, et inimene maksab ära sellise „võla“ lihtsalt küsimise peale ja vabal tahtel. Mis peab juhtuma inimesega, et see inimene kohe ei lahkuks sellise küsimise peale, et inimene murduks ja hakkaks otsima võimalusi „võla tasumiseks“. Ei ole eluliselt usutav, et inimene teeks seda vabatahtlikult. Lisaks sellele oli J. Kovaljovil katseaeg. Eluliselt on loogiline, et seega oli vaja sõita tiheasustusalast - linnast ära kõrvalisse kohta, et tunnistajaid ei oleks ning keegi kõrvaline midagi ei näeks ega kuuleks. Samuti jäi autosse ootama M. N., et J. Kovaljov oli võetud kaasa tegevusteks, mis kannatanut hirmutaks. On eluliselt usutav, et pime mets sunnib kannatanut hirmu tundma, sinna M. N. ka kannatanu autoga sõidutas. Sealjuures piisab koosseisu täitumisest ka üksnes metsale osutamisest, et seal on haud ootamas, isegi kui nt pimedas seda hauda ei ole näha või seda polegi. Seega on tegu toime pandud isikute grupis. Kahtlustatavana ülekuulatud M. N. on andud ütlusi (keeldus ütluste andmisest kohtus ja avaldati tema kohtueelsed ütlused), et kannatanu võis hirmu tunda, kuna J. Kovaljov rääkis konkreetselt, et millal ta saab võla ära maksta. Seega ühel hetkel justkui tunnistab kannatanu võlga ja tal on soov selle tasumiseks, isegi on kiire helistada selleks isale – see kõik viitab, et kannatanu kiire murdumise taga on inkrimineeritud asjaolud. M. N. ei kuulnud, mida J. Kovaljov ja X autost väljas olles rääkisid. M. N. ütluste kohaselt lasi D. S. kannatanu kustuda J. Kovaljov, seda kinnitas kohtus ka D. S.. Kohus leiab, et M. N. ütlused on osaliselt usaldusväärsed. Samas M. N. ütlused ei ole vaieldavates asjaoludes niivõrd olulised, usaldusväärsete tõenditega kogum kinnitab piisavalt esitatud süüdistust. M. N. ütlustest aga ei nähtu, et autos oleks juttu olnud „hauda panemisest“ seega ei saa M. N. ütlused selles osas, milles need eitavad psüühilise vägivalla kasutamist, olla usaldusväärsed. Samas M. N. on möönnud, et kannatanu võis hirmu tunda. Kohus leiab samuti on eluliselt igati selge, miks M. N. „võlast“ rääkimiseks sõitis kannatanu kodust kaugele pimeda metsa äärde ning millist abi ta ootas J. Kovaljovilt panna murduma kannatanu, et ta tasuks olematut võlga tema ees. Lisaks kõigele muule on sellise psüühilise vägivalla toimepanemine – sisuliselt tapmisega ähvardamine tõendamist leidnud modus operandi. Selline käitumismuster on J. Kovaljovi puhul varasemalt korduvalt tuvastamist leidnud - vähemalt viiel korral (20.11.2015 Pärnu kohtumaja otsus kriminaalasjas nr 1-15-9348). Antud otsuse kohaselt on iseloomulik J. Kovaljovil just ja samaselt ähvardada fataalse tagajärjega (nt uputamine, tükeldamine, ähvardamine väitega „homset päeva enam ei näe“ ja „ära tapmine“) ja antud juhul „hauda panek“ riimub J. Kovajovi ajas välja kujunenud käitumismustriga igati. Iseenesest on vaidlus ka nõutud raha summades, sealjuures koosseisu realiseerimiseks ei ole oluline summa suurus. Süüdistuse kohaselt nõudsid J. Kovaljov ja N. N. kannatanult 3000 euro 10 1-17-11660 võla tagasimaksmist ning viimaks nõudis J. Kovaljov kannatanult 200 euro maksmist. J. Kovaljov on tunnistanud, et M. N. küsis X võla maksmist. Ka M. N. on andnud ütlusi, et X jäi aastaid tagasi võlgu teisele kolleegile, ta ei ole võlga ära maksnud täielikult vaid osade kaupa ja tänaseks on maksmata veel 100 eurot. 300 eurot on ülepaisutatud. Kannatanu lubas M. N. ütluste kohaselt ära maksta 100 eurot. Tunnistaja J. T. ütluste kohaselt kui ta Soomes tööl käis andis X aastate peale kokku 1500-2000 eurot ning viimane pidi osade kaupa tagasi maksma, kuid jutuks see jäigi. Enda nõuet ta aga kellelegi edasi ei ole andnud. Ka tunnistaja H. H. andis ütlusi, et on X andnud laenu kuskil alla 2000 euro, mille X pidi osade kaupa tagasi maksma, kuid asi jäi sinna paika. Kellelegi ta enda nõuet edasi andnud ei ole. Mõlemad möönsid, et võisid purjus peaga V. N. võla olemasolu mainida, kuid võlga sellegi poolest talle üle andnud nad ei ole. Kannatanu ütluste kohaselt on võlg H. H. ning J. T. ära makstud ning ta ei tea, kust võttis M. N. ja V. N., et ta on ikka võlgu ning peab neile maksma. Samas ta maksis eelnevalt ning oli nõus maksma. Kohtueelses menetluses on kannatanu öelnud, et talt nõuti 3000 euro suurust võlga ning ta lubas esmaspäeval ära maksta 200 eurot. Kohtus on aga kannatanu rääkinud 2800 euro suurusest võlast ning lubamisest maksta 50 või 100 eurot. Seega tunnistajate ja kannatanu enda ütlustega on tõendatud, et kannatanu M. N. võlgu ei olnud. Oluline on see, et kannatanut üritati sundida maksma sõltumata summa suurusest. Usutav on, et algselt esitasid J. Kovaljov ja N.N. kannatanule suurema nõude ja hirmutamise tulemusel tuvastati, et kuna tal tõesti raha ei ole ning oli võimalus, et ta isalt saab raha, siis reaalne oli küsida väiksem summa. Kohus leiab, et see summa võis olla mitte vähem kui 50 eurot, kuid sellest summast piisab, et
Koosseisu realiseerimiseks ei ole üldse oluline summa suurus. Samuti ei ole enam
V. ei andnud üldiselt tõendamiseseme seisukohalt olulisi ütlusi. Kinnitas vaid, et X helistas enda isale ning M. T. ütles, et keegi tahab jälle raha saada, mis riimub teiste asjaoludega, et ajal kui kannatanu oli süüdistatavatega ära viidud tekkis tal ühel hetkel kiires soov saada raha. Vaidlus on käesolevas asjas ka selles, kas tegemist oli kannatanult vabaduse võtmisega, mis kvalifitseerub
Häirekeskusekõne salvestiselt ning selle vaatlustprotokollist nähtuvalt on naisterahvas teatanud, et tema sõber, X rööviti ära tema rahavõlgade pärast. Tunnistaja H. P. kinnitas kohtuistungil, et tema helistas Häirekeskusesse, kui X M. N. ja K. K. kaasa läks. Tunnistaja H. P. aga ei näinud ise seda pealt, kuidas X minema viidi, seda ütles talle D. S. Eeltoodust järelduvalt sisult andis H. P. edasi saadud emotsioonid ja faktid D. S. Häirekeskusele. Kõnekeelselt on Häirekeskuse kõnest aru saadav, et mõeldakse H. P. poolt õiguslikus mõttes kannatanu vabaduse võtmise fakti võlgade pärast. Õiguslik küsimus on selles, kas antud juhtumil Häirekeskusekõne on samuti vaadeldav kuulduste tõendina või mitte. Olukorras, kus isik tunneb sundust teiselt isikult kuuldu põhjal helistada Häirekeskusse abisaamiseks ning kui hiljem D. S. ei ole kohtus neid asjaolusid selliseks vajaduseks kinnitanud. 11 1-17-11660 D. S. ei ilmunud vabatahtlikult kohtusse kutse peale ja kohus kohaldas talle selle eest aresti, mille kandmise ajal etapeeriti ta kohtusse ütlusi andma. Maakohus leiab, et siiski antud juhul saab käsitleda ka Häirekeskusekõnet kuulduste tõendina, sest ka otsuses toodud tõendid kogumis viitavad sellele, et D. S. ilmselt andis edasi sellise sisuga sõnumi H. P. ja viimane tajus seda õigesti, sest ka muu tõendite kogum kinnitab, et sel hetkel kannatanult vabadus võeti ja just väidetava võla väljapressimise pärast. Ehk kuulduste tõend jõudis ahela kaudu H. P. ja teada saadud faktid, osutusid ka hilisemalt tõesteks. D. S. ütluste kohaselt, kui ta tagasi läks, teised karjusid ta peale, et ta X oli välja kutsunud (s.o süüdistatavate soovil). Selline äkiline ründav pahameel kollektiivi poolt, võib ka kinnitada, et D. S. hetkeks seetõttu murdus ja andis edasi õiged emotsioonid faktidega, mis sundis H. P. koheselt kodaniku kohustust täitma ja Häirekeskusesse helistama. Kohus leiab, et juhul, kui kannatanu ei anna ütlusi vabaduse võtmise asjaolude kinnitamise osas mis tahes põhjusel, on võimalik vabaduse võtmine siiski tuvastada kannatanu vabatahte olemasolu või puudumine olemasolevate tõendite alusel tekkiva objektiivse välise teopildi alusel. Nimelt:
Süüdistuses on märgitud, et J. Kovaljov istus kannatanu kõrval ehk kohtu poolt tuvastatud lasteistme asemel– antud asjaolul ei ole määravat tähtsust, oluline on see, et nii ühel kui teisel juhul oli kannatanul autost enne ära sõitu oluline takistus kiireks väljumiseks. Silmade kinnisidumist süüdistuses etteheidetud ei ole ning seega kohus selle sisulisi ütlusi ei analüüsi. 13 1-17-11660 Kuna J. Kovaljov on varasemalt karistatud Pärnu Maakohtu 09.11.2005 otsusega KrK § 139 lg 2 p 2, 3 järgi, sellega on moodustatud liitkaristus I astme kuriteoga Pärnu Maakohtu 10.02.2004 otsusega
K § 139 lg 2 p 1, 2 ja KrK 1952 järgi, mistõttu karistatus on kehtiv. Eeltoodu alusel kvalifitseerub tema tegu
J. Kovaljov on teo toime pannud kavatsetult. Ta seadis koos M. N. eesmärgiks X linnast üles otsida, metsa viia, seal hirmutada teda ning sellega temalt raha välja pressida. Plaan lepiti kokku eelnevalt, X. Lepiti kokku ka selles, et füüsilist vägivalda ei tohi olla. Käesolevas asjas puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. tunnistab kohus J. Kovaljovi süüdi
Eeltoodu alusel Karistus
J. Kovaljovi süü suuruse juures arvestab kohus, et ta pani teo toime kavatsetult. Kohus arvestab kannatanu suhtes rakendatud psüühilise vägivalla olemust ning ulatust, samuti sellega põhjustatud kannatanu läbielamisi. Arvestades süüdistuses inkrimineeritud teo raskust, leiab kohus, et süü suurus on alla keskmise. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, mistõttu tuleb lähtuda eeskätt süü suurusest karistuse määramisel. Prokuröri karistusettepanekuks on 8 aastat vangistust. See läheks aga balansist välja M. N. mõistetud karistusega. M. N. mõisteti süüdi kokkuleppemenetluses – 4 aastat ja 4 kuud vangistust. Kohus leiab, et J. Kovaljovi teopanus oli M. N. omast mõnevõrra suurem ja väljapressimisel ähvarduse ellu viimise seisukohast oli tal keskne roll kannatanu hirmutamiseks ning tema andis lõpufaasis teole n.ö viimase lihvi autost väljaminemisel kannatanule füüsiliselt haua osundamisega. J. Kovaljovi tegevusel oli kannatanule kõige suurem mõju. Samas ei saa aga kohtu hinnangul olla J. Kovaljovile mõistetav karistus oluliselt pikem kui M. N. mõistetud karistus. Antud juhul ilma M. N. kaasava tegevuseta ei oleks J. Kovaljov inkrimineeritud tegu toime pannud ja teisalt ei oleks M.N. õnnestunud ilma J. Kovaljovita kannatanut piisavalt hirmutada. Antud loogikast lähtudes, ei tohiks J. Kovaljovi karistus olla oluliselt suurem M. N. karistusest. Õiguslik küsimus on ka selles, kas maakohus võib ja peab mööda vaatama M. N. mõistetud karistusest kokkuleppemenetluses. Maakohus leiab siiski, et ta peab seda mõnevõrra arvestama, sest seaduse silmis ka kohtupraktikas peaksid olema kõik isikud võrdsed. Süü osas M. N. ja J. Kovaljovi teopanused on peaaegu võrdsed, kuid J. Kovaljovi ebaseaduslik mõjutustegevus kannatanule oli suurem: ettevalmistusstaadiumis oli M. N. panus suurem J.Kovaljovi omast, sest plaani elluviimiseks otsis ta varem karistatud isiku J. Kovaljovi; panused olid võrdsed ajal, mil toimus kannatanult vabaduse võtmine ja ringisõitmine ning kannatanu mõjutamine alusetult võlga tagasi maksma; 14 1-17-11660 kuid rollijaotuses nö viimase lihvi teole andis siiski J. Kovaljov, kes teostas ähvarduse pimedas metsas, sest M. N. mõju kannatanule ei oleks olnud piisav ja selleks M. N. J. Kovaljovi kaasaski. Kannatanu läbielamised tulenesidki peaasjalikult viimasest ähvardavast tegevusest, mida kinnitavad kuulduste tõendid kannatanu hirmu emotsioonide kohta ja äkiline tekkinud soov – kõne isale, et ruttu raha saada; pärast piisavaid tegevusi kannatanult väljapressimiseks viidi M. N. ja J. Kovaljoviga koos kannatanu ka metsast ära, sh mitte koju. Lähtudes eeltoodust ning süüdistatava süü suurust arvestades, leiab kohus, et süüdistatavat on võimalik mõjutada sanktsiooni keskmisest madalama karistusega, arvestades: tõendamist leidnud käitumisakte ja nende intensiivsust ning ajalist kestvust väljapressimise toimepanemiseks. käesolevas asjas ei kasutatud füüsilist vägivalda, väljapressimist on võimalik panna toime ka rohkemate ja intensiivsemate käitumisaktidega, mistõttu tuleb seda süü suuruse ja sanktsiooni raamide võrdluses arvestada. Antud kaalutlustel võib süü suurust lugeda alla keskmise olevaks. Kohus mõistab J. Kovaljovile karistuseks tõendatud süüdistuse alusel viis aastat vangistust. Lähtudes karistusaja pikkusest ja liitkaristuse kohaldamise vajadusest, on põhjendatud ja seaduslik üksnes reaalne vangistus. J. Kovaljov on teo toime pannud katseajal, seega tuleb moodustada liitkaristus
lg 2 järgi ning suurendada karistust Pärnu Maakohtu 20.11.2015 otsusega mõistetud ja Pärnu Maakohtu 20.10.2017 määrusega täitmisele pööratud karistuse ärakandmata osa võrra (seisuga 07.11.2018) 7 kuu ja 13 päeva vangistuse võrra. Liitkaristuseks lugeda seega 5 (viis) aastat, 7 (seitse) kuud ja 13 päeva vangistust.
lg 1, 3 alusel arvata karisuseks kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16.09.2017-19.12.2017, s.o 3 kuud ja 3 päeva vangistust. Ärakandmata karistus on 5 (viis) aastat, 4 (neli) kuud ja 10 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvata alates 07.11.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.